Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: töö

Siin ühe minu blogipostituse tagasisidena laekus kommentaar, mille kohaselt säästmine on mõttetu ja selleks, et saada rikkamaks, tuleb rohkem teenida. See on tegelikult matemaatiliselt vale.

Rikkus = VaradKohustused

Kui me midagi ei säästa, pole võimalik saada rikkamaks, sest meie varad ei suurene.

Nagu ma olen korduvalt välja toonud, ei tähenda säästmine üksnes raha kogumist sukasäärde. Säästmine võib tähendada nii füüsiliste varade soetamist kui investeerimist likviidsematesse varadesse nagu näiteks väärtpaberid või fondiosakud ning säästa on mõistlik selliselt, et inflatsioon sinu sääste mõnusasti umbes 5% aastas ära krõbistada ei saaks.

Kuid pealkirja juurde tagasi tulles, on säästmine enamasti rohkem teenimise eeltingimuseks.

Jah, kõvasti pingutades on võimalik enese kvalifikatsiooni tõstmise ja harimise teel hakata rohkem teenima ka mitte midagi kõrvale pannes, kuid ikkagi tuleb kuskil piir ette, sest meil kõigil on vaid 24 h ööpäevas ja eeldusel, et sa ei satu olema keegi kellele makstakse piiramatult vaikimise eest, on teatud tasemest edasi rohkem teenimiseks väljapääsmatu oma säästude teenima panemine. Kui sel hetkel sääste pole, ei ole edasine sissetulekute suurenemine peaaegu võimalik.

Miks siis ikkagi säästmine aitab rohkem teenida?

1. Passiivne tulu investeeringutelt

Säästetud raha on võimalik investeerida ja sel moel enesele passiivset tulu teenima panna. Näiteks aktsiate omamise eest saab neid natukenegi mõistlikult valides dividende ja raha hoiustamisel on võimalik saada intressitulu (kuigi väga väikest). See on sissetulek, mis tekib su tavapärasele pingutusele lisaks lihtsalt selle eest, et sul on sääste.

2. Investeeringute väärtuse kasv

Kes investeerib aktsiatesse, kes kulda, kes kinnisvarasse, veinidesse, kunsti või jumal teab millesse. Säästude eest saab midagi soetada, millel on komme pahatihti ajas kallineda. See midagi on võimalik õigel hetkel maha müüa ja oma varade seis tänu teenitud hinnavahele täiesti uuele tasemele viia. Seda võib erilise õnne korral käsitleda sissetuleku hüppelise kasvuna. Kuid rahulikuma keskkonna ja tagasihoidlikuma investeerimise korral on ikkagi võimalik investeeringute väärtuse vahesid järjekindlalt “ülesnoppides” oma säästud ja sellest tulenevalt ka oma tulud järjest kõrgemale tasemel viia.

3. Võimalus kasutada soodsaid võimalusi

Seda juhtub ikka väga tihti, et me ei saa kasutada häid võimalusi teenida natuke lisa, kuna meil pole praegu piisavalt säästusid, mida kasutada. Minuga juhtus see viimati näiteks eelmisel nädalal ja kuigi me ei saa seda iial teada, arvan ise, et seetõttu jäi mul teenimata vähemalt 100 eurot. Kui sul on säästetud vabasid vahendeid, saad õigel hetkel teha soodsaid tehinguid. Selge on see, et iga tehinguga on seotud riskid, aga neid mõistlikult maandades on tänases maailmas nii palju võimalusi osta odavamalt ja müüa kallimalt, et selleks tuleb lihtsalt silmad lahti ja pea selge hoida.

4. Võimalus vältida kalleid tehinguid

Kui sul ei ole sääste, oled sundseisus kohe kui sinu elu ei lähe täpselt nii nagu planeerisid. Oletame näiteks, et su külmkapp läheb katki. On vaks vahet, kas ostad uue kohe välja või võtad järelmaksu. Ja kui sääste ei ole, ei ole väljaostmine võimalik. Samas külmikuta on võibolla praegu aknast välja vaadates täitsa ok, aga suvel päris raske ära elada. Kaudselt tähendab järelmaks krediidikulude tõttu tulevikus sinu jaoks reaalselt vähem raha, mida kulutada, mis tähendab sisuliselt väiksemat sissetulekut. Mõistlik on seda vältida juba täna säästes.

5. Võimalus öelda “ei” kehvadele pakkumistele

Kui miski pole sinu jaoks soodne, aga sul ei ole ka raha, et järgmisel nädalal süüa osta, haarad sa suure tõenäosusega ka igast õlekõrrest. Näiteks kui sul ei ole ühekorraga ei tööd ega raha, on tõenäoliselt tarvis äraelamiseks ikka midagi teenida ja sundseisu sattudes müüd ennast üsna kindlasti kaugelt alla selle hinna, mille saaksid siis kui sul oleks piisavalt säästusid äraelamiseks ja paremate pakkumiste otsimiseks. Seega sinu säästud aitavad sul otseselt rohkem teenima hakata. Sama moodi tekib sul piisava reservi korral võimalus oma praeguse töö asemel kaaluda teisi variante, sest risk ei tundu ühtäkki enam nii suur kui tead, et saad mingi aja ka sissetulekuta hakkama.

