Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: meedia

Sigudik aitab säästaMul pole midagi selle vastu, et juba mitmendat hommikut kuulen Star FM-ist tööle sõites, kuidas saatejuhid reipalt selgitavad, miks antud saadet toetav kiirlaenuettevõte ja vastav teenus täiesti korralikule inimesele abiks võib olla. Aga nad teevad seda ebausutavalt ja sellega ma ei ole nõus.

Näiteks toodi kiirlaenuteenuse põhjenduseks olukord, kus tavaline korralik pere on raha kõrvale pannud, kõik täpselt välja arvestanud ja läheb puhkusereisile, aga siis selgub, et mingil ma-ei-mäleta-mis-põhjusel on tarvis tagasilennuks osta uus pilet. Ja siis olevat ju hea võtta ühendust kiirlaenufirmaga, kelle kliendina Sa juba registreeritud oled ning siuh ja virr on raha uue pileti ostmiseks arvel, saate rõõmsalt koju tulla ja kõik mured olevat üldse murtud.

Aita nutta, sest tegemist on juba eos täiesti jaburalt ebausutava stsenaariumiga. Pakun, et täiesti normaalne perekond ilmselgelt ei planeeri puhkust, kui neil pole piisavalt varusid, et vajadusel ka kümme lennupiletit osta. Milline täitsakorras perepea elab päevast päeva peost suhu, aga siis tuleb järsku mõttele, et põrgu see kõik ja lendaks parem palmide alla? Või kui selliseid on (ja olen kindel, et üks või kaks on ka), siis sedasorti kergemeelset käitumismustrit ei tasuks saatejuhtide poolt meedias normaalsena paista lasta või sellise hälbinud loogika abil igati korralikku krediidiasutust reklaamida, sest enamuse kuulajate jaoks tundub see nii võlts, et sunnib kanalit vahetama.

Kuna mulle üldiselt meeldib metsik kapitalism ja vaba ettevõtlus, siis mul pole tõesti midagi kiirlaenufirmade ega ka nende reklaamimise vastu. Lihtsalt, et endast parem ja kuidagi siiram mulje jätta, võiks pigem rõhuda sellele, et ära võta laenu kergekäeliselt, aga kui Sul on näiteks valida kas nööri või kiirlaenu vahel, siis pigem tee see telefonikõne ikka ära.

Milline sügav ja melanhoolne turundusstrateegia – ilus nagu mõni romantiline draama.

1. Noor BMW juht kaotas auto üle kontrolli ja hukkus.
2. Illegaalses relvade käitlemises kahtlustatav tappis läbiotsimise käigus politseiniku.
3. Usun Andrus Veerpalu!

Need on ainult mõned juhused, kus 95% inimestest valis poole esimese infokillu põhjal ja automaatselt on meie teadvuses süüdi esiteks BMW juht, sest ta raudselt kihutas, teiseks relvaäriga seotud kodanik, kes ilmselt tahtis puhtalt pääseda ja kolmandaks keegi kuri inimene, kes teeb Andrusele liiga.

Iga kord kui meedias ilmub mingi säärast sorti uudis, serveeritakse see esiteks nii, et inimesed valivad massiliselt soodsa poole, aga kõige kurvem selle juures on, et pärast paarinädalast teema lahkamist, kaob asi unustusehõlma ja mitte keegi ei küsi lõpuni lihtsat küsimust: “MIKS?”

Autotööstuses on juurpõhjuste analüüs probleemide lahendamise korral elementaarne ja ilma säärase analüüsita ei ole mõtet mingeid tegevusi probleemi lahendamiseks ja eriti kordumise vältimiseks välja mõelda. Kõige lihtsam ja enim levinud tehnika igasuguste probleemide analüüsimisel on viie järjestikuse miksi küsimine, sest see viib tavaliselt piisavalt sügavale probleemi põhjusteni.

Vähegi arenenud tööstusettevõtetele on ammu teada, et operaatori eksimuse puhul pole kunagi põhjus operaatori rumaluses või laiskuses.

Lihtne näide:

1. Miks toodeti praaki? Operaator kasutas tootmisel valesid töövõtteid.
2. Miks operaator eksis? Sest valede töövõtete kasutamine oli võimalik.
3. Miks valede töövõtete kasutamine oli võimalik? Sest puudusid vajalikud veavälistustehnikad.

