Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: säästmine

Siin ühe minu blogipostituse tagasisidena laekus kommentaar, mille kohaselt säästmine on mõttetu ja selleks, et saada rikkamaks, tuleb rohkem teenida. See on tegelikult matemaatiliselt vale.

Rikkus = VaradKohustused

Kui me midagi ei säästa, pole võimalik saada rikkamaks, sest meie varad ei suurene.

Nagu ma olen korduvalt välja toonud, ei tähenda säästmine üksnes raha kogumist sukasäärde. Säästmine võib tähendada nii füüsiliste varade soetamist kui investeerimist likviidsematesse varadesse nagu näiteks väärtpaberid või fondiosakud ning säästa on mõistlik selliselt, et inflatsioon sinu sääste mõnusasti umbes 5% aastas ära krõbistada ei saaks.

Kuid pealkirja juurde tagasi tulles, on säästmine enamasti rohkem teenimise eeltingimuseks.

Jah, kõvasti pingutades on võimalik enese kvalifikatsiooni tõstmise ja harimise teel hakata rohkem teenima ka mitte midagi kõrvale pannes, kuid ikkagi tuleb kuskil piir ette, sest meil kõigil on vaid 24 h ööpäevas ja eeldusel, et sa ei satu olema keegi kellele makstakse piiramatult vaikimise eest, on teatud tasemest edasi rohkem teenimiseks väljapääsmatu oma säästude teenima panemine. Kui sel hetkel sääste pole, ei ole edasine sissetulekute suurenemine peaaegu võimalik.

Miks siis ikkagi säästmine aitab rohkem teenida?

1. Passiivne tulu investeeringutelt

Säästetud raha on võimalik investeerida ja sel moel enesele passiivset tulu teenima panna. Näiteks aktsiate omamise eest saab neid natukenegi mõistlikult valides dividende ja raha hoiustamisel on võimalik saada intressitulu (kuigi väga väikest). See on sissetulek, mis tekib su tavapärasele pingutusele lisaks lihtsalt selle eest, et sul on sääste.

2. Investeeringute väärtuse kasv

Kes investeerib aktsiatesse, kes kulda, kes kinnisvarasse, veinidesse, kunsti või jumal teab millesse. Säästude eest saab midagi soetada, millel on komme pahatihti ajas kallineda. See midagi on võimalik õigel hetkel maha müüa ja oma varade seis tänu teenitud hinnavahele täiesti uuele tasemele viia. Seda võib erilise õnne korral käsitleda sissetuleku hüppelise kasvuna. Kuid rahulikuma keskkonna ja tagasihoidlikuma investeerimise korral on ikkagi võimalik investeeringute väärtuse vahesid järjekindlalt “ülesnoppides” oma säästud ja sellest tulenevalt ka oma tulud järjest kõrgemale tasemel viia.

3. Võimalus kasutada soodsaid võimalusi

Seda juhtub ikka väga tihti, et me ei saa kasutada häid võimalusi teenida natuke lisa, kuna meil pole praegu piisavalt säästusid, mida kasutada. Minuga juhtus see viimati näiteks eelmisel nädalal ja kuigi me ei saa seda iial teada, arvan ise, et seetõttu jäi mul teenimata vähemalt 100 eurot. Kui sul on säästetud vabasid vahendeid, saad õigel hetkel teha soodsaid tehinguid. Selge on see, et iga tehinguga on seotud riskid, aga neid mõistlikult maandades on tänases maailmas nii palju võimalusi osta odavamalt ja müüa kallimalt, et selleks tuleb lihtsalt silmad lahti ja pea selge hoida.

4. Võimalus vältida kalleid tehinguid

Kui sul ei ole sääste, oled sundseisus kohe kui sinu elu ei lähe täpselt nii nagu planeerisid. Oletame näiteks, et su külmkapp läheb katki. On vaks vahet, kas ostad uue kohe välja või võtad järelmaksu. Ja kui sääste ei ole, ei ole väljaostmine võimalik. Samas külmikuta on võibolla praegu aknast välja vaadates täitsa ok, aga suvel päris raske ära elada. Kaudselt tähendab järelmaks krediidikulude tõttu tulevikus sinu jaoks reaalselt vähem raha, mida kulutada, mis tähendab sisuliselt väiksemat sissetulekut. Mõistlik on seda vältida juba täna säästes.

5. Võimalus öelda “ei” kehvadele pakkumistele

Kui miski pole sinu jaoks soodne, aga sul ei ole ka raha, et järgmisel nädalal süüa osta, haarad sa suure tõenäosusega ka igast õlekõrrest. Näiteks kui sul ei ole ühekorraga ei tööd ega raha, on tõenäoliselt tarvis äraelamiseks ikka midagi teenida ja sundseisu sattudes müüd ennast üsna kindlasti kaugelt alla selle hinna, mille saaksid siis kui sul oleks piisavalt säästusid äraelamiseks ja paremate pakkumiste otsimiseks. Seega sinu säästud aitavad sul otseselt rohkem teenima hakata. Sama moodi tekib sul piisava reservi korral võimalus oma praeguse töö asemel kaaluda teisi variante, sest risk ei tundu ühtäkki enam nii suur kui tead, et saad mingi aja ka sissetulekuta hakkama.

6. Julgus ja enesekindlus

Kui sul on piisavalt tugev tagala, tunned ennast hästi ja ei muretse ega närveeri nii palju. Sa magad paremini, näed parem ja rõõmsam välja, su otsused muutuvad tasuvamaks, sa ei ole pisiasjade suhtes nii kriitiline ja sinuga on palju mõnusam suhelda. See on nagu mingi sära sinu silmis, mida inimesed märkavad ja see aitab sul peaaegu automaatselt viibida heas seltskonnas ja olla hinnatud. Ei ole vale ütlemine, et seal kus on, sinna tuleb ikka juurde – see juhtub märkamatult, aga see juhtub tasapisi juba sellest hetkest kui sul tekivad esimesed arvestatavad säästud.

Ma ei toonud siin teadlikult näiteid, sest siis veniks see postitus kilomeetripikkuseks, aga kui sa mind ei usu, siis proovi ise ja veendu, et ma ei valetanud üheski asjas.

Aegajalt sirvin ajaviiteks Yahoo Finance eraisikute finantse käsitlevaid teemasid ja täna jäi silma selline 8-st punktist koosnev nimekiri, milles kirjas samad tõed, mida ka ise tean ja järgin. Kuna Eesti kontekstis ei ole originaaljutt päris asjakohane, siis tegin sellest oma versiooni ja olgu ka minu poolt 8 valdkonda, milles oma raha-asju paremini ajada siinkohal ära toodud.

1. Säästmine

Probleem: Sa tahad rohkem säästa ja tead, et oled selleks võimeline, aga kuidagi ei tule välja.