6. Julgus ja enesekindlus

Kui sul on piisavalt tugev tagala, tunned ennast hästi ja ei muretse ega närveeri nii palju. Sa magad paremini, näed parem ja rõõmsam välja, su otsused muutuvad tasuvamaks, sa ei ole pisiasjade suhtes nii kriitiline ja sinuga on palju mõnusam suhelda. See on nagu mingi sära sinu silmis, mida inimesed märkavad ja see aitab sul peaaegu automaatselt viibida heas seltskonnas ja olla hinnatud. Ei ole vale ütlemine, et seal kus on, sinna tuleb ikka juurde – see juhtub märkamatult, aga see juhtub tasapisi juba sellest hetkest kui sul tekivad esimesed arvestatavad säästud.

Ma ei toonud siin teadlikult näiteid, sest siis veniks see postitus kilomeetripikkuseks, aga kui sa mind ei usu, siis proovi ise ja veendu, et ma ei valetanud üheski asjas.

Kuna ma ise sellest aastast enam palgatööline ei ole või kui olen, siis allun iseendale, on mul nüüd sobiv hetk targutamiseks. Lugesin netist ühte artiklit, milles räägiti sellest, milline käitumine võib ka parimale töötajale tema koha maksta ja peab ütlema, et olen nendega igati nõus ning mõned neist ajavad mind ennast väga närvi. See muidugi ei tähenda, et see kõik sinu vaadetaga sobib, aga eks vaata ja hinda ise neid kümmet halba harjumust, mille siinkohal ära toon.

1. Tööajal internetis möllamine

Ma arvan, et seda teab küll vist igaüks, et eriti mage on kui sinu arvuti ekraan ei näita möödujatele muud kui Postimehe, Delfi või jumal teab mis muu ajaviitmiskoha reklaamidega ülekülvatud pilti. Päev otsa mingites foorumites või jututubades kolamine on ka sama hea. Ma ei ütle, et ma ise selle vastu korduvalt eksinud ei oleks, kuid kui sul tõesti vahepeal midagi teha pole, siis raiska see aeg enda harimisele, mis on ka interneti abil täiesti võimalik ja ilmselt jätab sinust ülemusele soodsama mulje kui kommentaari kirjutamine järjekordsele Elu24 artiklile. Enda suunamine selles osas töötab küll. Olen proovinud.

2. Ülemuse tagaselja kirumine

Pole midagi nõmedamat kui rääkimine kellegi halbadest omadustest nii, et ta sellest ise teada saama ei peaks. Ja kui ta siis ikkagi teada saab, ongi otsad vees, nagu moodsas keeles öeldakse, sest lisaks salatsemisele oled olnud ka liiga arg, et inimesega otse rääkida, kui sul midagi öelda on. Mõtle, kui sul ongi halb ülemus, siis miks ei peaks ta olema koguni piisavalt halb, et sinust vabaneda?

3. Oma vigade mittetunnistamine

Kõik teevad aegajalt vigu. Erinevus on vaid selles, kuidas nende vigade tagajärgedega tegeldakse. Kui üritad vigu kinni mätsida või kellegi teise kaela ajada, on täiesti kindel, et see nähakse läbi ja lõpuks lendad ikka vahele. Tee omalt poolt parim, et vead ei korduks ja nende tagajärjed oleksid nii valutud kui võimalik.

4. Liigne juurdlemine selle üle, kas miski on sinu tööülesanne või mitte

Pidev mingite tegevuste tagasilükkamine või nende vastu võitlemine seetõttu, et seda tööd pole sinu ametijuhendis on üks kindlamaid viise kerkida esimesel võimalusel koondatavate nimekirja etteotsa. Kõik teavad, et ametijuhend ei hõlma kõike ja enamus inimesi teeb igapäevaselt töid, mis ei meenuta ametijuhendis sisalduvat ligilähedaseltki. Töötajana on sinu asi pakkuda tööandjale rohkem väärtust, mitte vähem. Kui sa pole kasulik, pole sind ka ettevõttele tarvis.

5. Töö juures vihastamine

See on ok, et töö sind vahel endast välja ajab ja see võib sinus tekitada masendust või pinget, kuid kui lahenduste otsimise asemel uksi paugutad, karjud või inimestele halvasti ütled, võid suhteliselt ruttu avastada endal olevat sellise ebameeldiva tüübi maine, kellega koos keegi töötada ei taha. Varsti hakatakse tahtma sinust niimoodi lahti saada.

6. Lubaduste mittepidamine

Rasketel aegadel on see eriti keeruline, sest kõik ootavad midagi mingiks tähtajaks ja ei aktsepteeri eitavat vastust. Ma tean, sest olen selles olukorras aastaid töötanud. Kuid ka sellistel perioodidel on suht suur vahe selles, kas sa saadad selle e-maili ära siis kui lubasid või teed seda alles pärast mitmendat meeldetuletust. Seda on psüholoogiliselt keeruline teha, aga vähemalt püüa mitte anda lubadusi, mille puhul sa juba ette tead, et sa neid täita ei suuda. Vastasel juhul hakatakse sinusse varsti suhtuma kui kellessegi, kelle peale ei saa kindel olla ja kui sinu peale ei saa kindel olla, siis ei saa sulle ka mingit mõistlikku tööd usaldada.

