Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: kokkuhoid

Aegajalt sirvin ajaviiteks Yahoo Finance eraisikute finantse käsitlevaid teemasid ja täna jäi silma selline 8-st punktist koosnev nimekiri, milles kirjas samad tõed, mida ka ise tean ja järgin. Kuna Eesti kontekstis ei ole originaaljutt päris asjakohane, siis tegin sellest oma versiooni ja olgu ka minu poolt 8 valdkonda, milles oma raha-asju paremini ajada siinkohal ära toodud.

1. Säästmine

Probleem: Sa tahad rohkem säästa ja tead, et oled selleks võimeline, aga kuidagi ei tule välja.

Lahendus: Automatiseeri säästmine. Tee nii, et raha liiguks automaatselt ära su säästukontole enne kui sa seda üldse näed. Püsikorraldus oma teisele kontole kohe peale palgapäeva on selleks väga sobiv lahendus. Niimoodi maksad endale enne kui teistele ja võid olla väga kindel, et leiad lahenduse, kuidas teistele ka ära maksta või mõnest asjast loobuda ilma endale makstud raha puutumata. Ja kunagi kui kontrollid oma säästukontot, võid avastada ennast positiivse üllatuse tõttu olevat sama suure suuga nagu see laps siin kõrvaloleval pildil.

2. Arvete õigeaegne tasumine

Probleem: Arvete maksmata jätmine toob kaasa viiviseid, aga ka arvete kuhjumist ja niimoodi veel suuremana näivaid arveid.

Lahendus: Kõik oma regulaarsed ja vajalikud maksed võiksid käia panga kaudu otsekorraldusega. Tuleb lihtsalt jälgida, et nende tasumiseks oleks pangas piisavalt vahendeid. See on selles mõttes ka hea, et olen tähele pannud, et tavaliselt on siis pangas alati isegi natuke rohkem vabasid vahendeid kui tarvis. Nii igaks juhuks.

Oht: Arved kasvavad sinu tähelepanuta üha suuremaks. Selle vastu aitab väga hästi see tehnika, et iga arve, mis sa igakuiselt saad, tasub alati korrutada 12-ga nägemaks oma aastast väljaminekut ja siis mõelda korraks selle summa säästmise peale. Aga aitab ka järgmine punkt.

3. Eelarve koostamine

Probleem: Sa saad aru eelarvekoostamise vajalikkusest, aga sind kohutab tabelite ja arvutuste rägastik ja sa ei saa või taha seda alati õhtuti kodus teha.

Lahendus: Paberil olevad eelarved ja Excel on tõesti ajast ja arust. Proovisin neid mitmel korral, kuni lõpuks 2008. aastal loobusin. Täna pean mina oma pere eelarvet Rahakoolis ja see on üks lihtsamaid keskkondi, milles seda teha, sest ei sunni mind mingite kontode, jääkide ja muu sellisega jahmerdama, vaid võimaldab keskenduda olulisele – oma kuludest ja tuludest ülevaate omamisele. Internetipõhisena on Rahakool ka igal ajal ja igalt poolt kasutatav.

4. Varade paigutamine

Probleem: Sa tahad investeerida oma pensionipõlveks ja üldse paigutada oma vabasid vahendeid kuskile, kus inflatsioon seda kõike nii võimsalt ära ei sööks, aga ei tea kuhu ja kui palju.

Lahendus: Lahuta oma vanus 100-st. Saadud arv on vähemalt soovituslikult protsent, mis võiks sinu investeeringutest minna aktsiatesse. Muidugi pole see otseselt reegel, aga selge on see, et mida noorem sa oled, seda riskantsemad võivad olla sinu investeeringud. Mina olen täna 32, seega peaks 68% minu investeeringutest minema aktsiatesse ja võin öelda, et see tundub mulle igati ok. Ülejäänud raha tuleks jaotada muude, pisut rahulikumate investeerimisvõimaluste vahel. Näiteks sobivad fondid selleks hästi, aga miks mitte ka kõik muu, mis sulle pähe tuleb. Muidugi peab ütlema, et puhtalt tähtajalise hoiuse intressi inflatsiooniga võrreldes jääksid selgelt kaotajaks.

5. Vähem kulutamine

Probleem: Kulutad palju aega ja kütust selleks, et erinevaid poode mööda sõita endale sobivat kaupa või soodsamat pakkumist otsides.