Lahendus: Automatiseeri säästmine. Tee nii, et raha liiguks automaatselt ära su säästukontole enne kui sa seda üldse näed. Püsikorraldus oma teisele kontole kohe peale palgapäeva on selleks väga sobiv lahendus. Niimoodi maksad endale enne kui teistele ja võid olla väga kindel, et leiad lahenduse, kuidas teistele ka ära maksta või mõnest asjast loobuda ilma endale makstud raha puutumata. Ja kunagi kui kontrollid oma säästukontot, võid avastada ennast positiivse üllatuse tõttu olevat sama suure suuga nagu see laps siin kõrvaloleval pildil.

2. Arvete õigeaegne tasumine

Probleem: Arvete maksmata jätmine toob kaasa viiviseid, aga ka arvete kuhjumist ja niimoodi veel suuremana näivaid arveid.

Lahendus: Kõik oma regulaarsed ja vajalikud maksed võiksid käia panga kaudu otsekorraldusega. Tuleb lihtsalt jälgida, et nende tasumiseks oleks pangas piisavalt vahendeid. See on selles mõttes ka hea, et olen tähele pannud, et tavaliselt on siis pangas alati isegi natuke rohkem vabasid vahendeid kui tarvis. Nii igaks juhuks.

Oht: Arved kasvavad sinu tähelepanuta üha suuremaks. Selle vastu aitab väga hästi see tehnika, et iga arve, mis sa igakuiselt saad, tasub alati korrutada 12-ga nägemaks oma aastast väljaminekut ja siis mõelda korraks selle summa säästmise peale. Aga aitab ka järgmine punkt.

3. Eelarve koostamine

Probleem: Sa saad aru eelarvekoostamise vajalikkusest, aga sind kohutab tabelite ja arvutuste rägastik ja sa ei saa või taha seda alati õhtuti kodus teha.

Lahendus: Paberil olevad eelarved ja Excel on tõesti ajast ja arust. Proovisin neid mitmel korral, kuni lõpuks 2008. aastal loobusin. Täna pean mina oma pere eelarvet Rahakoolis ja see on üks lihtsamaid keskkondi, milles seda teha, sest ei sunni mind mingite kontode, jääkide ja muu sellisega jahmerdama, vaid võimaldab keskenduda olulisele – oma kuludest ja tuludest ülevaate omamisele. Internetipõhisena on Rahakool ka igal ajal ja igalt poolt kasutatav.

4. Varade paigutamine

Probleem: Sa tahad investeerida oma pensionipõlveks ja üldse paigutada oma vabasid vahendeid kuskile, kus inflatsioon seda kõike nii võimsalt ära ei sööks, aga ei tea kuhu ja kui palju.

Lahendus: Lahuta oma vanus 100-st. Saadud arv on vähemalt soovituslikult protsent, mis võiks sinu investeeringutest minna aktsiatesse. Muidugi pole see otseselt reegel, aga selge on see, et mida noorem sa oled, seda riskantsemad võivad olla sinu investeeringud. Mina olen täna 32, seega peaks 68% minu investeeringutest minema aktsiatesse ja võin öelda, et see tundub mulle igati ok. Ülejäänud raha tuleks jaotada muude, pisut rahulikumate investeerimisvõimaluste vahel. Näiteks sobivad fondid selleks hästi, aga miks mitte ka kõik muu, mis sulle pähe tuleb. Muidugi peab ütlema, et puhtalt tähtajalise hoiuse intressi inflatsiooniga võrreldes jääksid selgelt kaotajaks.

5. Vähem kulutamine

Probleem: Kulutad palju aega ja kütust selleks, et erinevaid poode mööda sõita endale sobivat kaupa või soodsamat pakkumist otsides.

Lahendus: Internetist on praktiliselt kõik tooted leitavad. Tee pisut eeltööd ja vaata välja, mis sulle üldse sobiks ja meeldiks ning alles siis siirdu konkreetse sihiga kaubandusvõrkudesse. Nii hoiad kokku kahel moel:
– Sa ei raiska erinevaid poode läbi kammides aega ja kütust (või bussipileteid),
– Sa ei triivi sihitult ja ei ole seega ohvriks impulsiivostuvõimalustele või planeerimata pseudovajadustele.

6. Vähem kulutamine, osa 2

Probleem: Sul ei näi kunagi olevat piisavalt raha automaatse säästmise jaoks ja üldse ei tule säästmine välja.

Lahendus: Igasugused kõrgtehnoloogilised vahendid on ka toredad, aga üks korralik purk, kuhu päeva lõpus visata oma mündid, on igas kodus alati au sees. Eriti nüüd, kus juba terve aasta kehtib ka Eestis euro. See on suur raha, mis meil igal õhtul müntidena rahakotis loksub. Kui viskad kasvõi “punase” osa sellest iga päev hoiukassasse või purki, koguneb sinna kuu lõpuks kindlasti täitsa arvestatav summa. Ise olen näinud, et see “midagi” on mõnikord tõsiselt terve varandus.

7. Allahindlused

See on punkt, mille ma täielikult teisiti ehk sisuliselt vastupidiselt kirjutan kui Yahoo originaalartiklis. Seda selle pärast, et allahindlused reeglina ei aita säästa, kui tegemist ei ole just kaljukindla iseloomuga inimesega, kes sööb kaupmehi lõunaks ja kes kasutab allahindlusi ainult oma eesmärkide täitmiseks.

Probleem: Kui näed allahindlust, tahad kohe seda “odavat” kaupa osta.

Lahendus: Kleebi oma postkastile silt, et sa ei soovi reklaami. Väldi seda, et saad teada kui soodne on see või teine asi täna on. Iga euro, mida sa täna ei kuluta, on täna sinul alles. Kui sa plaanid midagi osta, siis uuri ise välja soodsad võimalused ja tingi kaupmeestega. Pole mingi ime kui sama allahindluse, mille maksaksid suvalise kampaania ajal, saad ka niisama poes seda konkreetsele tootele küsides. Ja kui sa ei saa kohe allahindlust, saad küsides müüjalt võibolla teada, millal algab mingi kampaania, mille käigus antud toode alla hinnatakse. Käitu infot enda sisse imava svammi asemel snaiperina, kes valib välja ja tabab täpselt seda, mida soovib. Usu mind, sellest tõuseb rohkem kasu kui allahindluste jälgimisest.

8. Parkimisaja lõpetamine

Probleem: Tänases Eestis on parkimise eest maksmise asemel hoopis suurem probleem see, et unustame alatihti mobiiliga parkides parkimise lõpetada ja selle kohta tuleb info alles järgmisel päeval. See on päris nahaalne viis, kuidas parkimiselt teenida, sest sama hästi võiks parkimisteenuse pakkuja sulle sõnumi saata näiteks iga kahe tunni tagant.