Kaugemale poleks enamasti vaja efektiivsete korrigeerivate tegevuste rakendamiseks minnagi, kuid sageli minnakse ikka ja näiteks võib sama jada jätkuda nii:

4. Miks puudusid veavälistustehnikad? Sest tootmisprotsessi ettevalmistamisel ei võetud adekvaatselt vea tekkevõimalust arvesse.
5. Miks ei hinnatud vea tekkevõimalusi adekvaatselt? Sest puudus selge rutiin iga operatsiooni riskide hindamiseks.

Eeltoodu on pelgalt suvaline näide ja igas etapis võinuks lahendus hoopis teise suuna võtta, kuid igal juhul jõutakse tulemuseni, et probleemi ei põhjustanud töötaja, kelle tõenäoliselt meedia oleks esimese tunniga maatasa teinud. Iga eeltoodud miksi ja tema vastuse osas saab teha midagi, mis aitavad järgmisel korral sama vea tekkevõimalusi märgatavalt vähendada. Seega selleks, et sama viga ei korduks, alustatakse probleemide lahendamist väga sügavalt ja pole mingit mõtet kedagi süüdistada enne sarnase analüüsi läbiviimist.

Paraku ei tundu mulle, et ühiskonnas tervikuna ja eriti avaliku sektori töös juurpõhjuste analüüsi kuigi sageli teostatakse ning meie noore riigi kodanikud ei oska seda isegi tahta, valides pooli sageli esimeste tundide jooksul meediasse paisatava info põhjal. Nii hämmastav kui see ka pole – meie riigi President jagab isegi ordeneid ilma korralikult läbiviidud juurdluse tulemusteta eeldades ilmselt kõhutunde või populaarsuse kasvatamise soovi alusel, et seaduse poolel seisev mundrikandja toimib automaatselt õigesti.

Mulle kui inimesele, keda on maast madalast koolitatud uskuma mitte kedagi enne kõigi asjaolude väljaselgitamist, tundub selline pealiskaudsus ja sisetunde põhjal poolte valimine väga ohtlik, sest inimesi, kes niimoodi käituvad, saab alati väga edukalt infot õigesti serveerides juhtida nende endi teadmata ükskõik millisele huvigrupile soodsas suunas. Ärgem laskem sellel juhtuda.

Alati kui toimub mingi sündmus, milles keegi kaotab elu, peaks järgnema väga põhjalik analüüs selle põhjuste üle ja antud analüüsi tulemused ning sarnaste juhtumite vältimiseks rakendatavad tegevused peaksid olema avalikud. Ainult avalikkuse tähelepanu ja teadlikkus sunnib inimesi igal tasemel saama üle omakasust ja laiskusest ning tegema oma parima selleks, et samad vead ei korduks.

Tulles tagasi antud artikli alguse juurde, siis kõik need on loetletud juhtumid meie tegelikust lähiminevikust.

Esimese juhtumi puhul ei jõutud avalikult kunagi isegi küsimuseni, miks BMW üldse juhitavuse kaotas.

Meediast käis läbi, et autojuht oli noor (vahtralehtedega), tema sõidukiirus oli suur ja selle põhjal tembeldati kodanik sisuliselt avalikult õnnetuses süüdi. Kuid eelmises lauses pole ju põhjused vaid ainult asjaolud. Näiteks tean, et sel ööl muutus tee tunni ajaga uskumatult libedaks, kuigi nägi välja nagu tavaline kuiv asfalt. Sõitsin ise libedust väga kartva juhina seetõttu maanteel 50 km tunnis. Sellist infot meedias ei avaldatud.

Küsimata jäi seegi, miks auto just selles kohas juhitavuse kaotas ja teelt välja sõitis. Kuna mu vanemate maakodu asub sama teed mööda Tartust välja sõitmise suunal, tean sedagi, et antud kohas metsavahel oli aastaid olnud teekattes tohutu lainekoht. Ei ole juhus, et just selles kohas auto juhitavus kadus. Võibolla oleks sellise teekatteprobleemita seltskond vaatamata valele sõidukiirusele probleemideta sihtkohta jõudnud.

