Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: motivatsioon

“Anybody who ever built an empire, or changed the world, sat where you are now. And it’s because they sat there that they were able to do it.”

Ryan Bingham, Up in the Air, 2009

Kui Janar kirjutas oma blogis millalgi, kuidas ta juba aasta alguses keskendus sissetulekute suurendamisele, siis mina olen käesoleval aastal vastupidiselt igasugustele loogikareeglitele pigem keskendunud tulude vähendamisele. Seda seetõttu, et eelmise aasta lõpus sündis kindel otsus hakata palgatööst eemalduma ja keskenduda “oma asja ajamisele”, milleks peaksid saama tegemised TJ Süsteemiarenduse sildi all. Sisuliselt olen asunud ennast ise vallandama, et käia läbi kõik sellega seotud ebamugavused ja loodetavasti saavutada lõpuks täielik sõltumatus palgatööst.

Mõnes mõttes kõlab see kõik nagu üks täiesti uskumatu eksperiment või omalaadne tõsielusari, kus täis elujõus suhteliselt parimais aastais mees, kellel on võrdlemisi hästitasustatud ja meeldiv töö, pere üleval pidada ja paar väikest pangalaenugi maksta, on otsustanud heale elule käega lüüa ning alustada puhtalt lehelt teadmata isegi päris täpselt kuidas see kõik välja tuleb.

Kuid nagu vabatahtlikud asjad ikka, on minugi arengud olnud esialgu kahetsusväärselt vähem valulikud.

Vastavalt varasemalt plaanitule olen esialgu võtnud üsna vabalt – mõnevõrra ajusid puhanud, tervist kontrollinud ning kosutanud ja peamiselt tegelenud enda väljalülitamisega palgatööd tegeva roboti rollist.

Seetõttu võin vist käesoleva aasta seni suuremalt jaolt “loomingulise puhkuse aastaks” tituleerida. Kokkulepe tööandjaga on võimaldanud viimastel kuudel tööl käia nii vähe kui tööandja jaoks vajalik. Eks samal ajal olen mingil määral püüdnud tegelda ettevõtlusega, kuid mingeid tõsiseltvõetavaid jõupingutusi selles suunas veel tegelikult teinud ei ole. Siiski avastan suure rahuloluga juba praegu, et ma ei eksinud, kui prognoosisin, et selline tegevusetus viib nähes oma finantsilist tagasiminekut korralike motivatsioonipuhanguteni, mille pealt loodan täiesti uue energiaga iseseisvale tegevusele keskenduda.

Ja kuigi esialgu ei tunneta ma seda kõike niiväga oma jooksvas elus või rahakotis, siis jooksvad näitajad tekitavad juba mõnusat pinget, et mitte öelda hirmu.

Näiteks vaatasin täna jälle oma palgagraafikut, mis visalt aga järjekindlalt õiges suunas ehk nullile läheneb.

Juba see pilt üksinda tekitab soovi teha korralik ja efektiivne päev omaenese ettevõtte kontoris, kus praegugi seda teksti kirjutan. Selliseid hetki loodan lähiajal veel palju kogeda ja sellest ka veider väljend “vol.1” antud postituse pealkirjas, mis viitab sellele, et neile hirmuhetkedele võib tulla omajagu järjelugusid.

Oma sääraseid kõhklusi, hirme, vaheetappe, aga ka positiivseid hetki sellel teel püüan edaspidi siinsamas blogis kajastada.

Saab näha, kuhu see kõik välja viib, aga jätkuvalt leian, et parem on kahetseda midagi, mida oleme teinud, kui kahetseda midagi sellist, mida teinud ei ole.

Pärast 10-aastast töökogemust tööstusettevõtetes, kus rutiinid ja protseduurid on igapäevaseks järgimiseks ja pigem tava, ei saa ma ikka veel üle sellest rõhuvast tundest, et kui üks toiming või tegevus tehtud, on 5 asja juba tegemisel ja kõik need tegevused korduvad sageli võibolla pisut erineval kujul päevast päeva. Mingit suurt lõppu ja “ära tegin” tunnet nagu ei tulegi.

Nädalate kaupa samu rutiinseid tegevusi paneb paljud meist end tundma kuidagi rahuldamatuna. Usun, et ma pole ainus, kes mõnikord õhtul poodi minnes tõstab korvi veini või tüki kooki täiesti suvalisel päeval, sest tahaks nagu tähistada, aga ei teagi mida.

Ometi on motivatsiooni säilitamise seisukohalt peaaegu iga inimese jaoks oluline oma saavutusi näha ja nautida.

 

Kuidas siis aidata endal tähistada?

Ise olen leidnud parima lahenduse mingite väikeste vaheetappide defineerimises ja visualiseerimises.

Ma kujutan detailselt ette midagi väga konkreetset, mille lõpus ma siis kui teised ei näe ja kuule, võin kõva häälega “JESS!” karjuda või saavutatut lihtsalt väga pikalt vaadelda ja nautida. Sellest saadav tunne on parem kui õhtul järjekordselt “midagi head” tahtes endale ostetud koogilõik pakkuda suudaks.

 

Mis sellised väikesed vaheetapid ja saavutused olla võivad?

Täiesti seinast seina. Näiteks sel nädalal tahan mina töö juures valmis saada ühe enda jaoks jumala ägedaks mõeldud (kuid tegelikult väga lihtsa) lehe selle tööstusettevõtte infosüsteemis, mille kallal me Janariga töötame. Ma kujutan ette, kuidas see leht toimib nii nagu ma tahan ja olen kindel, et klikin kõiki selle võimalusi pikalt pärast töö lõpetamist. Ükskõik, mida muud ma nädala jooksul ka rutiinset teen, see konkreetne asi saab olema minu saavutus sel nädalal.