7. Vaid esmaste nõudmiste täitmine

Tänapäeval, kus Eestis on tööpuudus üle mingi 8 protsendi ja suht igaüks üritab ennast tööalaselt heast küljest näidata, ei aja läbi, kui sa pole valmis tegema alati pisut enam kui sinult oodatakse. Isegi keskpärasus ei vii enam edasi, sest kõik pingutavad natuke rohkem. Kui tahad teada, kuidas pingutus välja näeb, või arvad, et sind ei saa asendada, külasta vahelduseks mõnd Hiina tehast või vaata vähemalt see video ära: http://www.youtube.com/watch?v=TZjRJeWfVtY Kui sina pole nõus tegema rohkem kui sinult nõutakse, leiab kapitalist peagi selle, kes on.

8. Hoolimine rohkem sõpradest töö juures kui tööst endast

Töökaaslastega hästi läbi saamine on kahtlemata väga oluline, kuid see kui kulutad enamuse oma päevast teistega juttu ajades, isegi kui see jutt on kaudselt tööga seotud, hakkab pikapeale kõiki häirima. Selleks on koosolekud ja lõuna ja mõned juhuslikud lühikesed vestlused, et mõtted kolleegidega ära sünkroniseerida. Lobisemise eest ei maksta päriselt ka palka, sest varem või hiljem jääb seetõttu kellelgi midagi tegemata.

9. Halb suhtumine tagasisidesse

Kui sind ka kritiseeritakse, siis ilmselt selleks, et saaksid midagi edaspidi paremini teha. Muidugi on seltskondi, kus kriitika ületab vajaliku piiri ja selliste keskkondade vältimiseks soovitan sul aegajalt seda plakatit vaadata, mis siin jutu kõrval leidub. Aga kui pidevalt kärsa vingu vead, kui midagi öeldakse, on ka halvasti, sest siis ei taha su ülemus varsti sulle üldse mingit tagasisidet anda ja tegelikult ei taha ta varsti sinuga üldse koostööd teha.  

Muide, kui sul aega on, siis vaata pärast selle postituse lugemist pildile klõpsates ka nende teisi plakateid, sest seal  on veel häid ütlemisi ja kui sa inglise keelt ei oska, lase läbi Google translate’i.

10. Asjade varjamine

Selge see, et kui varjad seda, et ei tule oma tööülesannetega toime, et mõni klient on väga kuri või seda, et sa ei oska mingit tarkvara kasutada, on halb, sest sind ei ole võimalik õigel ajal aidata. Hiljem välja tulevad asjad on veel piinlikumad ja väikeste halbade asjade korral nendest õigeaegselt mitterääkimine tekitab sinu töökaaslastes ja ülemuses ka tunde, et sind on väga raske usaldada. Mõnikord on see raske, ma tean, aga proovi ikka ja varem või hiljem hakkab päris hästi välja tulema, sest kui sa ei filtreeri midagi, siis on tegelikult palju lihtsam elada ja töötada.

Aga üldiselt, kui ise oled tore inimene ja teed nii palju kui oskad ja suudad, läheb nagunii kõik hästi ja sind hinnatakse kõrgelt.

Edu meile mõlemale!

Selline mõte tuli mul täna hommikul soojas autos läbi lumise Eestimaa sõites ja mõeldes kõige selle üle, mis viimasel ajal meie ümber üha rohkem toimub.

Mitte, et ma rahulolematu oleksin, aga näib, et eriti agaralt on viimase aasta jooksul pead tõstnud igasugused eneseabi- ja edukusepakkujad, kes lahkesti müüvad mulle kõike võimalikku, mis peaks mind muutma edukaks ja õnnelikuks.

Väga huvitav ajastus, sest erakordselt paljud on tänu küll juba taanduvale majanduskriisile olnud väga raskes olukorras ja nüüd paistab olevat õige aeg seda massi kasutama hakata. Hetk on soodne, sest kas juhuslikult või vastavatelt “pakkujatelt” abi leides saavadki paljud õnnelikuks või vähemalt õnnelikumaks ning seoseid taastuva majandusega ei suudeta sealjuures sageli näha.

Siiski, mulle kui skeptikule jääb arusaamatuks, miks peab enesega rahulolu ja õnnetunde saavutamiseks tingimata raha kulutama. Tegemist peaks siiski olema millegagi, mis tuleb igaühe enese seest.

Tänapäeva maailmas on üha raskem blokeerida infovoogu, mis mõjutab meid tarbima ja eriti keeruline on seda teha siis, kui mulle pakutakse midagi, mis on minu isiklike eesmärkidega kooskõlas ehk näiliselt toetab minu unistusi. Ja mõnikord eelneb sellele jõuline infovoog, mis esmalt juba kinnistab minus soodsad unistused. Eriti peen. Samas on õnneks sageli nende pakkumiste kvaliteet nii kaheldav, et mul puudub igasugune usk, et taaskord mulle pakutavad nõuanded kuidagi minu edule ja õnnele kaasa aidata võiksid. Kuid ka see on muutumas ja varsti ei tunne me enam müüki selle klassikalises mõttes äragi.

“Tahad olla edukas? Osta meie toode ja muutud kohe silmapaistvalt edukaks, terveks ja õnnelikuks!”

Iga kord midagi sellist kuuldes, peaks meie sees alarm tööle hakkama. Kui edukaks on teie poolt pakutav toode, olgu see koolitus, raamat, ajaplaneerimisvahend või mis iganes vidin või leiutis siis varasemalt inimesi muutnud? Ja kui ei leidu mingit kinnitust, et antud investeering peaks ära tasuma, siis kahju küll, aga te ei veena mind selle eest raha välja käima.

