Ilus Eestimaa

Ilus Eestimaa

Täna hommikul lapse koolimaja juurest ära sõites meenus mulle, et keskkooli ajal käis meile riigikaitsest rääkimas üks vilistlasest elukutseline sõjaväelane. Kahjuks ei olnud tema jutt kuigi veenev ja pealegi – mis autoriteet on ühele keskkooliõpilasele sõjaväelane? Suhtub ju keskmine koolilõpetaja sõjaväelisse elukutsesse pigem kui millessegi, millega tegeldakse siis, kui muuga leiba teenida ei mõista. Samas, kuidas siis veel kasvatada patriotismi ja kaitsetahet, kui isegi elukutseline sõjaväelane ei suuda seda meie lastesse süstida?

Mõtlesin välja, et seda peaks tegema eeskujuliku turundusega.

Ei ole mõtet lasta riigikaitsest rääkida inimestel, kes võivad küll olla väga kompetentsed riigikaitsjad, kuid mitte nii kompetentsed inimeste veenjad ja psüühika mõjutajad. Kui on tarvis last andunult teleka ette naelutada, ei suuda seda püssiga mundris mees üldse sama edukalt kui “mees kaadri taga”, kes just õiged helid, visuaalid ja emotsioonid otsekui iseenesest esile kutsub. Sealjuures on esimesel juhul see teleka ees istumine vastumeelne, aga teisel juhul lausa hädavajalik.

Väljendusoskus on riigikaitse ja patriotismi müümisel peamine. Mind tsiviilisikuna ei huvita, kui palju hukkub sõdades tsiviilisikuid võrreldes sõduritega ja teised sellised detailid. Või õigemini – need huvitavad mind küll, aga see ei muuda minu suhtumist riigikaitsesse ja ma võibolla suudan neid detaile hoopis argumenteerijate vastu pöörata. Minu suhtumist nendesse teemadesse saab muuta ainult sisemine tunne ja teadmine, et ma tahan oma riiki kaitsta. Veel elus sõjaväelase nägemine seda tunnet tugevamaks ei muuda.

Küll aga muudab seda tunnet tugevamaks isamaa ilu, väiksuse, unikaalsuse, õrnuse jms nägemine, kuulmine ja lõpuks tunnetamine. Üks viieminutiline suurepäraselt ja emotsionaalselt teostatud film sellest, kuidas lehvib sinitaeva taustal meie rahvuslipp üle rohe-roheliste metsade ja kollaste võililledega kaetud imekaunite Eestimaa aasade ja kui hapralt väike on meie riik mõjub mitu korda efektiivsemalt inimeste kaitsetahtele kui tund aega kestev lamin sellest, mida kõike sõjaväes eneseteostuseks teha saab, kas Eesti üldse on võimeline ennast kaitsma ja kui äge on näiteks relva kokku panna.

Miks see nii on? Selle pärast, et inimene ei ole ratsionaalne ja ei tee asju selle pärast, et need on loogilised. Kõige ennastsalgavam käitumine saab tulla ainult inimese emotsioonide tasandilt ja sellel pole midagi kaalutletud reaalsusega pistmist. Seega on ainus tee patriotismi ja kaitsetahte parendamiseks inimeste psüühika mõjutamine nii alateadvuse kui teadvuse tasemel. Odav ja läbi nähtav propaganda mõjub soovitule otse vastupidiselt ja tänapäeva inimene suudab tõepoolest propagandat (sh projektid nagu “Detsembrikuumus” või “Tuulepealne maa”) peaaegu alati läbi näha. Ja kui see propaganda jõuabki inimeseni, kuid ei ole teostatud efektiivselt emotsioone mõjutavalt, jookseb kogu töö liiva.

Turundajad on õppinud müüma kõige uskumatumaid tooteid ja selles vallas on kogemus juba vähemalt sajandipikkune. Suurimad poliitikud kasutavad turundust rahva poolehoiu võitmiseks juba peaaegu sama kaua, suutes veenda väga suuri inimhulki korraldama revolutsioone, teostama genotsiide või pidama ennast teistest paremaks. Miks siis ikka veel kulutatakse vaeva ja aega loengutele, demonstratsioonidele ja teistele vähese mõjususega vahenditele ning ei lasta oma ala tõelistel professionaalidel efektiivselt teostada asja, mis riigi seisukohalt näib olevat oluline?

Kui valitsus seda valdkonda tõesti oluliseks peab, siis loodan inimesena rahva hulgast muutusi näha juba peagi.