Soovitan igaühel näiteks nädalaks tööalaselt mõelda välja mingi asi, mille ärategemine sulle võibolla mingit rahalist kasu ei too, aga mis on just sinu ja mitte kellegi teise saavutus.

Isiklikus elus on minu puhul sarnasteks vaheetappideks sageli näiteks teostatud koduremont, oma kätega korda tehtud auto, aga mõnikord ka ammu plaanitud ja lõpuks valmis kirjutatud artikkel või omandatud uued teadmised.

Ja kindlasti on mõistlik tähistada ka seda kui oled saavutanud näiteks regulaarse säästmise või investeerimise tulemusena selle, mille jaoks sa seda kõike teed.

Ise kavatsen jätkata edu korral enda premeerimist mõne uue hobiautoga ja see paneb mind uskumatult tõsiselt oma eesmärkide nimel pingutama (rohkem kui miski muu), aga sama hästi või veel paremini võiks säästmisel ja investeerimisel saavutatud edu tähistamiseks sinu puhul sobida kõik, mis just sind motiveerib, olgu selleks kas reis, mingi suurema ägeda asja ostmine või minu pärast kasvõi kõva pidu.

Tean, et liigne keskendumine tähistamisele võib pärssida uute tegevuste ettevõtmist ja kindlasti ei tohiks tähistamine nõuda enam raha kui oled oma tegevuse tulemusena kokku hoidnud või teeninud, kuid ilma selliste rahuloluhetkedeta kaob minu hinnangul pikapeale tegevustest rõõm ja silmist säde ning seda õnnetust ei tahaks ma küll lasta juhtuda.

Ma ei lähe täna koju minnes poest läbi ja ei osta veini, sest täna ei ole mul midagi tähistada. Aga kui ma enda vaheetapid õigesti defineerinud olen, siis juba homme võib olukord olla teistsugune ja siis pole mul rahuloluks veini tarviski.

Mind ei äratanud täna hommikul poja palve leida oma mantli taskust tema mängukonsool, sest kuigi ta seda minult palus, oleksin igal teisel hommikul uuesti magama keeranud ja kahtlemata laupäevale kohaselt võibolla alles kell 11 ärganud. Õnneks täna nii ei läinud, sest samal ajal kui poeg minu käest oma mänguasja kohta küsis, nägin unes ühte toodet.

Ma lihtsalt ei suutnud enam uinuda, sest sellest unenäost arenes minu peas kuidagi imekiiresti välja idee, mis tekitas seesmise sunni tegutseda. Selle asemel, et näha mõnusat und hakkasin äsjaleitud ideele mõttes kogemata SWOT analüüsi tegema, arutlema turundusest ja sihtrühmast ja üldse mõlgutama mõtteid sellistest imelikest asjadest. Idee ise pole mingi grandioosne ettevõtmine, kuid asi väärib ennekõike kaalumist ja mõtted talletamist, sest suure tõenäosusega oleksime oma nišis esimesed.

Kahjuks puudus mul kodus tahvel, mistõttu käisin kiirelt duši alt läbi, võtsin kerge eine ja pärast kohustusliku kaubandus- jms programmi läbimist tõttasin kontorisse, sest siin on tahvel ja palju ruumi joonistamiseks, aga ka muud suurepärased töövahendid. Aeg on läinud nii kiirelt, et juba helistas mulle minu ema, kes teatas, et nad on kohe meie juures, sest pidid meile külla tulema ja ma pole veel koju jõudnudki. On olnud üks ebaharilikult efektiivne laupäev.

Isegi kui sellest ideest lõpuks midagi ei sünni, olen jälle kord kogenud seda, milline sisemine motivatsioon tekib nendest asjadest, millega sa tegeleda tahad ja millesse sul on usku.

Ja see on üks äraütlemata hea tunne.

Selline mõte tuli mul täna hommikul soojas autos läbi lumise Eestimaa sõites ja mõeldes kõige selle üle, mis viimasel ajal meie ümber üha rohkem toimub.

Mitte, et ma rahulolematu oleksin, aga näib, et eriti agaralt on viimase aasta jooksul pead tõstnud igasugused eneseabi- ja edukusepakkujad, kes lahkesti müüvad mulle kõike võimalikku, mis peaks mind muutma edukaks ja õnnelikuks.

Väga huvitav ajastus, sest erakordselt paljud on tänu küll juba taanduvale majanduskriisile olnud väga raskes olukorras ja nüüd paistab olevat õige aeg seda massi kasutama hakata. Hetk on soodne, sest kas juhuslikult või vastavatelt “pakkujatelt” abi leides saavadki paljud õnnelikuks või vähemalt õnnelikumaks ning seoseid taastuva majandusega ei suudeta sealjuures sageli näha.

Siiski, mulle kui skeptikule jääb arusaamatuks, miks peab enesega rahulolu ja õnnetunde saavutamiseks tingimata raha kulutama. Tegemist peaks siiski olema millegagi, mis tuleb igaühe enese seest.

Tänapäeva maailmas on üha raskem blokeerida infovoogu, mis mõjutab meid tarbima ja eriti keeruline on seda teha siis, kui mulle pakutakse midagi, mis on minu isiklike eesmärkidega kooskõlas ehk näiliselt toetab minu unistusi. Ja mõnikord eelneb sellele jõuline infovoog, mis esmalt juba kinnistab minus soodsad unistused. Eriti peen. Samas on õnneks sageli nende pakkumiste kvaliteet nii kaheldav, et mul puudub igasugune usk, et taaskord mulle pakutavad nõuanded kuidagi minu edule ja õnnele kaasa aidata võiksid. Kuid ka see on muutumas ja varsti ei tunne me enam müüki selle klassikalises mõttes äragi.

“Tahad olla edukas? Osta meie toode ja muutud kohe silmapaistvalt edukaks, terveks ja õnnelikuks!”

