Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: rikkus

On üldtuntud tõik, et mida jubedam on finantsseis, seda vähem on motivatsiooni seda jälgida. Samas tekitab pimeduses kobamine piisavalt hirmu ning sunnib tõele otsa vaatama, ükskõik kui kole see ka ei oleks.

Aus ülestunnistus on, et me pere ei jälgi igakuist pere-eelarvet enam aastaid, kuid me ikkagi logime Rahakooli peaaegu iganädalaselt oma kulutuste fikseerimiseks ning kindlasti kasutame seda investeeringute ja suuremate ostude ning seonduvate väljaminekute omahinna mäletamiseks.

Me lühiajaline vaade on aastate jooksul pere-eelarve mõttes hägustunud, kuid ükski oma elust hooliv inimene ei saa lubada endale alltoodud küsimusele regulaarselt vastamata jätmist:

Kas mul üldse on vara ja varal väärtust ning kas see põleb heleda leegiga või mitte?

Seega päris kindlasti jälgime ka täna, 8 aastat peale vastava faili tekitamist, oma pere varade ja kohustuste suhet ehk rikkust või vaesust. See on meie jaoks piisavalt vähe vaeva nõudev, kuid piisavalt informatiivne tööriist ning kui ma mõnikord kirjeldamatus likviidsuskriisis tekkivates masendushoogudes ei teaks, kas mul nüüd ongi kõik vara varsti otsas või mitte, oleksin ammu püssi põõsasse visanud ja klõbistaksin seda teksti siin ilmselt hoopis lustlikumalt kellegi teise, mitte iseenda tagasihoidlikus kontoris.

Samas kui on võimalik kasvõi mõned korrad aastas näha, et pere omakapital areneb vaatamata äärmiselt konservatiivselt hinnatud ning pikka aega muutmata varade väärtusele endiselt mingi ime läbi õiges suunas, on võimalik säilitada mõõdukat optimismi ka mõnikord sularaha puudumisel tanklaketi cappuccino ostmata jättes või tundes kadedusega, kuidas kõik teised kiiremini ja jõulisemalt edenevad.

Seega ei, ma ei ole veel surnud, tean endiselt, kuhu teel oleme ja lihtsalt keeldun kaotamast usku, et jõuame saada ja teha veel kõike, mida tahame.

Ilusat nädalavahetust kõigile!

Hoia rahaTäna oma pere finantsolukorra ja rikkuse kohta kokkuvõtteid tehes tegin päris mitmeid kõhedusttekitavaid järeldusi, kuid lähemalt kirjutaksin ühest põhitõest, mida on esmapilgul tabelitele otsa vaadates lihtne märkamata jätta, kuid mis on pere finantstervise seisukohalt väga oluline.

Nimelt vaatamata sellele, et Su rikkus ei vähene, võib ikkagi oluliselt väheneda tulu, mida õnnestub teenida investeeringutelt ja kapitalipaigutustest ja seega Sinu majanduslik seis halveneda.

Miks nii?

Väga lihtne.

Oletame kogu protsessi hästi palju lihtsustades (jättes välja igasugused liitintressid jms, mis asja põhiolemust ei muuda), et Sul on 40 000 eurot, millest 20 000 eurot on 5% intressiga pangalaenuna saadud.

Seega on Sinu rikkus 40 00020 000 = 20 000 eurot.

Investeerides Sulle kasutadaoleva 40 000 eurot vähegi mõistlikult, teenid Sa sellelt aastas 10 % ehk 4 000 eurot.

Tasudes intressina 5% pangalt laenatud 20 000-st eurost, jääb Sulle alles:

4 000 – (20 000 / 100 * 5) = 3 000 eurot.

Oletame aga, et vahepeal tuli Sul hiilgav idee ja maksid näiteks oma jooksvate tulude või vanaemalt saadud kingituse abil poole oma pangalaenust tagasi.

Nüüd on Sul kasutada 30 000 eurot, millest 10 000 on pangalaen.

Seega Sinu rikkus on endiselt 30 00010 000 = 20 000 eurot.

Näiliselt ei ole Sa vaesemaks muutunud ja kui nüüd rahulolevalt diivanile lösutama lähed, jääb Sul märkamata, et Su tulevik on hämar ja tulude säilitamise võimalused oluliselt kehvemad kui varasemalt.