Lahendus: Päris head lahendust ma sellele leidnud ei ole, sest mul on nii palju erinevaid autosid, millega liigelda ja seega ikka läheb mul aastas kord või paar meelest parkimine lõpetada. Kuid kogemuste põhjal võin täitsa kindlalt öelda, et kõige parem viis unustamise vältimiseks on silt. Ühel minu autol oli spidomeetripaneelile eelmise omaniku poolt kleebitud silt “Tuled põlema!”. Silt ei pea olema nii statsionaarne ja kogu aeg häirima. Piisab kui auto uksetaskus või kindalaekas on üks viisakas hästi kergesti kättesaadav silt, mille autost ära minnes saab kas spidomeetripaneeli ette või isegi juhiistmele panna. See tundub mulle üldiselt nii mõistlik mõte, et praegu just lasin printerist endale paar sellist silti välja. Aitab parkimisteenuse pakkujale saamatajäänud teenuse eest maksmisest. Kui sulle sildimõte väga ei meeldi, siis tegelikult saab ju ka telefonile panna pärast parkimise alustamist äratuse või meeldetuletuse, et parkimine lõpetada. Siis on ainult keerulisem ära arvata täpset aega, millal tagasi jõuad.

Kordamine ei tee paha ja mul endalgi on kasulik need põhimõtted aegajalt üle käia, aga kui kellelegi veel sellest kasu tõuseb, on veelgi ägedam.

Ilusat õhtut ja head rahaasjade korraldamist kõigile.

Mõneti inspireerituna praegu veel napilt kinodes jooksvast filmist “In Time” ehk “Laenatud Aeg”, lõin naljaviluks kokku peamiste kuluallikate maksumuse minu eluminutitena.

Sisuliselt anname ju iga päev tööandjale teatud raha eest ära oma eluaega, et saaksime teha mingeid kulutusi. Eks erinevate elude väärtus on ka ilmselt erineva maksumusega, kuid see on juba liialt filosoofiline küsimus ja sellest me täna ei räägi.

Pigem selgitan, kuidas vaid kolme sammuga näha pere-eelarvet töötundidena.

Selleks:

1. Võta oma pere-eelarve ja/või tegelikud kulutused tabelina ette.

Mina võtsin praegu ette näiteks Rahakoolist enda pere Eelarve täituvuse lehe Novembrikuu kohta, kus on näha kõik kululiigid, nendele eelarvestatud summa ning tegelikult kulunud summa. Ilmselt jaguneb ka sinu eelarve mingiteks kululiikideks ja iga liigi taga on planeeritud ning tegelikult kulunud rahasumma.

Näide (hüpoteetiliste summadega):

 

2. Arvuta välja oma tegelik netopalk ühe tunni kohta.

Mina, kes ma oma netopalka peast ei tea, tegin täna nii, et võtsin lihtsalt novembrikuu palgalehel leiduva info, mille abil jagasin tegelikult minu pangaarvele laekunud töötasu selles kuus töötatud tundide arvuga. Aga kui sa seda niigi tead, siis on eriti hästi ja midagi arvutada polegi tarvis.

Näide (hüpoteetiliste summadega):

 

3. Jaga iga kululiigi taga olevad summad oma tunnipalgaga läbi.

Tegin selleks paar veergu oma tabelisse lihtsalt juurde ja tulemuste kommenteerimiseks.

Sain teada, et kui ma üksinda oma pere toidu väljateenimiseks töötaksin, kulunuks 2011. aasta novembris reaalselt 72 tundi ehk täpselt 3 ööpäeva minu elust puhtalt toidu nimel töötamisele!

Ja veelgi tegelikest numbritest rääkides, kulus minu elust novembris pangalaenude katteks 38 tundi ehk 1,58 ööpäevaKütusekulude katteks töötasin novembris 25 tundi.

Seda kõike on päris palju.

Näide (hüpoteetiliste summadega):
 

4. Kui suure osa kogu oma tööajast ma mingile valdkonnale kulutan?

Lisasin selle teadasaamiseks tabelile veel ühe veeru, mis näitab minu tegelikult erinevate kululiikide väljateenimiseks kuluva aja osakaalu novembrikuus kasutada olnud tööaja kohta.

Sain näiteks teada, et kui mu abikaasa palka ei saaks, pidanuksin 40% oma tööajast novembrikuus kulutama pere toidu välja teenimiseks. Pangalaenude katteks kulus novembris umbes 22% minu tööajast.

Näide (hüpoteetiliste summadega):

 

5. Kas mu tööajast üldse piisab kõigi kulude katmiseks?

Kui sinu eelarve on tasakaalus, siis ilmselt peaks kõigi kululiikide viimatud lisatud veeru summeerimisel protsent kogu tööajast kokku tulema väiksem või halvemal juhul võrdne 100-ga.

Vaata näiteks eelmises punktis antud tabeli protsenti kokku. Kui 89,83% sinu tööajast kuluks näites toodud kululiikide katteks, siis jääks kogu ülejäänud kulude katmiseks järgi vaid 10,17% sinu tööaega. Vaevalt see kõik ülejäänud reaalsed kulutused kataks ja loodan, et näites kasutatud arvud ei kajasta selle postituse lugeja tegelikku olukorda.

Kui ma enda reaalselt kuluma pidanud tunnid kokku lõin, siis sain esialgu tulemuseks ka kaugelt üle 100% kasutada olnud tööajast ja esimese hooga nördisin ära, sest ilmselt oleksin pidanud siis tegema kõvasti ületunde, et ots otsaga kokku tulla. Kuid ei maksa unustada, et meie puhul on tegemist kogu pere eelarvega ja seetõttu peaksin kasutada olevate töötundide alla liitma ka oma abikaasa töötunnid ning tunnipalgaks võtma meie kahe keskmise netopalga. Selliselt arvutades olime novembris kenasti plussis.

Kahtlemata on huvitav teada, kas tulen teoreetiliselt oma töötundidega enda kulude katmiseks toime, sest kui ei tule, on suure tõenäosusega eelarve koostatud defitsiidiga – ületades oma reaalseid võimalusi.

Isegi kui kogu käesolevas postituses kirjeldatavat mõtteharjutust mitte läbi teha, on väga oluline teada poes mõne asja hinnale otsa vaadates, kui palju oma elust pean ära kinkima selle asja hankimiseks. Mind huvitab küll väga, kui palju minu elust maksab puhkusereis perega soojale maale, uus arvuti või isegi lihtlabane mobiiltelefon. Sageli mõistan neid numbreid teades, et nii palju ma küll ära anda ei taha. Puhtalt rahasummale otsa vaadates seda tunnetust aga ei teki.

Aga filmi julgen ka soovitada – paneb päris kindlasti aja väärtusele mõtlema.

Peagi käib punase kuuega vana meie juurest läbi ja kalender keerab uue aastanumbri ette. Enne seda on aga pühadevaikuses soodus hetk uue aasta pere-eelarve koostamiseks, sest kuigi reklaamid väidavad, et laenuaeg on jälle käes, ei võta tark siiski pühade eel tarbimislaenu, et uut aastat veel keerulisema finantsseisuga alustada, vaid püüab laenumaksete osakaalu oma igakuistes väljaminekutes vähendada ning kasutab vaiksemat perioodi seniste saavutuste hindamiseks ning uute väljakutsete püstitamiseks. 

