P7230417_400x300Eile jõudis lõpule viimaste aegade suuremaid finants- ja kotispõrsaostušedöövreid, kui minu paari nädala eest müüdud 1999. aasta VW Passat Variant 1,9TDI asemele sigines sama aasta Audi A4 1,9TDI. Kõigepealt siis Passati müügist. Võib öelda, et eelmine kord, kui ma mõne autoga niisama kõvasti hävisin, jäi sellesse aega, kus Eesti kaotas mootorsõidukite impordi tohutud aktsiisimaksud. See oli ehk millalgi 2003? Ei mäleta enam. Toona ostsin enne autodhindade kukkumist 80 000 krooniga W124 kerega Mercedese, mis kaotas väärtust 2 omamisaasta vältel 80 000 kroonilt 45 000 kroonile, mis teeb pisut üle 40% langust ja aastaseks rahaliseks hävinguks tuleb 35 000 / 2 = 17 500 krooni. Seda on väga palju. Tervelt ~1460 krooni kuus. Tavaliselt on mul õnnestunud autot omada nii, et hinnalangus mind ei puuduta. Seega on kõik miinused üle 10 000 kr aastas täiesti vastuvõetamatud ja ma ei ole oma pere-eelarvet selliseid kahjumeid kandma planeerinud.

Passatiga õnnestus nüüd isegi senine rekord purustada, kuna auto sai soetatud vahetult maailma ja Eestit tabanud autohindu hävitava majanduslanguse künnisel, 2008. aasta sügisel. Tema ostuhinnaks tol hetkel kõik kapsad ja kaalikad sisselööduna kujunes 81 500 krooni, mis ei olnud Saksast tulnud auto kohta palju, kuid siiski piisavalt. Auto müügist täpselt 1 aasta hiljem, 2009. aasta sügisel sain pärast müügikulude mahaarvamist 62 000 krooni. See tegi aastaseks hävinguks 19 500 krooni, mis on ligi veerand selle auto algsest hinnast. Kohutav! Igakuiseks negatiivseks rahavooks tuleb seega 1 625 krooni. Kusjuures, on väga suur tõenäosus, et sama autot järgmisel kevadel müües oleksin ma sama hinna saanud, sest nende autode kiire hinnalangus on lõppenud. Siis oleks aastaseks hävinguks olnud “vaid” 13 000 krooni. Kuid kaua sa ikka ühe autoga sõidad, eksole, sest ta esiteks tüütab ära, kuid teiseks hakkab ju millalgi remonti ka nõudma.

Üleüldse võib positiivse külje pealt öelda, et eelmainitud Passat on minu autodest üks kõige odavamate ülalpidamiskuludega auto olnud ja selles osas kindlasti trumpab eelmainitud Mercedese aastaste kogukulude osas vabalt üle. Selles mõttes, et kütust ta praktiliselt ei võtnud, õlivahetusi jõudsin selle aja jooksul teha kaks korda ja kõik, mida ta korraspüsimiseks vajas, oli veel vaid ühe poolteljeotsa vahetus kohe alguses ning ühe poolteljekummi vahetus (mõnisada krooni) nüüd enne müümist. Kevadel müües aga oleks pidanud tegema täieliku poleerimise ja puhastamise (~1500 krooni) ja pisut värviparandusi (~1500 kr). Ja kuna tal puudus kliimaseade, siis kevadel müües märkavad seda kõik kuidagi paremini. Istmenurk ei olnud enam samuti päris uus ja võibolla oleks kevadel pärast intensiivset talvemantliperioodi seda parandama pidanud. Seega hea, et odavalt praegu ära anda sain.

See häving tuli varem või hiljem võtta. Seega ma väga ei põdenud ja hakkasin kohe uut autot otsima. Mõistagi pidi seegi olema 1.9TDI VW grupilt. Audi on teatavasti samuti VW. Kuna sedaankerega 1.9TDI Audi A6 on võimalik mõistliku hinnaga osta vaid siis, kui omanik ära sureb ja tal pärijaid ei ole (otsige ise, kui soovite), siis sobiva alternatiivina jäid sõelale vaid Audi A4 ja VW Passat. VW Passateid pole sedaankerega võimalik ka osta, sest Passati omanikud on kõik kõvad praktilisuse hindajad. Olen kuulnud statistikat, et 85% uutest Passatitest on universaalid ning sedaankerega diisel pole arvestades nõelte vähesust ja heinakuhja suurust mingi päriselt ülesleitav võimalus. Seega kaldub kaalukeel pigem A4 poole, sest nende ostmine on mõnevõrra lihtsam. Odavalt neid muidugi ei saa, aga see polegi niiväga eesmärk, kui ei soovi puhtalt vahenduseks autot osta. Pärast mõnenädalast surfamist jäi lõpuks sobilik eksemplar silma. 1999. aasta face-liftiga must sedaan A4 1.9 TDI, 81 kW manuaal. Peamine miinus – salongis pole puitu. Kuid muud kohustuslikud asjad nagu must värv, kliima, taga peatoed ja valguspakett on olemas ning autoga tulid lisaks allolevatele talverehvidele kaasa originaalvaluvelgedel praktiliselt kulumata suverehvid.

Audi A4 1999 1,9TDISelle auto ostmine oli selles mõttes täielik “põrsas kotis” variant, et raha tuli üle kanda kellegi Aysel Yomralioglu nimele, kes elas Saksamaal ja masinaga ringi sõitis ning mõistagi ei olnud ei mina ega keegi teine eestlane autot oma silmaga näinud. Küll aga kuulnud juttu, kuidas ta pidi nii korras olema nigu oleks ainult 80 000 km sõitnud. No kindlasti, seda türklaste juttu tasub alati hästi tõsiselt võtta. Komisjonikauplus lubas pühalikult masina teele panna, kui raha laekunud on. Kandsin kogu raha üle ja ennäe imet, panidki kurjamid auto õigel ajal õige treileri peale.

Peab ütlema, et antud internetiost õnnestus ikka väga hästi ja auto on kindlalt loodetud seisukorras, kui mitte paremas. Selles mõttes, et niimoodi internetist auto ostmisel tuleb ikka arvestada kerge värvimiskuluga, salongi remondi ja veermikuremondiga (seda nagunii). Antud masina puhul oli vaid üks 250-kroonine mõlk kõrvalistuja uksel, salong on suht korras ja ainus, mis kõpitsemist (ehk raha) vajab, on veermik. Aga see vajab igal juhul tegemist ka siis, kui auto Saksamaal ise üle vaatad. Seega olen väga rahul ja ainus murettekitav asjaolu on see, et masin on jälle selles neetud või maagilises 80 000 hinnaklassis, kus tavaliselt toimub kiire kukkumine. Selle vältimiseks tuleb valvel olla ja võibolla juba kevadel auto maha müüa, et mitte suuremast hinnasulast osa saada, sest suvel saab hobiautodega ka liigelda.

Tuld!