Mitte kunagi ei ole see mulle kohale jõudnud paremini kui sel nädalal, kus tuleb otsustada, kes sellest ettevõttest, kus ma töötan, sõidavad Hiinas toimuvatele vormikatsetustele. Ma ei ole kunagi Hiinas käinud ja nüüd oleks see võimalik. Aga eriti nagu ei viitsiks minna. Mõni reisihuviline võib üllatuda, et millest selline nõme ja arrogantne käitumine tasuta võimaluse puhul. Vastuse aga võiks esitada küsimusena. Mida pakub mulle see pingutus?

Kas saadav elamus on seda väärt, et taluda pikka lennureisi, kohanemist erinevate ajavöönditega, meeleheitlikku kõhu- jms nakkushaiguste vältimist ja suure tõenäosusega vaevalist suhtlemist kehva inglise keelt oskavate inimestega? Ma ei ole selles kindel.

Kui mul oleks mingi isiklik ärihuvi sinna kohale lennata, oleksin ma ilmselt teist meelt. Aga mis suhtes võiks olla mulle kasu(m)lik lennata mingisse erimajandustsooni, kus hinnatase on ehk veidi madalam kui siin, kui maailm on niigi sedasama jama täis, mida seal suure tõenäosusega eest leida võib (vt ka www.alibaba.com)? Ma olen skeptiline, et see reis võiks pakkuda kontakte ja võimalusi, mis mind isiklikus plaanis haljamale oksale aitaks. Võibolla räägiksin teist juttu, kui lend läheks Indiasse või Vietnami, sest seal on hinnaeelised arvatavasti veel olulised. Väidetavalt on aga see osa Hiinast juba hindade poolest peaaegu siinsel tasemel ja seega tundub kuidagi eriti ebahuvitav.

Kas mind erutaks sealse kultuuri, kliima, toidu jms kogemine? Taaskord tuleb vastus eitav, sest kõige selle kogemine on palju mugavam kodust lahkumata. Internet, televisioon jms on kogu maailma teinud imepisikeseks. Uudised ja informatsioon levib millisekundite jooksul ning puudub igasugune vajadus Eesti piirest väljuda kogemaks praktiliselt kõike sedasama, mida koha peal, aga palju turvalisemalt ja kindlasti väiksema vaevaga. Tõenäoliselt suudaksin kodus viibides kättesaadava info abil õppida ära mõne traditsiooni või käitumistava, mis on Hiina kultuurile omane, aga ei suudaks seda teha selle lühikese nädala jooksul seal viibides. Pealegi – toidu argument langeb nagunii ära, sest korduvalt samas piirkonnas komandeeringutes viibinud kolleegide sõnutsi tohib koha peal einestada ainult Mac’is või teistes sarnastes rahvusvahelistes toitlustuskettides, mis tahavad ja suudavad tagada korralikke hügieenitingimusi. Seega saab Hiina toitu süüa küll Tartus, aga mitte Hiinas.

Milliseid uusi teadmisi ja elamusi pakub tänapäeva inimesele üldse välisreis? Võin üsna kindlalt väita, et mitte midagi üllatavat. Sellest tundest ajendatult on valitud ka käesoleva postituse pealkiri. Olen varemgi maininud, et inimesi on üha raskem üllatada. Info levik ja teaduse areng on nii kiire, et kõike peetakse juba iseenesestmõistetavaks. Kui 100 aasta eest jooksid poisikesed linnas autole järele ja käisid raha eest laadal ahvi vaatamas, siis tänapäeval imestame pigem selle üle, et miks ei ole kosmosest veel korralikku eluvormi välja kaevatud. Meid paneks korraks imestama, kui seesama laadaahv pimedas värviliselt vilguks, aga kohe kui oleme internetist ära vaadanud selgituse, kuidas teadlased tema geene muutnud on ja see kõik tänu ainevahetuse ning nahapinnalt erituvate ainete vaheldumisele võimalikuks osutub, ei saa me aru, miks selliseid ahve juba lemmikloomade ja dekoratsioonielementidena ei müüda.

Selleks, et näha hiinlast ei tule minna Hiinasse. Selleks, et näha andekat hiinlast võib vabalt Youtube’i käima lasta ja sellist ei näe kindlasti isegi Hiinas viibides niisama naljalt. Ühest küljest on see kohutav, sest niimoodi kaobki tasapisi vajadus kodust väljuda. Kaob mõte ja motivatsioon kogeda päris maailma, sest päris maailm on ohtlik, ebamugav, sageli kallis ja pingutust nõudev. Ja on tõepoolest reaalne oht, et niimoodi tasapisi, aastasadade jooksul muutub inimkond täielikult paikseks, oma kapslis viibivate mõtlevate kookonite kogumiks ning selle kõik, mis nõuab liikumist, teevad meie eest ära tehnika ja arvutid.

Just selle vältimiseks tuleks siiski see komandeering ette võtta. Tõestamaks endale, et ma eksin.