Nägemaks, kuidas jagunevad pere sissetulekud ning kulud erinevate kategooriate vahel ning analüüsimaks võimalikke kokkuhoiu- või lisakulutustevaldkondi, on mõistlik vastu pühi teha uueks aastaks üks kena jõulupirukas, mille erinevad sektorid kajastavad pere-eelarve erinevaid kulukategooriaid. Kuna siinkirjutaja peab pere-eelarvet juba mitmendat aastat, on andmeid tuleva aasta eelarve koostamiseks kogunenud paras hulk ning see võimaldab üsna kenasti ennustada 2011. aasta kulude jaotust.

Püüame selle graafiku abil siis tulevaks perioodiks mõnele oma pere-eelarvealasele küsimusele vastata.

Kuidas minu kulud jagunevad?

Graafikul lihtsasti ja visuaalselt oma kulutusi nähes, on kõik ilmselge. Ka tulevikus on meie pere peamiseks kuluallikaks eelarves toit, mille osakaal kogukulutustesse on tervelt 21%. Seda oleks võimalik ilmselt vähendada, kuid jääme realistiks ning oma laiskuse juures esialgu kärpeid ei plaani. Murelikuks teeb, et võimsa teise koha haaravad 15%-ga eelarvest jätkuvalt kodulaenumaksed, mille vähendamine pole sisuliselt meie võimuses. Autokulusid, mis haukavad kolmandal kohal 11% eelarvest, on võibolla võimalik uuel aastal vähendada, ent kütusehinnatõusud võivad selle lootuse vabalt ka nullida.

Piinlikult vähe, kõigest 1% oma eelarvest kulutame spordiga seonduvale. Samuti on mõnevõrra tagasihoidlikult esindatud kulutused lapse haridusele. Investeeringuid ei kajasta me kulude poolel üldse, sest sinna läheb automaatselt sisuliselt kõik, mis tuludest üle jääb. Kindlasti leidub sellise lähenemise osas palju vastuväiteid ja niimoodi ei pruugi iial ju investeeringuid tekkida, ent seni on antud skeem meie pere puhul tänu konservatiivsele eelarvestamisele päris hästi töötanud ja ei saa öelda, et möödunud perioodide jooksul poleks õnnestunud eelarveülejääkidest mõistlikke summasid investeeringuteks (olgu need siis aktsiad või varad) suunata.

Kuhu raha kaob?

Niimoodi oma kuludele otsa vaadates saab selgeks ka päris mitmeid seniseid küsimusi, mis meie peres õhus on olnud. Meie pere suureks küsimuseks on alati olnud see, kui palju reaalselt kulub meie hobiautopargi ülalpidamiseks? Eelmiste perioodide põhjal uut planeerides sai see küsimus selge vastuse. Summadest rääkimata on kulude suuruseks 5% aastaeelarvest, mille sees on kõik alates hooldus- ja remondikuludest lõpetades kindlustuste ja ülevaatustega ning seda ei ole väga palju arvestades tõika, et muud hobid meil sisuliselt puuduvad. Kui palju kulub riietele? 7% kogukuludest ja seda on summana päris palju. Kole lugu, kuid paraku moodustavad siinkirjutaja riided sellest enamuse ning juurdlen parasjagu selle üle, kuidas võiks õnnestuda antud kulusid tulevikus vähendada.

Kas prioriteedid on paigas?

Eelarvejaotuse graafilise pildi abil on meil nüüd võimalik palju selgemini sihte seada. Olles eelarvestanud järgmiseks aastaks reisikulusid, näeme tegelikkuses, et iseenesest, kui sooviksime täita mõne antud valdkonnaga seotud unistuse, saaksime neid kulusid veelgi mõne teise arvelt suurendada. Lõpuks sõltub ju kõik prioriteetidest ja kulude ümberjagamisest. Võimalik, et keegi märkab sedasi toimetades, et mõni kulutus haarab ebaproportsionaalselt suure osa eelarvest. Ka siis saab soovi korral astuda samme selle osakaalu vähendamiseks.

Kui palju suudaksime säästa?

Selline “jõulupirukas” on hea ka selle hindamiseks, kui suure osa oma kuludest saaksime vajadusel kärpida. Oletame, et meie tulud vähenevad märgatavalt. Millised on meie pere lihtsad ja millised keerulised säästuvõimalused?

Tõenäoliselt suudame soovi korral nullini vähendada järgmised kulud:
– koduremont ja sisustus (sääst 4%),
– reisimine (sääst 4%),
– meelelahutus (sääst 4%),
– sport (sääst 1%),
– hobiautod (sääst 5%).

Sääst sellest tulenevalt kokku 18%. Vähe, selge see.

Hinnanguliselt suudame vähemalt poole kärpida nendest kuludest:
– riided ja jalatsid (sääst 3,5%),
– kingitused (sääst 2%),
– ettevõtlus- ja finantsteenused (sääst 2%),
– muud ettenägematud kulud (sääst 1,5%),
– kosmeetika, juuksur jms (sääst 1,5%),
– ravimid ja arstiabi kasutades odavamat hambaarsti (sääst 1,5%)

See annab omakorda säästuks 12%. Eelnevale liites oleme säästnud nüüd juba 30% ja see polegi enam nii paha.

Niimoodi kulusid lähemalt analüüsides, saame teada sedagi, kas jääksime ellu juhul, kui üks pereliige peaks töötuks jääma. Sisuliselt sedasama kutsus üles tegema Janar oma selles artiklis: 50% kodune kärpekava: Kas jääksid ellu?

Kokkuvõtvalt võin kindlalt öelda, et tulevikku vaatamiseks on selline piruka joonistamine igati hea näpuharjutus, sest isegi kui kõik prognoositavad andmed ei pea täielikult paika, aitab see mõtlemist korrastada ja saada selgema pildi omaenese elust. Soovitan kindlasti proovida, sest nagu vanarahvas räägib, tahab raha lugemist ning millal siis seda veel teha, kui mitte vana aastat kokku võttes.

BMW e39 Edition Sport valuveljed

BMW e39 Edition Sport valuveljed

Sel sügisel saadud praktiline kogemus näitab, et rehvide mõju auto kütusekulule on olemas ning väga tuntav.

Umbes kuu aega tagasi kirus mu isa, et oli enda auto (Audi A4 2,0 TDI) rattad ära vahetanud ning auto hakkas seepeale pool liitrit sajale kütust lisaks nõudma. Tol hetkel mõtlesin, et ehk on tegu õnnetu juhusega, kuid praeguseks saan väita, et nii see siiski ei olnud.

Alustagem algusest. Juuli lõpus soetasin endale väikese turbodiiselmootoriga BMW 520 d, mille all olid Edition Sport originaalvaluvelgedel suverehvid mõõtudega ees 235/45 R17 ja taga 255/40 R17. Kuna nende rataste laius oli hiiglaslik, oletasin, et auto võtab ilmselt rehvide tõttu ka pisut rohkem kütust kui peaks. Keskmine kütusekulu mõõdetuna nende rehvidega liigeldes oli mu autol 5,7 liitrit 100 km kohta ja seetõttu olin olukorraga rahul nagu siga poris.