Iga kord midagi sellist kuuldes, peaks meie sees alarm tööle hakkama. Kui edukaks on teie poolt pakutav toode, olgu see koolitus, raamat, ajaplaneerimisvahend või mis iganes vidin või leiutis siis varasemalt inimesi muutnud? Ja kui ei leidu mingit kinnitust, et antud investeering peaks ära tasuma, siis kahju küll, aga te ei veena mind selle eest raha välja käima.

Ka siin väga tähtis aru saada, et on selge vahe vajalikel investeeringutel ja kulutustel. Mõistagi on teel edukuse poole tarvis enese arendamisse ka sobivatel hetkedel investeerida. See on hädavajalik ning selleks tuleb ise otsida ja leida efektiivsed vahendid ning mitte lasta ennast mõjutada hästimaskeeritud pakkumistest, mille ainus eesmärk on raha meie taskust välja meelitada.

Iga inimese kohta on sadu ja tuhandeid sääraste “haljamale oksale aitamise” teenuste ja toodete pakkujaid ning kõiki neid läbi proovida, lootuses leida see õige pole ka päris suure rahakoti olemasolul võimalik, aga ka mõistlik. Enamus neist muutuvad mõttetuks kulutuseks ja paljud neist on selgelt liigne investeering. Mõnel eriti heal päeval näib mulle, et minu unistustele kaasaaitamise teenusest on saanud uue aja SMS-laen. Moeröögatus, mida kõik agaralt tarbima on asunud. Vahepeal tundub, et oma unistuste saavutamiseks vajalik eelarve ületab juba unistuse enese väärtust.

Kas sellel siis üldse on mõtet?

Ma pole selles kindel. Antud nähtuse üle mõtiskledes olen jõudnud jätkuvalt arusaamiseni, et väga tähtis on leida kõik vajalik enese seest, sest unistuste saavutamine peaks endiselt olema võimalik tasuta. Ja ma ei ütle, et see peab lihtne olema, sest “iga õnneliku juhuse taga on aastatepikkune ränk töö”. Sellest tööst äraviilimislootuses asuda tarbima tooteid, mis peaksid meie õnne ilma tööta ära petma, on erakordselt naiivne.

See ränk töö tulebki päriselt ära teha, mitte asendustegevusena raha kulutada, sest esimene on kasulik meile endile, teine aga kellelegi teisele. Ja viimasel juhul ei ole unistused enam tasuta ning selliseid unistusi me tegelikult ei vajagi.

Kuid palun ärge minu sisemisi arutelusid siiski tõsiselt võtke ja kuulake, sest kunagi pole mõtet järgida nõuandeid inimestelt, kes ise pole silmapaistvalt edukad.

Auu, tööle!

Inimeste peamine probleem ei ole sageli nendes endis vaid nende mõjutatavuses teiste poolt. Muidu on tore mees, aga sõbrad ajavad jooma. Muidu teeks siilisoengu, aga teised naeravad välja. Muidu õpiks viitele, aga siis peetakse nohikuks. Kogu aeg on olemas need “teised”, kes meil oma elu elada ei lase.

Ühiskond surub meid kindlatesse raamidesse ja avalikkuse tähelepanu võib olla ühel hetkel tiivustav või laastada motivatsiooni täielikult. Pean ütlema, et olen oma blogipidamise käigus kogenud mõlemat, kuid üldiselt jääb negatiivne noot tugevamalt meelde ja see viib iga kord tohutule motivatsioonilangusele. Mulle ei meeldi, kui teised minust halvasti arvavad ja seetõttu on sageli mõistlikum ise mitte midagi teha või kirjutada, sest siis ei saa need “teised” ka millegi kohta arvamust avaldada. Korduvalt olen leidnud ennast esimese reaktsioonina soovimas mõne postituse või kogu blogi maha kustutada. Aga see ei annaks tegelikult ju mitte midagi.

Eelmisel nädalal tuli mul korraks naer peale, sest samastasin ennast Jaak Joalaga, kes inimestega suhelda ei taha ja parema meelega kõnedele ei vasta. Olin tol hetkel tüdinud sellest, mida keegi arvab ja keda miski huvitab ning sain sisimas aru, kui vähe see kõik mind ennast huvitab ja kui väsinud ma sellest kõigest olen. Kusjuures ka käesoleva blogipostituse eest võib vabalt mõnes foorumis välja teenida kommentaare stiilis: “Siin mingi idioot halab elu emotsionaalse külje üle”. Minu arust pole see ei konstruktiivne ega ka ilus.

Võimalik, et on olemas koolitusi, kuidas tulla toime ühiskonna, erinevate avalike gruppide või konkreetsete inimeste negatiivsete reaktsioonidega. Selliste koolituste puudumisel ei kujuta ma ette, kuidas on võimalik saada nii tugevaks isiksuseks nagu kõik avaliku elu tegelased alates telesaatejuhtidest lõpetades poliitikutega, keda suur hulk inimesi iga päev avalikult solvab, mutta tambib või niisama laimab.

Ma ei tea, kas inimeste negatiivne suhtumine, mis eriti internetis levib, on tingitud konkurentsi tunnetamisest või soovivad kõik olla Liivimaa parimad ratsutajad. Kindel on aga see, et maailm võiks areneda palju suurema kiirusega ja paljud varju jäänud loomeinimesed võiksid avastatud saada, kui ühiskond meid pidevalt mingitesse enda poolt määratletud kastidesse suruda ei sooviks. Hitlergi oleks võibolla olnud hea maalikunstnik ja võibolla on hoopis “teised” süüdi, et temast kohutav riigijuht sai?