Kasutadaolevad 30 000 eurot sama 10% tootlusega investeerides teenid aastas 3 000 eurot, millest pangale maksad tänu poole väiksemale pangalaenule 500 eurot ehk nüüd on Sinu tuludeks vaid:

3 000 – (10 000 / 100 * 5) = 2 500 eurot.

Sinu kohustused on vähenenud, aga sama on teinud ka Sinu tulud ja see võib omakorda tähendada, et tulevikus ei õnnestu Sul säilitada sama investeeringute mahtu ning see kokkuvõttes viib üha kiiremale tulude langusele. Raha teenib raha ja sõltumata sellest, kas see kuulub pangale või on Sinu enda oma – mida vähem on Sul raha, seda väiksemad on Sinu võimalused selle abil teenida.

Seega kuigi rikkuse jälgimine on üks peamisi tegevusi, mida pere edukaks majandamiseks teha tuleks, on väga tähtis sealjuures jälgida ka seda, et Sinu käsutuses olev kapital ja selle abil tehtavate investeeringute tase ei langeks. Vastasel juhul võib pere majanduslik olukord ikkagi aja jooksul halveneda.

Kahjuks ei ole ma selle kõige (oma rikkuse, investeeringute mahu ja investeeringutulude) logimiseks head ja samal ajal lihtsat tarkvara leidnud ning seega möllan jätkuvalt Excelis, kuid ka see ajab asja ära. Soovitan kõigil, keda enda pere või iseenese finantsolukord huvitab, stabiilselt ka investeeringute mahul pilku peal hoida.

Siin ühe minu blogipostituse tagasisidena laekus kommentaar, mille kohaselt säästmine on mõttetu ja selleks, et saada rikkamaks, tuleb rohkem teenida. See on tegelikult matemaatiliselt vale.

Rikkus = VaradKohustused

Kui me midagi ei säästa, pole võimalik saada rikkamaks, sest meie varad ei suurene.

Nagu ma olen korduvalt välja toonud, ei tähenda säästmine üksnes raha kogumist sukasäärde. Säästmine võib tähendada nii füüsiliste varade soetamist kui investeerimist likviidsematesse varadesse nagu näiteks väärtpaberid või fondiosakud ning säästa on mõistlik selliselt, et inflatsioon sinu sääste mõnusasti umbes 5% aastas ära krõbistada ei saaks.

Kuid pealkirja juurde tagasi tulles, on säästmine enamasti rohkem teenimise eeltingimuseks.

Jah, kõvasti pingutades on võimalik enese kvalifikatsiooni tõstmise ja harimise teel hakata rohkem teenima ka mitte midagi kõrvale pannes, kuid ikkagi tuleb kuskil piir ette, sest meil kõigil on vaid 24 h ööpäevas ja eeldusel, et sa ei satu olema keegi kellele makstakse piiramatult vaikimise eest, on teatud tasemest edasi rohkem teenimiseks väljapääsmatu oma säästude teenima panemine. Kui sel hetkel sääste pole, ei ole edasine sissetulekute suurenemine peaaegu võimalik.

Miks siis ikkagi säästmine aitab rohkem teenida?

1. Passiivne tulu investeeringutelt

Säästetud raha on võimalik investeerida ja sel moel enesele passiivset tulu teenima panna. Näiteks aktsiate omamise eest saab neid natukenegi mõistlikult valides dividende ja raha hoiustamisel on võimalik saada intressitulu (kuigi väga väikest). See on sissetulek, mis tekib su tavapärasele pingutusele lisaks lihtsalt selle eest, et sul on sääste.

2. Investeeringute väärtuse kasv

Kes investeerib aktsiatesse, kes kulda, kes kinnisvarasse, veinidesse, kunsti või jumal teab millesse. Säästude eest saab midagi soetada, millel on komme pahatihti ajas kallineda. See midagi on võimalik õigel hetkel maha müüa ja oma varade seis tänu teenitud hinnavahele täiesti uuele tasemele viia. Seda võib erilise õnne korral käsitleda sissetuleku hüppelise kasvuna. Kuid rahulikuma keskkonna ja tagasihoidlikuma investeerimise korral on ikkagi võimalik investeeringute väärtuse vahesid järjekindlalt “ülesnoppides” oma säästud ja sellest tulenevalt ka oma tulud järjest kõrgemale tasemel viia.

