Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: palgatöö

Kuna ma ise sellest aastast enam palgatööline ei ole või kui olen, siis allun iseendale, on mul nüüd sobiv hetk targutamiseks. Lugesin netist ühte artiklit, milles räägiti sellest, milline käitumine võib ka parimale töötajale tema koha maksta ja peab ütlema, et olen nendega igati nõus ning mõned neist ajavad mind ennast väga närvi. See muidugi ei tähenda, et see kõik sinu vaadetaga sobib, aga eks vaata ja hinda ise neid kümmet halba harjumust, mille siinkohal ära toon.

1. Tööajal internetis möllamine

Ma arvan, et seda teab küll vist igaüks, et eriti mage on kui sinu arvuti ekraan ei näita möödujatele muud kui Postimehe, Delfi või jumal teab mis muu ajaviitmiskoha reklaamidega ülekülvatud pilti. Päev otsa mingites foorumites või jututubades kolamine on ka sama hea. Ma ei ütle, et ma ise selle vastu korduvalt eksinud ei oleks, kuid kui sul tõesti vahepeal midagi teha pole, siis raiska see aeg enda harimisele, mis on ka interneti abil täiesti võimalik ja ilmselt jätab sinust ülemusele soodsama mulje kui kommentaari kirjutamine järjekordsele Elu24 artiklile. Enda suunamine selles osas töötab küll. Olen proovinud.

2. Ülemuse tagaselja kirumine

Pole midagi nõmedamat kui rääkimine kellegi halbadest omadustest nii, et ta sellest ise teada saama ei peaks. Ja kui ta siis ikkagi teada saab, ongi otsad vees, nagu moodsas keeles öeldakse, sest lisaks salatsemisele oled olnud ka liiga arg, et inimesega otse rääkida, kui sul midagi öelda on. Mõtle, kui sul ongi halb ülemus, siis miks ei peaks ta olema koguni piisavalt halb, et sinust vabaneda?

3. Oma vigade mittetunnistamine

Kõik teevad aegajalt vigu. Erinevus on vaid selles, kuidas nende vigade tagajärgedega tegeldakse. Kui üritad vigu kinni mätsida või kellegi teise kaela ajada, on täiesti kindel, et see nähakse läbi ja lõpuks lendad ikka vahele. Tee omalt poolt parim, et vead ei korduks ja nende tagajärjed oleksid nii valutud kui võimalik.

4. Liigne juurdlemine selle üle, kas miski on sinu tööülesanne või mitte

Pidev mingite tegevuste tagasilükkamine või nende vastu võitlemine seetõttu, et seda tööd pole sinu ametijuhendis on üks kindlamaid viise kerkida esimesel võimalusel koondatavate nimekirja etteotsa. Kõik teavad, et ametijuhend ei hõlma kõike ja enamus inimesi teeb igapäevaselt töid, mis ei meenuta ametijuhendis sisalduvat ligilähedaseltki. Töötajana on sinu asi pakkuda tööandjale rohkem väärtust, mitte vähem. Kui sa pole kasulik, pole sind ka ettevõttele tarvis.

5. Töö juures vihastamine

See on ok, et töö sind vahel endast välja ajab ja see võib sinus tekitada masendust või pinget, kuid kui lahenduste otsimise asemel uksi paugutad, karjud või inimestele halvasti ütled, võid suhteliselt ruttu avastada endal olevat sellise ebameeldiva tüübi maine, kellega koos keegi töötada ei taha. Varsti hakatakse tahtma sinust niimoodi lahti saada.

6. Lubaduste mittepidamine

Rasketel aegadel on see eriti keeruline, sest kõik ootavad midagi mingiks tähtajaks ja ei aktsepteeri eitavat vastust. Ma tean, sest olen selles olukorras aastaid töötanud. Kuid ka sellistel perioodidel on suht suur vahe selles, kas sa saadad selle e-maili ära siis kui lubasid või teed seda alles pärast mitmendat meeldetuletust. Seda on psüholoogiliselt keeruline teha, aga vähemalt püüa mitte anda lubadusi, mille puhul sa juba ette tead, et sa neid täita ei suuda. Vastasel juhul hakatakse sinusse varsti suhtuma kui kellessegi, kelle peale ei saa kindel olla ja kui sinu peale ei saa kindel olla, siis ei saa sulle ka mingit mõistlikku tööd usaldada.

