Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: parem elu

Eelmisel nädalal hääletati järjekordselt maha Keskerakonna poolt Riigikogusse lugemisele saadetud seadusemuudatus, mis taotles füüsilisele isikule astmelise tulumaksu kehtestamist. Tulemus vastas järjekordselt ootustele.

Õnneks on selles mõttes meie väikeses riigis veel hästi, et Skandinaavia eeskuju pole igal tasemel liigselt nakanud ning mõnes valdkonnas on õiglustunne siiski säilinud.

Miks õiglustunne? Miks ei peaks need, kes rohkem teenivad, ka rohkem maksma?

Ma ei hakkaks siinkohal äraleierdatud tõdesid uuesti üle kordama, sest eks igaüks teab, et üks neljandik 10 000-st ei ole sama mis üks neljandik 100 000-st. Pigem vaataks natuke suuremat pilti.

Nimelt, seltsimehed sotsialistid, ärgem unustagem, et füüsilise isiku tulumaksu astmeliseks muutmine sunnib rohkem maksma ennekõike just seda osa töölkäivast elanikkonnast, kes selle kõrge oma reaalse pingutuse ja tubli tööga välja teenivad. Tõeliselt suure sissetulekuga inimesi see teema ei puuduta, sest väga vähesed neist (mõistagi meeldiks mulle kirjutada “meist”)  saavad enamuse oma tulust palgana. Pigem tuleb see dividendide või muu säärasena, millelt on tasutud ettevõtte ehk juriidilise isiku tulumaks ja mida õigluse huvides topelt ei maksustata.

Ettevõtlikud inimesed, kes teenivad väga suurt palka, on samuti üldiselt sedavõrd leidlikud, et piisava maksude erinevuse korral suudavad investeerida oma ajast selle mõne tunni aastas ning teha endale juriidiline isik, mille kaudu dividenditulu saada, aga millele samal ajal näidata ka ettevõtlusega seotud meie igapäevaeluga seonduvaid tegelikke kulutusi kasumi õiglaseks vähendamiseks.

Seega jäävad astmelise tulumaksu raudsesse haardesse pigem edasipüüdlikud tublima keskklassi töötajad, kelle tulu on päriselt ka pale higis oma tervise hinnaga välja teenitud.

Küsiksin oma 9-aastase poja sõnadega, et millises universumis on õiglane küsida tublimatelt töötajatelt hüppeliselt suuremaid makse ja sellega neid tagasi ühisesse katlasse tagasi tirida?

Sisuliselt on seega kogu jutt füüsilise isiku astmelise tulumaksu õiglusest täielik mull, sest viib olukorrani, kus tõeliselt suurte sissetulekute korral “ettevõtlus edeneb”, kuna on tarvis rohkem teist kaudu tulusid saada ning reaalselt hakkavad rohkem maksma just need keskklassi jäävad inimesed, kes tubli palgatöölisena kõige rohkem pingutavad.

Lõpuks loob see ühiskonna, kus pinguta palju tahad, ikka oled keskmine, sest küll riik selle eest hoolitseb, et su oravaratta laagrid tihkemalt kinni keerata kui ratas liiga kiireks läheb. Ja kui sa enam ei viitsi ning hakkad ratast aeglasemalt liigutama, visatakse põhjuseid uurimata osa nende oravate pähklitest ka sulle, kes muidu jõulisemalt jooksevad, sest ilmselt oled sina nõrgem.

Sel juhul sooviksin nõrgemate sekka ja tänan pähklite eest, seltsimehed.

Aga kas niimoodi riik ja ühiskond edeneb?

Kuna kodus haige olles pole midagi eriti paremat teha kui tutvuda erinevate vaatenurkadega maailmale ja ühiskonnakorraldusele, vaatasin lõpuks läbi viimase Zeitgeist’i filmi Moving Forward ja tahaksin seda nüüd pisut arvustada.

Olgu algatuseks öeldud, et olen seda tüüpi inimene, kes kahtleb üldse kõiges ning seetõttu lihtsalt peab küsima kiuslikke küsimusi ka siis, kui põhimõtteliselt pole tal ühtki korralikku vastuväidet, miks asi toimida ei võiks.