Siinkirjutaja ei kuulu nende hulka, kes arvavad, et peame olema igas asjas naabrist paremad. Kui naabril on parem muruniiduk või auto, siis minul võib olla parem haridus või sirgemaks triigitud särk. Kindel on see, et kõiges ei saa olla parem kui teised või isegi väga hea. Sama kindel on, et kõigile ei saa meeldida. Seega ma ei püüagi seda teha ja ei soovita seda kellelegi, sest see oleks ette kaotatud lahing.

Võibolla õpetab ühiskonna surve meile siiski midagi väärtuslikku. Minule õpetab see iga päev laveerimist nii, et minu enda soovid täidetud saaksid arvestades ka nende “teiste” ootustega. Tegemist on läbirääkimiste, kompromisside tegemise, olulise ja ebaolulise info eristamise, konfidentsiaalsuse, paindliku planeerimise ja diplomaatia õpingutega.

Ühiskonnas hakkama saamine on üks elukestva õppe vorme, mis suurel määral lõpuks määrab meie edukuse, tahame seda või ei. Seetõttu ma just otsustasin, et siiski jäta blogipidamist veel katki. Mis sellest, kui mõnele ei meeldi – midagi ma sellest kindlasti õpin.

Kohe algatuseks oleks aus üles tunnistada, et mul seda paljukiidetud esimest miljonit veel ei ole. Kaugel sellest. Mõni arukas inimene peaks kujunenud olukorda lausa lootusetuks, aga mina võtan seda pigem kui ajutist nähtust. Pidevalt räägitakse, et kõige tähtsam on omada eesmärki ja kuni seda pole sõnastatud, ei saa selle poole ka liikuda. Alustagem siis sellest.

Tunnistan täiesti siiralt, et on olnud väga rumal kogu oma elu jooksul mõelda, et miljon krooni on midagi sellist, mida saavutada on üsna võimatu ja seetõttu on tänaseks andestamatu möödalaskmine, et ma pole seni algatuseks miljonikroonist likviidsete vahendite kogumit endale eesmärgiks seadnud. Kui miskit peetakse võimatuks, siis suure tõenäosusega ei tehta jõupingutusi selle saavutamiseks. Seega tuleb võimatuna näivad asjad teha lihtsamateks ja seeläbi “võimalikuks mõelda”.

Kui me räägime eesmärgi seadmisest, siis see peab olema teatavasti mõõdetav ja ajastatud. Mõõdetavus on tagatud summa suurusega. Tähtaeg peaks olema realistlik ja motiveeriv. Kümme aastat likviidse mijoni krooni kogumiseks peaks olema igati sobiv. See on isegi väga tagasihoidlik eesmärk, sest ei sunni kohe väga kiirelt tegutsema, kuid ka selline tähtaeg on parem kui mitte midagi.

Ilmselgelt pole sellises tulevikus olevaid summasid mõtet Eesti kroonides väljendada, sest aastaks 2020 on need loodetavasti juba üheksa aastat tagasi käibelt kadunud. Samuti peaks olema eesmärgi sõnastuses kuidagi edasi antud tingimus, et nimetatud summa ei ole kokku kraabitud mingite kohustuste võtmisega ehk siis laenude arvelt.

Kõike eelöeldut arvestades saan enda jaoks sõnastada oma esimese miljoni krooni saavutamise üldeesmärgi selliselt:

Aasta 2020 esimeseks jaanuariks peab minu või minu ettevõtete pangaarvetel, väärtpaberikontodel ja sularahas kokku olema kohustustevabasid vahendeid vähemalt 64 000 eurot.

Kui vaadata, kui väike see summa teatud tingimustes olla võib, tuleb muidugi ahastus peale, sest selle raha eest ei saa tavamõtlemise juures isegi korralikku autot osta. Teisest küljest peab millestki alustama ka siis, kui ollakse oma tegevustega hiljaks jäänud.

Selleks, et nimetatud eesmärgi poole liikuda, tuleb sõnastada omakorda väiksemad eesmärgid ja ülesanded. Väiksemad tegevused võivad olla seotud säästmisharjumustega, investeeringute või ettevõtlusega. Olen ka mina kõiki neid arvesse võtnud, kuid ei hakka siinkohal eraldi välja tooma. Ütleksin vaid, et kõige raskemini prognoositav kipub täna olema ettevõtlusega seonduv, sest hetkeseisuga ei ole mul seoses ajaloo sisulise puudumisega võimalik toetuda statistilistele andmetele.

Ühtlasi võin juba praegu täiesti kindlalt öelda, et kümne aastaga miljoni kroonini jõudmiseks puhtalt madala riskiga investeeringute arvelt peaks mul olema kasutada palju suuremad likviidsete vahendite mahud kui täna.

Seega lähemalt olukorda ja eesmärki lahates olen jõudnud järgmiste järeldusteni, mis mulle laisa inimesena üldse ei meeldi, aga mis juba aitavad mul õiges suunas liikuma hakata:

1. Kui ma jätkan samas mahus säästmist, ei ole püstitatud eesmärk saavutatav.
2. Kui ma jätkan sama mugavalt elamist ja ei tegele aktiivselt ettevõtlusega, ei ole püstitatud eesmärk saavutatav.
3. Kui ma jätkan sama madala riskiga investeerimist, ei ole püstitatud eesmärk saavutatav.

Kõike tuleb muuta ja siinkohal jõuame lõpuks sinna, et tuleb endalt küsida tegelikult kõige tähtsam küsimus:

“Kas ma tahan endale püstitatud eesmärki saavutada?”.

Võib ju imestada, et milline loll püstitaks eesmärgi, mida ta tegelikult täita ei tahagi. Võin kinnitada, et ma ei ole hulluks läinud ja miljonid inimesed püstitavad endale iga päev eesmärke, mida nad saavutada ei soovi. Ülaltoodud küsimus on tõesti iga eesmärgi juures kõige tähtsam ning ilma sellele vastamata ei ole mõtet endale kunagi ühtegi eesmärki seada, sest selle küsimuse taga seisab kogu motivatsioon ja seega 90% ulatuses ürituse õnnestumine. 