7. Vaid esmaste nõudmiste täitmine

Tänapäeval, kus Eestis on tööpuudus üle mingi 8 protsendi ja suht igaüks üritab ennast tööalaselt heast küljest näidata, ei aja läbi, kui sa pole valmis tegema alati pisut enam kui sinult oodatakse. Isegi keskpärasus ei vii enam edasi, sest kõik pingutavad natuke rohkem. Kui tahad teada, kuidas pingutus välja näeb, või arvad, et sind ei saa asendada, külasta vahelduseks mõnd Hiina tehast või vaata vähemalt see video ära: http://www.youtube.com/watch?v=TZjRJeWfVtY Kui sina pole nõus tegema rohkem kui sinult nõutakse, leiab kapitalist peagi selle, kes on.

8. Hoolimine rohkem sõpradest töö juures kui tööst endast

Töökaaslastega hästi läbi saamine on kahtlemata väga oluline, kuid see kui kulutad enamuse oma päevast teistega juttu ajades, isegi kui see jutt on kaudselt tööga seotud, hakkab pikapeale kõiki häirima. Selleks on koosolekud ja lõuna ja mõned juhuslikud lühikesed vestlused, et mõtted kolleegidega ära sünkroniseerida. Lobisemise eest ei maksta päriselt ka palka, sest varem või hiljem jääb seetõttu kellelgi midagi tegemata.

9. Halb suhtumine tagasisidesse

Kui sind ka kritiseeritakse, siis ilmselt selleks, et saaksid midagi edaspidi paremini teha. Muidugi on seltskondi, kus kriitika ületab vajaliku piiri ja selliste keskkondade vältimiseks soovitan sul aegajalt seda plakatit vaadata, mis siin jutu kõrval leidub. Aga kui pidevalt kärsa vingu vead, kui midagi öeldakse, on ka halvasti, sest siis ei taha su ülemus varsti sulle üldse mingit tagasisidet anda ja tegelikult ei taha ta varsti sinuga üldse koostööd teha.  

Muide, kui sul aega on, siis vaata pärast selle postituse lugemist pildile klõpsates ka nende teisi plakateid, sest seal  on veel häid ütlemisi ja kui sa inglise keelt ei oska, lase läbi Google translate’i.

10. Asjade varjamine

Selge see, et kui varjad seda, et ei tule oma tööülesannetega toime, et mõni klient on väga kuri või seda, et sa ei oska mingit tarkvara kasutada, on halb, sest sind ei ole võimalik õigel ajal aidata. Hiljem välja tulevad asjad on veel piinlikumad ja väikeste halbade asjade korral nendest õigeaegselt mitterääkimine tekitab sinu töökaaslastes ja ülemuses ka tunde, et sind on väga raske usaldada. Mõnikord on see raske, ma tean, aga proovi ikka ja varem või hiljem hakkab päris hästi välja tulema, sest kui sa ei filtreeri midagi, siis on tegelikult palju lihtsam elada ja töötada.

Aga üldiselt, kui ise oled tore inimene ja teed nii palju kui oskad ja suudad, läheb nagunii kõik hästi ja sind hinnatakse kõrgelt.

Edu meile mõlemale!

Eelmisel nädalal hääletati järjekordselt maha Keskerakonna poolt Riigikogusse lugemisele saadetud seadusemuudatus, mis taotles füüsilisele isikule astmelise tulumaksu kehtestamist. Tulemus vastas järjekordselt ootustele.

Õnneks on selles mõttes meie väikeses riigis veel hästi, et Skandinaavia eeskuju pole igal tasemel liigselt nakanud ning mõnes valdkonnas on õiglustunne siiski säilinud.

Miks õiglustunne? Miks ei peaks need, kes rohkem teenivad, ka rohkem maksma?

Ma ei hakkaks siinkohal äraleierdatud tõdesid uuesti üle kordama, sest eks igaüks teab, et üks neljandik 10 000-st ei ole sama mis üks neljandik 100 000-st. Pigem vaataks natuke suuremat pilti.