3. Võimalus kasutada soodsaid võimalusi

Seda juhtub ikka väga tihti, et me ei saa kasutada häid võimalusi teenida natuke lisa, kuna meil pole praegu piisavalt säästusid, mida kasutada. Minuga juhtus see viimati näiteks eelmisel nädalal ja kuigi me ei saa seda iial teada, arvan ise, et seetõttu jäi mul teenimata vähemalt 100 eurot. Kui sul on säästetud vabasid vahendeid, saad õigel hetkel teha soodsaid tehinguid. Selge on see, et iga tehinguga on seotud riskid, aga neid mõistlikult maandades on tänases maailmas nii palju võimalusi osta odavamalt ja müüa kallimalt, et selleks tuleb lihtsalt silmad lahti ja pea selge hoida.

4. Võimalus vältida kalleid tehinguid

Kui sul ei ole sääste, oled sundseisus kohe kui sinu elu ei lähe täpselt nii nagu planeerisid. Oletame näiteks, et su külmkapp läheb katki. On vaks vahet, kas ostad uue kohe välja või võtad järelmaksu. Ja kui sääste ei ole, ei ole väljaostmine võimalik. Samas külmikuta on võibolla praegu aknast välja vaadates täitsa ok, aga suvel päris raske ära elada. Kaudselt tähendab järelmaks krediidikulude tõttu tulevikus sinu jaoks reaalselt vähem raha, mida kulutada, mis tähendab sisuliselt väiksemat sissetulekut. Mõistlik on seda vältida juba täna säästes.

5. Võimalus öelda “ei” kehvadele pakkumistele

Kui miski pole sinu jaoks soodne, aga sul ei ole ka raha, et järgmisel nädalal süüa osta, haarad sa suure tõenäosusega ka igast õlekõrrest. Näiteks kui sul ei ole ühekorraga ei tööd ega raha, on tõenäoliselt tarvis äraelamiseks ikka midagi teenida ja sundseisu sattudes müüd ennast üsna kindlasti kaugelt alla selle hinna, mille saaksid siis kui sul oleks piisavalt säästusid äraelamiseks ja paremate pakkumiste otsimiseks. Seega sinu säästud aitavad sul otseselt rohkem teenima hakata. Sama moodi tekib sul piisava reservi korral võimalus oma praeguse töö asemel kaaluda teisi variante, sest risk ei tundu ühtäkki enam nii suur kui tead, et saad mingi aja ka sissetulekuta hakkama.

6. Julgus ja enesekindlus

Kui sul on piisavalt tugev tagala, tunned ennast hästi ja ei muretse ega närveeri nii palju. Sa magad paremini, näed parem ja rõõmsam välja, su otsused muutuvad tasuvamaks, sa ei ole pisiasjade suhtes nii kriitiline ja sinuga on palju mõnusam suhelda. See on nagu mingi sära sinu silmis, mida inimesed märkavad ja see aitab sul peaaegu automaatselt viibida heas seltskonnas ja olla hinnatud. Ei ole vale ütlemine, et seal kus on, sinna tuleb ikka juurde – see juhtub märkamatult, aga see juhtub tasapisi juba sellest hetkest kui sul tekivad esimesed arvestatavad säästud.

Ma ei toonud siin teadlikult näiteid, sest siis veniks see postitus kilomeetripikkuseks, aga kui sa mind ei usu, siis proovi ise ja veendu, et ma ei valetanud üheski asjas.

Aegajalt sirvin ajaviiteks Yahoo Finance eraisikute finantse käsitlevaid teemasid ja täna jäi silma selline 8-st punktist koosnev nimekiri, milles kirjas samad tõed, mida ka ise tean ja järgin. Kuna Eesti kontekstis ei ole originaaljutt päris asjakohane, siis tegin sellest oma versiooni ja olgu ka minu poolt 8 valdkonda, milles oma raha-asju paremini ajada siinkohal ära toodud.

1. Säästmine

Probleem: Sa tahad rohkem säästa ja tead, et oled selleks võimeline, aga kuidagi ei tule välja.

