Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: kulutamine

Peagi käib punase kuuega vana meie juurest läbi ja kalender keerab uue aastanumbri ette. Enne seda on aga pühadevaikuses soodus hetk uue aasta pere-eelarve koostamiseks, sest kuigi reklaamid väidavad, et laenuaeg on jälle käes, ei võta tark siiski pühade eel tarbimislaenu, et uut aastat veel keerulisema finantsseisuga alustada, vaid püüab laenumaksete osakaalu oma igakuistes väljaminekutes vähendada ning kasutab vaiksemat perioodi seniste saavutuste hindamiseks ning uute väljakutsete püstitamiseks. 

Nägemaks, kuidas jagunevad pere sissetulekud ning kulud erinevate kategooriate vahel ning analüüsimaks võimalikke kokkuhoiu- või lisakulutustevaldkondi, on mõistlik vastu pühi teha uueks aastaks üks kena jõulupirukas, mille erinevad sektorid kajastavad pere-eelarve erinevaid kulukategooriaid. Kuna siinkirjutaja peab pere-eelarvet juba mitmendat aastat, on andmeid tuleva aasta eelarve koostamiseks kogunenud paras hulk ning see võimaldab üsna kenasti ennustada 2011. aasta kulude jaotust.

Püüame selle graafiku abil siis tulevaks perioodiks mõnele oma pere-eelarvealasele küsimusele vastata.

Kuidas minu kulud jagunevad?

Graafikul lihtsasti ja visuaalselt oma kulutusi nähes, on kõik ilmselge. Ka tulevikus on meie pere peamiseks kuluallikaks eelarves toit, mille osakaal kogukulutustesse on tervelt 21%. Seda oleks võimalik ilmselt vähendada, kuid jääme realistiks ning oma laiskuse juures esialgu kärpeid ei plaani. Murelikuks teeb, et võimsa teise koha haaravad 15%-ga eelarvest jätkuvalt kodulaenumaksed, mille vähendamine pole sisuliselt meie võimuses. Autokulusid, mis haukavad kolmandal kohal 11% eelarvest, on võibolla võimalik uuel aastal vähendada, ent kütusehinnatõusud võivad selle lootuse vabalt ka nullida.

Piinlikult vähe, kõigest 1% oma eelarvest kulutame spordiga seonduvale. Samuti on mõnevõrra tagasihoidlikult esindatud kulutused lapse haridusele. Investeeringuid ei kajasta me kulude poolel üldse, sest sinna läheb automaatselt sisuliselt kõik, mis tuludest üle jääb. Kindlasti leidub sellise lähenemise osas palju vastuväiteid ja niimoodi ei pruugi iial ju investeeringuid tekkida, ent seni on antud skeem meie pere puhul tänu konservatiivsele eelarvestamisele päris hästi töötanud ja ei saa öelda, et möödunud perioodide jooksul poleks õnnestunud eelarveülejääkidest mõistlikke summasid investeeringuteks (olgu need siis aktsiad või varad) suunata.

Kuhu raha kaob?

Niimoodi oma kuludele otsa vaadates saab selgeks ka päris mitmeid seniseid küsimusi, mis meie peres õhus on olnud. Meie pere suureks küsimuseks on alati olnud see, kui palju reaalselt kulub meie hobiautopargi ülalpidamiseks? Eelmiste perioodide põhjal uut planeerides sai see küsimus selge vastuse. Summadest rääkimata on kulude suuruseks 5% aastaeelarvest, mille sees on kõik alates hooldus- ja remondikuludest lõpetades kindlustuste ja ülevaatustega ning seda ei ole väga palju arvestades tõika, et muud hobid meil sisuliselt puuduvad. Kui palju kulub riietele? 7% kogukuludest ja seda on summana päris palju. Kole lugu, kuid paraku moodustavad siinkirjutaja riided sellest enamuse ning juurdlen parasjagu selle üle, kuidas võiks õnnestuda antud kulusid tulevikus vähendada.

Kas prioriteedid on paigas?

Eelarvejaotuse graafilise pildi abil on meil nüüd võimalik palju selgemini sihte seada. Olles eelarvestanud järgmiseks aastaks reisikulusid, näeme tegelikkuses, et iseenesest, kui sooviksime täita mõne antud valdkonnaga seotud unistuse, saaksime neid kulusid veelgi mõne teise arvelt suurendada. Lõpuks sõltub ju kõik prioriteetidest ja kulude ümberjagamisest. Võimalik, et keegi märkab sedasi toimetades, et mõni kulutus haarab ebaproportsionaalselt suure osa eelarvest. Ka siis saab soovi korral astuda samme selle osakaalu vähendamiseks.

Kui palju suudaksime säästa?

Selline “jõulupirukas” on hea ka selle hindamiseks, kui suure osa oma kuludest saaksime vajadusel kärpida. Oletame, et meie tulud vähenevad märgatavalt. Millised on meie pere lihtsad ja millised keerulised säästuvõimalused?

Tõenäoliselt suudame soovi korral nullini vähendada järgmised kulud:
– koduremont ja sisustus (sääst 4%),
– reisimine (sääst 4%),
– meelelahutus (sääst 4%),
– sport (sääst 1%),
– hobiautod (sääst 5%).

Sääst sellest tulenevalt kokku 18%. Vähe, selge see.

Hinnanguliselt suudame vähemalt poole kärpida nendest kuludest:
– riided ja jalatsid (sääst 3,5%),
– kingitused (sääst 2%),
– ettevõtlus- ja finantsteenused (sääst 2%),
– muud ettenägematud kulud (sääst 1,5%),
– kosmeetika, juuksur jms (sääst 1,5%),
– ravimid ja arstiabi kasutades odavamat hambaarsti (sääst 1,5%)

See annab omakorda säästuks 12%. Eelnevale liites oleme säästnud nüüd juba 30% ja see polegi enam nii paha.

