Vaade minu maamajale Maria silla pealt

Vaade Neuschwansteini lossile Marienbrücke sillalt

Täna on minu viimane päev Hiinas ja homme sõidan ära Hong Kongi, et ülehomme Eestisse lendama hakata. Arvasin, et oma siinoleku aja jooksul ei kuule ma kordagi teist eestlast peale oma hea kolleegi, Andrese. Aga võta näpust. Täna sattusime siin Shenzhen’i linna Shekou piirkonna Ming Hua kuivamaamerelaeval juhuslikult WC-sse minema, kui omavahel arutamise vahele kostis sulaselges matsikeeles: “Kas mu kõrvad kuulevad õigesti?”

Jah, need kuulsid õigesti –  ja jah, keegi eestlane oli samuti tööasjus Shenzhen’i sattunud.

Saime ka kiiresti veel teada, et tema naine oli Hong Kong’i jäänud ja et kuna pool kuludest kannab tööandja, oli ta omaenda kuludega enda naise komandeeringusse kaasa võtnud. Väga mõistlik mõtlemine, arvestades, et täna oli näiteks õhtul veel pimedas siin 24 kraadi sooja ja üldse olemine väga mõnus. Kindlasti parem kui Eesti -8 C, sool, Savisaar, auklikud teed, tolm, sopp ning lumesadu. Neetud parasvööde, eksole, kus isegi jaanipäeval on +15C ja sajab seenevihma, nii et sõnajalaõis jäädavalt udusse mähkub ning leidmata jääb.

Kusjuures üks väga hea asi, mis siin subtroopilises kliimas viibides selgeks on saanud, on see, et kuna siin vast on mingi 3,5 inimest ühe sääse kohta, siis erinevalt Eesti suvest mingeid putukaid õhus lendamas ei tähelda, samas sääsed iseenesest eksisteerivad ja on samasugused nagu Eestis. Neid lihtsalt on nii vähe, et kunagi ei satu sinu juurde. Ma ei kujuta üldse ette, et Eestimaal oleks selline olukord 5 aasta jooksul, et päike on loojunud, tuult ei ole, sääski ei ole, sooja on 24 kraadi ja väljas on ideaalne lühikeste riietega olla. MITTE MISKI EI HÄIRI!

Selle olemise peale ostsin oma kallile pojale ühe puldist juhitava, väidetavalt küroskoobiga varustatud Hiina helikopteri, mis varsti katki ära läheb, võtsime paar kolm kuni neli õllemari ja tõotasin endale, et kui elu võimaldab, kolin Eestist ära kuskile, kus on päriselt ka hea elada ning seda mitte elatustaseme või nõmedate materiaalsete olude mõistes, vaid täiesti sulaselgelt just kliima poolest. Mulle väga sobiks Lõuna-Saksamaa või Austria kliima ja olustik. Mäed, Alpi aasad, rohelus segatuna ideaalse asfalti, puhaste autode, võimsa loodusega ja muu sellise elamisväärsega. Selle nimel tasub töötada ja pingutada.

Andku Eesti Vabariik ja kallid patriootidest kaasmaalased mulle andeks, aga ma ei taha oma riigile tulumaksu maksta lihtsalt selle jaoks, et sääskedest surnuks puretud saada, tajuda imelikke skandinaavialikke ahistavaid piiranguid alkoholi, tubakamüügi jms suhtes ning teada, et ma ei saa endale kunagi mitte sittagi lubada.

Parem elan nagu immigrant arbuusiseemneid suunurgast sülitades, aga tõepoolest nii vabalt nagu ma ise tahan ja sellises kliimas, mis mulle meeldib. Kui me juba maailmakodanikud olla tahame, siis miks mitte olla seda seal, kus endale meeldib. Üheksakümnendatel, kui Eesti oli veel nagu metsik lääs, kus elu täpselt nii hea, kui selle ise endale tegid, oli siin huvitav, aga iga aastaga muutub olukord üha sotsiaaldemokraatlikumaks. Ja nii ma enam ei näe ühtegi põhjust peale sõprade ja Eesti keele pikas perspektiivis Eestis elamiseks. 

Miks Teie kõik Eestis elada tahate?