Lahendus: Automatiseeri säästmine. Tee nii, et raha liiguks automaatselt ära su säästukontole enne kui sa seda üldse näed. Püsikorraldus oma teisele kontole kohe peale palgapäeva on selleks väga sobiv lahendus. Niimoodi maksad endale enne kui teistele ja võid olla väga kindel, et leiad lahenduse, kuidas teistele ka ära maksta või mõnest asjast loobuda ilma endale makstud raha puutumata. Ja kunagi kui kontrollid oma säästukontot, võid avastada ennast positiivse üllatuse tõttu olevat sama suure suuga nagu see laps siin kõrvaloleval pildil.

2. Arvete õigeaegne tasumine

Probleem: Arvete maksmata jätmine toob kaasa viiviseid, aga ka arvete kuhjumist ja niimoodi veel suuremana näivaid arveid.

Lahendus: Kõik oma regulaarsed ja vajalikud maksed võiksid käia panga kaudu otsekorraldusega. Tuleb lihtsalt jälgida, et nende tasumiseks oleks pangas piisavalt vahendeid. See on selles mõttes ka hea, et olen tähele pannud, et tavaliselt on siis pangas alati isegi natuke rohkem vabasid vahendeid kui tarvis. Nii igaks juhuks.

Oht: Arved kasvavad sinu tähelepanuta üha suuremaks. Selle vastu aitab väga hästi see tehnika, et iga arve, mis sa igakuiselt saad, tasub alati korrutada 12-ga nägemaks oma aastast väljaminekut ja siis mõelda korraks selle summa säästmise peale. Aga aitab ka järgmine punkt.

3. Eelarve koostamine

Probleem: Sa saad aru eelarvekoostamise vajalikkusest, aga sind kohutab tabelite ja arvutuste rägastik ja sa ei saa või taha seda alati õhtuti kodus teha.

Lahendus: Paberil olevad eelarved ja Excel on tõesti ajast ja arust. Proovisin neid mitmel korral, kuni lõpuks 2008. aastal loobusin. Täna pean mina oma pere eelarvet Rahakoolis ja see on üks lihtsamaid keskkondi, milles seda teha, sest ei sunni mind mingite kontode, jääkide ja muu sellisega jahmerdama, vaid võimaldab keskenduda olulisele – oma kuludest ja tuludest ülevaate omamisele. Internetipõhisena on Rahakool ka igal ajal ja igalt poolt kasutatav.

4. Varade paigutamine

Probleem: Sa tahad investeerida oma pensionipõlveks ja üldse paigutada oma vabasid vahendeid kuskile, kus inflatsioon seda kõike nii võimsalt ära ei sööks, aga ei tea kuhu ja kui palju.

Lahendus: Lahuta oma vanus 100-st. Saadud arv on vähemalt soovituslikult protsent, mis võiks sinu investeeringutest minna aktsiatesse. Muidugi pole see otseselt reegel, aga selge on see, et mida noorem sa oled, seda riskantsemad võivad olla sinu investeeringud. Mina olen täna 32, seega peaks 68% minu investeeringutest minema aktsiatesse ja võin öelda, et see tundub mulle igati ok. Ülejäänud raha tuleks jaotada muude, pisut rahulikumate investeerimisvõimaluste vahel. Näiteks sobivad fondid selleks hästi, aga miks mitte ka kõik muu, mis sulle pähe tuleb. Muidugi peab ütlema, et puhtalt tähtajalise hoiuse intressi inflatsiooniga võrreldes jääksid selgelt kaotajaks.

5. Vähem kulutamine

Probleem: Kulutad palju aega ja kütust selleks, et erinevaid poode mööda sõita endale sobivat kaupa või soodsamat pakkumist otsides.

Lahendus: Internetist on praktiliselt kõik tooted leitavad. Tee pisut eeltööd ja vaata välja, mis sulle üldse sobiks ja meeldiks ning alles siis siirdu konkreetse sihiga kaubandusvõrkudesse. Nii hoiad kokku kahel moel:
– Sa ei raiska erinevaid poode läbi kammides aega ja kütust (või bussipileteid),
– Sa ei triivi sihitult ja ei ole seega ohvriks impulsiivostuvõimalustele või planeerimata pseudovajadustele.

6. Vähem kulutamine, osa 2

Probleem: Sul ei näi kunagi olevat piisavalt raha automaatse säästmise jaoks ja üldse ei tule säästmine välja.

