Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: laenamine

130210_RahapakkumineEile jäi mulle juhuslikult silma artikkel, milles Tõnis Oja kirjutab panganduse võimalikust muundumisest tänu pead tõstvale sotsiaalpangandusele (nt isePankur jms). Ja kuigi ma olen nõus, et antud valdkond on pigem kasvufaasis ning tõotab veel suuri tulusid nii investoritele, kes tõepoolest teenivad oma investeeringutelt enam kui 15%, kui kasu nimetatud laenude tarbijatele, kellest üksikud võivad seda raha osata veelgi kasumlikumaks pöörata, ei ole ma üldjoontes nõus levima hakanud väitega nagu pangad peaksid nimetatud tendentsi pärast ülearu mures olema.

Artikkel ise asub siin: http://www.e24.ee/1132406/tonis-oja-vaikelaen-mikropankurilt/

Tegelikult ei ole säärane mikrolaenude pakkumine ja sotsiaalpangandus (vabandust, kui terminiga eksin, kuid praegu ei tule paremat pähe) pankade konkurent, sest nende teenus ja sihtrühm on kardinaalselt erinev.

Mikropanganduse intressimäärad peavad motiveerima inimesi oma raha välja andma ja seda ilmselt ei juhtu iial kuigi madala intressiga. Usutavasti peab tootlus jääma nii lühi- kui pikaajalises perspektiivis selgelt üle 10%, sest vastasel juhul on mõistlikum investeerida aktsiatesse või teistesse, sh turvalisematesse vahenditesse.

Samuti on täiesti erinev sihtrühm. Mikrolaenude sihtrühm on suurel määral isikud, kes erinevatel põhjustel väga vajavad natuke raha, kuid kes tegelikult valdavalt ei kvalifitseeru tõsiseltvõetavas tagasimaksesuutlikkuse kontrollis. Laenatav summa on samas ka maksimumi puhul sedavõrd väike, et see tõenäoliselt sobib vaid mõne tulekahju ühega asendamiseks ja ainult tõeliselt säravad tähed võivad nimetatud summade abil suuta genereerida lühikese ajaga veelgi suuremat tootlust. Paraku ei ole sellised juhtumid ilmselt mahult isegi Pareto kuulsa 20% lähedal, vaid jäävadki väga üksikuteks näideteks. Seega on sihtrühm, eeh… kuidas seda ilusti öelda… pigem meeleheitel ja seega kindlasti mitte traditsioonilise panganduse jaoks atraktiivne.

Ainus reaalselt tekkida võiv konkurents või kokkupuutepunkt nö sotsiaalpanganduse ja “päris pangaduse” vahel võiks olla see, et mingis perspektiivis võiks muutuda võimalikuks võistlemine krediitkaardiintressidega ning sellega säiliks lühiajalise krediidi intressidele teatud surve. Praeguse intressitaseme juures seda aga ei juhtu, sest kuigi hr. Oja toob välja, et laenaja teenib isePankuri vahendusel korralikku 17%-list tootlust, mis oleks ju sisuliselt sarnane praegu pankade poolt pakutavatele krediitkaardiintressidele, võib laenuvõtja kõiki tasusid arvesse võttes arvestada pigem intressimääraga kaugelt üle 20% (2% kuus, nagu koduleht selgelt ütleb), mis on jätkuvalt päris kallis ja seega, nagu juba öeldud, sobilik pigem tulekahjude vähendamiseks. Pealegi ei sobi ilmselt autorendifirmadele ega hotellidele broneeringu tegemiseks krediitkaardi asemel kindlameelne väide, et eks ma isePankurist ikka kolm tonni välja õngitsen, kui tarvis.

Mõistagi ei tähenda kõik eelpoolkirjutatu, et ma ei kiidaks heaks antud laenuvaldkonna kasvu, sest ühest küljest tahab raha investeerimist ja teisest küljes on seda kellelgi ilmselt hädasti laenata tarvis. Samuti on sellisel mikrolaenamisel kahtlemata positiivne mõju survena erinevatele kiirlaenuintressidele. Traditsioonilise panganduse innovaatiliseks hirmuks on seda aga ikkagi palju nimetada.

Eile hommikul peale ärkamist ja enne pannkookide söömist sattusin oma kümneaastase pojaga vestlema inflatsiooni teemadel ja kuigi seletasin tema jaoks laenamisest tuleneva inflatsiooni ära paberile joonistatud kriipsujukude abil, panin need hiljem veidi viiskamalt ka raali abil kirja. Mine tea, kes soovib oma lapsega samal teemal vestelda ja ilusamate piltide abil on see võibolla lihtsam.

Niisiis, tegemist on ülilihtsustatud skeemiga sellest, kuidas lisaks otsesele rahatrükkimisele tekib raha (ehk ostujõudu) riigis juurde ka laenamise tulemusel ning kuidas see soodustab mingil määral inflatsiooni. Tegemist ei ole täpse skeemi ega majanduskäitumise mudeliga, vaid lihtsalt illustratsiooniga sellest, kuidas asjad üldiselt majanduses toimivad.

Oletame, et riik trükib raha ja see “jõuab inimeseni”. Inimesel selles riigis on nüüd 10 000 eurot ja ta võib selle eest soovi korral midagi osta, aga hoiab igaks juhuks oma raha pangas.

Samal ajal leidub selles riigis kaupmees, kes müüb näiteks autot. Kuna inimene, kellel on 10 000 eurot, sai oma raha raske tööga, on ta nõus maksimaalselt selle auto eest 5 000 eurot maksma. Seega on auto hind 5 000 eurot.

Aga tegelikult on pank kasumit taotlev asutus ja on vahepeal laenanud 10 000-st eurost 9 000 eurot järgmisele inimesele. Nüüd on esimesel inimesel 10 000 eurot pangas ja teisel 9 000 eurot rahakotis.

NB! Siin on tähtis märgata, et üks võimalus raha hulka riigis reguleerida, on lisaks otsese rahatrüki piiramisele see, kui riik ei luba pankadel nii palju rahast välja laenata. Kui riik nõuaks reserviks 50%, saaks pank ainult 5 000 eurot välja laenata ja seega oleks riigis ostujõud kokku vaid 15 000 eurot.

Nüüd on riigis üks inimene, kes on nõus auto eest maksma 5 000 eurot, aga teine inimene, kes pole laenu saamiseks nii palju tööd teinud, on nõus maksma 7 000 eurot. Raha väärtus selle inimese jaoks on seega langenud. Kaupmees küsib hea meelega oma auto eest rohkem raha ning nüüd maksavadki sellised autod 7 000 eurot. Esimesel inimesel ei jää ka muud üle kui tunnistada, et tuleb lihtsalt veelgi rohkem teenida, et raatsiks sama auto kallimalt osta.

Auto ei ole sellest vahepeal paremaks muutunud. Kaup ise on jäänud samaks, aga kõik inimesed on nõus selle eest rohkem maksma – seega on raha selle kauba suhtes muutunud odavamaks.