Ka siin väga tähtis aru saada, et on selge vahe vajalikel investeeringutel ja kulutustel. Mõistagi on teel edukuse poole tarvis enese arendamisse ka sobivatel hetkedel investeerida. See on hädavajalik ning selleks tuleb ise otsida ja leida efektiivsed vahendid ning mitte lasta ennast mõjutada hästimaskeeritud pakkumistest, mille ainus eesmärk on raha meie taskust välja meelitada.

Iga inimese kohta on sadu ja tuhandeid sääraste “haljamale oksale aitamise” teenuste ja toodete pakkujaid ning kõiki neid läbi proovida, lootuses leida see õige pole ka päris suure rahakoti olemasolul võimalik, aga ka mõistlik. Enamus neist muutuvad mõttetuks kulutuseks ja paljud neist on selgelt liigne investeering. Mõnel eriti heal päeval näib mulle, et minu unistustele kaasaaitamise teenusest on saanud uue aja SMS-laen. Moeröögatus, mida kõik agaralt tarbima on asunud. Vahepeal tundub, et oma unistuste saavutamiseks vajalik eelarve ületab juba unistuse enese väärtust.

Kas sellel siis üldse on mõtet?

Ma pole selles kindel. Antud nähtuse üle mõtiskledes olen jõudnud jätkuvalt arusaamiseni, et väga tähtis on leida kõik vajalik enese seest, sest unistuste saavutamine peaks endiselt olema võimalik tasuta. Ja ma ei ütle, et see peab lihtne olema, sest “iga õnneliku juhuse taga on aastatepikkune ränk töö”. Sellest tööst äraviilimislootuses asuda tarbima tooteid, mis peaksid meie õnne ilma tööta ära petma, on erakordselt naiivne.

See ränk töö tulebki päriselt ära teha, mitte asendustegevusena raha kulutada, sest esimene on kasulik meile endile, teine aga kellelegi teisele. Ja viimasel juhul ei ole unistused enam tasuta ning selliseid unistusi me tegelikult ei vajagi.

Kuid palun ärge minu sisemisi arutelusid siiski tõsiselt võtke ja kuulake, sest kunagi pole mõtet järgida nõuandeid inimestelt, kes ise pole silmapaistvalt edukad.

Auu, tööle!

Kohe algatuseks oleks aus üles tunnistada, et mul seda paljukiidetud esimest miljonit veel ei ole. Kaugel sellest. Mõni arukas inimene peaks kujunenud olukorda lausa lootusetuks, aga mina võtan seda pigem kui ajutist nähtust. Pidevalt räägitakse, et kõige tähtsam on omada eesmärki ja kuni seda pole sõnastatud, ei saa selle poole ka liikuda. Alustagem siis sellest.

Tunnistan täiesti siiralt, et on olnud väga rumal kogu oma elu jooksul mõelda, et miljon krooni on midagi sellist, mida saavutada on üsna võimatu ja seetõttu on tänaseks andestamatu möödalaskmine, et ma pole seni algatuseks miljonikroonist likviidsete vahendite kogumit endale eesmärgiks seadnud. Kui miskit peetakse võimatuks, siis suure tõenäosusega ei tehta jõupingutusi selle saavutamiseks. Seega tuleb võimatuna näivad asjad teha lihtsamateks ja seeläbi “võimalikuks mõelda”.

Kui me räägime eesmärgi seadmisest, siis see peab olema teatavasti mõõdetav ja ajastatud. Mõõdetavus on tagatud summa suurusega. Tähtaeg peaks olema realistlik ja motiveeriv. Kümme aastat likviidse mijoni krooni kogumiseks peaks olema igati sobiv. See on isegi väga tagasihoidlik eesmärk, sest ei sunni kohe väga kiirelt tegutsema, kuid ka selline tähtaeg on parem kui mitte midagi.

Ilmselgelt pole sellises tulevikus olevaid summasid mõtet Eesti kroonides väljendada, sest aastaks 2020 on need loodetavasti juba üheksa aastat tagasi käibelt kadunud. Samuti peaks olema eesmärgi sõnastuses kuidagi edasi antud tingimus, et nimetatud summa ei ole kokku kraabitud mingite kohustuste võtmisega ehk siis laenude arvelt.

Kõike eelöeldut arvestades saan enda jaoks sõnastada oma esimese miljoni krooni saavutamise üldeesmärgi selliselt:

Aasta 2020 esimeseks jaanuariks peab minu või minu ettevõtete pangaarvetel, väärtpaberikontodel ja sularahas kokku olema kohustustevabasid vahendeid vähemalt 64 000 eurot.

Kui vaadata, kui väike see summa teatud tingimustes olla võib, tuleb muidugi ahastus peale, sest selle raha eest ei saa tavamõtlemise juures isegi korralikku autot osta. Teisest küljest peab millestki alustama ka siis, kui ollakse oma tegevustega hiljaks jäänud.

Selleks, et nimetatud eesmärgi poole liikuda, tuleb sõnastada omakorda väiksemad eesmärgid ja ülesanded. Väiksemad tegevused võivad olla seotud säästmisharjumustega, investeeringute või ettevõtlusega. Olen ka mina kõiki neid arvesse võtnud, kuid ei hakka siinkohal eraldi välja tooma. Ütleksin vaid, et kõige raskemini prognoositav kipub täna olema ettevõtlusega seonduv, sest hetkeseisuga ei ole mul seoses ajaloo sisulise puudumisega võimalik toetuda statistilistele andmetele.