Lahendus: Igasugused kõrgtehnoloogilised vahendid on ka toredad, aga üks korralik purk, kuhu päeva lõpus visata oma mündid, on igas kodus alati au sees. Eriti nüüd, kus juba terve aasta kehtib ka Eestis euro. See on suur raha, mis meil igal õhtul müntidena rahakotis loksub. Kui viskad kasvõi “punase” osa sellest iga päev hoiukassasse või purki, koguneb sinna kuu lõpuks kindlasti täitsa arvestatav summa. Ise olen näinud, et see “midagi” on mõnikord tõsiselt terve varandus.

7. Allahindlused

See on punkt, mille ma täielikult teisiti ehk sisuliselt vastupidiselt kirjutan kui Yahoo originaalartiklis. Seda selle pärast, et allahindlused reeglina ei aita säästa, kui tegemist ei ole just kaljukindla iseloomuga inimesega, kes sööb kaupmehi lõunaks ja kes kasutab allahindlusi ainult oma eesmärkide täitmiseks.

Probleem: Kui näed allahindlust, tahad kohe seda “odavat” kaupa osta.

Lahendus: Kleebi oma postkastile silt, et sa ei soovi reklaami. Väldi seda, et saad teada kui soodne on see või teine asi täna on. Iga euro, mida sa täna ei kuluta, on täna sinul alles. Kui sa plaanid midagi osta, siis uuri ise välja soodsad võimalused ja tingi kaupmeestega. Pole mingi ime kui sama allahindluse, mille maksaksid suvalise kampaania ajal, saad ka niisama poes seda konkreetsele tootele küsides. Ja kui sa ei saa kohe allahindlust, saad küsides müüjalt võibolla teada, millal algab mingi kampaania, mille käigus antud toode alla hinnatakse. Käitu infot enda sisse imava svammi asemel snaiperina, kes valib välja ja tabab täpselt seda, mida soovib. Usu mind, sellest tõuseb rohkem kasu kui allahindluste jälgimisest.

8. Parkimisaja lõpetamine

Probleem: Tänases Eestis on parkimise eest maksmise asemel hoopis suurem probleem see, et unustame alatihti mobiiliga parkides parkimise lõpetada ja selle kohta tuleb info alles järgmisel päeval. See on päris nahaalne viis, kuidas parkimiselt teenida, sest sama hästi võiks parkimisteenuse pakkuja sulle sõnumi saata näiteks iga kahe tunni tagant.

Lahendus: Päris head lahendust ma sellele leidnud ei ole, sest mul on nii palju erinevaid autosid, millega liigelda ja seega ikka läheb mul aastas kord või paar meelest parkimine lõpetada. Kuid kogemuste põhjal võin täitsa kindlalt öelda, et kõige parem viis unustamise vältimiseks on silt. Ühel minu autol oli spidomeetripaneelile eelmise omaniku poolt kleebitud silt “Tuled põlema!”. Silt ei pea olema nii statsionaarne ja kogu aeg häirima. Piisab kui auto uksetaskus või kindalaekas on üks viisakas hästi kergesti kättesaadav silt, mille autost ära minnes saab kas spidomeetripaneeli ette või isegi juhiistmele panna. See tundub mulle üldiselt nii mõistlik mõte, et praegu just lasin printerist endale paar sellist silti välja. Aitab parkimisteenuse pakkujale saamatajäänud teenuse eest maksmisest. Kui sulle sildimõte väga ei meeldi, siis tegelikult saab ju ka telefonile panna pärast parkimise alustamist äratuse või meeldetuletuse, et parkimine lõpetada. Siis on ainult keerulisem ära arvata täpset aega, millal tagasi jõuad.

Kordamine ei tee paha ja mul endalgi on kasulik need põhimõtted aegajalt üle käia, aga kui kellelegi veel sellest kasu tõuseb, on veelgi ägedam.

Ilusat õhtut ja head rahaasjade korraldamist kõigile.

Paari kuu eest kirjutasin Rahakooli artikli sellest, et pered võiksid ühe põhilise võtmenäitajana analüüsida seda, kui suur on nende omakapital. Äsja edukalt Tartu Ülikooli kaugõppe raames lõpetatud kursus “Eraisiku Finantsplaneerimine” tõi aga mõistetesse teatavat selgust, sest tegelikult ei nimetata eraisiku finantsidest rääkides ärirahanduse mõistes omakapitali päris selliselt ning levinud on hoopis mõiste nimega Rikkus.