Miks üldse õnnetus nii traagiliseks kujunes? Me ei tea, aga kindlasti pole selles süüdi auto ebaturvalisus vaid pigem võiks põhjuseid otsida teele liiga lähedal asunud puudest, turvapiirete või -kraavide puudumisest ja muust säärasest, mida oleks saanud paremini teha.

Ka Ago-Ursel Waaks’i traagilise juhtumi puhul on küsimata palju küsimusi, millele vist keegi enam vastust ei otsi.

Miks sai läbiotsitav viibida vabalt läbiotsimise piirkonnas, kui on selge, et niimoodi pääseb ta ligi igasugustele leitavatele asitõenditele? Selline olukord pole ju mõistlik ja turvaline  juurdluse ja asitõendite puutumatuse seisukohalt ega ka kahtlusaluse enese ning juuresviibivate inimeste jaoks. Mul on isegi keeruline uskuda, et läbiotsimisprotseduuride kohaselt see üldse lubatud on, aga ma ei tea sellest valdkonnast muidugi ka midagi.

Miks toimus läbiotsimine kolme politseiniku osalusel, kuigi maja, mida läbiotsima mindi on nii suur, et selle kontrolli all hoidmiseks oleks vaja tõenäoliselt kümneid politseinikke? Sellise asjade korralduse juures on isegi võimalik, et läbiotsitavast majast liiguvad osad asitõendid samal ajal minema kui läbiotsimine käib ja ühtlasi pole võimalik jälgida kõigi territooriumil viibivate inimeste liikumist. 

Miks kaotas läbiotsitava maja peremees enesekontrolli ja politseinikke tulistas? Me ei tea siiani, milline täpselt oli vestlus ja kas kedagi süüdistati, solvati või kui psüühiliselt pingeline see kontrolli alt väljunud situatsioon oli. Võibolla tõlgendas hr Waaks midagi, mida ta kuulis valesti. Võibolla öeldi midagi valesti. Võibolla kaotas kodanik lihtsalt aru. Selge on see, et kogu toimunud vestlus on antud olukorras väga oluline.

Neid küsimusi on tegelikult veel palju ja enne säärastele lihtsatele miks-küsimustele vastamist ei saa mina küll kindlalt väita, et kahe inimese surmaga lõppenud intsidendis oli süüdi läbiotsitava maja peremees, mis sellest, et ta tõenäoliselt võis ollagi süüdi paljudes teistes õigusrikkkumistes. Paraku ei näe me enam mingit juurpõhjuste analüüsi ja teadmata jääb seegi, kas politsei rutiine eeltoodud intsidendist saadud kogemuse põhjal üldse parendatakse või mitte. See isegi ei huvita enam kedagi.

Andrus Veerpalu dopingujuhtumi osas valis uskumatu hulk inimesi poole üldse midagi teadmata.

Kümned tuhanded inimesed koondusid rahvuskangelase kaitseks teadmata, miks dopinguproov positiivne oli, miks sellest ei räägitud või miks üldse selline asi juhtuda saab. Vaevalt kõik need kümned tuhanded usuvad siiralt, et tippsporti tehakse rukkileiva pealt ja seetõttu oli antud küsimuses just esmatähtis teada, miks suurte kogemustega sportlasel ja meeskonnal seekord ei õnnestunud tulemustega õigele poole piiri platseeruda. Võibolla oli mängus tegureid, mida tulevikus saaks välistada.

Sotsiaalmeedia võim, nagu tõdeda võisime, on väga väga suur ja pelgalt igasuguste faktideta üleskutse peale saadi liikuma suur rahvamass. Pakun, et 99% inimestest, kes liitusid hr Veerapalu uskuma, ei teadnud asjast sisuliselt mitte midagi ja see näitab, et sama moodi saaks tõenäoliselt infot õigesti müües kutsuda üles masse toetama või tegema ükskõik mida. Herr Hitler oleks Facebook’ile sarnaste vahendite olemasolu peale tõenäoliselt rõõmust tagurpidisaltosid tegema hakanud. On need ju odavad ja nagu näeme, üliefektiivsed.

Rahvas, kes valib poole küsimata “Miks?” annab enese teadmata ära oma õiguse objektiivsetele otsustele.