Ühtlasi võin juba praegu täiesti kindlalt öelda, et kümne aastaga miljoni kroonini jõudmiseks puhtalt madala riskiga investeeringute arvelt peaks mul olema kasutada palju suuremad likviidsete vahendite mahud kui täna.

Seega lähemalt olukorda ja eesmärki lahates olen jõudnud järgmiste järeldusteni, mis mulle laisa inimesena üldse ei meeldi, aga mis juba aitavad mul õiges suunas liikuma hakata:

1. Kui ma jätkan samas mahus säästmist, ei ole püstitatud eesmärk saavutatav.
2. Kui ma jätkan sama mugavalt elamist ja ei tegele aktiivselt ettevõtlusega, ei ole püstitatud eesmärk saavutatav.
3. Kui ma jätkan sama madala riskiga investeerimist, ei ole püstitatud eesmärk saavutatav.

Kõike tuleb muuta ja siinkohal jõuame lõpuks sinna, et tuleb endalt küsida tegelikult kõige tähtsam küsimus:

“Kas ma tahan endale püstitatud eesmärki saavutada?”.

Võib ju imestada, et milline loll püstitaks eesmärgi, mida ta tegelikult täita ei tahagi. Võin kinnitada, et ma ei ole hulluks läinud ja miljonid inimesed püstitavad endale iga päev eesmärke, mida nad saavutada ei soovi. Ülaltoodud küsimus on tõesti iga eesmärgi juures kõige tähtsam ning ilma sellele vastamata ei ole mõtet endale kunagi ühtegi eesmärki seada, sest selle küsimuse taga seisab kogu motivatsioon ja seega 90% ulatuses ürituse õnnestumine. 

Kui paljud meist tegelikult on valmis loobuma ebamõistlikest hobidest, turvalisest palgatööst, vabast ajast ja ülearustest närvirakkudest, et selline materjaalne eesmärk saavutada?
Need, kes on, saavutavad selle üsna kindlalt ja justnagu kogemata jõuavad veel palju kaugemalegi. Need, kes ei ole ja samal ajal teesklevad, et on selleks kõigeks valmis, liiguvad küll enamasti õiges suunas, aga liiga aeglaselt ja liiga väikese pingutusega. 

Kuna küsimus on tõesti tähtis ja raske, siis selleks, et sellele vastata, peab seda tegema täielikus aususes ja usus ning seda ei saavutata paar tundi elu üle järele mõeldes või sõpradega arutledes. Seetõttu soovitan kõigil endale seatavate eesmärkide juures küsida sama küsimus ja jõuda otsuseni nii kindlalt, et kogu keha seda tunneb ja teab. Ülejäänu tuleb juba loogilise jätkuna, sest loodud tunnetuse abil saab püstitada endale õiged ja piisavalt rängad ülesanded ning asuda neid vastuvaidlematult täitma.

Olen väga pikalt arvanud, et tahan oma materjaalseid eesmärke saavutada, aga kui ma ainult arvan, jäävad need saavutamata. Töötan nüüd selle kallal, et hakata tahtma enda eesmärke saavutada. Selleks ei ole enam liiga palju aega jäänud. Aidaku, kes oskab.

Tean, et ruttan oma jutuga ajas ette, sest enne seda, kui ma tööle läksin, toimus veel midagi, mis minu finants- ja majandusalaseid vaateid kujundas. Kuid see võib jääda hilisemaks, sest minu enda jaoks on tänaseni hämmastav, kuidas minu elu 2000. aastal totaalse muutumise läbi tegi ja just sellest tahaksin ma täna pajatada.

Ilmselt oli see 2000. aasta varakevad ja ülikoolis ei olnud enam palju teha. Niimoodi aega surnuks lüües ja väga tihti ülikoolisõbra Martiniga autodest heietades jõudsime kuidagi selleni, et meil tuli idee soetada kahe peale Volga, mis esteetiliselt korda teha ja millega siis oleks hea kooli juures, aga ka mujal ringi eputada. Sellest ideest sai üsna kiiresti reaalsus ja kuigi mu isa kahe käega pead kinni hoidis, veeres ühel pärastlõunal Golfi järel nööri otsas mu isa autoaia juurde otse Elva lähedalt Hellenurmest valge Gaz 24, lintspidomeetriga ja üldse meile tundus väga äge. Seadsime eesmärgiks auto jaanipäevaks üle värvida ja sellele uus salong sisse õmmelda ning mootor korralikult tööle saada. Järgnesid pikad õhtud garaažis, kus Martiniga auto teatud osas demonteerisime, keretööd teostasime ja salongimaterjalid välja vahetasime. Sellest tööprotsessist ei hakka ma lähemalt rääkima, aga vaeva nõudis see kõik omajagu.