Kui paljud meist tegelikult on valmis loobuma ebamõistlikest hobidest, turvalisest palgatööst, vabast ajast ja ülearustest närvirakkudest, et selline materjaalne eesmärk saavutada?
Need, kes on, saavutavad selle üsna kindlalt ja justnagu kogemata jõuavad veel palju kaugemalegi. Need, kes ei ole ja samal ajal teesklevad, et on selleks kõigeks valmis, liiguvad küll enamasti õiges suunas, aga liiga aeglaselt ja liiga väikese pingutusega. 

Kuna küsimus on tõesti tähtis ja raske, siis selleks, et sellele vastata, peab seda tegema täielikus aususes ja usus ning seda ei saavutata paar tundi elu üle järele mõeldes või sõpradega arutledes. Seetõttu soovitan kõigil endale seatavate eesmärkide juures küsida sama küsimus ja jõuda otsuseni nii kindlalt, et kogu keha seda tunneb ja teab. Ülejäänu tuleb juba loogilise jätkuna, sest loodud tunnetuse abil saab püstitada endale õiged ja piisavalt rängad ülesanded ning asuda neid vastuvaidlematult täitma.

Olen väga pikalt arvanud, et tahan oma materjaalseid eesmärke saavutada, aga kui ma ainult arvan, jäävad need saavutamata. Töötan nüüd selle kallal, et hakata tahtma enda eesmärke saavutada. Selleks ei ole enam liiga palju aega jäänud. Aidaku, kes oskab.

Ilus Eestimaa

Ilus Eestimaa

Täna hommikul lapse koolimaja juurest ära sõites meenus mulle, et keskkooli ajal käis meile riigikaitsest rääkimas üks vilistlasest elukutseline sõjaväelane. Kahjuks ei olnud tema jutt kuigi veenev ja pealegi – mis autoriteet on ühele keskkooliõpilasele sõjaväelane? Suhtub ju keskmine koolilõpetaja sõjaväelisse elukutsesse pigem kui millessegi, millega tegeldakse siis, kui muuga leiba teenida ei mõista. Samas, kuidas siis veel kasvatada patriotismi ja kaitsetahet, kui isegi elukutseline sõjaväelane ei suuda seda meie lastesse süstida?

Mõtlesin välja, et seda peaks tegema eeskujuliku turundusega.

Ei ole mõtet lasta riigikaitsest rääkida inimestel, kes võivad küll olla väga kompetentsed riigikaitsjad, kuid mitte nii kompetentsed inimeste veenjad ja psüühika mõjutajad. Kui on tarvis last andunult teleka ette naelutada, ei suuda seda püssiga mundris mees üldse sama edukalt kui “mees kaadri taga”, kes just õiged helid, visuaalid ja emotsioonid otsekui iseenesest esile kutsub. Sealjuures on esimesel juhul see teleka ees istumine vastumeelne, aga teisel juhul lausa hädavajalik.

Väljendusoskus on riigikaitse ja patriotismi müümisel peamine. Mind tsiviilisikuna ei huvita, kui palju hukkub sõdades tsiviilisikuid võrreldes sõduritega ja teised sellised detailid. Või õigemini – need huvitavad mind küll, aga see ei muuda minu suhtumist riigikaitsesse ja ma võibolla suudan neid detaile hoopis argumenteerijate vastu pöörata. Minu suhtumist nendesse teemadesse saab muuta ainult sisemine tunne ja teadmine, et ma tahan oma riiki kaitsta. Veel elus sõjaväelase nägemine seda tunnet tugevamaks ei muuda.

Küll aga muudab seda tunnet tugevamaks isamaa ilu, väiksuse, unikaalsuse, õrnuse jms nägemine, kuulmine ja lõpuks tunnetamine. Üks viieminutiline suurepäraselt ja emotsionaalselt teostatud film sellest, kuidas lehvib sinitaeva taustal meie rahvuslipp üle rohe-roheliste metsade ja kollaste võililledega kaetud imekaunite Eestimaa aasade ja kui hapralt väike on meie riik mõjub mitu korda efektiivsemalt inimeste kaitsetahtele kui tund aega kestev lamin sellest, mida kõike sõjaväes eneseteostuseks teha saab, kas Eesti üldse on võimeline ennast kaitsma ja kui äge on näiteks relva kokku panna.

Miks see nii on? Selle pärast, et inimene ei ole ratsionaalne ja ei tee asju selle pärast, et need on loogilised. Kõige ennastsalgavam käitumine saab tulla ainult inimese emotsioonide tasandilt ja sellel pole midagi kaalutletud reaalsusega pistmist. Seega on ainus tee patriotismi ja kaitsetahte parendamiseks inimeste psüühika mõjutamine nii alateadvuse kui teadvuse tasemel. Odav ja läbi nähtav propaganda mõjub soovitule otse vastupidiselt ja tänapäeva inimene suudab tõepoolest propagandat (sh projektid nagu “Detsembrikuumus” või “Tuulepealne maa”) peaaegu alati läbi näha. Ja kui see propaganda jõuabki inimeseni, kuid ei ole teostatud efektiivselt emotsioone mõjutavalt, jookseb kogu töö liiva.

Turundajad on õppinud müüma kõige uskumatumaid tooteid ja selles vallas on kogemus juba vähemalt sajandipikkune. Suurimad poliitikud kasutavad turundust rahva poolehoiu võitmiseks juba peaaegu sama kaua, suutes veenda väga suuri inimhulki korraldama revolutsioone, teostama genotsiide või pidama ennast teistest paremaks. Miks siis ikka veel kulutatakse vaeva ja aega loengutele, demonstratsioonidele ja teistele vähese mõjususega vahenditele ning ei lasta oma ala tõelistel professionaalidel efektiivselt teostada asja, mis riigi seisukohalt näib olevat oluline?

