Enne sellest rääkimist, miks ma ei pea pensionifondi II sammast investeeringuks, tuleb mul vastata küsimusele, miks ma sellist jama üldse kirjutan, sest peaaegu kõik eraisikute finantsplaneerimisega tegelevad inimesed peavad mind sellise vaate eest tõenäoliselt automaatselt lollakaks ning neil võib vabalt õigus olla.
 
Tõestamaks endale, et ma ei ole hulluks läinud, pean ma endalt küsima: “Miks ma keeldun suhtumast teise pensionisambasse kui investeeringusse vaid arvan täiesti kindlalt, et see on suures osas kaotatud raha?”
 
Kuna tegemist on tundliku teemaga, palun nõrganärvilistel ja sotsiaaltöötajatel mitte edasi lugeda. Samuti ei maksa edasi lugeda neil, kes selle artikli peale koheselt teise samba kogumisest loobuvad ja millessegi muusse ka ei investeeri.

Pensionile peab mõtlema!

Olgu see selgelt välja öeldud, et ei tekiks illusiooni, et ma kavatsen kindlalt enne pensioni parematele jahimaadele suunduda. Pensioniiga ja elustandard sel perioodil on väga olulised. Ka minu jaoks.

Mulle väga meeldis eelmise nädala teisipäeval (08.02.2011) mingist ajalehest loetud artikkel hr Janek Mäggilt, kes samuti rääkis pensionile ja elu lõpule mõtlemisest, kuid ei maininud terves artiklis kordagi pensionifonde ning rääkis pigem mammona korjamisest. Ma ei tea muidugi hr. Mäggi vaateid, kuid usun isiklikult siiralt igasuguses muus vormis pensioni kindlustamisse rohkem kui nn pensionifondidesse. Kuid nagu on öelnud Eino Baskin, vaadakem probleemi lähemalt, niiöelda laiemas perspektiivis.

Miks II sammas on minu arust kaotatud raha?

Põhjus selleks on väga lihtne. Ma usaldan teise samba korral oma elu kellegi teise kätesse ja mul puudub oma vara üle tegelik kontroll.

Muidugi ma saan ju valida, kes mu pensionifondi haldab ja sellest sõltub fondi tootlus (et kas ei ole üldse või natuke ikka on ka). Aga ükskõik kui ilusti ma ei paluks ja ükskõik kui hiilgav teenimisvõimalus mul selle raha jaoks oleks, ei saa ma seda raha kasutada, kui mul seda vaja on. Ja see ei ole minu arust investeering vaid raha ära andmine. Mul ju sisuliselt puudub see raha edaspidi ning ma näen ette, et täit kasumit ei saa sellest iialgi.

Antud investeeringu jälgimisel ei ole tegelikult õige vaadata, kui suureks su pensionifond on kasvanud ja näha selles kasumit. Selle investeeringu tootlus kuni pensionieani on -100% ja tekib siis korraga, üleöö. Kogu see kasvu jälgimine vahepeal on käsitletav infona, mitte enamat, sest seda raha pole sul olemas ja seda ei saa kasutada. Teise samba puhul on täiesti kindel, et kui ma peaksin enne pensioniiga haigestuma ja näiteks ravimite jaoks väga raha vajama, ei saa ma erinevalt ükskõik millisest teisest investeeringust (sh kinnisvara) oma raha kätte. See ei ole OK. See ei olegi tegelikult investeering vaid õnnemäng.

No muidugi te ütlete nüüd, et ma saan selle väga suure tõenäosusega osade kaupa tagasi kunagi ja siis juba mõnusalt kogunenud kasvuprotsentidega tänu riigipoolsetele maksetele.

Aga millise tegeliku tootlusega ma seda raha veel kunagi näen? Kuidas ma saan kogu oma kasumi välja võtta, kui ma ei tea, kui vanaks ma kavatsen elada?

Seega on pensionifondi tootlus suures osas ja väga suure tõenäosusega minu jaoks sisuliselt kaotatud ja ainus rõõmustav tõsiasi on see, et sellest suurema osa saavad loodetavasti minu pärijad. Kui neil on piisavalt oidu, maksavad nad sellelt summalt tulumaksu ära ja võtavad ta välja ning kasutavad targasti.

Miks ma siis ikkagi II sammast kogun?

Ma rõhutan, et teise samba pensionifond on ka minul kogunemas ja ma pooldan seda rahapaigutust tänu riigipoolsetele maksetele. Kuid ma ei pea seda investeeringuks, millel peaks olema tootlus, vaid mingiks igaks juhuks olemasolevaks abinõuks (nagu päästeparv laevadel), millega on mõistlik leppida, sest elus võib ka väga halvasti minna ja siis võib lõpuks seda sammast hädasti tarvis minna.

Kindlasti aga ei ole see minu ainukene viis oma tulevikku kindlustada ja nagu hr Mäggi oma artiklis soovitas, kogun hoolega mammonat ning usun, et see tagab mulle või minu abikaasale parema vanaduspõlve ja minu lastele rikkama tuleviku.