Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: laen

Korteris elamine on mugav. Vähemalt arvab enamus inimesi nii ja nii võib see tõepoolest teatud juhtudel olla. Kuid kas selle mugavuse huvides on mõistlik igakuiselt mõttetult raha kulutada ja kui mugav see parasjagu iga inimese jaoks tegelikult on, ei ole sugugi nii selge.

Selleks, et teada saada, kui palju kallim tuleks minu puhul majas elamine ja selle laenumaksete tasumine, tegin täna võrdluse Janari maja ülalpidamiskuludega ning arvutasin pisut korteri ja maja kulude vahet. Esimene hoop oli see, et loomulikult ei tule majas elamine kõigi muude püsikulude osas kallim. Kallis on vaid laenumakse.

Minu korteri püsikululiikide ülevaade meie pere-eelarvest on järgmine:

Miks sisalduvad siin autoparklatasu ja garaažide kommunaalmaksed? Põhjus väga lihtne – kui ma ei elaks korteris, vaid oma majas, ei oleks neid kulutusi tarvis teha.

Eeltoodud liikidele võib lisada autopesu, sest võimalusel peseksin suvel oma autot õhtuti ise. Oletame, et sellega suudaksin säästa kasvõi kolmandiku oma tänastest pesulaarvetest. Ka sel juhul oleks kulude sääst igakuiselt üle 200 krooni pelgalt autopesudelt, kuid ümardan selle täpselt 200 krooni peale.

Seega on minu korteris elamise püsikulud teada. Kahtlemata on ka majas elades omad “majaspetsiifilised” püsikulud. Toogem needki kululiigid Janari pere-eelarvest siinkohal ära:

Summeerides korteri kulutused võimalikult tagasihoidlikena ning maja püsikulutused konservatiivselt suurtena, sain sedasi võrreldes teada, et minu püsikulud on täna pisut üle 1 500 krooni kõrgemad kui need oleksid Janari majaga võrreldavas majas elades.

Ma tean küll, et mugavus maksab, kuid milline mugavus???

Täna elan korteris, millest pean igal hommikul kilomeetri iga ilmaga, nii vihmas kui lumes, oma auto juurde jalutama, mu hobiautod paiknevad teises linna servas garaažis, mul puudub pind näiteks talverehvide jms hoiustamiseks, mu lapsel puudub võimalus vabalt õues mängida ja maja madaluse tõttu puudub sellel ka lift, mis teeb võimatuks lapse jalgratta mugava omamise. Selline mugavus, ma ütleks, ei pruugi olla kõrgemal tasemel kui eelmainitud kululiikidesse maja puhul sissearvestatud murutraktori amortisatsiooni ära kasutades muru niitmine.

Kuid nüüd jõuame mündi teise pooleni, sest korteriga ei kaasne mul täna mingisuguseid laenumakseid ja maja puhul oleksid täna Nordea laenukalkulaatorist 30-ks aastaks võetud 4% intressimääraga miljonikroonise laenu puhul laenumaksed umbestäpselt 4 775 krooni kuus.

Ma ei hakka kellegagi vaidlema, aga mulle näib, et miljoni krooni eest on võimalik täna maja valmis ehitada. Mõistagi mitte mingi luksushäärber, aga pisut ise panustades saab selle raha eest ilmselt Tartumaale püstitada päris kvaliteetse elamispinna. Muidugi võib alati ka 4 miljonit kulutada, aga kuna minu tutvusringkonnas puuduvad hetkel inimesed, kes oleksid oma maja ehitanud isegi buumi tingimustes kallimalt kui miljoni eest, lähtun puht subjektiivselt sellest summast.

Samas, kui ehitada maja miljoni krooni eest, siis ei pea pangalaen olema tingimata 1 miljon krooni. Seda on isegi väga keeruline saavutada, sest osa finantseeringust peaks olema teostatud omavahenditest. Seega peaksin pangalt laenama ehk maksimaalselt 800 000 krooni, et miljon kokku saada. Sellise summa korral oleks samadel tingimustel (periood 30 aastat, intress 4%) minu laenumakse hoopis 3 820 krooni.

Seega, tulles tagasi puhtalt kulurehkenduste ja numbrite juurde ning lahutades laenumakseks kuluvast 3 820 kroonist eelmainitud tänase korteri ülekulu 1 500 krooni, jääb igakuiseks lisakulutuseks majalaenu korral:

3820 – 1 500 = 2 320 krooni

Selline lisakulutus minu praeguse eelarve juures ei oleks tervislik, kuigi võib olla absorbeeritav. 