Mina kui osake rahvast, väike küll, kuid siiski osake, tahaksin näha, et minu jaoks ellu kutsutud riik loob süsteemid ja protseduurid vähemalt iga kodaniku surmaga lõppeva juhtumi korral põhjaliku, aga veelgi tähtsam, avalikkusele kergesti kättesaadavate tulemustega analüüsi läbiviimiseks ja tegevuste rakendamiseks sarnaste juhtumite vältimiseks.

Iga kodanik peaks kaitsma teiste kodanike huve ja õigusi ning seetõttu tahtma näha, et iga tõsisema juhtumi analüüsimise eest meie riigis on keegi vastutav ja sedagi, kui hästi ta oma tööd teeb.

Üks lihtne ettepanek oleks, et näiteks iga surmaga lõppeva õnnetuse korral peaksime mingist riiklikust andmebaasist saama ülevaate analüüsi eest vastutavast meeskonnast, tähtaegadest, lõpuks ka väljaselgitatud juurpõhjustest ja konkreetsetest antud juhtumiga seotud parendustegevustest. Näen vaimusilmas põhjuseid, miks meedia hakkaks antud andmebaasi kasutama ja avalikkuse surve suunaks praegu varjul ja nähtamatuna tegutsevate ametnike tööd oluliste parenduste poole. Võibolla on selline andmebaas ammu olemas ja ma ei tea sellest, kuid selgi juhul vajab olukord parendamist, sest kodanik ei tea asju, mida ta peaks teadma.

Miks korralikke juurpõhjuste analüüse ja avalikkuse tulemustest teavitamist seni ei tehta?

Võibolla ongi juurpõhjus kodanike madalas teadlikkuses ja seda tuleks riigi abiga süstemaatiliselt tõsta, aga võibolla pole see kõik tõesti oluline ja olen ainus, kes traagiliste sündmuste peale ilmuvate tendentslike meediakajastuste korral tahaks näha mitte sügavamat meediaanalüüsi isikutelt, kelle jaoks pole teada paljud asjaga seotud faktid, vaid sügavamat põhjuste analüüsi isikutelt, kes selliste asjadega tegelema peaksid ja kelle jaoks on kogu antud juhtumi kohta teadaolev informatsioon kättesaadav.

Täna peale lõunat Postimeest sirvides, tuli mulle mõte, et miks ma pean nägema kõiki minu isikuomadustega mittesobivaid uudiseid. Samas kuidas meediafirma peaks teadma, millised uudised on minu isikutüübile vastavad?

Praegu kasutatavatest tavakategooriatest ei piisa, sest mind huvitavad ju väga paljude erinevate valdkondade uudised, mille hulka kuuluvad poliitika-, teadus-, tehnika- ja kultuuriuudised, aga mõnikord ka meelelahutusuudised. Samas mind ei huvita üldse vägivaldsed uudised ja mind huvitavad tõsised uudised natuke vähem kui meelelahutuslikud uudised. Ühtlasi sooviksin ma oma lapsele näiteks Postimees.ee lehte ette võttes avalehele saada ennekõige mitteerootilisi uudiseid. Loodan, et mõistate.

Kirvega kaheks ühtegi nendest kategooriatest ma jagada ei tahaks, sest mõni uudis võib olla “kergelt” meelelahutuslik ja “peaaegu” rahumeelne. Elu ei ole mustvalge.
Seega ma leian, et igat meediakajastust peaks saama hinnata sellise ruumilise kuubiku alusel, kus telgedel on skaalad ja uudis positsioneerub ühe punktina ruumis:

Selline uudiste positsioneerimine võimaldaks mul tarbijana konfigureerida näiteks kuskilt Postimees.ee setingute lehelt, millised uudised mind rohkem huvitavad ning selle alusel mulle väga dünaamiliselt õigeid uudiseid õige paigutusega ette sööta. Elaksin omas maailmas ja teine inimene näeks uudisteportaali hoopis teistsugusena kui mina. Ühtlasi ei sõltuks minu uudisteleht kõigi minuga mittesarnaste tarbijate klikkide lugemisest. Oleks see vast lahe!

Äkki peaks ise sellise uudisteportaali tegema?