Lahendus: Internetist on praktiliselt kõik tooted leitavad. Tee pisut eeltööd ja vaata välja, mis sulle üldse sobiks ja meeldiks ning alles siis siirdu konkreetse sihiga kaubandusvõrkudesse. Nii hoiad kokku kahel moel:
– Sa ei raiska erinevaid poode läbi kammides aega ja kütust (või bussipileteid),
– Sa ei triivi sihitult ja ei ole seega ohvriks impulsiivostuvõimalustele või planeerimata pseudovajadustele.

6. Vähem kulutamine, osa 2

Probleem: Sul ei näi kunagi olevat piisavalt raha automaatse säästmise jaoks ja üldse ei tule säästmine välja.

Lahendus: Igasugused kõrgtehnoloogilised vahendid on ka toredad, aga üks korralik purk, kuhu päeva lõpus visata oma mündid, on igas kodus alati au sees. Eriti nüüd, kus juba terve aasta kehtib ka Eestis euro. See on suur raha, mis meil igal õhtul müntidena rahakotis loksub. Kui viskad kasvõi “punase” osa sellest iga päev hoiukassasse või purki, koguneb sinna kuu lõpuks kindlasti täitsa arvestatav summa. Ise olen näinud, et see “midagi” on mõnikord tõsiselt terve varandus.

7. Allahindlused

See on punkt, mille ma täielikult teisiti ehk sisuliselt vastupidiselt kirjutan kui Yahoo originaalartiklis. Seda selle pärast, et allahindlused reeglina ei aita säästa, kui tegemist ei ole just kaljukindla iseloomuga inimesega, kes sööb kaupmehi lõunaks ja kes kasutab allahindlusi ainult oma eesmärkide täitmiseks.

Probleem: Kui näed allahindlust, tahad kohe seda “odavat” kaupa osta.

Lahendus: Kleebi oma postkastile silt, et sa ei soovi reklaami. Väldi seda, et saad teada kui soodne on see või teine asi täna on. Iga euro, mida sa täna ei kuluta, on täna sinul alles. Kui sa plaanid midagi osta, siis uuri ise välja soodsad võimalused ja tingi kaupmeestega. Pole mingi ime kui sama allahindluse, mille maksaksid suvalise kampaania ajal, saad ka niisama poes seda konkreetsele tootele küsides. Ja kui sa ei saa kohe allahindlust, saad küsides müüjalt võibolla teada, millal algab mingi kampaania, mille käigus antud toode alla hinnatakse. Käitu infot enda sisse imava svammi asemel snaiperina, kes valib välja ja tabab täpselt seda, mida soovib. Usu mind, sellest tõuseb rohkem kasu kui allahindluste jälgimisest.

8. Parkimisaja lõpetamine

Probleem: Tänases Eestis on parkimise eest maksmise asemel hoopis suurem probleem see, et unustame alatihti mobiiliga parkides parkimise lõpetada ja selle kohta tuleb info alles järgmisel päeval. See on päris nahaalne viis, kuidas parkimiselt teenida, sest sama hästi võiks parkimisteenuse pakkuja sulle sõnumi saata näiteks iga kahe tunni tagant.

Lahendus: Päris head lahendust ma sellele leidnud ei ole, sest mul on nii palju erinevaid autosid, millega liigelda ja seega ikka läheb mul aastas kord või paar meelest parkimine lõpetada. Kuid kogemuste põhjal võin täitsa kindlalt öelda, et kõige parem viis unustamise vältimiseks on silt. Ühel minu autol oli spidomeetripaneelile eelmise omaniku poolt kleebitud silt “Tuled põlema!”. Silt ei pea olema nii statsionaarne ja kogu aeg häirima. Piisab kui auto uksetaskus või kindalaekas on üks viisakas hästi kergesti kättesaadav silt, mille autost ära minnes saab kas spidomeetripaneeli ette või isegi juhiistmele panna. See tundub mulle üldiselt nii mõistlik mõte, et praegu just lasin printerist endale paar sellist silti välja. Aitab parkimisteenuse pakkujale saamatajäänud teenuse eest maksmisest. Kui sulle sildimõte väga ei meeldi, siis tegelikult saab ju ka telefonile panna pärast parkimise alustamist äratuse või meeldetuletuse, et parkimine lõpetada. Siis on ainult keerulisem ära arvata täpset aega, millal tagasi jõuad.