Augusti keskpaigas osutus siiski vajalikuks vahetada minu auto all olnud rattad ümber M+S rehvidega varustatud originaalplekkvelgede vastu. Uueks rehvimõõduks sai 205/65 R15. Mõistagi eeldasin, et oluliselt vähenenud rehvilaius päädib kahaneva kütusekuluga. Paraku ei osutunud see siiski tõeks ning auto keskmine kütusekulu alates sellest hetkest oli konstantselt 5,8 liitrit 100 km kohta. Sellele ei osanud ma leida muud seletust, kui et ilmselt on probleem M+S rehvide mustris ja seetõttu ei liigu auto vaatamata kitsamale rehvimõõdule kergemalt ning omakorda sellest tulenevalt ei tekkinud mingit kütusesäästu.

BMW e39 Edition Exclusive valuveljed

BMW e39 Edition Exclusive valuveljed

Plekkvelgede tõttu oluliselt kahanenud juhitavus ja auto tagasihoidlikum välimus kombineerituna muutumatu kütusekuluga ei lubanud mul tehtud rataste vahetusest rõõmu tunda. Seetõttu alustasin läbirääkimisi oma vennaga, kelle abil õnnestus septembris plekkveljed ja eelkirjeldatud Edition Sport valuveljed vahetada ümber väga kenade Edition Exclusive originaalvaluvelgede vastu, millel peal auto kohta täiesti mõistlikus mõõdus 225/55 R16 M+S rehvid. Vahetus oli mõistlik, sest saan nende ratastega vajadusel kogu talve sõita ning auto näeb sealjuures piisavalt viisakas välja, mis lubab seda vajadusel ka mõnele ostuhuvilisele näidata.

Kuna eelmise rehvivahetuse juures mingit tuntavat kütusekuluerinevust ei tekkinud, ei eeldanud ma ka nüüd mingit muutust. Paraku ei jäänud see tulemata. Lisanenud rehvilaius kombineerituna M+S mustriga tähendab, et auto veereb nüüd oluliselt raskemini. Seda on maanteel selgelt tunda ja see tähendab, et auto kütusekulu pole kasvanud mingid tühised 0,1 liitrit, vaid on täna reaalselt keskmiselt 6,4 liitrit 100 km kohta.

See on 0,6 liitrit rohkem kütust, mis tähendab sisuliselt 6 liitri juures kütusekulu kasvamist 10% võrra. Kas seda on vähe või palju? Minu läbisõidu juures teeb see aastas lisaks 216 liitrit kütust ning see tähendab aastaeelarves tänast diiselkütusehinda (~17,5 kr/l) arvestades umbes 3 780 kr lisakulu. Seda ei ole väga vähe, aga selle vahe kannatab mu eelarve siiski välja.

Samas oli palju meeldivam sõita autoga, mis võttis alla 6 l kütust sajale ja seda rõõmu enam kahjuks ei ole.

Käesolevaga loen empiiriliselt tõestatuks kaks tõsiasja:
1. M+S mustriga rehvid suurendavad auto kütusekulu märgatavalt.
2. Laiemad rattad suurendavad auto kütusekulu märgatavalt.

Õhku jääb veel küsimus, kui palju võib kütusekulu mõjutada erinevus erinevate rehvitootjate toodete vahel, kuid pean seda seni siiski teisejärguliseks probleemiks. Endale uusi rehve valima minnes jääksin siiski kindlasti ökonoomsemate variantide juurde.

Kuna bensiini peale oli meie pere raha maikuus ja juunis juba niigi mõttetult palju ära kulunud (vt eelmist postitust) ja uus auto oli küll silmapiiril, kuid mitte veel käes, veetsime oma puhkuse suhteliselt koduselt, viibides paaril korral mererannas ja logeledes niisama. Puhkuse esimese nädala pühendasin perele ökonoomse auto hankimisele, et siis teisel ehk viimasel nädalal kuhugi kodust ära sõita. Minu jaoks oli see mõistagi kvaliteetaeg, kuid pere kippus nurisema.

Et aeg pressis peale ja esialgselt otsitud variante (Audi või VW 1,9 TDI) endiselt häid ette tulema ei juhtunud, ostsin venna käest ühe päris viisaka väikese diiselmootoriga e39 kerega BMW 520d ja kõpitsesin teda pisut, et puhkus meeldiv tuleks. Kõik vajalikud toimingud tehtud ja auto arvele võetud, saime sedapuhku minema hakata. Kuid kuna puhkuseaega oli järel vaid loetud päevad, ei hakanud me sel aastal üldse kaugemale sõitma, vaid täitsime pojale ammu antud lubaduse ja põrutasime Hiiumaale.

Hiiumaa on väga ilus ja soovitan kõigil seal paar päeva rahulikult ringi liikuda. Soovi korral on piisavalt võimalusi rannamõnusid nautida, looduses matkata ja hulgaliselt tornidesse või majakatesse ronida. Mulle see viimane tegevus väga meeldis.

Ristnas tasub kindlasti kaitserajatiste juurest mere äärde jalutada, sest seal on Eesti mõistes suurepärased lained ja väga ilusad merekivikesed. Seal veetsime päris palju aega. Lihtsalt nii äge on vahelduseks lapsega koos tema kombel kive merre loopida ja lainete eest põgeneda.

Üks toitlustusmajanduslik omapära, mida Hiiumaal märkasin, oli see, et Kärdla kesklinnas peaaegu polegi söögikohti ja need, mis on, pakuvad ikkagi osaliselt poolfabrikaatidest valmistatud roogasid. Võrreldes Kuressaarega Saaremaal on Kärdla mahajäämus nii suur, et hakkasin juba ise söögikoha tegemist ja Hiiumaale kolimist kaaluma, kuid siis mõtlesin ringi – las see jääb ikkagi selle ala spetsidele, sest restoraninduses hästi õnnestumiseks on tarvis rohkemat kui algkapitali. Kuid minu nägemuses, kui Eestis järgmine kinnisvarabuum tekib, on Hiiumaal ruumi veel väga palju.

Teine omapära on võrreldes Tartuga väga odav majutus. Meil õnnestus igati eeskujulikus eurohotellis ööbida perega 750 krooni eest ja see oli põhimõtteliselt sama odav nagu mingis kohalikus hostelis magades, kuigi ka need on toredad. Seega ma soovitan küll alati ka hotelli hinda vaadata, mitte üksnes odava lootuses ühisduširuumi ja WC-ga hosteleid ja teisi öömajasid kaaluda.

Tegime reisi jooksul igasuguseid pilte ka. Näiteks tuulikutest:

Ja kadakatest ka:

Nojah, pean vabandama, läks nagu alati. Haigus, kui mõistate.

Tagasiteel Hiiumaalt soovitan kindlasti ka Haapsalus aega veeta, sest seal on uus rannapromenaad ja väga ilus Kuursaal, kus on ägedamgi einestada kui linnuse lähedal vanalinna kohvikutes. Kuid linnusest tasub ka alati läbi astuda – mine tea, äkki on Valge Daam nähtavale ilmunud.

