Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: pingutus

Selline mõte tuli mul täna hommikul soojas autos läbi lumise Eestimaa sõites ja mõeldes kõige selle üle, mis viimasel ajal meie ümber üha rohkem toimub.

Mitte, et ma rahulolematu oleksin, aga näib, et eriti agaralt on viimase aasta jooksul pead tõstnud igasugused eneseabi- ja edukusepakkujad, kes lahkesti müüvad mulle kõike võimalikku, mis peaks mind muutma edukaks ja õnnelikuks.

Väga huvitav ajastus, sest erakordselt paljud on tänu küll juba taanduvale majanduskriisile olnud väga raskes olukorras ja nüüd paistab olevat õige aeg seda massi kasutama hakata. Hetk on soodne, sest kas juhuslikult või vastavatelt “pakkujatelt” abi leides saavadki paljud õnnelikuks või vähemalt õnnelikumaks ning seoseid taastuva majandusega ei suudeta sealjuures sageli näha.

Siiski, mulle kui skeptikule jääb arusaamatuks, miks peab enesega rahulolu ja õnnetunde saavutamiseks tingimata raha kulutama. Tegemist peaks siiski olema millegagi, mis tuleb igaühe enese seest.

Tänapäeva maailmas on üha raskem blokeerida infovoogu, mis mõjutab meid tarbima ja eriti keeruline on seda teha siis, kui mulle pakutakse midagi, mis on minu isiklike eesmärkidega kooskõlas ehk näiliselt toetab minu unistusi. Ja mõnikord eelneb sellele jõuline infovoog, mis esmalt juba kinnistab minus soodsad unistused. Eriti peen. Samas on õnneks sageli nende pakkumiste kvaliteet nii kaheldav, et mul puudub igasugune usk, et taaskord mulle pakutavad nõuanded kuidagi minu edule ja õnnele kaasa aidata võiksid. Kuid ka see on muutumas ja varsti ei tunne me enam müüki selle klassikalises mõttes äragi.

“Tahad olla edukas? Osta meie toode ja muutud kohe silmapaistvalt edukaks, terveks ja õnnelikuks!”

Iga kord midagi sellist kuuldes, peaks meie sees alarm tööle hakkama. Kui edukaks on teie poolt pakutav toode, olgu see koolitus, raamat, ajaplaneerimisvahend või mis iganes vidin või leiutis siis varasemalt inimesi muutnud? Ja kui ei leidu mingit kinnitust, et antud investeering peaks ära tasuma, siis kahju küll, aga te ei veena mind selle eest raha välja käima.

Ka siin väga tähtis aru saada, et on selge vahe vajalikel investeeringutel ja kulutustel. Mõistagi on teel edukuse poole tarvis enese arendamisse ka sobivatel hetkedel investeerida. See on hädavajalik ning selleks tuleb ise otsida ja leida efektiivsed vahendid ning mitte lasta ennast mõjutada hästimaskeeritud pakkumistest, mille ainus eesmärk on raha meie taskust välja meelitada.

Iga inimese kohta on sadu ja tuhandeid sääraste “haljamale oksale aitamise” teenuste ja toodete pakkujaid ning kõiki neid läbi proovida, lootuses leida see õige pole ka päris suure rahakoti olemasolul võimalik, aga ka mõistlik. Enamus neist muutuvad mõttetuks kulutuseks ja paljud neist on selgelt liigne investeering. Mõnel eriti heal päeval näib mulle, et minu unistustele kaasaaitamise teenusest on saanud uue aja SMS-laen. Moeröögatus, mida kõik agaralt tarbima on asunud. Vahepeal tundub, et oma unistuste saavutamiseks vajalik eelarve ületab juba unistuse enese väärtust.

Kas sellel siis üldse on mõtet?

Ma pole selles kindel. Antud nähtuse üle mõtiskledes olen jõudnud jätkuvalt arusaamiseni, et väga tähtis on leida kõik vajalik enese seest, sest unistuste saavutamine peaks endiselt olema võimalik tasuta. Ja ma ei ütle, et see peab lihtne olema, sest “iga õnneliku juhuse taga on aastatepikkune ränk töö”. Sellest tööst äraviilimislootuses asuda tarbima tooteid, mis peaksid meie õnne ilma tööta ära petma, on erakordselt naiivne.

See ränk töö tulebki päriselt ära teha, mitte asendustegevusena raha kulutada, sest esimene on kasulik meile endile, teine aga kellelegi teisele. Ja viimasel juhul ei ole unistused enam tasuta ning selliseid unistusi me tegelikult ei vajagi.

Kuid palun ärge minu sisemisi arutelusid siiski tõsiselt võtke ja kuulake, sest kunagi pole mõtet järgida nõuandeid inimestelt, kes ise pole silmapaistvalt edukad.

Auu, tööle!

