Üleeile õhtul juhtus väga kummaline asi. Minu 8-aastane poeg, kes käib teises klassis, muutus õhtul peale duši all käimist väga kurvaks ja kui ma küsisin, et miks ta kurvastab, ütles ta mulle, et ta väga loodab, et tal läheb kõik hästi. Küsimuse peale, et mis see kõik olema peaks, mis hästi läheb, hakkas ta nutma ja ütles, et ta väga kardab, et ta ei saagi miljonäriks ja edukaks ja kuulsaks teadlaseks.

Selle peale muutusin kurvaks hoopis mina ja kuigi ma teda lohutasin ja ütlesin tõtt, et ta on alles nii väike, et kõik uksed on tema ees nagunii veel lahti, sain aru, et võibolla olen oma motivatsioonijuttude, edule suunamise ja suurte lootuste üles näitamisega hoopis talle emotsionaalselt kurja teinud. Nii väike laps ei peaks nii suurte asjade peale üldse nii tihti mõtlema. Ta peaks mängima ja elust ning lapsepõlvest rõõmu tundma, ebaõnnestuma ja õppima õnnestuma, mitte närveerima selle pärast, kas ta ikka suudab kõiki lootusi täita.

Ühiskonna surve inimesele on tänapäeval päris suur ja nii võimegi vahel oma kasvatamiste ja moodsas keeles “coatchimisega” liiale minna isegi kui me ei sunni last otseselt midagi tegema. Selline sisemise motivatsiooni ja pinge tekitamine ei pruugi alati hästi lõppeda, sest ühel hetkel saab ka oma vanematest väga lugupidaval kujuneval inimesel sellest kõigest kõrini ja siis ei pruugi meie lapsed enam meiega päris samale lainele jääda ega ühiskonna liikmed olla tahtagi. Parem oleks ehk seda suurt vastutustunnet lisada väga aeglaselt ja sammhaaval, et laps jõuaks endas selgusele jõuda ja talle eesootavad suured väljakutsed nii kohutavana ei näiks.

Lapsed ei pea olema superinimesed. Nad on mõõduka suunamise korral nagunii targemad ja tublimad kui nende vanemad, sest see on inimkonna arengu paratamatu tingimus. Püüan tulevikus olla selles osas pisut tähelepanelikum ja ehk vähem omalt poolt stressi põhjustada. Suunamine on mõistagi vajalik, aga veelgi vajalikum on mõnikord jätta ruumi lapsel ennast ise leida.