Tänu sellele, et ootasime kannatlikult ära võimaluse sõita säästlikult, sain Haapsalust kodu poole välja sõites abikaasale raporteerida, et nüüd oleks meil ükskõik millise meie hobiautoga liikudes juba kütus otsas. Meie reisi keskmine kütusekulu tuli lõpuks koju jõudnuna täpselt arvutatuna 5,7 l / 100 km kohta, mistõttu sain peale puhkusesõitu veel ka kodus mitu päeva enne järgmist tankimist liigelda. Vahelduseks on selline vabadus kõige puhkuselisemaid tundeid tekitavam üldse!

Kokku kulus meil reisi peale koos kahe ööbimise ja kõigi väljas söömiste ning ostetud snäkkidega pisut üle 3 500 krooni ja selle aasta reisimiseelarves on seega veel ruumi. Paraku tuleb tunnistada, et vahet pole, kas lähed puhkama kodumaale või välisriiki, maksab see igal juhul mitu tuhat krooni ehk kulutus on mõlema valiku korral märkimisväärne. Seega võibolla planeerime oma järgmise puhkuse pigem siiski piiri taga. Seda enam, et vahepeal on lähisugulaste hulgast häid mõtteid antud.

Kuid neile, kes ammu Hiiumaal käinud pole, soovitan kindlasti. Väga rahustav kogemus!

Minu eilne valus, aga kasulik õppetund tõestab taaskord, et tegelikult mitte. Käisin nimelt jälle selles kesklinna suures spordihalli meenutavas poes, sest mõtlesin endale uued kingad osta. Minu isa, kes oli enne mind juhuslikult samas kohas ostlemas käinud, oli ühtlasi eelnevalt viidanud tõigale, et kõik on hetkel kõvasti alla hinnatud. Isegi Pierre Cardin’i ülikonnad olevat poole hinnaga, mis teeb need tavakodanikule juba peaaegu kättesaadavaks. Samuti olevat pool alla hinnatud täitsakorras kingadelt, mida mul just tarvis oligi.

Läksin seega oma silmaga veenduma ja pidin tunnistama, et tõesti – allahindlused olid muljetavaldavad. Kahjuks ei leidnud ma endale sobivaid kingi, kuid hakkasin “juba asjas sees olles” vaatama heledamaid ülikondi, mida mu garderoobis seni üldse ei eksisteerinud. No ja siis poole selle tegevuse pealt tuli ligi ka keegi müüjadaam, kes tavaliselt alati asjalikke soovitusi jagab. Ega mul ju ülikonda tarvis olnudki. Suvi juba poole peal ja riideid tegelikult muidki kapp täis. Siiski proovisin müüja soovitusel üht sobivat ülikonda selga ja nii ta jälle käest ära läks…

Kui ülikonnal on ikkagi hinnast mitu tuhat krooni alla võetud ja see istub hästi, on ju patt teda poodi jätta. Ja kui ülikond kotis, hakkad mõtlema, et tegelikult peaks selle juurde kuuluma ka sobiv särk ja lips. Needki on aga hetkel nii odavad, et miks mitte juhust kasutada. Ja siis veel püksirihm ka, sest egas valet värvi rihmaga kõlba tänaval ringi töllerdada. Seega tuli kõik need asjad veel täiendavalt kotti tõsta ja mõistagi päris mitu krooni nende eest välja käia. Kui toidupoes liialdades võib lisakulu olla mõnikümmend või mõnisada krooni, siis riietega on lugu karmim ja need võivad korraga viia rahakotist tuhandeid.

Kui minu eilsed ostud nüüd kõik vajaduse baasile taandada, siis mul ei olnud üldse neid riideid tarvis ja ainus põhjus nende ostmiseks oli ahvatlev hind!

Muidugi kasutan ma soetatud hilbud varem või hiljem ära, kuid tegin ostlemisel kaks olulist viga, mida inimesed ikka sageli teevad:
– külmutasin kapitali, mida saab raha teenimiseks kasutada, pikkade ja kaheldava vajalikkusega laovarude alla.
– teostasin ostud emotsioonide ajel puhtalt pseudovajadustest tulenevalt.

Leidub inimesi, kes tunnevad ennast pärast sisseoste joovastunult. Olen märganud, et tänu isikliku eelarve olemasolule on minu puhul viimasel ajal täiesti tavaline, et tunnen ennast palju või kalleid asju korraga ostes kohe peale tehingu tegemist täiesti kohutavalt.

Kuidas sa jääd poest välja tulles rõõmsaks, aimates kodus sellist graafikut ees ootamas?

Pere-eelarve ei ole mõistagi mingi kivisse raiutud asi ja teatud lõtkud peavad sellesse olema alati sisse planeeritud. Siiski, kui ma numbreid ja summasid mustvalgel kirjas ei näeks, ei tunnetaks ma mingit probleemi ja võiksin aasta lõpuni vabalt samas vaimus edasi lasta, hävitades tänu pseudovajadustele tuhandeid kroone. Seega ongi natuke hea, et ma ennast vahepeal tänu eelarve ja finantsplaani olemasolule halvasti tunnen – see on tulevikule mõeldes hädavajalik ja tervislik.

Mõelda vaid. Kui ma iga kuu selle summa, mis ma eile ja juba ka kuu aega varem eelarvest rohkem kulutasin, regulaarselt investeeriksin, oleks mul arvestades üsna mõistliku 5% aastatootlusega juba 5 aasta pärast kasutada 129 211 krooni. Pole üldse väike summa.

Teine võimalus on toimida nii nagu ma just tegin – see raha rahulikult laiaks lüüa ja viie aasta pärast omada 0 krooni. Kriminaalne pillamine!

Ma olen täiesti veendunud, et allahindlused ei tähenda säästu, vaid pigem lisakulusid ning olen oma nahal empiiriliselt tõestanud, et pere finantsplaani puudumine ei tähenda suuri sääste tänu paindlikule võimalusele allahindlusi ära kasutada.

Allahindlused ei ole mõeldud tarbijale olukorra ära kasutamiseks ja raha säästmiseks. Need on mõeldud kaupmeestele tarbijakäitumise ära kasutamiseks. Loogika on üsna lihtne – allahindlust mitte tehes jääksid kõik tarbijale vähevajalikud asjad kaupmehe lattu seisma ja ta ei saaks oma raha kasutada, aga nüüd seisavad need tarbija raha eest kuskil kodus kapis. Allahindlus ei tähenda kaupmehele kahjumit, sest selle rahaga, mis oleks tal muidu lattu külmutatud, saab tema minna juba järgmisele ringile ning rohkem teenida. Tarbija aga usub siiralt, et on teinud hea diili.

Mul on kahju, et olen piisavalt rumal ja pean seda kõike omaenese vigadest õppima, kuid eks tuleb nüüd aasta lõpuni oma uut püksirihma pingutada ja rõivaste eelarve tagasi normi saada.