Samal ajal lõpetasin mina TÜ majandusteaduskonnas III kursuse kursusetööd ning minu juhendaja kutsus mind Tarkonisse, et pakkuda võimalust asuda ausale kvaliteeditööle. Ma ei võtnud seda kuigi tõsiselt, sest ma pean ütlema, et sel ajal olid minu sissetulekud sellised, et Volga projekt, mis läks kahe peale maksma paarkümmend tuhat krooni, oli täiesti võimalik, samuti jätkus mul raha kõige muu eluliselt vajaliku ning ka meelelahutuse jaoks. Raha teenimiseks ostsin ja müüsin juba siis autosid. Lisaks sellele teenisin mitu tuhat krooni kuus sellelt, et vormistasin riiki toodavatele autodele tolli ning hankisin ARK-st tõendarved. Seega elu ei olnud üldse vilets, kuid mingi aukartus päris töökoha teenimisvõimaluste ees sundis mind minema kokkulepitud päeval Tarkonisse, kus mulle minu tulevast tööd tutvustati.

Tegemist oli kvaliteedijuhtimissüsteemi standardite spetsialisti kohaga ning see kujutas endast sellist ala, millest mul igasugune ettekujutus puudus. ISO 9001 standard oli minu jaoks tundmatu teos, samuti ei saanud ma üldse aru, mis asi see kvaliteedijuhtimissüsteem on või olema peaks. Siiski paistis, et tulevane ülemus on meeldiva iseloomuga ning õppimisvõimelise inimesena arvasin, et ma saan selle tööga kindlasti hakkama. Mäletan siiani väga detailselt kogu seda protsessi – ruumi, kus minuga töökohast vesteldi, mööblit, Tarkoni personalijuhti ja oma tulevast ülemust, Peetrit, kes rääkisid mulle ära, mida teha oleks vaja ja ilmselt uurisid ka minu kui töötaja võimeid ja omadusi. Seda viimast ma ei võtnud jällegi arvatavasti väga tõsiselt, sest mul ei olnud töökohta üldse tarvis ja seetõttu ma ei suuda meenutada, mida rääkisin. Ühel hetkel jõudis vestlus sinnamaale, et mulle tehti palgapakkumine. Mis te arvate, kui suur see oli?

Kui mu mälu mind ei peta, siis oli esialgseks brutopalgapakkumiseks 5 000 krooni.

Kuna ma käisin veel ka järgmisel aastal koolis ja kavatsesin tööle asuda poole kohaga, siis tähendanuks see ka poolt nimetatud summast. Ma ei saa ausalt siiani aru, kuidas ma tööle sattusin, sest see summa oli nii naeruväärselt väike (väiksem kui ühe müüdud auto kasum tavaliselt), et oleksin pidanud üldse mitte rohkem sellele mõtlema. Läksin ju kohale kindla arvamusega, et üle kümne tuhande ikka iga normaalne tööline teenib. Kuid ma ei suutnud “EI” öelda. Lihtsalt ei suutnud, sest kuidagi piinlik oli. Teised olid minu peale hulka aega kulutanud. Lisaks pani minule oma ootused kursusetöö juhendaja, kes Tarkonist töölt ära läks. Seega lubasin noore mõjutatava inimesena ennast vastumeelselt tööle. Võimalik, et sain siiski palga näiteks 6 000 krooni peale ehk 3 000 krooni poole koha eest, aga ma tõesti ei mäleta seda, sest see raha oli täiesti uskumatult väike.

See oli esimene kord, kui ma tõdesin, et arvatavasti ongi palgatööga raha teenimine ebanormaalselt raske. Mul puudus varem selline kogemus ja olin sellest ainult vanematelt kuulnud.

Tööle asusin sisuliselt järgmisest nädalast. Hommikul käisin koolis, lõuna ajal kihutasin sageli tolli ja ARK vahet, mille järel läksin tööle ning õhtul siirdusin garaaži, kus Martin juba pool päeva Volgat lihvinud oli. Öösel käisime Mac’ist läbi, võtsime mõned purksid ja hommikul hakkas kõik jälle otsast peale. Tööl kippus muidugi uni peale, aga sellest ei olnud midagi, sest minu töökoormus ei olnud ka väga suur, piirdudes dokumentide vormistama õppimisega, allkirjade hankimisega õigetelt inimestelt ja üldse sellise “ujuma õppimisega”. Palgatööga enamvähem harjumiseks kulus vähemalt aasta ning siiani arvan, et see ei olegi normaalne eksisteerimisvorm, kuid kogemuste omandamiseks oli see periood kindlasti kasulik.

Jaanipäevaks sai Volga valmis ja kuigi me temaga tehniliste probleemide tõttu sel päeval Tallinna ei jõudnudki, leidis see auto veel samal aastal kajastamist ajakirjas Tehnikamaailm ning sellest kõigest kasvas mõne aja pärast välja Eesti Volga Selts (vt www.volga.ee), mis tänaseks on igati elujõuline Volgaliikumine. Sõprusest Martiniga ning samas Volgas ühe tema tuttava tüdruku sõidutamisest arenes minu lähem tutvus selle tütarlapse, Janaga, ning tänaseks oleme päris ausalt õnnelikult abielus ning meil on juba 7-aastane poeg. Kusjuures oma pulmasõidu tegime alles üle-eelmise aasta suvel samuti oma isikliku Volgaga (see on minu arvult kolmas, aga päriselt esimene hea Volga).

