Kuna bensiini peale oli meie pere raha maikuus ja juunis juba niigi mõttetult palju ära kulunud (vt eelmist postitust) ja uus auto oli küll silmapiiril, kuid mitte veel käes, veetsime oma puhkuse suhteliselt koduselt, viibides paaril korral mererannas ja logeledes niisama. Puhkuse esimese nädala pühendasin perele ökonoomse auto hankimisele, et siis teisel ehk viimasel nädalal kuhugi kodust ära sõita. Minu jaoks oli see mõistagi kvaliteetaeg, kuid pere kippus nurisema.

Et aeg pressis peale ja esialgselt otsitud variante (Audi või VW 1,9 TDI) endiselt häid ette tulema ei juhtunud, ostsin venna käest ühe päris viisaka väikese diiselmootoriga e39 kerega BMW 520d ja kõpitsesin teda pisut, et puhkus meeldiv tuleks. Kõik vajalikud toimingud tehtud ja auto arvele võetud, saime sedapuhku minema hakata. Kuid kuna puhkuseaega oli järel vaid loetud päevad, ei hakanud me sel aastal üldse kaugemale sõitma, vaid täitsime pojale ammu antud lubaduse ja põrutasime Hiiumaale.

Hiiumaa on väga ilus ja soovitan kõigil seal paar päeva rahulikult ringi liikuda. Soovi korral on piisavalt võimalusi rannamõnusid nautida, looduses matkata ja hulgaliselt tornidesse või majakatesse ronida. Mulle see viimane tegevus väga meeldis.

Ristnas tasub kindlasti kaitserajatiste juurest mere äärde jalutada, sest seal on Eesti mõistes suurepärased lained ja väga ilusad merekivikesed. Seal veetsime päris palju aega. Lihtsalt nii äge on vahelduseks lapsega koos tema kombel kive merre loopida ja lainete eest põgeneda.

Üks toitlustusmajanduslik omapära, mida Hiiumaal märkasin, oli see, et Kärdla kesklinnas peaaegu polegi söögikohti ja need, mis on, pakuvad ikkagi osaliselt poolfabrikaatidest valmistatud roogasid. Võrreldes Kuressaarega Saaremaal on Kärdla mahajäämus nii suur, et hakkasin juba ise söögikoha tegemist ja Hiiumaale kolimist kaaluma, kuid siis mõtlesin ringi – las see jääb ikkagi selle ala spetsidele, sest restoraninduses hästi õnnestumiseks on tarvis rohkemat kui algkapitali. Kuid minu nägemuses, kui Eestis järgmine kinnisvarabuum tekib, on Hiiumaal ruumi veel väga palju.

Teine omapära on võrreldes Tartuga väga odav majutus. Meil õnnestus igati eeskujulikus eurohotellis ööbida perega 750 krooni eest ja see oli põhimõtteliselt sama odav nagu mingis kohalikus hostelis magades, kuigi ka need on toredad. Seega ma soovitan küll alati ka hotelli hinda vaadata, mitte üksnes odava lootuses ühisduširuumi ja WC-ga hosteleid ja teisi öömajasid kaaluda.

Tegime reisi jooksul igasuguseid pilte ka. Näiteks tuulikutest:

Ja kadakatest ka:

Nojah, pean vabandama, läks nagu alati. Haigus, kui mõistate.

Tagasiteel Hiiumaalt soovitan kindlasti ka Haapsalus aega veeta, sest seal on uus rannapromenaad ja väga ilus Kuursaal, kus on ägedamgi einestada kui linnuse lähedal vanalinna kohvikutes. Kuid linnusest tasub ka alati läbi astuda – mine tea, äkki on Valge Daam nähtavale ilmunud.

Tänu sellele, et ootasime kannatlikult ära võimaluse sõita säästlikult, sain Haapsalust kodu poole välja sõites abikaasale raporteerida, et nüüd oleks meil ükskõik millise meie hobiautoga liikudes juba kütus otsas. Meie reisi keskmine kütusekulu tuli lõpuks koju jõudnuna täpselt arvutatuna 5,7 l / 100 km kohta, mistõttu sain peale puhkusesõitu veel ka kodus mitu päeva enne järgmist tankimist liigelda. Vahelduseks on selline vabadus kõige puhkuselisemaid tundeid tekitavam üldse!

Kokku kulus meil reisi peale koos kahe ööbimise ja kõigi väljas söömiste ning ostetud snäkkidega pisut üle 3 500 krooni ja selle aasta reisimiseelarves on seega veel ruumi. Paraku tuleb tunnistada, et vahet pole, kas lähed puhkama kodumaale või välisriiki, maksab see igal juhul mitu tuhat krooni ehk kulutus on mõlema valiku korral märkimisväärne. Seega võibolla planeerime oma järgmise puhkuse pigem siiski piiri taga. Seda enam, et vahepeal on lähisugulaste hulgast häid mõtteid antud.

Kuid neile, kes ammu Hiiumaal käinud pole, soovitan kindlasti. Väga rahustav kogemus!