Kui valitsus seda valdkonda tõesti oluliseks peab, siis loodan inimesena rahva hulgast muutusi näha juba peagi.

Väike killuke ühest erakogust.

Väike killuke ühest erakogust.

Kuigi väidetavalt Eestis automuuseume ei eksisteeri, on tegelikkuses neid ilmselt kümneid ja mõned neist koguni nii suureks paisunud, et teevad silmad ette väiksematele ametlikele muuseumidele. Eile lahkusin töölt paar tundi varem, sest pealinnast saabus telegramm, milles teatati, et hädasti oleks tarvis minna automuuseumi, sest kuigi eelmisest külastusest oli möödas vast paar aastat, on kollektsioon laienenud nii territooriumi, kui ka välja pandud eksponaatide osas vähemalt kolmandiku võrra.

Mis siis ikka mõelda. Kui pealinnast kutse tuleb, siis on kohustuslik kohale ilmuda. Tuli pere autosse pakkida ja vaatama minna. Tegelikult sisaldus kutses ka väike eelvaade fotode näol ja kuigi olen selline pealtnäha Volgade austaja, motiveeris enim kohale minema hoopis teine automark, millest palju ilusaid mudeleid sellesama puhta põrandaga garaaži all “vedeles”. Kunagi tegin siinsamas blogis juttu MB 560 SEL autost, kuid seal leidus veel teisigi sama masti tooteid.

Nüüd mõtlen juba terve päev, et mida peaks sööma, et niisama targaks saada ja enda vanatehnikahobi sarnasele tasemele viia. Ja kuidas ka ei mõtleks, et tegelikult on ju vähem asju rohkem vabadust ja muid selliseid positiivseid eneseabimõtteid,  teeb selline asi haiget, sest need viinamarjad ei tundu kohe üldse hapud.

See teeb rahutuks ja sunnib rohkem pingutama ning see on tänapäeva sotsiaalselt kindlustatud mugavusühiskonnas mandumise vältimiseks lausa hädavajalik.

Lühiülevaade eile toimunud motivatsioonikoolitusest asub sellel aadressil: http://www.volga.ee/modules.php?name=Forums&file=viewtopic&t=3067

Püüan toibuda.

Et järjekordselt on mingi äraneetud haigus mulle kallale roninud, siis saab taaskord tegelda enda analüüsimisega, sest mida sa hing muud ikka teed, kui tundide viisi öösel peavaluga üleval oled. Seekord läksin esimesel ööl väga närvi ära, sest hakkasin mõtlema, kui kalliks on mulle läinud minu laiskus. Pulss tõusis 100-ni ja vererõhk halvas kuulmise, kui oma mõtetega lõpusirgele jõudma hakkasin. Nimelt vastus sellele, kui kalliks on osutunud minu, aga tegelikult iga inimese laiskus, on nii lihtne, et selle peale tulebki ainult pärast mitmetunnist mõtlemist.

Kuid enne selle väljaütlemist, mõned loogilised järeldused, milleni jõudsin:

1. Palgatöö on tingitud laiskusest.
Sageli võtavad inimesed vastu palgatöö, mis isegi ei ole nende huvialadele vastav seetõttu, et see on kindel ehk mugav – sissetulek iga kuu, midagi mõtlema ei pea, töö ainult 8 tundi ööpäevas. Mõnikord võtavad inimesed palgatöö vastu, sest ei oska midagi muud. Aga miks siis mitte õppida? Kõik, kes suudavad iga päev voodist tõusta, endale söögi valmistada ja ennast riietada, on piisavalt õppimisvõimelised, et omandada täielikult ennast huvitav tegevusala. Laiskus sunnib sellest hoiduma. Palgatöö ise võib olla õppimismeetod – sel juhul on see etapp elust igati teretulnud, kuid seda ei tohi kunstlike ettekäänetega pikendada lõpmatuseni. Õigemini vääramatu lõpuni ehk pensioniea või surmani.

2. 80% silmapaistvatest inimestest ei ole geneetilised talendid.
Seda väidet ei kinnita minu jaoks ükski uurimus. Seda kinnitavad omal alal edukad inimesed ise. Sageli mainitakse edukate inimeste poolt, olgu need siis ärimehed, tantsijad, iluuisutajad, rokkstaarid, filminäitlejad või kes iganes, et tippu jõudmiseks on tarvis teha tohutult pühendunult tööd. Eile just ütles seda telekas näiteks üks mustkunstnik. Kindlasti ei saavutata seda 8-tunniste tööpäevadega ja vaba nädalavahetusega.

See on minu arvates tõsi – mitte keegi ei ole sündinud rokkstaar, kuid igaüks võib ennast selleks töötada. See on sama lihtne nagu krati ostmine ja vaja läheb vaid kolme tilka verd. Kolme tilka verd selleks, et müüa oma hing ja pühenduda jäägitult eesmärgile. Igaühte huvitab miski. Mind huvitab ilmselt isegi filmikunst rohkem kui kvaliteedijuhtimine. Ma pole iial mõelnudki näiteks luuletamisele, aga sellest hoolimata tõi selline äärmiselt lihtne ja naiivne Tarkonis töötamist teeseldes kirjutatud luuletus mulle kunagi reaalselt mingi Delfi vms rahvavõistluse mingi auhinna:

Hüvastijätt

Maad kollase tekina katavad lehed
ja valgust loob küünal, mis hõõgub mu ees.
Ma seisan ja vaatan, kuis tihkudes peseb
vihm tolmu neilt nimedelt plaatide sees.

Ja sambaina kõrguvais puudes kui sosin
on varjul su kullana kõlanud hääl.
Vaid vaikuse hinges ma kaaslaseks kosin
ja tean, et sind iialgi enam ei näe.