Seega me ei räägi enam rikkusest vaimses või mingis umbmäärases ja laialivalguvas mõttes, vaid mõtleme selle termini all konkreetselt mõõdetavat indikaatorit, mis on üks peamisi näitajaid pere rahaasjade käsitlemisel.

Nagu ka minu poolt varasemalt kirja pandud, kujuneb pere rikkus sellise valemi järgi:

Rikkus = VaradKohustused

Seega on rikkus kõik see, mis jääb minu perele järgi siis, kui ma täna kõik oma varad maha müün ja kohustused likvideerin ehk maakeeli võlad ära maksan.

Selge see, et väga tore oleks omada positiivset rikkust ehk olukorda, kus kõigi võlgade tasumisel jääb mu perele veel oluliselt raha järele, mille eest võib soetada uut vara elamaks kohustusteta. Paraku mulle näib, et praegusel ajal on olukord selline, kus kõik pered seda öelda ei saa ja seetõttu hakkasin ka ise hirmuhigi laubalt pühkides arvutama oma pere rikkust. Võib ju olla nii, et kuna soetasin näiteks oma maatükid vahetult enne majanduskriisi või selle algstaadiumis, on nende väärtus sedavõrd langenud, et pangale kõik võlad ära makstes, on meie rikkus juba negatiivne – ehk minu varade väärtus ei kata kõiki minu kohustusi.

Olukorrast selge pildi saamiseks panin ritta kõik oma varad ning nende taha mõistliku ehk realistliku müügiväärtuse. Kusjuures oma hobiautode väärtust hindasin oluliselt alla ning lähtusin sisuliselt kiirmüügihinnast, millega tõenäoliselt õnnestub maksimaalselt paari nädalaga kõik nad realiseerida. Samuti hindasin oma kinnisvarade väärtust väga konservatiivselt, sest praegusel ajal pole ilmselt lootustki maalappe või korterit minu jaoks aktsepteeritava hinnaga müüa.

Tabel minu varadest nägi välja umbes selline, kuid kodurahu huvides asendasin siinkohal summad x-dega:

Ühtlasi olgu mainitud, et hobiautod pole siinkohal selles mõttes hobiautod, mille peale sageli kulutatakse terve varandus ning mis iial omahinda tagasi ei teeni. Tegemist on rangelt investeeringutena käsitletavate autodega, mille puhul loodan nende väärtuse ajas kasvamist. Kusjuures, seda blogipostitust kirjutades tuli välja, et olin algselt oma garaažikohad sootuks unustanud ning seega on tegu igati meeldiva täiendusega. Ühtlasi näitab see taaskord, kui oluline on üsna sageli oma varalisele seisule mõelda, sest vastasel juhul ei pruugi ka mõni ilmaasjata rikkust vähendav aspekt õigel ajal meenuda.

Edasi panin ritta kõik oma võlad ehk kohustused ja sain sellise ebameeldiva tabeli:

Kohustused ülaltoodud tabelis on mõistagi pangalaenude jms laenude jäägid ilma tulevikus makstavate intressidega.

Oma pere rikkuse välja selgitamiseks ei ole nüüd vaja teha muud, kui lahutada varade summast kohustuste summa ning saada teada karm tõde. Selgus, et kuigi meie pere puhul kõige hullemat ei juhtunud ning meie rikkus on endiselt plusspoolel, ei ole rahuloluks mingit põhjust. Pigem vastupidi – teadmine, et meile jääb raha kõigi varade realiseerimisel ja kohustuste tasumisel järgi vähem kui on praegu meie kohustuste kogusumma, teeb päris murelikuks.

Oleksin rahul, kui meie rikkuse osakaal kõigist varadest oleks üle 50% ehk enamus meie varadest kuuluks päriselt meile. Paraku see täna nii ei ole ja kogu meie pere maisest varast võivad pangad või teised võlausaldajad igal hetkel vabalt üle poole endale võtta. Selle iseloomustamiseks sobib hästi alltoodud graafik, mille nägemine minus meeldivaid tundeid ei tekita:

Mõistagi tunneksin ennast oluliselt paremini, kui saaksin öelda, et graafikust nähtavad kohustused on suures osas võetud finantsvõimendusega tulude genereerimiseks. Võimendus tähendaks sisuliselt seda, kui ma oleksin need kohustused võtnud selleks, et teenida selle rahaga abil rohkem tulu kui kulutan kohustuste teenindamiseks ehk laenude intressidele. See tähendaks, et ükskõik milline on minu rikkus täna, genereeriksin ma kasutada võetud rahaga endale oluliselt positiivset rahavoogu ning liiguksin seega jõudsamalt rikkuse suurenemise suunas. Antud juhul see aga nii ei ole.