Nimelt, seltsimehed sotsialistid, ärgem unustagem, et füüsilise isiku tulumaksu astmeliseks muutmine sunnib rohkem maksma ennekõike just seda osa töölkäivast elanikkonnast, kes selle kõrge oma reaalse pingutuse ja tubli tööga välja teenivad. Tõeliselt suure sissetulekuga inimesi see teema ei puuduta, sest väga vähesed neist (mõistagi meeldiks mulle kirjutada “meist”)  saavad enamuse oma tulust palgana. Pigem tuleb see dividendide või muu säärasena, millelt on tasutud ettevõtte ehk juriidilise isiku tulumaks ja mida õigluse huvides topelt ei maksustata.

Ettevõtlikud inimesed, kes teenivad väga suurt palka, on samuti üldiselt sedavõrd leidlikud, et piisava maksude erinevuse korral suudavad investeerida oma ajast selle mõne tunni aastas ning teha endale juriidiline isik, mille kaudu dividenditulu saada, aga millele samal ajal näidata ka ettevõtlusega seotud meie igapäevaeluga seonduvaid tegelikke kulutusi kasumi õiglaseks vähendamiseks.

Seega jäävad astmelise tulumaksu raudsesse haardesse pigem edasipüüdlikud tublima keskklassi töötajad, kelle tulu on päriselt ka pale higis oma tervise hinnaga välja teenitud.

Küsiksin oma 9-aastase poja sõnadega, et millises universumis on õiglane küsida tublimatelt töötajatelt hüppeliselt suuremaid makse ja sellega neid tagasi ühisesse katlasse tagasi tirida?

Sisuliselt on seega kogu jutt füüsilise isiku astmelise tulumaksu õiglusest täielik mull, sest viib olukorrani, kus tõeliselt suurte sissetulekute korral “ettevõtlus edeneb”, kuna on tarvis rohkem teist kaudu tulusid saada ning reaalselt hakkavad rohkem maksma just need keskklassi jäävad inimesed, kes tubli palgatöölisena kõige rohkem pingutavad.

Lõpuks loob see ühiskonna, kus pinguta palju tahad, ikka oled keskmine, sest küll riik selle eest hoolitseb, et su oravaratta laagrid tihkemalt kinni keerata kui ratas liiga kiireks läheb. Ja kui sa enam ei viitsi ning hakkad ratast aeglasemalt liigutama, visatakse põhjuseid uurimata osa nende oravate pähklitest ka sulle, kes muidu jõulisemalt jooksevad, sest ilmselt oled sina nõrgem.

Sel juhul sooviksin nõrgemate sekka ja tänan pähklite eest, seltsimehed.

Aga kas niimoodi riik ja ühiskond edeneb?

“Anybody who ever built an empire, or changed the world, sat where you are now. And it’s because they sat there that they were able to do it.”

Ryan Bingham, Up in the Air, 2009

Kui Janar kirjutas oma blogis millalgi, kuidas ta juba aasta alguses keskendus sissetulekute suurendamisele, siis mina olen käesoleval aastal vastupidiselt igasugustele loogikareeglitele pigem keskendunud tulude vähendamisele. Seda seetõttu, et eelmise aasta lõpus sündis kindel otsus hakata palgatööst eemalduma ja keskenduda “oma asja ajamisele”, milleks peaksid saama tegemised TJ Süsteemiarenduse sildi all. Sisuliselt olen asunud ennast ise vallandama, et käia läbi kõik sellega seotud ebamugavused ja loodetavasti saavutada lõpuks täielik sõltumatus palgatööst.

Mõnes mõttes kõlab see kõik nagu üks täiesti uskumatu eksperiment või omalaadne tõsielusari, kus täis elujõus suhteliselt parimais aastais mees, kellel on võrdlemisi hästitasustatud ja meeldiv töö, pere üleval pidada ja paar väikest pangalaenugi maksta, on otsustanud heale elule käega lüüa ning alustada puhtalt lehelt teadmata isegi päris täpselt kuidas see kõik välja tuleb.

Kuid nagu vabatahtlikud asjad ikka, on minugi arengud olnud esialgu kahetsusväärselt vähem valulikud.

Vastavalt varasemalt plaanitule olen esialgu võtnud üsna vabalt – mõnevõrra ajusid puhanud, tervist kontrollinud ning kosutanud ja peamiselt tegelenud enda väljalülitamisega palgatööd tegeva roboti rollist.