Kordamine ei tee paha ja mul endalgi on kasulik need põhimõtted aegajalt üle käia, aga kui kellelegi veel sellest kasu tõuseb, on veelgi ägedam.

Ilusat õhtut ja head rahaasjade korraldamist kõigile.

Analüüsisin täna natuke eeltööna oma pere käesoleva aasta eelarvet ja tegelikke tulemusi, et saaks peatselt lõplikult paika 2012. aasta eelarve. Järeldusi võib teha mitmeid, kuid saan juba praegu välja tuua peamised kululiigid, mille puhul oleme 2011. aastaks endiselt teinud oluliselt madalamad prognoosid kui tegelikkus seda nõudnuks.

 

Kütus

Autode kütus (nii bensiin kui diisel) on kululiik, mida oleme seni igal aastal selgelt liiga väikeseks hinnanud. Tegelikkus näitab, et kütusehinnad ei püsi samal tasemel ja kütusekulu sõltub suurel määral kasutatavatest autodest, mis omakorda sõltub meie puhul paljuski suvest ja juhustest. Mis sedapuhku täiesti valesti läks, on see, et käesoleva aasta eelarvet planeerides ei arvestanud me, et kevadel soetame Janale omaette auto ja see lisab igakuiselt kindla summa kütusekuludeks.

Septembri alguses tehtud kokkuvõte näitas, et kütusekulu on kontrolli alt väljunud, mispeale hakkasime teadlikult tegema rohkem sõite pere diiselautoga. Sellest hoolimata on selgelt näha, et kütusekulu prognoos järgnevaks aastaks peaks olema märkimisväärselt suurem. Kui uskuda ilma lähema analüüsita puhtalt numbreid, siis koguni 100% võrra.

 

Väljas söömine ja lõunasöögid

Toit on ilmselgelt 2011. aastal kallinenud ja võrdlemisi hästi ilmneb see minu meelest lõunasöögikulude graafikult. Kas selle taga on meie majanduse äkilise taastumisega kaasnenud inflatsioon või osaliselt üleminek eurode kasutamisele, ei ole oluline. Tähtis on hoopis taibata, et sama eelarvega ei ole võimalik 2012. aastale vastu minna. Ühtekokku peaks meie järgmise aasta toidukulude eelarve võrreldes 2011. aastaga kasvama peaaegu 20% ja see on arvestades toidukulude suurt osakaalu pere-eelarves päris korralik väljakutse.

 

Riided ja jalanõud

Septembri alguses lubasin, et võtame end selle kululiigi osas kokku ja natuke kajastub see ka allolevalt graafikult. Kõigele vaatamata on selge, et järgmise aasta eelarves ei saa riietele tehtavaid kulutusi jätta samale tasemele, kus need olid sel aastal. Miks see nii on? Tõenäoliselt ei ole peamine põhjus selles, et rõivad oluliselt kallimaks läinud oleks. Pigem peab nentima, et meie poeg kasvab jõudsalt ja tema riided muutuvad üha kallimaks. Palju kurdetakse, et väikelaste riided on kallid, kuid tegelikult on korralikud suuremate inimeste rõivad jätkuvalt oluliselt kallimad ja lapse teatud vanuses kulub neid seoses lapse kasvamisega endiselt pea sama palju kui väikelapse puhul.

Meie pere riiete eelarve peaks järgmiseks aastaks olema taas jooksvast aastast umbes 20% võrra suurem.

 

Kulusid, mis järgmisel aastal kasvama peaks, on selgelt veelgi, kuid eeltoodud on sellised, mida ei ole võimalik väga oluliselt vähendada ilma elustandardis suuremaid järeleandmisi tegemata. See tähendab omakorda loogiliselt, et kokku saab tõmmata kas muude kulude arvelt või tuleb meil oluliselt kasvatada oma sissetulekuid.

 

Positiivsed näited

Tasakaalustamaks eeltoodud probleeme, on elu näidanud, et teatud kõikuvama iseloomuga kulusid prognoosime hoolimata juba mitmeaastasest eelarvestamiskogemusest endiselt liiga konservatiivselt.

Näiteks on üheks selliseks liigiks kujunenud jooksvad kulutused autode ülalpidamiseks. Tasub ära märkida, et ka selle kululiigi eelarvestamisel ei võtnud me ju arvesse Jana autot ning seega oli eelarve eriti pessimistlik. Tõenäoliselt saame igapäevaautode jooksvate kulutuste prognoosi järgmiseks aastaks vähendada 10% kuni 15%.

