Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: S-klass

Ei saa öelda, et kevad meis veidraid tundeid ei tekitaks.

Mõned nädalavahetused tagasi sai õlleklaasi taga jälle arutatud selle üle kuidas autotööstus on muutumas ja mida head on meist aastakümnetega mööda läinud. Kõneaineks tuli ka avalikkusele 1991. aastal näidatud W140 kerega Mercedes, mis oma mõõtmete tõttu on ehk tituleeritav minu suurimaks vanatehnikaalaseks kiusatuseks läbi aegade.

Selle 90-te alguse suursedaani väljatöötamist alustati juba aastal 1981 ning lisaks niigi keerulisele ülesandele muutus olukord 1986. aastal BMW poolt esitletud uue 7-seeria autost tuleneva konkurentsi tõttu eriti teravaks. Inseneride eesmärgiks seati kõiki teisi luksusautode tootjaid uue S-klassiga mäekõrguselt ületada. Kõrged eesmärgid tagavad tavaliselt väga head tulemused, kuid võivad vinti üle keerates osutuda ohtlikuks ning võimalik, et W140-ga see teatud mõttes juhtuski.

Kriitikute hinnangul tuli auto ebaproportsionaalselt suur, janune ja oma aja kohta ennekõike elektroonika ja mugavusvarustuse poolest väga keeruline, mis omakorda toob kaasa varasematest mudelitest sagedasemad, aga ka kallimad rikked. Samuti protestisid W140-kerega võimsaima mudeli vastu agaralt Greenpeace’i aktivistid.

Ometi on see auto juba tänaseks legendaarne ning seetõttu kindel kandidaat kalliks klassikuks muutumisele. Ei ole ilmselt juhuslik, et autot kasutasid praktiliselt kõik riigipead alates Lennart Meri’st lõpetades Rooma Paavstiga.

W140 on ka esimene ametliku mudelitähisega Mercedese S-klass. Tõsi, selline markeeringumuudatus tehti alles aastal 1993 paralleelselt teiste mudelitega. See maailma esimene ametlik S-klass on auto, mida on vahest enim Mercedese mudelitest internetis lahatud ja mille ajalugu on väga hästi lahti kirjutatud näiteks sellisel saksakeelsel lehel: http://www.mb-w140.de/

Et teema on paeluv ja samas eestikeelsena väga vähest kajastust leidnud, otsustasin osalt oma saksakeeleoskuse parendamiseks võtta kätte ning suure osa mudeli väljatöötamise ja arengu ajaloost ära tõlkida ning teema sobivuse tõttu panin nädalavahetusel selle lõpuks tundidepikkuseks tööks ja hirmpikaks kujunenud illustreeritud teksti kirja siin:

http://karlovaauto.ee/index.php?leht=uudised&tyyp=artiklid&id=26

Kuid miks see auto ikkagi just nüüd kiusatuseks on muutunud, kus seda veel eriti keegi vanatehnikana hinnata ei oska?

Põhjus taas proosaline. Need autod ei lähe enam odavamaks. Jah, veel mõned aastad ei lähe nad ka kallimaks, ent preaegu on veel võimalik hea õnne korral mõistliku hinna juures isegi valida, kas soovid R6, V8 või V12 mootoriga autot ning ilmetu musta naha asemel võib leida veel ka heleda salongiga isendeid ning läbisõidule ei pea veel läbi sõrmede vaatama. Mõne aasta pärast on selliste tingimuste seadmine juba palju raskem ja korraliku auto eest tuleb paratamatult hakata maksma üha korralikumat hinda.

Õnneks on raha suhtes nagu alati väljavaated segased ning seetõttu las ta praegu jääb:

Eile, pärast ligi kuu aega kestnud ootamist kätte saadud uus hobi-investeering, Mercedes-Benz 420 SE ehk pere värskeim, aga ka üks vanim liige ei valmistanud esmamuljete põhjal pettumust. Käivitub võtmest, käigukast töötab eeskujulikult, salong on vanust arvestades väga heas korras, kere sirge-sile ja kui mõningased värvitööd tehtud ning paar muud viga kõrvaldatud, võiks temast veel päris ilus auto tulla.