Seetõttu võin vist käesoleva aasta seni suuremalt jaolt “loomingulise puhkuse aastaks” tituleerida. Kokkulepe tööandjaga on võimaldanud viimastel kuudel tööl käia nii vähe kui tööandja jaoks vajalik. Eks samal ajal olen mingil määral püüdnud tegelda ettevõtlusega, kuid mingeid tõsiseltvõetavaid jõupingutusi selles suunas veel tegelikult teinud ei ole. Siiski avastan suure rahuloluga juba praegu, et ma ei eksinud, kui prognoosisin, et selline tegevusetus viib nähes oma finantsilist tagasiminekut korralike motivatsioonipuhanguteni, mille pealt loodan täiesti uue energiaga iseseisvale tegevusele keskenduda.

Ja kuigi esialgu ei tunneta ma seda kõike niiväga oma jooksvas elus või rahakotis, siis jooksvad näitajad tekitavad juba mõnusat pinget, et mitte öelda hirmu.

Näiteks vaatasin täna jälle oma palgagraafikut, mis visalt aga järjekindlalt õiges suunas ehk nullile läheneb.

Juba see pilt üksinda tekitab soovi teha korralik ja efektiivne päev omaenese ettevõtte kontoris, kus praegugi seda teksti kirjutan. Selliseid hetki loodan lähiajal veel palju kogeda ja sellest ka veider väljend “vol.1” antud postituse pealkirjas, mis viitab sellele, et neile hirmuhetkedele võib tulla omajagu järjelugusid.

Oma sääraseid kõhklusi, hirme, vaheetappe, aga ka positiivseid hetki sellel teel püüan edaspidi siinsamas blogis kajastada.

Saab näha, kuhu see kõik välja viib, aga jätkuvalt leian, et parem on kahetseda midagi, mida oleme teinud, kui kahetseda midagi sellist, mida teinud ei ole.

Täna ilmus päris huvitava pealkirjaga artikkel Postimehes. Artiklis väideti, et lapsevanemad toetavad õpetajate palgatõusu. Veendunud parempoolsena sain pealkirja järgi asjast kohe aru nii, et lapsevanemad maksavad õpetajatele omalt poolt palka lisaks.

Paraku selgus artiklist tõsiasi, et kogu jutt toetamisest oli vaid soe aur, sest tegu olevat algatusega Facebook’is ja kogu aktsiooni ainus mõte on see, et saab näidata oma poolehoidu õpetajate palgatõusumõttele. Asja eesmärk jääb siinkirjutajale arusaamatuks, sest ettepanekute ja toetusavalduste tegijad peaksid kahtlemata äranäitama ka vahendid palgatõusu võimaldamiseks.

On suur vahe sõnadega toetamisel ja tegudega toetamisel.

Artiklis on mainitud, et algatusega oli avaldamise hetkeks liitunud üle 7700 inimese. Praeguseks on liitunuid üle 8000. Kui igaüks sellest kaheksast tuhandest lapsevanemast oleks nõus 10 eurot kuus maksma, saaks Eestis 800 õpetajat igal kuul 100 eurot rohkem palka.

Saan aru, et 100 eurot pole kuigi suur palgatõus, aga 1000-eurose palga korral teeks see palgatõusuks siiski 10%, mis on kindlasti tänase erasektoriga võrreldes igati konkurentsivõimeline palgakasv.

10 eurot pole kuigi suur summa, aga kardetavasti kukub sellise kulutuse peale ära 90% tänastest Facebook’is “toetajatest”. Teisest küljest ise oleksin pigem nõus just sellise tegeliku toetusega ja usun, et pole kindlasti ainuke. On väga tõenäoline, et Eestis leidub piisavalt tegusaid inimesi, kes on nõus maksma 10 eurot kuus, mille tulemusel kõigi Eesti õpetajate palk 100 euro võrra tõuseks.

Kas teeme ära?

Selline tegelik otsetoetamine aga viis mind loogiliselt juba järgmiste mõteteni, millest ehk ka lähiajal kirjutan. Igal ideel peab olema aega küpseda.

Lennureiside jooksul on tavaliselt kõige parem asi see, et on aega mõelda. Pole telefoni, pole internetti ja sageli pole ka kellegagi suhelda. On ainult mõned lennufirma poolt antud ajalehed ja oma mõtted ning needki hõredast õhust või lihtsalt kõrgel olemisest tingitult tavaliselt üsna teist moodi.

