Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: raha paigutamine

Täna on jälle põhjust ennast õnnitleda, sest internetipanga vahendusel märkasin, et paari päeva eest teostati minu viimane õppelaenumakse. See laen ei olnud küll suur, ent kvartaalse väljamineku puudumine on igal juhul tuleviku rahavoole positiivne.

Nagu ka varasemalt korduvalt öeldud, tekitab raha alati kohutava probleemi – seda tuleb targasti kasutada. Mida teha maksetega, mis nüüd õppelaenust vabanevad?

Ma arvan, et mõistlik variant selle raha mõttetu kulutamise ja inflatsiooni poolt hävitamise vältimiseks oleks see regulaarselt investeerida. On tavaliselt keerulisem alustada investeerimist, kui selleks peaks millegi arvelt kulusid kokku tõmbama. Laenumakse muutust investeeringuks aga ilmselt peaaegu ei märkagi.

Seega on mul nüüd jätkuvalt valida mitme võimaluse vahel:

1. Avada mõni kogumishoius,
2. Osta mõne fondi osakuid,
3. Osta kulda,
4. Investeerida aktsiatesse.

Vaatamata keerulistele aktsiaturgude arengule arvan, et viimane variant tundub mulle jätkuvalt kõige ahvatlevam ja tõenäoliselt realiseeruvad minu investeeringud mõne suhteliselt turvalise ettevõtte aktsiate soetamisena, kui keegi paremaid ettepanekuid ei tee.

Ka väike tootlus on parem kui 0 tootlus, mille tagajärjel inflatsioon paratamatult raha ära sööb.

Eile, pärast ligi kuu aega kestnud ootamist kätte saadud uus hobi-investeering, Mercedes-Benz 420 SE ehk pere värskeim, aga ka üks vanim liige ei valmistanud esmamuljete põhjal pettumust. Käivitub võtmest, käigukast töötab eeskujulikult, salong on vanust arvestades väga heas korras, kere sirge-sile ja kui mõningased värvitööd tehtud ning paar muud viga kõrvaldatud, võiks temast veel päris ilus auto tulla.

Kruvisin kohe numbrid ette ja tegin esimesed tiirud ka maanteel. On põhjust rahuloluks. Vana S-klass ehk konkreetsel juhul 5,02 meetrit pikk 4,2-liitrise V8 mootoriga kvaliteetauto sõidab maanteel ikka hoopis erinevalt kui kõik senised sõidukid, mis mul olnud on.

Umbes nagu Tallink Star oleks ratastele tõstetud, sest põhimõtteliselt võib vabalt selle roolis ennast kaptenina tunda ja mõisniku mõtted on möödapääsmatud. W124 kerega ehk tänapäevamõistes E-klassi Mercedesed, millistega muidu kokku olen puutunud, tunduvad selle kõrval tõeliste kompaktautodena.

Kindlasti kulub sellel vanal ja ebaefektiivsel mootoril vaid 165 kW tootmiseks üüratul hulgal kütust, kuid asi on vahel harva seda siiski väärt. Kiirendustel tekib korraks tunne, et auto tagarataste alt surutakse maa suunas jämedast torust õhku ja masina taha kerkib sarnaselt veoautodele isegi korralikul teel pööristena tolmupilv, esiots tõuseb nii kõrgele, et lühem mees ei näeks üle kapoti serva välja vaatama, aga sealjuures on mootori ja käigukasti töö jätkuvalt filigraanne. Ei mingit lärmi või rapsimist. Lihtsalt vaikne mõmisev jõud, mida pole ülearu, aga mis su ligi kahetonnise auto laisa liigutusega trahvikviitungini lennutab.

Kruiisides umbes 100-ga mootori 2000 pöörde juures on ainsaks tõeliselt häirivaks asjaks usksepolstrite pidev nagin, mis on selle mudeli puhul alati olnud põhiliseks murelapseks. Õnneks oli mul eile nahktagi seljas ja see nagiseb ka ise kõrvulukustavalt, muidu oleks silme eest lõpuks väga mustaks läinud. Loodan selle müra vastu hea sõbra, Martini Riigikantselei autobaasi masinast saadud kogemuste baasilt rohtu leida.

Eks nüüd tuleb teda siis ehitama hakata, kuid iga sellesse autosse targasti paigutatav kroon tõstab tema väärtust.