Taas eemaldun, jäävad vaid ristide read,
mis varjuna kohatud hämaral teel.
Ja kisendab valust see miski mu peas
kui jätan sind üksinda, ootama veel.

Äkki peaksin ma olema õppinud hoopis kirjanikuks või luuletajaks, sest kui vaevalt paari tunniga on võimalik teenida mingisugunegi auhind, siis mida võiks saavutada kuudepikkuse süstemaatilise tööga? Fakt on see, et ükskõik mis alal pühendades sellele kogu oma ärkveloleku aja, saavutaks igaüks piisava tunnustuse ja sissetuleku, et mitte käia kaheksast viieni palgatööl. Isegi kui maailma mastaabis ei saavutata tipptaset, on 1250-s koht selles tabelis siiski piisavalt hea, et teenida paremini kui keskastme juhina. Kes seda ei usu, mõelgu hetkeks, mitmendal kohal maailma edetabelis võiks muusikutest olla Tanel Padar või Maarja-Liis Ilus. Ilmselt mitte esimese 1 000 seas, aga isegi nendest kahest palju tundmatumad nimed elavad muusikast edukalt ära.

Muidugi on igal alal kindlad tipud, kellel on geneetiliselt mingid võimed paremini arenenud kui teistel, kuid siinkohal meenuvad mulle ühe Vene tipptasemel bajaanimängija sõnad oma “talendi” kohta, milles ta tsiteeris kedagi teist Venemaa ajaloo silmapaistvatest loomeinimestest, kes olevat öelnud umbes nii: “Ja nõnda, maast madalast, talent minu sisse taoti”. Ma arvan, et see on üsna õige.

Mis siis takistab mind ja kõiki inimesi leidmast oma ala ja sellel tippu või selle lähedale jõudmast? Laiskus.

3. Kõige kaotamine teeb sageli edukaks.
Mis soodustab laiskust? Minu nägemuses mitte midagi muud, kui kesk-klassi kuulumine.  Tänapäeva ühiskond on nii sotsiaalselt kindlustatud, et edukaks äraelamiseks pole vaja teha muud, kui hommikul tõusta, õigeks ajaks tööle jõuda, kell viis uuesti koju tulla ja ülejäänud aeg millegi muuga ära sisustada, kui alkoholi tarbimine. Kui viitsid veel iga päev näiteks pool tundi kauem tööl olla, pesed iga hommik hambaid ja kammid pead, suudad telekavaatamise kõrvalt ära pesta ja triikida puhtad riided ning isegi päevauudistega kursis olla, siis ilmselt suudad ka töö juures nii vähe ära teha, kui on vajalik sinu märkamiseks ning andku Janar ja kõik need, kes tunnevad, et neid on ebaõiglaselt koheldud, mulle andeks, kui ütlen, et siis ilmselt ei kuulu sa iial nende 100 000 töötu hulka, kes praegu Eesti Vabariigis ametlikult registreeritud on.

Töötus aga on ideaalne platvorm eduks. Päris sageli on kõige edukamad inimesed täielikust põhjast läbi käinud. Põhjas ei ole midagi kaotada, aga on tohutu motivatsioon tegutseda. Lenin, Hitler, Stalin – üks hullem kui teine, aga eelmise sajandi ilmselt kõige suuremad poliitikud on kõik veetnud aega vanglas, puutunud kokku äärmise vaesusega ja ilmselt suuresti tänu sellele kirjutatud igaveseks ajalooraamatutesse. Mina kirjutaksin sellised näited ka motivatsiooniraamatutesse.

Kui palju aega veedavad kõik need 100 000 töötut oma päevast mõeldes sellele, kuidas teenida 100 000 krooni? Need, kes suudavad seda mõtteharjutust masenduse kõrvalt teha näiteks 4 tundi päevas, mis on poole vähem kui 8-tunnine tööpäev, jõuavad täiesti kindlalt selle 100 000 krooni lähedale. Ülejäänud on minu nägemuses liiga laisad, et seda välja teenida. Ok, muidugi on vabandusi veelgi – tervis on üks tähtsamaid ja ma saan aru säärastest objektiivsetest põhjustest, miks inimesed ei saa vabalt tegutseda. Siiski – piisava motivatsiooni korral on paljud sellisest põhjustest ikkagi ületatavad.

Tegelikult ma jõudsin mõelda veel paljust, aga ma lihtsalt ei viitsi siia seda kõike kirja panna. Jälle laiskus.

Vastus küsimusele, kui palju maksab inimesele laiskus.
Liialdamata võib öelda, et see maksab miljardeid kroone ja suure tõenäosusega koha mingis valdkonnas ajaloo suurkujude seas. Ja see ei ole ainult minu laiskus, vaid igaühe silmapaistva edu puudumine tuleneb 80% laiskusest.

Ma loodan, et mind vallandatakse jaanuaris, sest äkki ei ole veel hilja asuda pühendunult tegutsema sellega, mis mulle tõeliselt meeldib.

20091211_SandpaperÜheksakümnendatel olime Taneliga (minu vend) mõlemad juba piisavalt suured, et meile usaldati suvel maal mitmeid ülesandeid. Näiteks kuulusid selliste asjade hulka küttepuude või telliste vedamine ühest kohast teise, samuti oli käimas majaehitus ning hulgaliselt laudu oli vaja lihvida, lakkida, värvida, peitsida, lignoga katta jne. Lihvimine oli eriti kihvt näiteks sauna eesruumis, kus kogu võrdlemisi suur ruum oli kaetud kämpinglauaga nii seintel kui lagedel ning see omakorda oli oksooliga kokku mökerdatud. Oksool tuli kõik käsitsi maha lihvida, et puit uue lakiga katta. Selliseid töid aga oli palju ja kõik kätkesid endas tavaliselt monotoonset füüsilist toimingut. Tooksin eraldi välja eriti tervisesõbraliku näitena vanalt eterniitkatuselt traatharja abil sambla eemaldamise – lustlik värk, kui vihmaveerennidest peoga tolmu välja kühveldasid. Tänapäeval ma ei teeks ka miljoni krooni eest sellist asja, aga ajad olid teised ja töö tahtis tegemist.