Eile Amsterdamist lennukitega Eesti poole purjetades jäi ühe tööpuudusest kõneleva artikli juures silma järjekordne kellegi karjäärinõustaja soovituste veerg noortele tööotsijatele ja kuna olen ka varem inimestega selles osas eriarvamusel olnud, paneksin siia kirja…

… minu veidrad soovitused noorele tööotsijale (suvalises järjekorras):

1. Ära lisa oma CV-le pilti!

Kui sa just ei kandideeri sekretäriks või modelliks ning ei ole tõesti väga kena inimene, kellest on juhtumisi tehtud tõesti väga kenasid pilte, siis ära parem lisa fotot üldse. Omast tagasihoidlikust kogemusest erinevate inimeste CV-sid läbi vaadanuna võin öelda, et 90% CV-dest, millel on kandideerija pilt, jätab pilt kandidaadist halvema mulje kui inimene tegelikult on. Vähemalt pooled piltidest on nii jubedad, et ei teki mingit tahtmist kandidaati vestluselegi kutsuda. Keegi ei taha ju suhelda kirvemõrvari või Jabba the Hutt‘iga. Sa ei pruugi olla minuga samal arvamusel, aga sulle makstakse suures osas ka ilusate silmade eest hoolimata sellest, mis tööle kandideerid (eriti kehtib see igasuguste juhtivate kohtade puhul).

Kõik teavad, et esmamulje on sisuliselt otsustav. Fotoga annad ära peaaegu poole oma esmamuljest ja seega kehvasti õnnestunud foto loob sinu suhtes kehva eelhäälestuse. Kui sa muidu saad oma esmamulje jätta oma kogu olemusega (hääletooni, käitumise, iseloomu jms-ga), siis fotol määrab esmamuljest enamuse sinu näoilme, mis tavaliselt on poseeritud fotodele omaselt ebaõnnestunud.

Foto CV-sse lisamise asemel vaata parem, milliseid pilte sinust annab välja Google otsing, sest ma ei tea kedagi, kes tänapäeval tõsiseltvõetavaid kandidaate ei guugeldaks. Ja kui otsustad siiski foto lisada, tee neid endast ikka mingi 50 tükki ning ära vali õiget ise, vaid lase sõpradel see välja valida.

2. Ära võta ennast töötuna arvele

Muidugi võib sul olla raha tarvis ja toetus on ka parem kui mitte midagi. Kui otsid tõesti ükskõik millist lihttöölise kohta ja oled nõus ka oluliselt alamakstuna töötama, siis kiirusta töötukassasse, registreeri ennast töötuna ja tõenäoliselt midagi ikka leiad.

Kui sa oled aga tõsiseltvõetav tööinimene, siis ennast töötuna registreerides või vähemalt seda kuskil kandideerides välja lobisedes lood endale automaatselt 50% kehvemad võimalused tööle saamiseks. Töötuna registreerivad ennast meeleheitel inimesed. Sisuliselt need, kellel pole ühtegi muud võimalust alles jäänud. Aga tööandja ei taha palgata enesega mitte toime tulevaid inimesi (isegi kui seda ei tunnistata).

Töötuna arvel oleva inimese kuvand, mida kõik teavad ja mida keegi ei tunnista, on päriselt ka järgmine: Vähe haritud, alamotiveeritud, tõenäoliselt joodik, võimalike käitumisprobleemidega, ilmselt laisavõitu ja ei pea arvatavasti ka hügieenist lugu.

Kas sa tahaksid endast sellise mulje jätta?

Töötukassast saadav toetus on nii väike, et tasub kindlasti kaks korda mõelda, kas see on väärt asja mõju sinu enda psüühikale ja tööotsija kuvandile.

3. Ära kandideeri vaid tööd otsides

Ära võta palju aega ning saada oma CV-d sadadele ettevõtetele. Ära käi iga päev kolmel töövestlusel ja helista kümnetele tööandjatele tagasiside saamiseks kuigi see on alati sama. Kui sa oled sunnitud seda tegema, siis mõtle korraks – miks see nii on? Miks mu kandideerimine on nii neetult ebaefektiivne ja mida ma selle ajaga tegelikult teha saaksin? Miks keegi mind tööle ei võta?