Meie pere laenud on võetud tänaseks peamiselt väga pikaajaliste investeeringute tarbeks ning seetõttu liigume me rikkuse suurenemise suunas üsna aeglaselt vaid kahel viisil:

1. Igakuise pere-eelarvest tekkiva säästu abil, mis koguneb vaikselt minu ja minu abikaasa pangaarvele ja mis sisuliselt on see, mis meil igas kuus palgast üle jääb. Ei saa öelda, et progress selles vallas kuigi kiire oleks, sest endiselt esineb päris oluliselt negatiivseid kuid:

2. Vähendades pidevalt igakuiselt kohustusi, tasudes pangalaenude põhiosa.
Kuidas seda selgitada? Kui täna maksab minu korter näiteks 100 000 krooni ja pangalaenu jääk on 55 000 krooni, teeb see minu rikkuseks sellises näites hetkel 100 000 – 55 000 = 45 000 krooni. Järgmisel kuul maksab minu korter suure tõenäosusega endiselt 100 000 krooni, kuid vahepeal olen ühe laenumaksega vähendanud pangalaenu jääki näiteks 1 000 krooni võrra. Minu rikkus on seega tuhande krooni võrra kasvanud, sest seda uuesti arvutades saame tulemuseks 100 000 – 54 000 = 46 000 krooni.

Selline aeglane rikkuse suurendamine kuigi kaugele ei vii. Seetõttu oleks mõislik, kui lähiajal lisanduksid meie rikkuse kasvatamisel järgmised tegurid:

3. Tulud investeeringutelt. Näiteks dividendid Tallinna börsi aktsiatelt, mis mu aktsiaportfellis sisalduvad või intressid hoiustelt vms investeerimistööriistadest. Tõe huvides tuleb öelda, et mingit mikroskoopilist tulu on sel aastal mu aktsiad dividendide näol peamiselt tänu Tallinna Vee erakordselt suurele dividendile ka andnud. Siiski tuleks kahtlemata tulusid investeeringutelt paremate tulemuste huvides jätkuvalt kasvatada.

4. Tulud ettevõtlusest. Võib ju öelda, et on päris raske suurendada ettevõtlustulusid seniseid palgatulusid oluliselt muutmata. Siiski on ka siin samme, mida saaks ja tuleks kiiremini astuda.

Summeerimaks seda, miks ma selle rikkuse uurimise siinkohal üldse nii pikalt ja igavalt lahti kirjutasin, võin julgelt öelda, et kui ma ise oma rikkusest ei huvitu, siis keegi teine ei tee seda ammugi. Ainuüksi mõtlemine sellele teemale annab nii palju motivatsiooni paremini hakkama saamiseks, et juba selle pärast tasub oma rikkuse kaardistamine vabal momendil ette võtta ja aegajalt selle juurde tagasi pöörduda positiivsel või negatiivse arengu nägemiseks. Soovitan kõigile!

Ma olen väga õnnelik inimene! Paljude jaoks on mõnikord isegi arusaamatu, kuidas see nii olla saab, kuid võin kinnitada, et iga päev ja iga tund, ka närveerides, olles pahas tujus ja väsinud, olen ma sisimas ikkagi väga õnnelik. Samal ajal võibolla ei olegi päris normaalne, et mõtlen iga päev keskmiselt korra tunnis surmale ja kardan seda kõige rohkem üldse, sest ma tean, et see nagunii kunagi tuleb (võibolla peaks psühholoogi poole pöörduma?). See hirm enese ja lähedaste pärast on pidev ja ängistav ning ainuüksi teadmine, et ma olen elus ja minul ega mulle kallitel inimestel ei ole teadaolevalt midagi viga, teeb mind igal ajahetkel tohutult õnnelikuks.