Töökohast Tarkonis arenes välja koostööprojekt NPP Eesti kvaliteedijuhtimissüsteemi juurutamiseks, sellest omakorda tutvus, mis viis mind Tartus asunud Tarkonist 2003. aasta jaanuaris kvaliteedijuhiks Rõngusse Polimoon AS-i, mis täna kannab nime Promens AS. See oli üks esimestest ettevõtetest Eestis, mis sertifitseeriti tollase autotööstuse standardi, QS-9000, ning hiljem ISO/TS 16949 standardi järgi. 2003. aasta sügisel juurutas ettevõte tootmisse esimesed autotööstuse tooted ja meil on pidev otsekontakt autotootjatega nagu Volvo, Scania, General Motors ja Daimler-Benz, kelle tehaseid mina või mõni minu kolleeg aegajalt külastame ning selle kõige juures olemine on seni olnud motiveerivamgi, kui jätkunud palgatõus. Samuti sai sellest kõigest alguse sündmuste jada, mille tulemusena arenes sõprus Janariga, kellega koos täna Rahakooli ja mitmeid teisi lahedaid projekte teeme. Otsese kvaliteedijuhtimise juurest on mul õnnestunud liikuda pigem autotööstuse toodetega seotud arenduste ja projektide valdkonda, mis on kohati küll keeruline, kuid väga huvitav tegevus.

Sellest on juba ligi 10 aastat möödas ja ma ei teagi, kas 2000. aastal ütlemata jäänud “EI” on olnud pigem kahjulik või kasulik.

Ilmselt olen varanduslikus mõttes tänu sellele pigem kaotanud. Samas kogemuste, tutvuste, sõprade ja enesekindluse osas olen kindlasti võitnud. Kindlasti muutis see ütlemata jäänud “EI” minu elu täielikult ja täna ei oleks ma täpselt sama inimene, kes ma olen. Olen õppinud palju sagedamini “EI” ütlema, kuid pigem kaldun endiselt alati “JAH” poole. Tahan loota, et vaatamata kõigile “eidele” ja “jahidele”, isegi kui need ei osutu parimateks variantideks, areng tulevikus ei peatu hoolimata asjaolust, et iga mööduv aasta vähendab minu riskilembust ja õppimisvõimet ja suurendab harjumuste jõudu.

Sellest üle saamiseks tuleb edaspidigi ise aktiivselt samme astuda ja ennast aegajalt oma mugavustsoonist välja raputada öeldes uute väljakutsete ees eneselegi ootamatult: “Jah”.

20091211_SandpaperÜheksakümnendatel olime Taneliga (minu vend) mõlemad juba piisavalt suured, et meile usaldati suvel maal mitmeid ülesandeid. Näiteks kuulusid selliste asjade hulka küttepuude või telliste vedamine ühest kohast teise, samuti oli käimas majaehitus ning hulgaliselt laudu oli vaja lihvida, lakkida, värvida, peitsida, lignoga katta jne. Lihvimine oli eriti kihvt näiteks sauna eesruumis, kus kogu võrdlemisi suur ruum oli kaetud kämpinglauaga nii seintel kui lagedel ning see omakorda oli oksooliga kokku mökerdatud. Oksool tuli kõik käsitsi maha lihvida, et puit uue lakiga katta. Selliseid töid aga oli palju ja kõik kätkesid endas tavaliselt monotoonset füüsilist toimingut. Tooksin eraldi välja eriti tervisesõbraliku näitena vanalt eterniitkatuselt traatharja abil sambla eemaldamise – lustlik värk, kui vihmaveerennidest peoga tolmu välja kühveldasid. Tänapäeval ma ei teeks ka miljoni krooni eest sellist asja, aga ajad olid teised ja töö tahtis tegemist.

Paaril suvel saime koolivaheajal proovida ka tootmistööd selles mõttes, et isa vedas koju erinevate toodete komponendid, mille me siis kokku panime ja niiviisi raha teenisime. Peab ütlema, et töö oli ebakvaliteetne, sest mingitest veavälistusmeetoditest polnud me kuulnudki ja valesti läks nii komponentide positsioon, arv kui ka pakkimine, mistõttu ma arvan, et lõppkokkuvõttes maksis meile töötasu isa oma taskust, aga kasvatusliku meetmena oli see kõik mõistagi omal kohal. Sellise töö tulemusena ostsime Taneliga kahepeale oma esimese arvuti – televiisori taha ühendatav Sinclair ZX Spectrum’i, millel oli isegi 5-tolline flopiseade olemas ja mis siiani kuskil alles on, kuigi lolliks läks. Üks tohutu suur ettevõtmine oli kampaaniatena käiv tapetseerimislaudade tootmine Rootsi turule. Isa tegi sisuliselt valmis kõik alates jalgade painutamisest, komponentide tsinkimisest ja pinnakattega katmisest, kokku keevitamisest, puitosade tarnijatelt tellimisest kuni asjade lõppkoosteni. Töö maht oli muljetavaldav ja meie roll Taneliga oli abi selle kõige juures – näiteks puurpingiga krasside eemaldamine, metallosade lihvimine ja nitrolahustiga puhastamine, joonlaudade paigaldamine kuumaõhupuhuriga ja lõpuks abi koostamisel ning pakkimisel.