Ise olen rahul.

On väga hämmastav, mida minu silmad siit loevad: http://www.e24.ee/?id=269885

Nimelt otsustasin mõni aeg tagasi, et teen ka oma lapsele väärtpaberikonto, millele hakkaksime koos pojaga regulaarselt soetama aktsiaid, mis on on noteeritud Tallinna või mõnel teisel Baltikumi börsil. Raha tal on ja miks seda siis niisama pangakontol või rahakotis hoida. Samuti aitab raha aktsiatesse paigutamine rumalaid tarbimiskiusatusi vältida.

Paraku loen nüüd, et kui ma millestki valesti aru ei saa, tehakse selline mõistlik toimetamine sisuliselt võimatuks. Kui artiklis kirjeldatud kord uues perekonnaseaduses tõele vastab, ei näe ma laisa inimesena võimalust taotleda kohtult luba oma lapsega meeldivalt õhtuti koos rahaasju õppida.

See omakorda tähendab, et sisuliselt jääb mul ära võimalus panna oma last rahast huvituma nii nagu sellest huvituma peaks. Raha ei ole ju mõeldud olema sukasäärde kogutav materjal või pelgalt raske tööga teenitav ja tarbimiseks kasutatav vahend. Raha mõte rahast huvituva inimese jaoks peaks ennekõike olema, et see on vahend raha teenimiseks. Tegemist on kapitalismi alustalaga.

Huvi raha vastu ei teki kellegi teise raha lugedes. Minu lapse jaoks (ja ka minu enda jaoks) poleks kaugeltki nii huvitav ja motiveeriv, kui “mõtteline osa” kellegi teise (nt lapsevanema) portfellist kuulub temale ning tehinguid teostab puhtalt see keegi teine. Minu laps tahab oma raha ise lugeda, nähes oma nime selle kõrval ning teostada ise kõik oma rahaga seotud tehingud, tunda riski ja joovastuda võitudest.

Muidugi ma saan lapsevanemana aidata oma lapsel kasvada, näidates häid infoallikaid ja aidates infot analüüsida, kuid lõpuks on analüüside tulemusel alati tarvis teha otsused ja konkreetsed tehingud. 

Ma tahaks küll näha seadust, mis seda võimaldab ja isegi soodustab. Võibolla saab alaealine uue seaduse valguses ise oma väärtpaberikontol rahulikult “möllata”?! 

Aga vaevalt, sest seda ilmselt ei luba jälle teised seadused. Täna ju laps ise oma väärtpabereid osta-müüa ei saa. Sellise võimaluse harivat mõju ei maksa aga kindlasti alahinnata ja seetõttu ajab mind äramainitud Eesti Vabariigi seadusloome keerdkäik uue perekonnaseaduse näol lihtsalt väga närvi.

Lapsevanema roll lapse väärtpaberikonto haldamise juures võiks pigem olla selles, et õpetada ja suunata last vältimaks rängemaid vigu, kuid osaliselt õpitakse ka läbi vigade. Laste kaitsmisega võib minna liiale ja praegu paistab küll, et seda on tehtud. Paraku muudetakse sellega lapsi järjest võimetumaks ise oma tulevikku kujundada ning suunatakse neid juba ette raskele palga- ja laenuorjusele.

Ja nii jäävad meie lastel sajad või tuhanded kroonid investeerimata, kümned või sajad tuhanded teenimata ja näib, et kõik see on kasulik ainult nendele isikutele või institutsioonidele, kelle jaoks ongi parem, kui inimesed rahast suurt midagi ei tea, sest rumalaid on lihtne juhtida ja ära kasutada.

Kuid olgem mureta, me mõtleme midagi välja. Kui tarvis, teeme emmele või issile eraldi sellise väärtpaberikonto, mis ongi päris lapse oma konto, millel tema ise oma raha jälgib, kogub ja kasvatab ja nimetame kõik tabelid ikkagi lapse nimega. Ainus kurb asi on see, et kui lapse väärtpaberikonto kuulukski temale, siis vanema nimel registreeritud konto tuleb lapsele pärandada. Kui nii, siis nii.

Selle uudise valguses lähen veel täna ja teen lapsele “kellegi teise nimel” uue konto. Lihtsalt jonnist, sest muidu oleks veel viivitanud ja õiget hetke oodanud.