Kogu selle filmi sissejuhatav osa oli pikk, aga selles mõttes ok, et valitud eksperdid esitasid valitud väiteid, mis ilmselt vastavad ka tõele.

Umbes filmi poole pealt tekkis mul küsimus, et kui praegune ühiskonnakorraldus ja majandussüsteem kõik nii halb on, siis mis see parem olla võiks. Peagi saabus vastus ja lahendusena pakuti kogu filmi teise poole vältel uutmoodi maailmakorraldust. Väga hea, sest vastasel juhul oleksin filmis juba pettuma hakanud.

Siiski sai minu jaoks üsna pea selgeks, et uue ressursside juhtimisel põhineva maailmakorralduse juures on mõned asjad, mis teevad selle kasutuselevõtu filmi lõpus visuaalselt kenasti esitatud rahumeelse revolutsiooni korras täiesti võimatuks – inimkond pole selleks lihtsalt vaimselt valmis. Ja kuigi ma võin kuskil enese sees nõus olla selle parema maailma paremusega ja aru saada, et see oleks suurepärane uus ühiskond, ei hakka see kõik ikkagi minu jaoks tänase kapitalismist läbi imbunud inimesena lihtsalt tööle.

Individualism on see, mis teeb tänase inimese sellesama helesinise unistuse vaenlaseks.

Näiteks, kui tootmist juhitakse tsentraaleslt dünaamiliselt vastavalt nõudlusele, siis millises etapis tuleb mängu pakkumise mitmekesisus? Kuidas ma saan enda magamistuppa barokkstiilis mööbli, millist naabrimehel pole ja vannituppa kandilise valamu kuigi see on ebapraktiline? Või mil moel näiteks rõivatööstuses mitmekesisus tekib, kui kõige ratsionaalsem on tõenäoliselt toota näiteks halli riiet? Kas me hakkame kõik suhteliselt sarnased välja nägema – sel juhul tänan, ei.

Inimene on vähemalt tänases lääneriikide ühiskonnas üsna individualistlik – ta tahab teisest erineda ja seda mitte ainult hinge ilu poolest. Disain, sh ka tootedisain on väga subjektiivne ja seetõttu peab meil vähemalt näiliselt olema tohutu hulk valikuid (kõige parem on see kui me isegi ei tea kui palju neid valikuid on). Enne kui inimene disaini osas ükskõikseks ei muutu, pole mingi ühtne asjade tootmise juhtimine puhtalt ratsionaalsete kaalutluste alusel võimalik.

Väidan, et tänane inimene on isegi nii palju individualist, et umbestäpselt tunni ja 42 minuti pealt mängu tulnud omandi puudumine paljude asjade puhul hävitaks hetkel koheselt kogu loodava süsteemi. Miks?

Pole omandit, pole vastutustunnet.

Ma ei räägi siinkohal päriselt endast, sest olen kindel, et oleksin üks korralik ühiskonnaliige, aga ikkagi. Miks peaksin tagastama mingi asja pärast kasutamist kuskile raamatukogu tüüpi kesklattu, kust teised inimesed seda samuti kasutamiseks laenutada saaksid, kui võin selle sama hästi koju riiuli peale panna või jõkke visata? Trahvid? Penaltid? Missugused, kui küsida tohib, kui raha pole üldse olemas? Ütlete, et panete mu vangi! Väga hea – siis ei pea paika väide, nagu väheneks kuritegevus 95%. Ok, ma olen kindel, et mingi normaalne motivatsioon mõeldakse raudselt välja, et inimene nii omakasupüüdlikult ei käituks. Näiteks saan söögiks 5 tera riisi vähem või midagi ja see kindlasti motiveerib.

Aga mis takistab mind parasjagu kasutatava auto korralikult täis lagastamast või näiteks selle istmetele noaga kirjutamast “Mõ bõli zdes”? Kas igas autos on kaamera? Ok, oletame, et ongi, aga siis mis teeb minu erinevaks kolme väikelapsega pereemast, kelle lapsed auto kogemata täis lagastavad? Milline kriminaaljuurdlusrühm seda kõike uurib ja kes mind ikkagi vastutusele võtab? Ja kui igas autos on kaamera, siis kuidas saan ma pruudiga autokinos ameleda nii, et seesama kriminaaljuurdlusrühm kaamerast seda kõike ei vahi? Ja kui vahib, siis kas neid ka karistatakse kuidagi? Palju probleeme üheainsa asja pärast – pole omandit, pole vastutust. Vähemalt praeguse aja inimene ei tunneta seda.

