Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: õnn

Kellegi väga hea MB 190E 2,3

Juhtunud on kummaline asi. Olin eelmise nädala reedel komandeeringus Prantsusmaal, kuhu pidin juba paari nädala eest minema, aga tuhapilve tõttu lähetus lükkus. Pärast meeldivat kohtumist kliendiga, kes oli meie tööga üllatavalt rahul, helistas Tartust vend, Tanel, kes teatas, et oli mu kutsika ehk 190E 2,3 auto pahaaimamatult maha müünud.

On minu arust tähelepanuväärne, et ostsin auto Saksamaalt, olles ise Hiinas ning müüsin auto Eestist, viibides ise Prantsusmaal. Reaalsuse tunnetus hakkab niimoodi kannatama.

Öeldakse küll, et kõige parem auto on müüdud auto, aga sedapuhku on lood teisiti. Rõõmu saadud rahast varjutab pisut odav hind, millega auto ära sai antud. Selles aga olin ise süüdi, sest ei teavitanud venda, et olin auto hinda müügikuulutuses vahepeal oluliselt tõstnud ja seega tema müüs ikka selle võrra odavamalt tasemelt.

Mõistagi ei olnud tegemist veatu autoga, kuid sellise värvivariandi ja varustuse kohta sai ostja konkreetse eksemplari täiesti ebaõiglaselt odavalt kätte. Kuid see selleks, tehing on tehtud ja kahetseda pole midagi.

Põhiline mure on ju tegelikult see, et selle kerega autot oleks garaaži hädasti tarvis, aga kust ma enam nii korraliku kutsika saan. Nende tavaline hind Saksamaal on veel oma 10 000 kr kallim ning seega ma ei kujuta ette, et sama soodsalt niisuguse variandi sedavõrd korralikuna leian. Kallimalt osta aga ei raatsi ka niiväga.

Hinnavahe Eestis ja Saksamaal on hetkel täielikult paigast ära ja siin maksavad need autod selgelt liiga vähe. Sakslased (ja teised seal elavad automüüjad) saavad sellest aru, mida meie veel ei näe – need autod saavad peagi üldse otsa ja siis ei ole huviliste jaoks enam tähtis isegi värv ega sisu.

Selle auto hind oleks paari aasta pärast olnud suure tõenäosusega ka Eestis müües praegusega võrreldes umbes 10 000 kr kallim, mis teinuks aastaseks investeeringu kasvuks Kalevipoja kombel lapiti lüües umbes 12,5% ja see ei olnuks minu hinnangul üldse väga halb. Praegu aga ei teeninud ma selle auto pealt sisuliselt mitte midagi, kui välja jätta umbes paar nädalat kestnud sõidurõõm ja visuaalne nauding.

Eks tuleb nüüd innukalt jälle otsingutesse süveneda, sest mingid muud investeeringud võivad küll olla tasuvamad, kuid eelistan oma raha suures osas siiski paigutada reaalsetesse asjadesse, millest ma midagi tean ja mis ajas odavamaks ei muutu.
 
Antud müük tõestab veelkord väidet, et autod, mis ei ole veel Youngtimer’i staatustki vanuse poolest välja teeninud, on teatud juhtudel ikkagi väärtuslik klassika ja neile leidub juba täna kindel ostjaskond. Seega vaatamata antud näite puhul isikliku rahalise võidu puudumisele leidis vähemalt minu ammu väljakäidud hüpotees selgelt kinnitust.

Eriti õnnelik väikeettevõtja

Ühel õhtul autoga sihitult ringi sõites ja oma mõtteid keerutades jõudsin taas järelduseni, milleni olen jõudnud ka varem, aga siis selle jälle ära unustanud. Ma saan aru, et rikkus ei ole eesmärk. Mulle meeldiks lihtsalt hästi elada. Milleks teenida miljardeid krussis närvidega või rügada varanduse nimel 16 h päevas, kui selle tõttu süda jukerdab ja lapselapsed, kellele kokku aetud varandus pärandada, nägemata jäävad? Mõttetu pingutus.