Mõnede arvates muudab see mind pealiskaudseks, sest ma ei lähe kuigi kergesti närvi, ei muretse millegi pärast kuigi tõsiselt ja nii veider kui see ka ei näiks – isegi tülitsen õnnelikuna. See on nii, sest kõik probleemid tunduvad mulle võrreldes elu tegeliku probleemiga naeruväärselt tühise pinnavirvendusena. Õnn ei peitu asjades või hetkeemotsioonides ja õnne ei ole mõtet otsida kaugelt. See on igaühes eneses ja ei sõltu absoluutselt varanduslikust olukorrast, sotsiaalsest staatusest, tööpingetest ega perekonnaseisust. Õnn on see, kui meil ja meie lähedastel on veel võimalik koos elada, sest kohe-kohe saab see ebaõiglaselt lühike elu otsa ja sellest saatusest ei ole kellelgi pääsu.

Ühest küljest on selline pidevas hirmus elamine tohutult kurnav, kuid teisest küljest aitab see elu väärtust hinnata, olla üle rahast, edukusest, konkurentsist ja muust häirivast, mis meie tegevust tavaliselt pärsivad. See aitab vähendada teisi hirme, mis omakorda tähendab suuremat riski- ja tegutsemisjulgust. Asi seegi. Ühtlasi aitab see hirm lõpu ees näha, kui tõeliselt vähe on igaühel aega oma eesmärkide realiseerimiseks ning sunnib tegelema peamiselt oluliste asjadega ja vältima tühiseid. Kusjuures asjade olulisus ehk prioriteetsus on pikas perspektiivis samuti hoopis teistsugune, olles rohkem seotud inimeste ja arenguga kui operatiivsete tegevustega. Lihtne näide. Mõeldes kellegi sünnipäevale võib hetkeemotsiooni ajel olla täna tohutult kiiresti tarvis talle leida sobiv kingitus. Samas pikemas perspektiivis on kingitus täiesti mõttetu ja asjatu närvikulu – oluline on see inimene ja temaga kokku saamine.

Samuti on mõttetud kõik toimingud, mis keskenduvad olemasoleva olukorra säilitamisele, mitte uue loomisele, sest igat olukorda on võimalik säilitada ainult selle lühikese aja jooksul, mil me elame ja pärast seda on juba ükskõik, kas me seda tegime või mitte. Säilitajaid ei mäletata, sest nad ju “ei teinud elu jooksul midagi”. Seega ainult uute olukordade ja tasemete loomise läbi saab saavutada seda, et meie tegevuse tulemus pakub jääjatele rahulolu veel pärast seda, kui ise lahkunud oleme. Ja oi kui vähe on selleks aega.

Muidugi ei saa ma konkreetselt enda näitel öelda, et oleksin tänu õnnelik olemisele oma elule seatud eesmärgid täitnud. Kaugel sellest. Kuid miskipärast näib, et vähemalt mõned õnnestunud teod ja toimingud võib julgelt kirjutada selle arvele, et olen peaaegu kogu elu olnud õnnelik. Sellist tendentsi on kinnitanud paljud erinevalt minust omal alal tõeliselt edukad inimesed, sh Michael Schumacher, kes on öelnud, et tema edu saladuseks võib olla suures osas lisaks pühendumusele enesega rahulolu ja õnnelik olek. Samuti leiab asjast huvitatu kümneid uuringuid, mis seda nähtust kinnitavad.

Kui nüüd loogikat rakendada, siis järelikult peab ikkagi äraspidiselt paika väljend, et rikkuses peitub õnn, sest selleks, et rikkust koguda, tuleb suure tõenäosusega olla õnnelik (ja seda mitte “vedamise” mõttes). Ärgem saagem valesti aru – õnn ei tähenda siinkohal “rõõmsat meelt” või “head tuju” ega “õnnelikku kätt” lotomängus! Õnne definitsioon ja mõiste on kindlasti liiga keeruline ja mitmetahuline selle täielikuks mõistmiseks, kuid mida vanemaks saan, seda enam näib paika pidavat juba lapsena kohale jõudnud mõte, et tõeline õnn võib olla surma puudumise väärtuse tunnetamine.

PS! Väidetavalt keeras ka Lenin revolutsiooniga vindi üle, sest teadis, kui vähe on tal aega jäänud. Elab siiani.