Niimoodi kulusid lähemalt analüüsides, saame teada sedagi, kas jääksime ellu juhul, kui üks pereliige peaks töötuks jääma. Sisuliselt sedasama kutsus üles tegema Janar oma selles artiklis: 50% kodune kärpekava: Kas jääksid ellu?

Kokkuvõtvalt võin kindlalt öelda, et tulevikku vaatamiseks on selline piruka joonistamine igati hea näpuharjutus, sest isegi kui kõik prognoositavad andmed ei pea täielikult paika, aitab see mõtlemist korrastada ja saada selgema pildi omaenese elust. Soovitan kindlasti proovida, sest nagu vanarahvas räägib, tahab raha lugemist ning millal siis seda veel teha, kui mitte vana aastat kokku võttes.

Seda kahtlemata igas mõttes. Lapse nimel pole ühest küljest millestki kahju, aga teisest küljest kasvavad ühes lapsega igal aastal ka kulutused.

Eelmise aasta põhjal ei oleks kuidagi osanud arvata, et meie pere kingituste eelarve nüüd ikkagi liiga väike saab, aga läks hoopis sedasi:

Ma ei nurise, sest meie kaheksaseks saanud pojal oli tõesti hädasti uut jalgratast tarvis ja isegi odavamad jalgrattad on ikkagi päris kallid. Seega läks raha vähemalt õigesse kohta. Kuid naiivne lootus, et lapse peale kuluvad summad aja jooksul samas suurusjärgus püsivad, ei pea kindlasti paika. Mõne aasta pärast on tal ju hoopis võrri või rollerit tarvis ja siis juba autot. Ühtlasi kallinevad pidevalt riided ja muud “mänguasjad”.

Lapsevanemana tuleb sellega lihtsalt arvestada ja ettenägelikult suuremaid reserve eelarvesse planeerida. Ühtlasi haakub käesoleva teemaga kindlasti ka lapsele raha kogumise ja investeerimise õpetamine, aga loodan selle juurde lähiajal tagasi tulla, sest kavatseme pojaga raha kasvatamise õppetundidega õige pea pihta hakata, et noorus mööda ei läheks.

Sellise väljendi leiutas aastate eest väga tabavalt kursusekaaslane ja hea sõber, Martin, millalgi pärast seda, kui oli ostnud vist juba oma viienda Volga, sealjuures eelmisi maha müümata. Hiljem süvenes haigus veelgi. Ei saa öelda, et seda mõistet pärast leiutamist ei oleks ka minu peres tihti kasutada tulnud, sest korduvalt olen ennast suutnud sarnasesse seisu viia, kus minu finantsolukorral vähe hoomatavaid elumärke esineb.

Praegugi oma rahakotis ringi vaadates võin täheldada mõningast tühjusemomenti ja kuigi patsient hingab, ei ole ta teadvusel. Osalt on kujunenud olukorras süüdi Hiina matka järelmõjud, aga peamiselt põhjus, millest rääkisin üle-eelmises postituses. Raha ülearu üldse ei ole ja see on päris hea.

Nendin, et hobid võivad olla kallid, aga kui ühendada rumalana näiv hobi investeerimisega, siis on sellel ikkagi teatav jätkusuutlik mõte. Olen kindel, et tulen makaronide efektiivse rakendamise abil peagi taas koomast välja. Suure rahapaigutuse tegemine annab alati väga hämmastava efekti, sundides järgmistel perioodidel finantskoomast välja tulemiseks säästmist hüppeliselt suurendama.

See on empiiriliselt tõestatud, sest olen korduvalt näinud, et pärast suurte ostude tegemist suudan säästa palju (mõnikord isegi kordades) rohkem kui stabiilselt elu naudiskledes. Seega on teatud juhtudel raha ära kulutamine minu arvates kasulik, kui eelnenud suur kulutus omab mingisugustki püsivat väärtust. Pere vara koguväärtus sellest kasvab, vaatamata sellele, et likviidseid vahendeid raha näol tõepoolest kasutada ei ole ja see mõnevõrra ebamugav näib.

Finantskooma praktilises rakendamises edasijõudnuna olen pärast aastaid katsetamist avastanud, et seda on võimalik ka edukalt planeerida. Hästi toimetades ning ajastades on võimalik tabada oma rahakoti põhi nii täpselt, et ei teki ohtu kallite ega odavate laenude kasutamiseks, samal ajal kui raha on kõik näiliselt otsas. Samas ei soovita ma finantskoomat pikendada üle paari kuu, sest samal perioodil võib perele ootamatult sülle kukkuda mõni planeerimatu väljaminek ning siis on likviidsete vahendite puudumine juba kurjast, tähendades võimalikke kalleid laene.

Siiski, kui paljud inimesed koguvad raha sukasäärde või panka, siis omast kogemusest tean täpselt, et see minu puhul ei tööta ja olen sellest ka varem kirjutanud. Mul ei tohi raha olla ja ainult sel juhul elan ma väga säästlikult. Ebalikviidse vara omamises ei ole samas midagi halba, sest see on peaaegu sama nagu paigutada raha tähtajalisele hoiusele, ainult et põnevamate ja raskemini prognoositavate tulemustega. Kontrollitud finantskooma on minu psüühikale ainult abiks.

Soovin lähenevate pühade puhul kõigile head finantskoomaga katsetamist.