Sain seda hiljuti teada, sest minu pere-eelarve pidi taluma paari lihtsat asja, mida inimesel ikka vaja võib minna:
– Ühe hambakrooni ehitamine,
– Mõnd üsna tavalise hinnaklassi ravimit,
– Paari eriarsti visiiti tervisekontrolliks.

Vastus pealkirjas esitatud küsimusele on lihtne – pere-eelarve moondub tundmatuseni. Kusjuures meie peres on kõik veel tegelikult üsna terved inimesed. Kulutused tervishoiule on lihtsalt ka tavakodaniku jaoks hämmastavalt suured. Meie pere kahe esimese kuu kulude jaotus kujunes selline nagu alltoodud graafikult näha võib. Kulutused ravimitele ja raviteenustele moodustasid toidu järel teise suurema kulukategooria, neelates tervelt 17% kõigist pere kulutustest. See ei ole nali.

Olukord on iseenesest väga hämmastav, sest ma ei kujuta ette, kuidas päris väikese sissetulekuga inimesed kvaliteetset tervishoiuteenust üldse tarbida suudavad. Kindlasti on antud kategooria üks nendest, mille osas tasub eelarvesse planeerida palju rohkem raha kui algselt arvate, sest isegi kui pere-eelarvet koostades tundub, et oled veel noor ja terviseprobleemid on mägede taga, näitab tegelik elu, et väiksemaid tagasilööke võib päris ootamatult ette tulla ja selleks on hea omada reserve.

Ühtlasi on igati õigustatud ja hädavajalik õigel ajal (aegsasti) raha kulutamine tervisele ükskõik mille muu arvelt, sest vastasel juhul võivad väikestest probleemidest saada suured ning selle tagajärjel võib halvemal juhul juba eelarve tulude pool muutuma hakata. See ei oleks kindalsti soovitav ning kui mitte millekski muuks, siis selliste erakorraliste olukordade katmiseks on reservide olemasolu igas peres hädavajalik.