Nüüd, kus meie kodusest pere-eelarvestamise algusest on terve aasta täis, panen siia kirja suurimad positiivsed ja negatiivsed üllatused vältimatutes kuludes, millega ma 2008. aasta detsembris arvestada ei oleks osanud. Võibolla on sellest veel kellelegi abi, sest ilma vastavaid kulukategooriaid jälgimata ei kipu reaalsustaju neile sageli õiglast hinnangut andma. Mina soovitan kindlasti hakata oma kulutustel silma peal hoidma, sest kui keegi oleks mulle enne sellega alustamist rääkinud vastavate kululiikide suurusest, oleksin ta ilmselt välja naernud. Paraku ebaõiglaselt.


Kõigepealt negatiivsed üllatused:

1. Ravimid ja arstiabi. Eelarvepuudujääk umbes 372,4%.
Jah, te näete õigesti ja tegu ei ole kirjaveaga. Täiesti tervete inimestena eeldasime, et 100 kr kuus keskmiselt külmetusravimitele on igati OK. 2008. aasta talvel ei olnud meie perest keegi ka kordagi kõvemini haige ning seega kulud madalad. Kõik oli suhteliselt kena kuni 2009. aasta lõpuni, mil korraga tuli gripp ning samal ajal selgus, et nii minu kui abikaasa hammaste olukord vajaks kerget ülekäimist. Kuna hambaravi on uskumatult kallis, siis ühtäkki olid kulud juba tuhandetes kroonides ning midagi ei ole teha – ka 2010. aaasta eelarve tuleb teha päris krõbe, sest lähemal uuringul selgus, et üks minu hammastest vajab tänu mõranemisele sel aastal ilmselt krooni paigaldamist ja see ei ole üldse odav lõbu.

2. Kingitused ja lilled. Eelarvepuudujääk umbes 60%.
Ma usun, et paljud pered ei oska oma kulutusi sünnipäevakingitustele ja lilledele ning jõuluajale õigesti hinnata. Kuna lähedaste arvelt kokku hoidmine pole mingi aktsepteeritav variant, siis seda kululiiki me vähendada ei plaani ja korrigeerisime vastavalt 2010. aasta eelarvet.

3. Toit. Eelarvepuudujääk umbes 28,5%.
Minu algselt eelarvestatu asemel kulutab meie täiesti tavaline kolmeliikmeline pere toidule tervelt ühe inimese jagu rohkem, kui algselt arvatud. Kui arvestada, et toidueelarve osakaal kogukulutustest on meie peres suuremgi pangalaenude omast, siis on antud möödapaneku mõju aastaeelarvele tõeliselt röögatu. Viimasel ajal on siiski tänu väljas söömise osakaalu vähenemisele märgata teatavat olukorra paranemist, kuid olen kindel, et suveperioodil muutub väljas söömine taas populaarsemaks. Alkoholi osaks on igakuiselt natuke alla 10% toidueelarvest ja me ei tarbi seda üldse palju ega regulaarselt.

 
Positiivsed üllatused:

1. Elektrikulu. Eelarveülejääk umbes 20%.
Kui 2008. aasta alguses arvestasime talvekuul tekkinud elektrikulu pealt oma planeeritava elektrikulu lootes väiksemale kulule suvekuudel. Reaalsuseks osutus, et tuleme aasta lõikes ilusti toime ka viiendiku võrra väiksema keskmise elektrikuluga.

2. Korteri kommunaalmaksed. Eelarveülejääk umbes 13,5%.
Selgelt on näha, et suvekuudel on korteri kommunaalmaksed tervelt 25% väiksemad kui talvel isegi vaatamata sellele, et suvekuudel lisatakse meie korteriühistus arvele suuremal määral remondifondi kogutavat raha. Ühtlasi võin sarkastilise vahemärkusena öelda, et meie kuludele ei avaldanud kevadel paigaldatud korteri veemõõtjad mingit mõju, mis on positiivne, sest ise kartsin kulude suurenemist, kuigi kõik teised KÜ liikmed arvasid, et kulud peaksid selle tulemusel vähenema, kuna olime ainsad terve KÜ peale, kellel mõõtjad puudusid ning seega oletati, et “veekadu” on lihtsalt kole suur ning seda juba niigi jagati teatud osas kõigi korterite vahel.

3. Eurolaenumaksete vähenemine. Eelarveülejääk umbes 11,5%.
2009. aasta teises pooles vähenesid minu eurolaenumaksed tänu 6 kuu keskmise Euribori langemisele pisut üle 23%. Sellega katab igakuised alkokulud vabalt ära, aga palju üle ei jää.

Nagu näha, on positiivsete üllatuste protsendid väga oluliselt väiksemad kui negatiivsete omad. Seega oli aasta alguses tehtud igati roosiline ja korralikku ülejääki tõotav eelarve pärast suvist korrigeerimist juba palju horisontaalsem ning mingit säästu ei paistnud kusagilt tulevat. Pigem terendas vähemalt teoreetiliselt ees aasta lõpetamine negatiivse rahavooga. Tänu sellele tõmbasime pisut tuure maha. Selle asemel, et puhkuse ajal pikemal reisil käia, sõitsime näiteks Leetu ja oli sellest hoolimata üle aastate esimene suvi, kus ka mina suure vee äärde pääsesin. Samuti hakkasime pisut rohkem kodus süüa tegema ja selle eest tuleb tänada ennekõike Janat, sest mina oska isegi helvestest putru keeta, rääkimata pannkookide küpsetamisest vms keerulisemast kraamist.

Võimalik, et tänu sellistele sammudele õnnestus meil aasta kokkuvõttes kenasti plussi jääda, kuid midagi tohutult rõõmustavat öelda ei saa. Sellist niiöelda puhast säästu, millega me mitte midagi ei teinud ja mis lihtsalt jäi regulaarse sissetulekuallikate ja väljaminekute vahena üle, kujunes kõigest 4,5% meie sissetulekutest ja seda on ikka armetult vähe. Selles mõttes tuleks vist endale ja oma perele ka head uut aastat soovida, sest me peaksime olema palju enamaks võimelised, kui rohkem pingutaksime.

Kuid aitab jutust. Hakkan nüüd jälle eelarvet paika joonistama, sest mulle näib, et kui ma just Jürgen Ligi appi ei kutsu, siis meie 2010. aasta pere-eelarve võib miinusesse jääda ja see oleks tõeliselt lubamatu.

Minu tükk EestimaadMul on selgelt meeles, et oli tavaline tööpäev. Ilmselt mingi rahulikum periood, sest tohutult kiireid lõpetamist vajavaid asju häirimas ei olnud. Jäin moniorist kõrvale vaadates silmi puhkama ja mõtlema – enda elu, raha, töötamise ja muu sellise olulise peale. Võimalik, et samal ajal olin teinud suuremaid kulutusi. Võimalik, et need kulutused olid mõttetud ja samas ikkagi suured. Ma ei mäleta seda, kuid mäletan täpselt, et tabasin end mõttelt, et olen inimesena halbade isikuomaduste vms tõttu võimetu teadlikult raha säästma seda kuskile pangaarvele kogudes. Mulle tundus, et ma suudaksin aastas säästa kümneid tuhandeid kroone, kui ma ainult sellega tegelda tahaksin. Umbes nagu suitsetaja võiks iga päev suitsetamise maha jätta.

