Puldist juhitud

Murettekitavaid uudiseid on lisaks rumalatele standardiseerimistele liikvel teisigi. See pole küll kõige uuem uudis, aga näiteks on välja käidud idee, et kõik oma ostud tuleks edaspidi sooritada ID-kaardi abil ning selle kohta saada pabertšeki asemel e-ostutšekk (artikkel: http://www.tarbija24.ee/?id=185604)

Sellesama artikli kommentaarides on juba hulgaliselt välja toodud ka tulevase süsteemi probleemid:
– Ostu on raske kassa juures kontrollida. Võimalik lahendus: Monitor on kassas lihtsalt suurem, näidates sulle koheselt igat produkti. Kindlasti ei jää süsteemi juurutamine selle taha pidama.
– Oluliselt keerulisem on ostu tõendamine. Võimalik lahendus: Mobiililt e-posti kontrollimine pluss ostu tõendamiseks e-maili tagasi saatmine, mis on juba ka reaalsus ning kahjuks ei jää süsteemi juurutamine kindlasti ka selle taha.
– Välismaal peaks endiselt omama pangakaarti. Võimalik lahendus: Pangakaart on sul kodus ikkagi olemas, kuid jooksvalt sa seda ei kasuta ning võtad välja vaid reisil olles. Kui pangad sellest süsteemist huvitatud on, siis nii ka läheb.
– Sularaha kasutamine muutuks keerulisemaks. Võimalik lahendus: Sularaha kaotamine.
– Täielik kontroll minu kulutuste üle ja iga ostu korral minu identifitseerimine. Võimalik lahendus: Rahva veenmine, et see on OK.

Kaks viimast teevad mulle kõige rohkem muret. Nimelt on niikaua kõik OK, kui ise muidu mingi sussermeister ei ole, kuni ühel ilusal päeval sooviksin osta midagi tõeliselt lolli, nagu näiteks ühe hiiglasliku puldiga juhitava auto, kuigi mul lapsi ei ole. Aga piisab isegi kassa juures olevast snikersipakist, sest ka see võib iga kell panga arvates mittevajalik olla. Nimelt on probleem selles, et pank teab, et mul on kodulaen ja pank teab, kui palju ma teenin. Ühtlasi teab pank ka seda, kui palju mul elamisele kulub ning kehvemal kuul ei pruugi pank “lubada” mul enam seda puldiautot osta, sest ta näeb, et sellest võib probleeme tekkida. Kindlasti ei saa siinkohal takistuseks inimese õigused, sest ka pangal on õigused. Näiteks saab alati viidata õigusele kaitsta oma huvi laenu näol või mõnele muule väga huvitavale õigusele, mis minu õigused ära nullib. Vahet pole, et võibolla olin ma sellesama puldiauto juba enne poodi tulekut kallimalt kellelegi maha suutnud müüa või muud säärast loomingulist tegevust arendada üritasin ning tänu panga tegevusele suundun löödud näoga järgmisel päeval tagasihoidlikule palgatööle, kus minu maksudejärgne tulu on väljaarvutatult kujunenud mulle “eluks piisav”, kustutades mälust unistused paremast elust.

Isegi kui pank otseselt ei keela mul selle “mõtlematu” ostu tegemist, saab ta mind mõjutada – näiteks tuua välja, et teises poes on samaväärne kaup müügil palju odavamalt ja sarnaselt teatele: “Kaardiga oleks sul juba makstud!”, öelda mulle, et teises poes on sama asi odavamalt müügil. Õnneks pole sellest muidugi huvitatud kaupmehed ja selles mõttes nad vähemalt ei teeks koostööd. Kuid olen kindel, et näiteks leiva, piima jms ostmisel saaksin hiljem ikkagi oma postkasti pangateate, et “Luba, kallis klient, me aitame sul säästa! Osta edaspidi oma leib, piim jms hoopis teisest kauplusest, sest seal on see odavama hinnaga. Kui sa seda ei tee, oleme sunnitud tõstma sinu laenuintressi 0,2% võrra, sest tunneme oma rahapaigutuse ohustatuna olevat. Päikest! Sinu kliendihaldur.”

Ilmselt sel hetkel lähen ma oma autosse ja kuigi minu e-politseiaparaat fikseerib hulgaliselt rikkumisi, pole hiljem neid trahve minu käest võimalik küsida. Mitte, et ma depressiivne oleks. Lihtsalt elu on selline.