Minu eilne valus, aga kasulik õppetund tõestab taaskord, et tegelikult mitte. Käisin nimelt jälle selles kesklinna suures spordihalli meenutavas poes, sest mõtlesin endale uued kingad osta. Minu isa, kes oli enne mind juhuslikult samas kohas ostlemas käinud, oli ühtlasi eelnevalt viidanud tõigale, et kõik on hetkel kõvasti alla hinnatud. Isegi Pierre Cardin’i ülikonnad olevat poole hinnaga, mis teeb need tavakodanikule juba peaaegu kättesaadavaks. Samuti olevat pool alla hinnatud täitsakorras kingadelt, mida mul just tarvis oligi.

Läksin seega oma silmaga veenduma ja pidin tunnistama, et tõesti – allahindlused olid muljetavaldavad. Kahjuks ei leidnud ma endale sobivaid kingi, kuid hakkasin “juba asjas sees olles” vaatama heledamaid ülikondi, mida mu garderoobis seni üldse ei eksisteerinud. No ja siis poole selle tegevuse pealt tuli ligi ka keegi müüjadaam, kes tavaliselt alati asjalikke soovitusi jagab. Ega mul ju ülikonda tarvis olnudki. Suvi juba poole peal ja riideid tegelikult muidki kapp täis. Siiski proovisin müüja soovitusel üht sobivat ülikonda selga ja nii ta jälle käest ära läks…

Kui ülikonnal on ikkagi hinnast mitu tuhat krooni alla võetud ja see istub hästi, on ju patt teda poodi jätta. Ja kui ülikond kotis, hakkad mõtlema, et tegelikult peaks selle juurde kuuluma ka sobiv särk ja lips. Needki on aga hetkel nii odavad, et miks mitte juhust kasutada. Ja siis veel püksirihm ka, sest egas valet värvi rihmaga kõlba tänaval ringi töllerdada. Seega tuli kõik need asjad veel täiendavalt kotti tõsta ja mõistagi päris mitu krooni nende eest välja käia. Kui toidupoes liialdades võib lisakulu olla mõnikümmend või mõnisada krooni, siis riietega on lugu karmim ja need võivad korraga viia rahakotist tuhandeid.

Kui minu eilsed ostud nüüd kõik vajaduse baasile taandada, siis mul ei olnud üldse neid riideid tarvis ja ainus põhjus nende ostmiseks oli ahvatlev hind!

Muidugi kasutan ma soetatud hilbud varem või hiljem ära, kuid tegin ostlemisel kaks olulist viga, mida inimesed ikka sageli teevad:
– külmutasin kapitali, mida saab raha teenimiseks kasutada, pikkade ja kaheldava vajalikkusega laovarude alla.
– teostasin ostud emotsioonide ajel puhtalt pseudovajadustest tulenevalt.

Leidub inimesi, kes tunnevad ennast pärast sisseoste joovastunult. Olen märganud, et tänu isikliku eelarve olemasolule on minu puhul viimasel ajal täiesti tavaline, et tunnen ennast palju või kalleid asju korraga ostes kohe peale tehingu tegemist täiesti kohutavalt.

Kuidas sa jääd poest välja tulles rõõmsaks, aimates kodus sellist graafikut ees ootamas?

Pere-eelarve ei ole mõistagi mingi kivisse raiutud asi ja teatud lõtkud peavad sellesse olema alati sisse planeeritud. Siiski, kui ma numbreid ja summasid mustvalgel kirjas ei näeks, ei tunnetaks ma mingit probleemi ja võiksin aasta lõpuni vabalt samas vaimus edasi lasta, hävitades tänu pseudovajadustele tuhandeid kroone. Seega ongi natuke hea, et ma ennast vahepeal tänu eelarve ja finantsplaani olemasolule halvasti tunnen – see on tulevikule mõeldes hädavajalik ja tervislik.

Mõelda vaid. Kui ma iga kuu selle summa, mis ma eile ja juba ka kuu aega varem eelarvest rohkem kulutasin, regulaarselt investeeriksin, oleks mul arvestades üsna mõistliku 5% aastatootlusega juba 5 aasta pärast kasutada 129 211 krooni. Pole üldse väike summa.

Teine võimalus on toimida nii nagu ma just tegin – see raha rahulikult laiaks lüüa ja viie aasta pärast omada 0 krooni. Kriminaalne pillamine!

Ma olen täiesti veendunud, et allahindlused ei tähenda säästu, vaid pigem lisakulusid ning olen oma nahal empiiriliselt tõestanud, et pere finantsplaani puudumine ei tähenda suuri sääste tänu paindlikule võimalusele allahindlusi ära kasutada.

Allahindlused ei ole mõeldud tarbijale olukorra ära kasutamiseks ja raha säästmiseks. Need on mõeldud kaupmeestele tarbijakäitumise ära kasutamiseks. Loogika on üsna lihtne – allahindlust mitte tehes jääksid kõik tarbijale vähevajalikud asjad kaupmehe lattu seisma ja ta ei saaks oma raha kasutada, aga nüüd seisavad need tarbija raha eest kuskil kodus kapis. Allahindlus ei tähenda kaupmehele kahjumit, sest selle rahaga, mis oleks tal muidu lattu külmutatud, saab tema minna juba järgmisele ringile ning rohkem teenida. Tarbija aga usub siiralt, et on teinud hea diili.

Mul on kahju, et olen piisavalt rumal ja pean seda kõike omaenese vigadest õppima, kuid eks tuleb nüüd aasta lõpuni oma uut püksirihma pingutada ja rõivaste eelarve tagasi normi saada.