Eelmisel nädalal hääletati järjekordselt maha Keskerakonna poolt Riigikogusse lugemisele saadetud seadusemuudatus, mis taotles füüsilisele isikule astmelise tulumaksu kehtestamist. Tulemus vastas järjekordselt ootustele.

Õnneks on selles mõttes meie väikeses riigis veel hästi, et Skandinaavia eeskuju pole igal tasemel liigselt nakanud ning mõnes valdkonnas on õiglustunne siiski säilinud.

Miks õiglustunne? Miks ei peaks need, kes rohkem teenivad, ka rohkem maksma?

Ma ei hakkaks siinkohal äraleierdatud tõdesid uuesti üle kordama, sest eks igaüks teab, et üks neljandik 10 000-st ei ole sama mis üks neljandik 100 000-st. Pigem vaataks natuke suuremat pilti.

Nimelt, seltsimehed sotsialistid, ärgem unustagem, et füüsilise isiku tulumaksu astmeliseks muutmine sunnib rohkem maksma ennekõike just seda osa töölkäivast elanikkonnast, kes selle kõrge oma reaalse pingutuse ja tubli tööga välja teenivad. Tõeliselt suure sissetulekuga inimesi see teema ei puuduta, sest väga vähesed neist (mõistagi meeldiks mulle kirjutada “meist”)  saavad enamuse oma tulust palgana. Pigem tuleb see dividendide või muu säärasena, millelt on tasutud ettevõtte ehk juriidilise isiku tulumaks ja mida õigluse huvides topelt ei maksustata.

Ettevõtlikud inimesed, kes teenivad väga suurt palka, on samuti üldiselt sedavõrd leidlikud, et piisava maksude erinevuse korral suudavad investeerida oma ajast selle mõne tunni aastas ning teha endale juriidiline isik, mille kaudu dividenditulu saada, aga millele samal ajal näidata ka ettevõtlusega seotud meie igapäevaeluga seonduvaid tegelikke kulutusi kasumi õiglaseks vähendamiseks.

Seega jäävad astmelise tulumaksu raudsesse haardesse pigem edasipüüdlikud tublima keskklassi töötajad, kelle tulu on päriselt ka pale higis oma tervise hinnaga välja teenitud.

Küsiksin oma 9-aastase poja sõnadega, et millises universumis on õiglane küsida tublimatelt töötajatelt hüppeliselt suuremaid makse ja sellega neid tagasi ühisesse katlasse tagasi tirida?

Sisuliselt on seega kogu jutt füüsilise isiku astmelise tulumaksu õiglusest täielik mull, sest viib olukorrani, kus tõeliselt suurte sissetulekute korral “ettevõtlus edeneb”, kuna on tarvis rohkem teist kaudu tulusid saada ning reaalselt hakkavad rohkem maksma just need keskklassi jäävad inimesed, kes tubli palgatöölisena kõige rohkem pingutavad.

Lõpuks loob see ühiskonna, kus pinguta palju tahad, ikka oled keskmine, sest küll riik selle eest hoolitseb, et su oravaratta laagrid tihkemalt kinni keerata kui ratas liiga kiireks läheb. Ja kui sa enam ei viitsi ning hakkad ratast aeglasemalt liigutama, visatakse põhjuseid uurimata osa nende oravate pähklitest ka sulle, kes muidu jõulisemalt jooksevad, sest ilmselt oled sina nõrgem.

Sel juhul sooviksin nõrgemate sekka ja tänan pähklite eest, seltsimehed.

Aga kas niimoodi riik ja ühiskond edeneb?