Järele mõeldes on aga mõni tehe meil veel tegemata. Üürides oma praeguse korteri välja, saaksin laenumaksest tingitud lisakulutusi veelgi vähendada. Vaadates City24 portaali statistikakeskkonda Spot, sain teada, et keskmine üürikorteri ruutmeetrihind Tartus on hetkel pisut üle 80 krooni. Olles veendunud konservatiiv ja teades, et minu korter ei ole mingi ülimoodne luksusapartement, arvestaksin ruutmeetri üürihinnaks hoopis 60 krooni. See tähendaks mulle igakuist sissetulekut 3 600 krooni, aga ma ei usu, et keegi üürikorteri eest nii palju maksaks (milleks ometi?) ja seega ma arvestaksin endale realistlikuna näiva 3 000 krooniga.

Kahjuks tuleb aga arvestada üht ebameeldivat tõika. Nimelt soovib Eesti Vabariik kõigilt tuludelt saada 21% tulumaksu. Seega, kui kasseerin 3 000 krooni korteriüüri, pean sellest tulumaksu näol riigile tasuma:

3 000 / 100 x 21 = 630 krooni

Seega jääb mulle reaalselt 3000-st kroonist alles:

3000 – 630 = 2 370 krooni

Lahutades selle lisatulu nüüd varasemalt leitud laenumaksest, mis on kompenseeritud majas elamise tõttu madalamate püsikuludega, saame teada, et minu igakuine lisaväljaminek täna kolides 1 000 000 krooni maksvasse eramusse ning võttes selleks 800 000 krooni pangalaenu, oleks:

2 3202 370 krooni = – 50 krooni 

Jah, ma näen õigesti – ma jääksin täiendava laenu abil majja kolides iga kuu viiekümne krooniga plussi.

Muidugi võib skeptiliselt öelda, et olen unustanud iga-aastase septiku tühjaks vedamise või muud sarnast, aga kindlasti olen unustanud ka asju, mis täna korteris elades paratamatult lisakulusid tekitavad (kasvõi lihtsamad autohooldused, mida ise teostaksin). Loomulikult on oluline seegi argument, et lisalaen tähendab lisakohustust -> võibolla rahutumat und -> võibolla suuremat hirmu töö kaotamise ees.

Selle vastu aitab efektiivselt korralik kindlustus ja isegi kui seejärel mõnesaja krooniga igakuiselt miinuses oleksin, ei kujuta ma ette, miks ma ei peaks suutma sellist summat igakuiselt oma pere-eelarves säästa võimaluse eest elada OMA MAJAS ja kasvatada igakuiselt laenumaksete näol oma rikkust, selle asemel, et täna see raha mõttetute kulutuste tõttu tuulde loopida.

Tegudele.

Täna on jälle põhjust ennast õnnitleda, sest internetipanga vahendusel märkasin, et paari päeva eest teostati minu viimane õppelaenumakse. See laen ei olnud küll suur, ent kvartaalse väljamineku puudumine on igal juhul tuleviku rahavoole positiivne.

Nagu ka varasemalt korduvalt öeldud, tekitab raha alati kohutava probleemi – seda tuleb targasti kasutada. Mida teha maksetega, mis nüüd õppelaenust vabanevad?

Ma arvan, et mõistlik variant selle raha mõttetu kulutamise ja inflatsiooni poolt hävitamise vältimiseks oleks see regulaarselt investeerida. On tavaliselt keerulisem alustada investeerimist, kui selleks peaks millegi arvelt kulusid kokku tõmbama. Laenumakse muutust investeeringuks aga ilmselt peaaegu ei märkagi.

Seega on mul nüüd jätkuvalt valida mitme võimaluse vahel:

1. Avada mõni kogumishoius,
2. Osta mõne fondi osakuid,
3. Osta kulda,
4. Investeerida aktsiatesse.

Vaatamata keerulistele aktsiaturgude arengule arvan, et viimane variant tundub mulle jätkuvalt kõige ahvatlevam ja tõenäoliselt realiseeruvad minu investeeringud mõne suhteliselt turvalise ettevõtte aktsiate soetamisena, kui keegi paremaid ettepanekuid ei tee.

Ka väike tootlus on parem kui 0 tootlus, mille tagajärjel inflatsioon paratamatult raha ära sööb.