Muidugi mõtle järele, kas su CV annab sinust õige ja asjaliku pildi ja vaata värske pilguga üle oma soovid ja ootused, aga tööotsijana esitatavad dokumendid pole kõik, mis sinu saatuse määravad.

Vaata kindlasti, mida Google sinust kirjutab ja püüa vähendada internetis leiduvate negatiivsete jalajälgede tagajärgi ning tekita võimalusel pidevalt uusi positiivseid jälgi (mõistagi mitte Delfi artiklitele asjatundmatuid kommentaare ja arvamusi postitades). Vaata, millise pildi sinust annavad sotsiaalvõrgustikud ja kas sina võtaksid ennast tööle, kui sa enda tuttav oleksid. Internetis kirjutades kasuta alati oma teadmiste kohaselt kõige korrektsemat grammatikat ja kirjakeelt, sest kirjaoskus on vähemalt kontoritööde puhul tööle saamise oluline eeltingimus.

Tee kogu aeg palju tööd (isegi kui teed seda ilma rahata) ning loo selle abil igal pool endast mulje ja kuvand kui toredast, motiveeritud, töökast, aktiivsest, lojaalsest, tasemel ja meeldivast inimesest ning võid olla kindel, et varsti ei pea sa isegi CV-sid kellelegi saatma, sest mõni tuttav helistab ja pakub sulle ise uusi võimalusi. See on umbes nagu valimistega – kampaania käib kogu aeg ja töö otsimine on vaid pisut kontsentreerituma reklaamiga periood.

Tööandjad pole süüdi selles, et sa tööle ei saa. Tööpuudus ja isegi Ansip pole süüdi selles, et sa tööle ei saa. Kõik on sinu enese kätes ja tõmmates paralleele Matrix’i filmiga ütlen minagi sulle, et kui sa oled valmis, pole sul tööd otsida isegi tarvis.

4. Hoolitse enda eest kogu aeg

See on eriti oluline punkt töövestlusi silmas pidades. Meeldiv on suhelda inimesega, kes näeb hea välja, lõhnab hästi, on kenasti riides ja vahest kõige tähtsam – käitub sealjuures mõistlikult vabalt. Ära alahinda välimuse tähtsust, sest see on pärast CV-s kirjeldatud hariduse ja tööalastele kogemuste suurepärast saavutust, mis toob su töövestlusele, kõige tähtsam asi üldse.

Vaata ka minu eelmist nõuannet ja mõtle natuke. Kui sa igapäevaselt käid ringi kammimata, pesemata, lääpa tallatud mugavate jalatsitega ja näed välja nagu keegi kes millestki ei hooli, siis kas sa iseenda tuttavana võtaksid ennast tööle? Ilmselt mitte. Aga sinu tuttavad, kes kuskil ettevõtetes iga päev töötavad võiksid õigel hetkel oma organisatsioonis sind soovitada, kui sa nende arvates ka kena inimene oled. Ole nii kena ja muuda nad lisaks käitumisele ka oma välimusega enese agendiks.

Ja isegi kui sa ei usu tuttavate tuttavatesse, siis usu mind kui ütlen, et kui sa pole pidevalt harjunud enda eest hoolitsema ja ennast vaid töövestluseks “üles lööd”, on see kaugele näha ja lisaks sellele ei tunne sa ennast ise hästi ning muutud närviliseks. Seega kujunda endas harjumused hoolitseda enese eest kogu aeg, aga ära muidugi üle ka pinguta, sest liiga klanitud välimus tekitab sama moodi eelarvamusi ja seda eriti meeste osas.

5. Ära võta vastu ootustest madalama palgaga tööd

Paljud konsultandid soovitavad noortel alustada väga madalate ootustega ja vastu võtta sisuliselt ükskõik millise töökoha, sest samal ajal töötades on lihtsam otsida teist, endale sobivamat tööd ning tekib mingi töökogemus. See ei ole minu arvates õige!

Kui tuled otse koolipingist ja pole varem iga päev 8 tundi tööl käinud, üritad oma esimesel töökohal väga suure tõenäosusega teha oma päeva kahekordseks. Esimese jooksul käid oma töölkäimise aja ära ja teise päeva loodad teha pärast tööd. Umbes aasta kuni paari pärast märkad, et tegelikult ei jõua sa peale tööd nii palju ära teha, sest keegi teine pole enam tööl (poed ja teenindusasutused on suletud), sa oled ise palju rohkem väsinud ja su vaim on kergelt kurnatud. Ja sa ise muutud palgatööl laisemaks, sest kindel sissetulek on mugav!