Ja siis veel omandi puudumisest. Mis meie elu mõte on? Te ütlete, et maailma parandada ja tagada oma järeltulijatele parem tulevik jne. Tegelikult ei ole – tänapäeva inimese elu mõte on omada asju. Paremaid kui teistel ja rohkem kui teistel. Ma julgen tunnistada, et olen päriselt ka nii tühine inimene, et ei teagi, mis pakuks mulle elus veel rõõmu peale garaažis enamus aega jõude seisvate omaenese autode juhiistmel olesklemise ja teadmise, et mul on need olemas. Eriti heaks näiteks on siikohal Volga, sest sõita on temaga suur piin ja selleks ta hästi ei kõlbagi, aga omada on teda ikkagi pagana hea tunne.

Oleme siin kapitalistlikus ühiskonnas kõik ammu korralikult just selleks omanditundest tuleneva kaifi saamiseks programmeeritud ja meid ümberseadistada on peaaegu võimatu. Meile ei meeldi kui meie asju käpitakse. Me oleme nõus teise inimese koguni maha laskma, kui ta meie asju näiteks nälja või puuduse tõttu näppima tuleb.

Kas selline inimene on valmis loobuma omandist?

Mitte mingil juhul. Samal hetkel kui esimene Venus Project’i põhjal ehitatud linn vähemalt mingis osas valmis saab, kargab bussitäis organiseeritud “ettevõtjaid” selles asuvasse juhtimiskeskusse, tulistab mõned lillepotid puruks ja kuulutab kogu linna koos selle elanikega enda omaks. Selle vastu saab ennast muidugi kaitsta – sõjaväega, mis on ju samas ressursside raiskamine, nagu me teame. Siiski teostatav.

Aga kuidas kaitsta ennast nende inimeste vastu, kes ei tule relvaga juhtimiskeskusse? Kuidas kaitsta ennast juba algselt infiltreerunud omakasupüüdlike inimeste vastu, kes osalevad projektis algusest peale? Kes seda maailma siis ikkagi juhib, kui seda juhib “teadus”? Millised ressursid kellele eraldatakse? Kellel on kui head elutingimused ja kas keegi selle maailma käivitajatest ja juhtfiguuridest ei või seda kõike siiski endale allutada? Miks mitte?

Juba ainuüksi see kahtlus tähendab, et me ei ole selliseks ühiskonnakorralduseks revolutsiooni korras valmis. Revolutsioonidel on tarvis koordinaatoreid. Koordinaatorid ehk juhid on samuti inimesed ja seetõttu peab igaüks automaatselt küsima: “Kuidas on tagatud juhtide erapooletus ja omakasupüüdmatus?

Kuni see süsteem üksipulgi läbipaistvalt ja aursaadavalt ära seletatud pole, ei tule asjaga ikkagi suurem osa inimkonnast kaasa, sest see tähendaks varem või hiljem pelgalt ühe orjuse teise vastu vahetamist. Tänases orjuses on meil vähemalt illusioon, et olles edukad, omame asju. Omandi puudumisel poleks enam sedagi.

Võite lugeda mind menševikuks, aga usun selles mõttes palju enam järk-järgulisse juurutamisse. Esmalt riik, siis teine jne. Teine realistlik võimalus on uue ühiskonnakorralduse teke läbi mingite tohutute kannatuste, mis ei pruugi meist praeguse plahvatusliku rahvastiku juurdekasvu tingimustes enam kaugel olla. Täiesti võimalik, et kui suurem osa inimkonnast välja sureb, suudab järelejäänud osa alternatiivide puudumisel uutmoodi ühiskonna ikkagi toimima panna.

Kuid film oli hea ja idee ise on ikkagi ilus. Loodan siiralt, et kunagi on inimkond selleks kõigeks valmis, aga sama palju loodan ka seda, et minu silmad seda ei näe, sest minusugune omakasupüüdlik ning arengutasemelt ahv selleks valmis ei ole.