Ja ma ei loodagi, et hästi elamise nimel tööd tegema ei pea. Kindlasti peab, aga kas just sellisel moel nagu täna? Miks peaks keegi üldse pidevalt murelikult mõtlema tähtaegadele, antud lubadustele, telefonikonverentsidele või kliendikohtumistele? Kas oma elu ei ole võimalik tõesti nii korraldada, et tagada piisav sissetulek ilma sellise mõttetu jamata? Ideaalses ühiskonnas kindlasti oleks. Aga äkki ongi kogu viga vaid mõtlemises?

Kujutagem endale ette olukorda, kus minu töö ongi minu hobi – asi, millega ma pidevalt väga tegelda tahan ja jaksan. Sel juhul omandaksid tähtajad mitte närveerimise, vaid ootusärevuse varjundi. Näiteks on suur vahe, kas mul tuleb nädalaga komplekteerida vastvärvitud Volga või tuleb nädalaga lahendada mingi plastiktoote probleem. Ühel juhul pean oma lubadusest kinni kasvõi uneaja hinnaga ning see ei põhjusta stressi, teisel aga üritan sellega tegelda siis kui aega on ja nii väheseid ressursse kasutades kui võimalik, tundes ikkagi pidevalt kuklas ebameeldivat pinget.

Mida ma siis tegelikult teha tahaksin? Fakt on see, et pidev Volgade komplekteerimine muutuks juba õige ruttu tüütuks. Sama kindel fakt on ka see, et niisama kodus molutamine ja mandumine muutub samuti piinavalt üksluiseks ning lõpuks jääb ikkagi oht infarkti surra, sest muretsemine selle üle, mis kõik elus tegemata jääb, tekitab samuti stressi.

Tegelikult tekitavad enim negatiivset stressi keerulised asjad ja sõltumine teistest. Selle suure rahvusvahelise grupi, kus ma töötan, üks kunagine president ja CEO oli kindlal veendumusel, et tema tahaks tegelikult hoopis heeringapaati pidada. Oleks ainult tema ja heeringapaat – lihtne ja kõik sõltuks ainult iseendast ja võibolla ilmaoludest.

Umbes samasugused mõtted on kogunenud ühel või teisel eluetapil ilmselt meie kõigi juuste või kiilaneva peanaha alla. Selleks ei pea olema heeringapaat. Sobib ka miski muu, mis endale meeldib. Ilmselt on inimeste üldlevinud sarnast soovi ära tabanud isegi Hollywood’i filmitegijad, sest vaadake kui palju väikeste raamatupoodide, kohvikute, baaride ja lillepoodide omanikke romantilistes komöödiates esineb.

Ennastki näen ma tulevikus vaimusilmas tegutsemas kindlalt väike- või mikroettevõtluse vormis. Võin nõustuda väitega, et kui areng peatub, siis algab automaatselt tagasiminek, aga miks peab see tingimata tähendama ettevõtte kasvamist kui üht eesmärki? Võibolla peaks pigem arenema kvaliteet, toimuma kohandumine muutuvale keskkonnale ja turule, kuid ma ei taha näha ennast viiekümneaastaselt suure ettevõtte omaniku või juhina. Piisab sellest, kui minu ettevõtlus tagab mulle hea äraelamise ja ma saan oma aja sisustada sellega, mis mulle meeldib. See hoiab asjad ühest küljest endiselt lihtsa ja arusaadavana, kuid teisest küljest tagab ka üldse mitte vähem tähtsa aspekti – kohese ja kiire tagasiside oma tegevusele.

Väga raske on ehitada väikeettevõtet, mis tagab terve elu korraliku sissetuleku, kuid see peab olema võimalik. Kindlasti on väga raske tagada väikeettevõtte konkurentsivõimet suurte tegijatega, kelle investeerimis- ja kompetentsiarendusvõimalused on hoopis tugevamad, kuid otsides ja leides oma niši peab see olema teostatav. Kompetents mingis valdkonnas tuleb kergemini, kui oled selle valdkonna tõeline fänn ja tegeled asjaga hobina. Seda eelist ja tugevust ei maksa alahinnata.