Väga lihtne on soovitada otsida töö kõrvalt teist, aga praktikas on see nii piisavalt komplitseeritud, et arvatavasti 80% inimestest ei viitsi seda teha. Sa võid olla teistest erinev ja täiega hästi paremat tööd otsida suuta, aga pigem soovitan seda lõksu vältida, sest muidu võid jääda aastateks alamakstuna kuskile vinduma, ära kibestuda ja võrreldes sellega, kes ootab pool aastat kauem, kuid leiab kohe algatuseks paremini tasustatud töö, oled elu jooksul sissetulekute erinevusest tulenevalt kaotanud sadu tuhandeid eurosid.

Sissetulek on teatud olukordades kahtlemata hädavajalik ja sel juhul tasub siiski ükskõik milline töökoht ka vastu võtta, aga noore inimesena suudad suure tõenäosusega veel mingi aja ilma kindla palgata elada. Vanemaks saades seda võimalust enam sageli ei ole, seega võta rahulikult aega korraliku stardiplatvormi loomiseks.

6. Arenda ennast ise kogu aeg

Enese arendamiseks ei pea osalema kellegi poolt kinni makstud koolitustel ja õppida saab ka ilma selle eest midagi maksmata. Noore inimesena on internet sulle nagunii kättesaadav ja pealegi ei loeks sa muidu siin ka seda blogipostitust. Selle asemel, et tundide kaupa Delfis või Elu24-s pseudouudiseid sirvida või minusuguste blogisid lugeda võiksid otsida harivaid materjale selle valdkonna kohta, mis sind huvitab ja mis tööle sa kandideerida tahaksid. Internet on tasuta infot täis ja kuigi paljus võib sellesse suhtuda teatava skeptilisusega, leidub sadu väga häid allikaid enda paremaks muutmiseks olgu see siis kirjutamisoskus, esinemisoskus, arvutikasutusoskus, erialased teadmised või mis iganes sind huvitada võiks.

Maailm liigub pidevalt selles suunas, et lihttöid jääb globaalses plaanis järjest vähemaks ja rumalaid füüsilist tööd tegevaid inimesi polegi tänu automatiseerimisele ettevõtetel tarvis. Seega see mida sa suudad enese arendamisel teadmiste ja vaimu tasemel saavutada, määrab pikas perspektiivis selle, kas sind üldse kellelgi tarvis läheb. Isegi kui üritad tööd leida lihtsana näiva koosteoperaatorina, oled sa selgelt valdavast massist üle, kui suudad kaasa rääkida protsesside efektiivsuse ja parendamise alastes küsimustes, sest sinu palkamisest ja headest ideedest võib ettevõttel tekkida suuremaid sääste kui kulub aasta jooksul sinu palgale.

7. Suhtle õigete inimestega

Ma tean, et seda on päris keeruline teha, sest kust sinusugune algaja ikka peaks õiged inimesed leidma. Aga tegelikult kui järele mõelda, on võimalusi jälle mitmeid, ole ainult aktiivne ja kasuta neid targasti. Palju tarku ja häid inimesi, kes võivad sinu tulevikule mõju avaldada, on seotud heategevuslike või ühiskondlike projektidega. Võimalusel osale nendes olgu see siis prügi koristamine või heategevuslike aktsioonide korraldamine.

Kui sul on võimalus kuuluda mingitesse ühingutesse (seltsingud, korporatsioonid vms), siis tee seda kindlasti, sest sinna kuuluvad sageli elus hästi hakkama saavad inimesed ja kellelgi neist võib olla tulevikus hädasti sinu abikäsi tarvis. Eksisteerib selline nähtus, et sinu seisukohad muutuvad kogu aeg sarnasemaks nende inimestega, kes sinuga kõige rohkem suhtlevad. Seega vali vähemalt need inimesed selliselt, et sulle oleks kasulik osata sama moodi mõelda nagu nemad.

Ja muidugi on kuvandi tekkimisel sinust väga suur roll ka sinu sõpradel, sest ega asjata ei öelda, et ütle mulle, kes on sinu sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina ise. Kui tahad suhelda nö ägedate inimestega, võid seda teha, aga ma ei garanteeri, et see sinu tulevasele tööandjale muljet avaldab. Suhtlemine ei ole ehk töö otsimisel just maailma kõige olulisem asi üldse, aga on kindlasti väga tähtis.

