Mida vanemaks saad, seda rohkem hakkad paratamatult mõtlema, et kui siirad on soovid, mida inimesed teineteisele viisakusest ja harjumusest soovivad ning kas nendes on ka reaalselt sisu. Eesti inimeste puhul võib öelda, et tavaliselt on soovid tõesti siirad, sest meie kliimas ja rõõmutus ühiskonnas me tegelikult soovime teineteisele head vaatamata kuvandist, mis meie rahvusest on loodud.

Selle aasta jõuluaeg ja aastavahetus on meie peres möödunud suhteliselt tõbistena, seega eriti põhjust mõelda, mida ütleme. Pähe tulevad kaks närvesöövat väljendit, mida on ka teised varem tähele pannud ja mis taaskord päevakorda kerkisid.

Esimene neist kõlab: “Head vana aasta lõppu!”

Milleks selline soov vana-aasta õhtul? Mis vahet seal enam on, kui oluliselt hästi see mõni aastast alles jäänud tund möödub. Terve aasta on ju juba nagunii läinud täpselt nii hästi või halvasti nagu ta läinud on. Inglise keeles pole sellist väljendit üldse minu teada olemas, samuti väidetavalt puudub see vene keelest, seega on eriti naljakas, kui ühtäkki hakkavad eestlaste telefonid piiksuma ja saabuvad aastalõputervitused. Tavaliselt on need jällegi siirad, ent sisu sellisel väljendil reaalselt ei ole.

Teine sama imelik soov on: “Palju õnne sünnipäevaks!”

Seda on kolleeg Kristjan ka varem välja toonud, kuid tahaksin seda veelkord teha, sest vanust ka juba 30 aastat ja seega iga järgnev sünnipäev on kuidagi kurvem. Mis mõte on soovida õnne ainult sünnipäevaks? Inimesel on möödunud terve eluaasta, mis on igati kurb. Järgmine aasta on ees, mis võiks tulla ilus. Ja siis me soovime õnne ainult sünnipäevaks. Naeruväärne koonerdamine.

Head uut aastat on aga igati asjakohane soovida, sest see soov kehtib terve aasta ja seda võiks vabalt soovida ka sünnipäeval!