Kruvisin kohe numbrid ette ja tegin esimesed tiirud ka maanteel. On põhjust rahuloluks. Vana S-klass ehk konkreetsel juhul 5,02 meetrit pikk 4,2-liitrise V8 mootoriga kvaliteetauto sõidab maanteel ikka hoopis erinevalt kui kõik senised sõidukid, mis mul olnud on.

Umbes nagu Tallink Star oleks ratastele tõstetud, sest põhimõtteliselt võib vabalt selle roolis ennast kaptenina tunda ja mõisniku mõtted on möödapääsmatud. W124 kerega ehk tänapäevamõistes E-klassi Mercedesed, millistega muidu kokku olen puutunud, tunduvad selle kõrval tõeliste kompaktautodena.

Kindlasti kulub sellel vanal ja ebaefektiivsel mootoril vaid 165 kW tootmiseks üüratul hulgal kütust, kuid asi on vahel harva seda siiski väärt. Kiirendustel tekib korraks tunne, et auto tagarataste alt surutakse maa suunas jämedast torust õhku ja masina taha kerkib sarnaselt veoautodele isegi korralikul teel pööristena tolmupilv, esiots tõuseb nii kõrgele, et lühem mees ei näeks üle kapoti serva välja vaatama, aga sealjuures on mootori ja käigukasti töö jätkuvalt filigraanne. Ei mingit lärmi või rapsimist. Lihtsalt vaikne mõmisev jõud, mida pole ülearu, aga mis su ligi kahetonnise auto laisa liigutusega trahvikviitungini lennutab.

Kruiisides umbes 100-ga mootori 2000 pöörde juures on ainsaks tõeliselt häirivaks asjaks usksepolstrite pidev nagin, mis on selle mudeli puhul alati olnud põhiliseks murelapseks. Õnneks oli mul eile nahktagi seljas ja see nagiseb ka ise kõrvulukustavalt, muidu oleks silme eest lõpuks väga mustaks läinud. Loodan selle müra vastu hea sõbra, Martini Riigikantselei autobaasi masinast saadud kogemuste baasilt rohtu leida.

Eks nüüd tuleb teda siis ehitama hakata, kuid iga sellesse autosse targasti paigutatav kroon tõstab tema väärtust.

Ise olen rahul.

Alates kaheksandast maist on minu hinges valitsenud tühjus ja rahakotis stabiilsus, sest kutsikas sai maha müüdud ja mobile.de andmetel midagi sarnast selle raha eest asemele osta ei ole võimalik. Seetõttu läksin ükspäev hulluks, võtsin kaks päeva puhkust Volgade kevadsõidu “Ettevaatust, Auto!” korraldamiseks ja seda tehes helistasin keset päeva mahajäetud Türisalu raketibaasist ühte Lõuna-Saksamaa Mercedese esindusse, kes pakkus 1989. aastal sündinud W126 kerega tänapäevamõistes S-klassi müüa.

See, mida ma torust kuulsin, pani tükiks ajaks suu vett täis, sest kuigi masin olevat igalt poolt roostes, pidada ta tehniliselt korras olema, lõpuni hooldusraamatuga sõitnud ja ilma minu küsimata pakuti omal algatusel, et kuna ta vahetusautona tuli, võiks nad 800 eurot kuulutuse hinnast odavamalt selle mulle ära ka anda. Ma ei osanud selle peale enam midagi teha. Võtsin aja maha, sest hammasrattad minu kiharate all hakkasid kinni kiiluma ja kõrvadest tuli valget suitsu.

Mõtlesin, et helistan järgmine päev uuesti ja uurin istmete, kroomdetailide ja rooli seisukorda, vean kärsa istmenurka puudutavate raudselt negatiivsete uudiste peale vingu ja põrutan hinnaks veel 200 eurot väiksema. Aga ma ei helistanud homme uuesti. Vahepeal kadus kuulutus lihtsalt internetist ära ja oletasin, et selliselt absurdse hinnaga sai auto ilmselt lihtsalt kellelegi teisele müüdud. Masendus ja meeleheide võtsid jälle maad.