8. Ära otsi üldse palgatööd

Minu viimane soovitus kõlab uskumatult, aga mõtle päris tõsiselt selle üle järele, kas sinu puhul leiduks mingeid teenimisvõimalusi ka selliselt, et sa ei peagi otseselt palgatööl käima. Selliseid inimesi on palju. Mõnda neist kutsutakse ettevõtjaks, mõnda spekulandiks, teist jälle vabakutseliseks ja mõnda isegi aferistiks, aga palgatöö kui eksisteerimisvorm on kaugelt ülehinnatud. Kui oleks minu teha, ei valmistaks ma koolides ja meedia vahendusel üldse noori ette “tööturule suundumiseks”, sest tööturule suundumise asemel peaks noori ette valmistama oma oskuste ja teadmiste abil väärtuse loomiseks ja selle kaudu nö enesega toime tulemiseks (ehk kasumi teenimiseks).

Sul pole ressursse? Sul pole midagi, millega raha teenida? Mis paneb sind sel juhul arvama, et sinusugune ressurssidest lage inimene oleks sobiv töötaja?

Sul on ju sinu aeg ja sinu teadmised ja kui sa eeldad, et leidub keegi, kes on nõus nende eest palka maksma, tähendab see, et toodaksid ettevõttele suuremat väärtust kui ta sinu peale kulutama peab ning seetõttu võid julgelt eeldada ka seda, et “ennast ise palgates” võiksid oma teadmiste ja aja eest rohkem raha saada kui neid 8 tundi päevas odavalt ära andes.

Vaata avatud pilguga ringi. Otsi seda, mis sul hästi välja tuleb ja näe pidevalt lihtsaid ja keerulisi võimalusi midagi kellelegi pakkuda, midagi odavamalt valmistada või osta ja kallimalt müüa, midagi kuskile kohale toimetada, lahendada kellegi probleem, midagi kirjutada või vaimuannetega luua, korraldada mõni üritus või kasvatada tädi aiamaal midagi väärtuslikku. Kui sa mõtled keskendunult 8 tundi ehk tavalise tööpäeva pikkuse ainult sellele, mis võiks olla kasumlik, mõtled päevaga välja arvatavasti vähemalt sada erinevat võimalust. Vali mõned ja hakka pihta, sest kaotada pole sul midagi!

Sa ütled, et selleks kõigeks on raha tarvis, aga edukad inimesed üle maailma ütlevad praktiliselt kõigis kirjutistes mida ma näinud olen, et rahast rohkem on tarvis näha vaeva ja teha tööd. Kui suurelt alustada ei saa, saab alati väikselt ja kasvada suureks. Natuke raha hädavajaliku jaoks saab tõenäoliselt ka lähedastelt laenata, aga sel juhul vaata ette, et raha kuluks ainult ja ainult selle jaoks, kust raha ka tagasi tulema peaks ning mitte su enese tarbeks.

Noore inimesena on sul tõenäoliselt ideaalne platvorm ise enesega toime tulla, sest su kulud on väga väikesed ja sul on aega, energiat, julgust ja loodetavasti ka tervist. Võibolla jääd kõike seda tehes kellelegi silma ja saad nö päris tööle, aga võibolla avastad varsti, et ei tahagi kellegi heaks töötada. Igal juhul oled midagi õigesti teinud.



Head töö otsimist, kui sa seda veel leidnud pole ja soovin sulle päriselt ka edu!

PS! Tegelikult tahaksin ma lõpetuseks öelda, et ma ise ei tea töö otsimisest midagi ja seetõttu võid kõik eelpool kirjutatu ka vabalt ära unustada, sest on tõenäoliselt sinu ja paljude teiste jaoks ebausutav. Ma lihtsalt ei saa oma kogemusest kirjutada, sest pole kunagi ise tööd otsinud. Töö on tulnud minu juurde ja ma ei ole osanud seda kuidagi eemale peletada. See on pannud mind uskuma, et tegelikult peakski nii olema, et tööd armastavad inimesed ei pea kunagi seda otsima, sest tegemata tööd on jätkuvalt rohkem kui selle tegijaid.