Paaril suvel saime koolivaheajal proovida ka tootmistööd selles mõttes, et isa vedas koju erinevate toodete komponendid, mille me siis kokku panime ja niiviisi raha teenisime. Peab ütlema, et töö oli ebakvaliteetne, sest mingitest veavälistusmeetoditest polnud me kuulnudki ja valesti läks nii komponentide positsioon, arv kui ka pakkimine, mistõttu ma arvan, et lõppkokkuvõttes maksis meile töötasu isa oma taskust, aga kasvatusliku meetmena oli see kõik mõistagi omal kohal. Sellise töö tulemusena ostsime Taneliga kahepeale oma esimese arvuti – televiisori taha ühendatav Sinclair ZX Spectrum’i, millel oli isegi 5-tolline flopiseade olemas ja mis siiani kuskil alles on, kuigi lolliks läks. Üks tohutu suur ettevõtmine oli kampaaniatena käiv tapetseerimislaudade tootmine Rootsi turule. Isa tegi sisuliselt valmis kõik alates jalgade painutamisest, komponentide tsinkimisest ja pinnakattega katmisest, kokku keevitamisest, puitosade tarnijatelt tellimisest kuni asjade lõppkoosteni. Töö maht oli muljetavaldav ja meie roll Taneliga oli abi selle kõige juures – näiteks puurpingiga krasside eemaldamine, metallosade lihvimine ja nitrolahustiga puhastamine, joonlaudade paigaldamine kuumaõhupuhuriga ja lõpuks abi koostamisel ning pakkimisel.

Niimoodi sai kiirelt selgeks, et nüri, rutiinne, kauakestev ja rumal töö on hästi ebameeldiv. Oli ka meeldivamaid võimalusi. Näiteks vedas üks suvi isa koju täitsakorras tumehalli 1987. aasta avariilise Saksast või Hollandist toodud Opel Ascona, et me Taneliga ta võrdlemisi korda teeks ja maha müüks. On vähemalt asjalik tegevus olemas. See oli juba päris huvitav. Päev lammutuskojas teiselt autolt nina küljest puurides möödus kindlasti meeldivamalt kui saunaruumi lage lihvides. Lõpuks läks auto viisaka kasumiga ja sellise ettevõtmisega võis rahule jääda. Päris palju oli regulaarselt tööd enne nädalavahetust, sest siis tuli sageli Hollandist toodud autosid pesta, vahatada, salongi puhastada (sh lagede ja istmete märgpesu) ja isegi mootorit pesta. Mingil perioodil, enne kui professionaalsed pesemiskohad tekkisid, võisime üsna kindlalt väita, et meie poolt puhastatud autod olid ühed paremini tehtud Tartu autoturul üldse. Auto puhastamisele ei kulunud paar tundi õhtust aega, vaid vähemalt 1 hommikust õhtuni kestev raske, aga meeldiv tööpäev, mille tulemusena keemia mõnusasti pea huugama võttis ja õhtuks kõik lihased, kael ja silmad valusad ja väsinud, aga rahul olid. Auto puhastamine on siiani selline tegevus, millega ma võin vabalt päeva ära sisustada ja see väga meeldib mulle. Kahjuks ei ole selleks aga juba aastaid üldse aega.

Milleks see kõik? Selles mõttes olid motivaatorid siiski väga kindlalt paigas. Tahad võrriga (mingi10-13 aastaselt), Deltaga (13-15 aastaselt) või Jawaga (mingi 15-17 aastaselt) sõita, kardiga ringrajal käia, 15-17 – aastaselt ilma lubadeta oma isikliku Saabiga liigelda, isa autoga maal poes või raudteejaamas käia, siis oled poisslapsena nõus päris palju asju korda saatma, et sellised privileegid säiliksid. Ilmselt ei olnud väga palju selliseid lapsi, kellele usaldati 16-aastaselt täiesti omapäi ja ilma isa või ema kaasas olemata kätte perekonna tolle aja kohta väga kallis auto, et ta õhtul selle parklasse viia saaks või mõnikord isegi kooli juurde sõita tohiks. Kellele palju usaldatakse, see tunneb vastutust ja temalt saab ka palju nõuda ning see põhimõte minu arvates tõesti töötab.

Peamiseks motivaatoriks kogu minu ja mu venna lapsepõlve oli minu arvates selline skeem, kuigi ilmselt ei olnud selle taga mingit teadlikku põhjendust:

Õppeedukus > Töö > Privileegid

See tähendas, et esmane oli õppeedukus. Kui see langes, ei läinud koheselt kart või Delta luku taha ära, aga võis arvestada, et suvel tuleb väga palju tööd teha. Kui töötegemine soiku jääma pidanuks, läinuks jutt privileegide äravõtmisele. Mõnes mõttes kopeerib see tegelikku elu. Kui õppida ei viitsi, pead tegema palju lolli tööd ja kui seda ka teha ei viitsi, siis elu küll säilib, aga väga madala kvaliteediga. Motivatsioon on seega paigas. Peab muidugi ütlema, et füüsiline töö on mulle siiani vastik ning selles mõttes armastust kuskilt ei tulnud. Ilmselt parem ongi, sest see sunnib ka täiskasvanuna vaimu teravamana hoidma, et suuta oma teadmisi rakendades osta sisse ka neid füüsilisi töid, mida võibolla oleks võimeline ise tegema, aga mida üldse teha ei tahaks.

PS! Kartul ei taha kunagi võtmist.