Mulle, mu vennale ja ilmselt veel mõnele meie sõpradest meeldivad näiteks autod. Võime nendest rääkida ja filosofeerida, katsetada ja vaadata neid tunde, päevi ja isegi aastaid sellest iial tüdimust tundmata. Kui me vennaga uue autokaupluse kunagi lõpuks valmis ehitame, võin ma mugavast elust vabalt loobuda ning isegi palju väiksema sissetuleku juures elada selliselt, et see elu mu hingele ka midagi pakub. Ma tean ja annan endale aru, et on palju autodega tegelevaid inimesi ja ettevõtteid, keda see valdkond ja eluviis köidab ning kes millegi muuga tegelda ei oska või taha ja ma tean ka, kui kohutav on sealjuures automüüja kuvand. Samas häbematult vähesed automüügiga seotud inimestest peavad autodest päriselt lugu ning huvituvad enimlevinud automarkide ja mudelite kõigist tehnilistest üksikasjadest, eelistest ja puudustest. Ja kui paljud selle eluala inimesed tegelikult suhtuvad  müügiautosse üldse kui oma isiklikku? Ilmselt mitte paljud.

Ma ei tahagi “oma asja tehes” rikkaks saada – piisab mõistlikust elustandardist, mis võimaldab mul käia sarnaselt riides, ehitada sarnaselt maja ning liikuda sarnase autoga nagu kõik teised vähegi mõtlevad inimesed. Aga ma saan juurde võimaluse päevad läbi tegelda asjadega, mis mulle vähem või rohkem meeldivad.

Äkki ongi sellises suhtumises teatud konkurentsieelis ja võti hästi elamiseks?

Need, kellele tõeliselt meeldivad mutrid, kruvid ja poldid (tean Norramaal ühte sellist meest nimega Torp), oskavad oma klientidele alati parima tehnilise lahenduse välja pakkuda ja nende ideaalne väikeettevõte tegeleb kinnitusvahendite tootmise või müügiga. Need, kellele meeldivad lasteriided (tean vähemalt ühte sellist inimest), teavad täpselt, mis on lapse jaoks mugav, ilus, turvaline ja hea ning nad oskavad õmmelda või müüa kõige paremaid lasteriideid. Kõik need inimesed on mingis valdkonnas eksperdid ja teavad “oma asjast” rohkem kui miljoneid turundusele ja töötajate koolitusele kulutavad kontsernid.

Hästi elamine ei tähenda ainult kalleid ülikondi ja autojuhiga varustatud S-klassi Mercedeseid. Hästi elamine tähendab emotsiooni, mis meid läbi iga päeva saadab. Mul on väga raske uskuda, et maailm on tänaseks nii hukas, et väikeettevõtlus hinge sees ei hoia ja iseenda jaoks hästi elamist ei võimalda.

Miks siis mitte sellega tegelda?

Ma olen väga õnnelik inimene! Paljude jaoks on mõnikord isegi arusaamatu, kuidas see nii olla saab, kuid võin kinnitada, et iga päev ja iga tund, ka närveerides, olles pahas tujus ja väsinud, olen ma sisimas ikkagi väga õnnelik. Samal ajal võibolla ei olegi päris normaalne, et mõtlen iga päev keskmiselt korra tunnis surmale ja kardan seda kõige rohkem üldse, sest ma tean, et see nagunii kunagi tuleb (võibolla peaks psühholoogi poole pöörduma?). See hirm enese ja lähedaste pärast on pidev ja ängistav ning ainuüksi teadmine, et ma olen elus ja minul ega mulle kallitel inimestel ei ole teadaolevalt midagi viga, teeb mind igal ajahetkel tohutult õnnelikuks.