Selliseid kululiike leidub meie eelarves veelgi, kuid ei ole nii püsiva iseloomuga ja seetõttu saab neid ka teadlikult vähendada.

 

Hobid ja reisimine

Paljud kululiigid on aga sellised, mille puhul tuleb järgmise aasta eelarve tegemiseks perega koos maha istuda ja mõelda, kas tahame neid suurendada või vähendada.

Näiteks reisimine ja puhkused on üks sellistest liikidest.

Võiksin ju otsustada, et järgmisel aastal ajame sama kasinalt läbi nagu 2011 seda tegime (meie eelarve oli väike ja me kulutasime sellest veel umbes 15% vähem), kuid pere teised liikmed, kelle jaoks reisimine on olulisem, võivad selle peale kurvaks muutuda ja kaotada olulsel määral motivatsiooni.

Samas olen mina igal aastal kulutanud ohtrasti pere ressursse hobiautodega tegelemisele ja seetõttu võin julgelt öelda, et neid kulutusi on võimalik omajagu piirata ilma mulle emotsionaalseid probleeme tekitamata.

Hobiautode ülalpidamine on 2011. aastal meie pere eelarvesse kirjutatud peaaegu kolme inimese tagasihoidlikuma soojamaareisi maksumusena ja ikkagi on reaalselt kulunud umbes 15% eelarvest rohkem.

Siin on selgelt otsustamiskoht, kus kaasa peavad rääkima kõik pereliikmed. Võibolla on meie pojal hoopis omad eelistused?

Sääraste otsuste langetamiseks võiks igal perel päris kindlasti olla ees eelarve, sest vastasel juhul kulub raha nagunii kõige peale ära, või võidab prioriteetide seadmisel peres see inimene, kes endale soodsad kulutused esimesena ära teha oskab. See aga ei oleks kõigi suhtes õiglane ja üldse ühe korraliku pere moodi.

Miks mitte just praegu hakata 2012. aasta eelarvet koostama?

Aasta lõpuni ei olegi enam palju aega ja on palju parem uuele aastale vastu minna teadmisega, mis see finantsiliselt endaga kaasa toob.

Nüüd, kus meie kodusest pere-eelarvestamise algusest on terve aasta täis, panen siia kirja suurimad positiivsed ja negatiivsed üllatused vältimatutes kuludes, millega ma 2008. aasta detsembris arvestada ei oleks osanud. Võibolla on sellest veel kellelegi abi, sest ilma vastavaid kulukategooriaid jälgimata ei kipu reaalsustaju neile sageli õiglast hinnangut andma. Mina soovitan kindlasti hakata oma kulutustel silma peal hoidma, sest kui keegi oleks mulle enne sellega alustamist rääkinud vastavate kululiikide suurusest, oleksin ta ilmselt välja naernud. Paraku ebaõiglaselt.


Kõigepealt negatiivsed üllatused:

1. Ravimid ja arstiabi. Eelarvepuudujääk umbes 372,4%.
Jah, te näete õigesti ja tegu ei ole kirjaveaga. Täiesti tervete inimestena eeldasime, et 100 kr kuus keskmiselt külmetusravimitele on igati OK. 2008. aasta talvel ei olnud meie perest keegi ka kordagi kõvemini haige ning seega kulud madalad. Kõik oli suhteliselt kena kuni 2009. aasta lõpuni, mil korraga tuli gripp ning samal ajal selgus, et nii minu kui abikaasa hammaste olukord vajaks kerget ülekäimist. Kuna hambaravi on uskumatult kallis, siis ühtäkki olid kulud juba tuhandetes kroonides ning midagi ei ole teha – ka 2010. aaasta eelarve tuleb teha päris krõbe, sest lähemal uuringul selgus, et üks minu hammastest vajab tänu mõranemisele sel aastal ilmselt krooni paigaldamist ja see ei ole üldse odav lõbu.

2. Kingitused ja lilled. Eelarvepuudujääk umbes 60%.
Ma usun, et paljud pered ei oska oma kulutusi sünnipäevakingitustele ja lilledele ning jõuluajale õigesti hinnata. Kuna lähedaste arvelt kokku hoidmine pole mingi aktsepteeritav variant, siis seda kululiiki me vähendada ei plaani ja korrigeerisime vastavalt 2010. aasta eelarvet.