Möödus laupäev, möödus pühapäev ja peaaegu oleks möödunud ka esmaspäev, aga lootus leida ilusat kutsikat viisid mind jälle mobile.de kuulutusi sirvima. W201 kerega autosid pole küll kunagi 4,2-liitrisena toodetud, aga kui juba kuulutusi lapata, siis kõiki võimalikke variante, sealhulgas W126 kerega S-klassi autosid. Ja seal ta jälle oligi, pisut muudetud müügikuulutusega, aga ikkagi seesama. Helistasin viivitamatult müüjale ja otsustasin oma strateegia käiku lasta. Uurisin rooli ja istmete kohta – pidada korras olema. Uurisin kroomi kohta. Müüja ütles, et peast ei tea, aga lubas minna ja autost pilte teha ning mulle saata kõigi kohtade pildid, kus roostet märkab.

Uskumatu, sest selles esinduses müüdi üldiselt ainult üle 10 000 euri maksvaid kasutatud Mercedeseid ja poleks arvanud, et keegi sellise roostes odava vana auto pärast isegi toolilt püsti tõusta viitsiks. Palusin siis juba samas kirjas mulle ka passikoopia ja nende pangaandmed saata, et saaksin ülekande teostada, kui soovi on. Ühtlasi ütlesin, et ilgelt hea oleks, kui sellest hinnast, mis ta viimati mulle ütles, veel midagi alla tuleks. Lubati kalkulatsioon üle vaadata.

Noja siis ma sain pildid. 7MB pilte, millelt tõesti palju roostet, aga ka palju ilusat näha. Must (kahjuks jah must, mitte hall või helebeež) veluursalong oli terve ka juhiistmenurgast, rool nägi välja viisakas, puit korras ja esiots üldse igati kena. Kole lugu oli tagastange kroomliistuga, aga palju vähem kole lugu oli hinnaga. Müüja kirjutas, et saan 200 eur veel alla, mis tähendab seda, et müügikuulutusest tuldi sisuliselt esimese küsimise peale alla 1 000 EUR, mis on üldjuhul nii odavas hinnaklassis täiesti mõeldamatu ulme.

Vaatasin ära esinduse stange kroomliistude hinna, mis on kaugelt üle 200 EUR-i, aga olin sellega juba algselt ju arvestanud ning tellisin auto ära.

Päriselt kah – tellisin ametlikult Mercedese esindusest oma esimese Mercedese. Mis siis, et ühe odavaima oma elus, aga ikkagi päris esindusest ja iga standardi järgi päris Mercedese.
Tellimus teostati vastaval vormil ja puha ja tellimuses on kirjas lisavarustus, eelmiste omanike arv ja üldse igasugu muu müstiline info, mida tavaliselt autoaedadest kunagi kirjalikult välja ei anta: tellimus

Samal päeval sai teostatud maksekorraldus ja nüüd ootan nagu väike laps ning olen elevil. Võimalik, et ta on täiesti tuksis – mootor kokku jooksnud ja tagasilla nivooreguleering õlist tühi. Võimalik, et ta ei tulegi kunagi minuni ja sain lihtsalt petta. Võibolla on tal põhi alt roostetanud. Võibolla on ta karvamütsiga üle värvitud. 

Kõik võib olla, aga loodan parimat. Ikkagi täitsa uus roostes vana auto, mida oodata. Ja võib kindlalt öelda, et kui eelmine oli väike ja lihtne auto, siis käesolev vanatehnikaobjekt peaks hea õnne korral Mercedesest üledoosi välja andma, sest tegu on ikkagi suure kvaliteetsedaaniga, mida kasutasid SEL variandina edukalt esindussõitudeks praktiliselt kõik enesest lugupidavad riigijuhid ja naftašeigid. A sõidab ikka nagu veoauto.

Saame näha, mis sellest kõigest välja tuleb.