Poleks arvanud, et see hetk nii ruttu kätte tuleb, kus saan ka öelda, et mind on omaenda füüsiline vorm huvitama hakanud. Sestap otsustasime abikaasaga nädalavahetusel seada sammud tenniseklubisse. Igasugu jõusaalid mulle ei niiväga ei meeldi, küll aga sobivad hästi kõik tegevused, kus saab arvutada punkte, ennast liigutada ja teisega mingil teemal dialoogi pidada.

Kunagi aastaid tagasi, ülikooli ajal sai squashi mängitud. See oli ka tore. Sedapuhku aga otsustasime tennise kasuks. Ei saa öelda, et mulle lapsepõlves ei oleks sulgpall kiviga raskuse andmiseks täiendatuna meeldinud ja tennis on sisuliselt ju ka reketiga pallile pihta saamise üritus. Seega igati loogiliseks jätkuks. Minu üllatuseks ei olnud see tennisemängimine ka üle mõistuse kallis võrreldes igasugu spordiklubitasudega. Muidugi eriti hea kulude mõttes tuleb see, kui vastaspool on teisest “leibkonnast”, sest siis jaguneb väljakutasu kahe vahel. Kuid aegajalt kannatab ka ühe pere liikmetel seda mängu harrastada, et veri jälle soontes korralikult käima saada.

Naisterahva vastu tennist mängida on minu puhul igati OK, sest vähegi tugevama vastase korral sureks ma ilmselt väljakule ära ja see oleks minu viimane sportimine. Võin jumala kindlalt öelda, et meil oli väga lõbus. Jalad on täna mõnusalt valusad ning kogu see veedetud aeg ei muutunud põrmugi tüütuks. Kusjuures, minu suureks rõõmuks läksime oma esimesele tennisetreeningule ka nagu stiilipeole, sest väga lahe on minna päikeselise ilmaga puhta kupeemercedesega tenniseklubi ette, võtta elegantse liigutusega pagasiruumist joogipudel ja varustus ning heatujuliselt sportima siirduda. Selline tunne on, nagu oleks 20 aastat vanast 300 CE-24 reklaamprospektist välja astunud.

Varsti peaks veel selle laulusalmi esimene pool ka kätte jõudma, siis võiks päris rahule jääda:

Ei pea sa muret tundma igast pennist
Su kohta öeldakse, et oskad elada
Et olla vormis mängid teisipäeval tennist
La-la-la-la-la-la-la-lalla-lalla-laa