Mõnede arvates muudab see mind pealiskaudseks, sest ma ei lähe kuigi kergesti närvi, ei muretse millegi pärast kuigi tõsiselt ja nii veider kui see ka ei näiks – isegi tülitsen õnnelikuna. See on nii, sest kõik probleemid tunduvad mulle võrreldes elu tegeliku probleemiga naeruväärselt tühise pinnavirvendusena. Õnn ei peitu asjades või hetkeemotsioonides ja õnne ei ole mõtet otsida kaugelt. See on igaühes eneses ja ei sõltu absoluutselt varanduslikust olukorrast, sotsiaalsest staatusest, tööpingetest ega perekonnaseisust. Õnn on see, kui meil ja meie lähedastel on veel võimalik koos elada, sest kohe-kohe saab see ebaõiglaselt lühike elu otsa ja sellest saatusest ei ole kellelgi pääsu.

Ühest küljest on selline pidevas hirmus elamine tohutult kurnav, kuid teisest küljest aitab see elu väärtust hinnata, olla üle rahast, edukusest, konkurentsist ja muust häirivast, mis meie tegevust tavaliselt pärsivad. See aitab vähendada teisi hirme, mis omakorda tähendab suuremat riski- ja tegutsemisjulgust. Asi seegi. Ühtlasi aitab see hirm lõpu ees näha, kui tõeliselt vähe on igaühel aega oma eesmärkide realiseerimiseks ning sunnib tegelema peamiselt oluliste asjadega ja vältima tühiseid. Kusjuures asjade olulisus ehk prioriteetsus on pikas perspektiivis samuti hoopis teistsugune, olles rohkem seotud inimeste ja arenguga kui operatiivsete tegevustega. Lihtne näide. Mõeldes kellegi sünnipäevale võib hetkeemotsiooni ajel olla täna tohutult kiiresti tarvis talle leida sobiv kingitus. Samas pikemas perspektiivis on kingitus täiesti mõttetu ja asjatu närvikulu – oluline on see inimene ja temaga kokku saamine.

Samuti on mõttetud kõik toimingud, mis keskenduvad olemasoleva olukorra säilitamisele, mitte uue loomisele, sest igat olukorda on võimalik säilitada ainult selle lühikese aja jooksul, mil me elame ja pärast seda on juba ükskõik, kas me seda tegime või mitte. Säilitajaid ei mäletata, sest nad ju “ei teinud elu jooksul midagi”. Seega ainult uute olukordade ja tasemete loomise läbi saab saavutada seda, et meie tegevuse tulemus pakub jääjatele rahulolu veel pärast seda, kui ise lahkunud oleme. Ja oi kui vähe on selleks aega.

Muidugi ei saa ma konkreetselt enda näitel öelda, et oleksin tänu õnnelik olemisele oma elule seatud eesmärgid täitnud. Kaugel sellest. Kuid miskipärast näib, et vähemalt mõned õnnestunud teod ja toimingud võib julgelt kirjutada selle arvele, et olen peaaegu kogu elu olnud õnnelik. Sellist tendentsi on kinnitanud paljud erinevalt minust omal alal tõeliselt edukad inimesed, sh Michael Schumacher, kes on öelnud, et tema edu saladuseks võib olla suures osas lisaks pühendumusele enesega rahulolu ja õnnelik olek. Samuti leiab asjast huvitatu kümneid uuringuid, mis seda nähtust kinnitavad.

Kui nüüd loogikat rakendada, siis järelikult peab ikkagi äraspidiselt paika väljend, et rikkuses peitub õnn, sest selleks, et rikkust koguda, tuleb suure tõenäosusega olla õnnelik (ja seda mitte “vedamise” mõttes). Ärgem saagem valesti aru – õnn ei tähenda siinkohal “rõõmsat meelt” või “head tuju” ega “õnnelikku kätt” lotomängus! Õnne definitsioon ja mõiste on kindlasti liiga keeruline ja mitmetahuline selle täielikuks mõistmiseks, kuid mida vanemaks saan, seda enam näib paika pidavat juba lapsena kohale jõudnud mõte, et tõeline õnn võib olla surma puudumise väärtuse tunnetamine.

PS! Väidetavalt keeras ka Lenin revolutsiooniga vindi üle, sest teadis, kui vähe on tal aega jäänud. Elab siiani.