3. Toit. Eelarvepuudujääk umbes 28,5%.
Minu algselt eelarvestatu asemel kulutab meie täiesti tavaline kolmeliikmeline pere toidule tervelt ühe inimese jagu rohkem, kui algselt arvatud. Kui arvestada, et toidueelarve osakaal kogukulutustest on meie peres suuremgi pangalaenude omast, siis on antud möödapaneku mõju aastaeelarvele tõeliselt röögatu. Viimasel ajal on siiski tänu väljas söömise osakaalu vähenemisele märgata teatavat olukorra paranemist, kuid olen kindel, et suveperioodil muutub väljas söömine taas populaarsemaks. Alkoholi osaks on igakuiselt natuke alla 10% toidueelarvest ja me ei tarbi seda üldse palju ega regulaarselt.

 
Positiivsed üllatused:

1. Elektrikulu. Eelarveülejääk umbes 20%.
Kui 2008. aasta alguses arvestasime talvekuul tekkinud elektrikulu pealt oma planeeritava elektrikulu lootes väiksemale kulule suvekuudel. Reaalsuseks osutus, et tuleme aasta lõikes ilusti toime ka viiendiku võrra väiksema keskmise elektrikuluga.

2. Korteri kommunaalmaksed. Eelarveülejääk umbes 13,5%.
Selgelt on näha, et suvekuudel on korteri kommunaalmaksed tervelt 25% väiksemad kui talvel isegi vaatamata sellele, et suvekuudel lisatakse meie korteriühistus arvele suuremal määral remondifondi kogutavat raha. Ühtlasi võin sarkastilise vahemärkusena öelda, et meie kuludele ei avaldanud kevadel paigaldatud korteri veemõõtjad mingit mõju, mis on positiivne, sest ise kartsin kulude suurenemist, kuigi kõik teised KÜ liikmed arvasid, et kulud peaksid selle tulemusel vähenema, kuna olime ainsad terve KÜ peale, kellel mõõtjad puudusid ning seega oletati, et “veekadu” on lihtsalt kole suur ning seda juba niigi jagati teatud osas kõigi korterite vahel.

3. Eurolaenumaksete vähenemine. Eelarveülejääk umbes 11,5%.
2009. aasta teises pooles vähenesid minu eurolaenumaksed tänu 6 kuu keskmise Euribori langemisele pisut üle 23%. Sellega katab igakuised alkokulud vabalt ära, aga palju üle ei jää.

Nagu näha, on positiivsete üllatuste protsendid väga oluliselt väiksemad kui negatiivsete omad. Seega oli aasta alguses tehtud igati roosiline ja korralikku ülejääki tõotav eelarve pärast suvist korrigeerimist juba palju horisontaalsem ning mingit säästu ei paistnud kusagilt tulevat. Pigem terendas vähemalt teoreetiliselt ees aasta lõpetamine negatiivse rahavooga. Tänu sellele tõmbasime pisut tuure maha. Selle asemel, et puhkuse ajal pikemal reisil käia, sõitsime näiteks Leetu ja oli sellest hoolimata üle aastate esimene suvi, kus ka mina suure vee äärde pääsesin. Samuti hakkasime pisut rohkem kodus süüa tegema ja selle eest tuleb tänada ennekõike Janat, sest mina oska isegi helvestest putru keeta, rääkimata pannkookide küpsetamisest vms keerulisemast kraamist.

Võimalik, et tänu sellistele sammudele õnnestus meil aasta kokkuvõttes kenasti plussi jääda, kuid midagi tohutult rõõmustavat öelda ei saa. Sellist niiöelda puhast säästu, millega me mitte midagi ei teinud ja mis lihtsalt jäi regulaarse sissetulekuallikate ja väljaminekute vahena üle, kujunes kõigest 4,5% meie sissetulekutest ja seda on ikka armetult vähe. Selles mõttes tuleks vist endale ja oma perele ka head uut aastat soovida, sest me peaksime olema palju enamaks võimelised, kui rohkem pingutaksime.

Kuid aitab jutust. Hakkan nüüd jälle eelarvet paika joonistama, sest mulle näib, et kui ma just Jürgen Ligi appi ei kutsu, siis meie 2010. aasta pere-eelarve võib miinusesse jääda ja see oleks tõeliselt lubamatu.