Säästmise võimalikkus justnimelt “tundus” mulle üsna arvestatav, sest mingit eelarvestamist ma ei teinud ja kuludel silma liialt peal ei hoidnud. Samas olin märganud, et kui töö juures oli kiirem periood ja eraelus sellest tulenevalt kulutusi vähem, kogunes mõnel kuul pangaarvele täitsa korralik jääk, mis järgmistel kuudel jälle kiirelt sealt kadus. Selle raha säästmise asemel lõin need kümned tuhanded seni vabalt autode või muu sarnase peale laiaks. Üleüldse  oli mulle säästmise mõte kuidagi vastik – vanamoodne, ebapopulaarne, ihnsusele viitav. Sain aru, et kui ma midagi ei muuda, siis avastan ennast sama tegemast ka viie, kümne ja viiekümne aasta pärast, olemata sealjuures püsiva vara mõttes kuskile arenenud ning omamata mingit arenguperspektiivi.

See pidi muutuma. Kuna ma juba ütlesin, et säästmine tundus mulle liiga vanamoodne, otsustasin nimetada oma säästud ringi – investeeringuteks. See on hoopis lahedam väljend. Investeeringuid ei tehta tähtajalisele hoiusele. Pankade poolt pakutavad fondid jms olid minu jaoks selgelt liiga vähetootlikud. Aktsiatega on stabiilsel turul olukord üsna sama – stabiilne kasv ei eruta ja ei paku pinget. Seega välistasin enda jaoks regulaarsed maksed mingisugustesse fondidesse, kindlate summade eest aktsiate ostmise (milleks mul poleks ka distsipliini jätkunud) ning otsustasin proovida investeerida millessegi, millest ma midagi ei tea. Selleks oli kinnisvara. Üldse läks kinnisvara ostmine tol ajal järjest enam moodi ja regulaarsed laenumaksed igal kuul on piisavalt kohustuslikud, et vähemalt see osa oma sissetulekust õnnestub laenu korral selgelt säästa.

Kuna ma ei olnud kunagi lugenud Robert Kyosaki raamatut “Rikas isa, vaene isa” ja korterite hinnad näisid mulle sellel turul üldse täiesti müstiliselt kõrged, siis neid ma ei kaalunud. Samuti ei tulnud kõne alla majad, sest need on ikka palju kõvemas hinnaklassis, kui mina enda sissetulekuga oleksin lubada saanud. Samuti kaasneb nii korterite kui majadega amortisatsioon. Üks kindel asi, millega midagi eriti juhtuda ei saa ja mis pikas perspektiivis odavamaks muutuda ei tohiks, näis olevat maa. Maaga on see lugu, et elu liigub paratamatult linnastumise suunas. Linnad kasvavad pidevalt ning kolmekümne aasta pärast on Tartu või Tallinna piir kilomeetreid eemal sellest, kus ta on täna. Seega hakkasin otsima maatükki linna ääres. Hirmus mõttetult kallid olid. Eriti kalliks olid muutunud Tartu ja Tallinna veer, aga mingil põhjusel oli kallis ka Võru ümbrus. Ida-Virumaa on kahtlane piirkond. Lääne-Virumaalt on pärit Jana, minu abikaasa. Pärasti mitmeid kuid väldanud otsinguid vaatasin Rakvere ümbrust ja üks maatükk jäi silma – hea tee, linna piirist 5 km (mis on tänase Rakvere mõistes tohutult pikk vahemaa), kahel küljel naabermajad, elekter ka ligidal ning suurus pisut üle 3 ha. Paistis suhteliselt normaalne ja otsustasin ta ära osta.

Nüüd olen juba mitu aastat selle maatüki laenumakseid maksnud. Vahepeal on tulnud päris korralik majanduskriis, mis on kinnisvarahindadest kõvasti õhku välja lasknud. Seega minu näide ei ole kindlasti kõige õnnestunum versioon investeerimisest, sest tegelikult peaks sääraseid investeeringuid tegema just praegu, kui on turu madalseis. Kuid kas pikas perspektiivis ongi suurt vahet? Ma ei ole seda investeeringut teinud ju spekuleerimise eesmärgil ning kavatsen 20 aasta jooksul, makstes teatud lõivu pangale, selle maatüki täielikult välja osta ja alles siis realiseerida. Mulle pigem näib, et 20 aasta pärast ei mäleta paljud enam käesolevast majanduskriisist midagi. Käibel on ilmselt euro ja inimesed ostavad jälle ATV-sid, mootorrattaid ja ehitavad papist maju linna äärde. Rakvere on arvatavasti selleks ajaks vähemalt paari kilomeetri võrra kasvanud. Ehk olen ma liialt optimistlik, mis on sageli juhtunud, kuid miskipärast on mul tunne, et selleks ajaks on minu investeeringu väärtus mitmekordistunud. Isegi kui nii ei lähe, siis on mul selleks ajaks vähemalt midagi oma lapsele pärandada.

Muidugi on täiesti reaalne variant, et vahepeal tuleb sõda ja kogu kinnisvara natsionaliseeritakse. Siis on nagunii kõik investeeringud mõttetud, kuid muutuvad ajad, muutuvad riigikorrad. Kunagi äkki saab minu lapse-lapse-lapse-laps sel juhul tagastatud pärandi Rakvere linnas? Miski pole võimatu.

Selle konkreetse maatüki maksed on sisuliselt nii väikesed, et ma ei tunnetanud mingit vahet oma väljaminekutes sellest hetkest, kui esimesi makseid tegema hakkasin. Niimoodi, ilma suurema riskita, on mõnus laenu võtta, sest päris kindlasti ei osutu töökoha kaotamine nii suureks probleemiks, et seda laenu ära teenindada ei suudaks. Vastasel juhul oleksin kogu selle raha igal kuul ära kulutanud sama moodi nagu varem. Arvestades paljude noorte inimeste heitlikku iseloomu, võiks sellisest iseenda poolt tekitatud sunniviisilisest igakuisest investeerimisest olla päris paljudele abi. Minul küll oli.

See oli minu esimene investeering, millega kaasnes kindel raha paigutus igal kuul ja peab ütlema, et seni olen vaatamata ümber toimuvale kaosele ise jätkuvalt rahul. Kahju on sellest, et ma ei saa tõesti iga päev vaadata, kui palju mu raha fondi kogunenud on. Täna vaadates näeks see ilmselt välja nii, et olen kaotanud 50% investeeringust. Kuid pikas perspektiivis see kindlasti nii ei ole. Lisaks on sedasorti investeering kuidagi hingele hea – mulle reaalselt kuulub midagi, mida ma saan ja tohin kasutada nii nagu hing ihkab. Muidugi saab jälle öelda, et pikas perspektiivis oleme kõik surnud, kuid ka pensionifondid jms säästude kogumise võimalused ei ole just lühiajalist laadi. Seega tegelikult vahet pole.

Puht subjektiivselt ja emotsionaalselt on aga hästi hea tunne, kui mõnikord Jana vanematele külla sõites “oma maalt” perega läbi käime. Juba see on minu jaoks palju väärt.