Ma olen väga õnnelik inimene! Paljude jaoks on mõnikord isegi arusaamatu, kuidas see nii olla saab, kuid võin kinnitada, et iga päev ja iga tund, ka närveerides, olles pahas tujus ja väsinud, olen ma sisimas ikkagi väga õnnelik. Samal ajal võibolla ei olegi päris normaalne, et mõtlen iga päev keskmiselt korra tunnis surmale ja kardan seda kõige rohkem üldse, sest ma tean, et see nagunii kunagi tuleb (võibolla peaks psühholoogi poole pöörduma?). See hirm enese ja lähedaste pärast on pidev ja ängistav ning ainuüksi teadmine, et ma olen elus ja minul ega mulle kallitel inimestel ei ole teadaolevalt midagi viga, teeb mind igal ajahetkel tohutult õnnelikuks.

Mõnede arvates muudab see mind pealiskaudseks, sest ma ei lähe kuigi kergesti närvi, ei muretse millegi pärast kuigi tõsiselt ja nii veider kui see ka ei näiks – isegi tülitsen õnnelikuna. See on nii, sest kõik probleemid tunduvad mulle võrreldes elu tegeliku probleemiga naeruväärselt tühise pinnavirvendusena. Õnn ei peitu asjades või hetkeemotsioonides ja õnne ei ole mõtet otsida kaugelt. See on igaühes eneses ja ei sõltu absoluutselt varanduslikust olukorrast, sotsiaalsest staatusest, tööpingetest ega perekonnaseisust. Õnn on see, kui meil ja meie lähedastel on veel võimalik koos elada, sest kohe-kohe saab see ebaõiglaselt lühike elu otsa ja sellest saatusest ei ole kellelgi pääsu.

Ühest küljest on selline pidevas hirmus elamine tohutult kurnav, kuid teisest küljest aitab see elu väärtust hinnata, olla üle rahast, edukusest, konkurentsist ja muust häirivast, mis meie tegevust tavaliselt pärsivad. See aitab vähendada teisi hirme, mis omakorda tähendab suuremat riski- ja tegutsemisjulgust. Asi seegi. Ühtlasi aitab see hirm lõpu ees näha, kui tõeliselt vähe on igaühel aega oma eesmärkide realiseerimiseks ning sunnib tegelema peamiselt oluliste asjadega ja vältima tühiseid. Kusjuures asjade olulisus ehk prioriteetsus on pikas perspektiivis samuti hoopis teistsugune, olles rohkem seotud inimeste ja arenguga kui operatiivsete tegevustega. Lihtne näide. Mõeldes kellegi sünnipäevale võib hetkeemotsiooni ajel olla täna tohutult kiiresti tarvis talle leida sobiv kingitus. Samas pikemas perspektiivis on kingitus täiesti mõttetu ja asjatu närvikulu – oluline on see inimene ja temaga kokku saamine.

Samuti on mõttetud kõik toimingud, mis keskenduvad olemasoleva olukorra säilitamisele, mitte uue loomisele, sest igat olukorda on võimalik säilitada ainult selle lühikese aja jooksul, mil me elame ja pärast seda on juba ükskõik, kas me seda tegime või mitte. Säilitajaid ei mäletata, sest nad ju “ei teinud elu jooksul midagi”. Seega ainult uute olukordade ja tasemete loomise läbi saab saavutada seda, et meie tegevuse tulemus pakub jääjatele rahulolu veel pärast seda, kui ise lahkunud oleme. Ja oi kui vähe on selleks aega.

Muidugi ei saa ma konkreetselt enda näitel öelda, et oleksin tänu õnnelik olemisele oma elule seatud eesmärgid täitnud. Kaugel sellest. Kuid miskipärast näib, et vähemalt mõned õnnestunud teod ja toimingud võib julgelt kirjutada selle arvele, et olen peaaegu kogu elu olnud õnnelik. Sellist tendentsi on kinnitanud paljud erinevalt minust omal alal tõeliselt edukad inimesed, sh Michael Schumacher, kes on öelnud, et tema edu saladuseks võib olla suures osas lisaks pühendumusele enesega rahulolu ja õnnelik olek. Samuti leiab asjast huvitatu kümneid uuringuid, mis seda nähtust kinnitavad.

Kui nüüd loogikat rakendada, siis järelikult peab ikkagi äraspidiselt paika väljend, et rikkuses peitub õnn, sest selleks, et rikkust koguda, tuleb suure tõenäosusega olla õnnelik (ja seda mitte “vedamise” mõttes). Ärgem saagem valesti aru – õnn ei tähenda siinkohal “rõõmsat meelt” või “head tuju” ega “õnnelikku kätt” lotomängus! Õnne definitsioon ja mõiste on kindlasti liiga keeruline ja mitmetahuline selle täielikuks mõistmiseks, kuid mida vanemaks saan, seda enam näib paika pidavat juba lapsena kohale jõudnud mõte, et tõeline õnn võib olla surma puudumise väärtuse tunnetamine.

PS! Väidetavalt keeras ka Lenin revolutsiooniga vindi üle, sest teadis, kui vähe on tal aega jäänud. Elab siiani.