Niimoodi sai kiirelt selgeks, et nüri, rutiinne, kauakestev ja rumal töö on hästi ebameeldiv. Oli ka meeldivamaid võimalusi. Näiteks vedas üks suvi isa koju täitsakorras tumehalli 1987. aasta avariilise Saksast või Hollandist toodud Opel Ascona, et me Taneliga ta võrdlemisi korda teeks ja maha müüks. On vähemalt asjalik tegevus olemas. See oli juba päris huvitav. Päev lammutuskojas teiselt autolt nina küljest puurides möödus kindlasti meeldivamalt kui saunaruumi lage lihvides. Lõpuks läks auto viisaka kasumiga ja sellise ettevõtmisega võis rahule jääda. Päris palju oli regulaarselt tööd enne nädalavahetust, sest siis tuli sageli Hollandist toodud autosid pesta, vahatada, salongi puhastada (sh lagede ja istmete märgpesu) ja isegi mootorit pesta. Mingil perioodil, enne kui professionaalsed pesemiskohad tekkisid, võisime üsna kindlalt väita, et meie poolt puhastatud autod olid ühed paremini tehtud Tartu autoturul üldse. Auto puhastamisele ei kulunud paar tundi õhtust aega, vaid vähemalt 1 hommikust õhtuni kestev raske, aga meeldiv tööpäev, mille tulemusena keemia mõnusasti pea huugama võttis ja õhtuks kõik lihased, kael ja silmad valusad ja väsinud, aga rahul olid. Auto puhastamine on siiani selline tegevus, millega ma võin vabalt päeva ära sisustada ja see väga meeldib mulle. Kahjuks ei ole selleks aga juba aastaid üldse aega.

Milleks see kõik? Selles mõttes olid motivaatorid siiski väga kindlalt paigas. Tahad võrriga (mingi10-13 aastaselt), Deltaga (13-15 aastaselt) või Jawaga (mingi 15-17 aastaselt) sõita, kardiga ringrajal käia, 15-17 – aastaselt ilma lubadeta oma isikliku Saabiga liigelda, isa autoga maal poes või raudteejaamas käia, siis oled poisslapsena nõus päris palju asju korda saatma, et sellised privileegid säiliksid. Ilmselt ei olnud väga palju selliseid lapsi, kellele usaldati 16-aastaselt täiesti omapäi ja ilma isa või ema kaasas olemata kätte perekonna tolle aja kohta väga kallis auto, et ta õhtul selle parklasse viia saaks või mõnikord isegi kooli juurde sõita tohiks. Kellele palju usaldatakse, see tunneb vastutust ja temalt saab ka palju nõuda ning see põhimõte minu arvates tõesti töötab.

Peamiseks motivaatoriks kogu minu ja mu venna lapsepõlve oli minu arvates selline skeem, kuigi ilmselt ei olnud selle taga mingit teadlikku põhjendust:

Õppeedukus > Töö > Privileegid

See tähendas, et esmane oli õppeedukus. Kui see langes, ei läinud koheselt kart või Delta luku taha ära, aga võis arvestada, et suvel tuleb väga palju tööd teha. Kui töötegemine soiku jääma pidanuks, läinuks jutt privileegide äravõtmisele. Mõnes mõttes kopeerib see tegelikku elu. Kui õppida ei viitsi, pead tegema palju lolli tööd ja kui seda ka teha ei viitsi, siis elu küll säilib, aga väga madala kvaliteediga. Motivatsioon on seega paigas. Peab muidugi ütlema, et füüsiline töö on mulle siiani vastik ning selles mõttes armastust kuskilt ei tulnud. Ilmselt parem ongi, sest see sunnib ka täiskasvanuna vaimu teravamana hoidma, et suuta oma teadmisi rakendades osta sisse ka neid füüsilisi töid, mida võibolla oleks võimeline ise tegema, aga mida üldse teha ei tahaks.

PS! Kartul ei taha kunagi võtmist.

Mulle meeldib vabadus. Vabadusest rääkis isa tundide viisi ja peaaegu alati jõudis sinna välja, et vabaks saab raske tööga ja ega vabadust kuskilt võtta pole isegi siis kui tundub, et võiks nagu olla. Teema polnud üldse poliitiline – pigem isikliku vabaduse käsitlus. Lapse jaoks vabadus = suures osas raha, sest raha eest sai ju šokolaadi ja mänguasju ja isegi musta turu hämarat kraami. Mis sa hing siis veel tahad kui raha, eksole. Mulle tehti juba väiksena selgeks, et raha = töö ja seetõttu ma miskipärast usun siiani, et edukusel on pigem seos töökuse kui õnneliku juhuse või nahaalsusega, nagu mõned väidavad. Kuidas meie pere minu lapsepõlves raha sai? Peamiselt kasvatas kurke. Tegemist oli Nõukogude Liidus ühe vähese aktsepteeritava ettevõtlusvormiga ning seetõttu said juba lapsena ka minule kapitalismi alused pisut selgemaks. Mis siis, et ega kapitaliga midagi eriti selles mõttes teha ei olnud, et oleks aktsiaturul möllanud või riskikapitalist olla saanud. Pigem nõudis toonane ettevõtlus vanematelt ikka uskumatut töökust. Siiski jõudsime juba paradoksini. Kui vabadus = raha = töö, siis kuidas saab ikkagi olla, et töö = vabadus. Kurat küll!

Uskumatult keeruline lugu, kuid tol hetkel huvitas mind ilmselt rohkem trossi vahendusel “puldist” juhitav mänguauto, millel kõvemini keerates rool katki läks kui sellise paradoksi lahendamine. Kurkidega 05 Žiguli tagaistmel Leningradi sõita oli ka äge – sai vastutulevaid käruga autosid kokku loetud, võileibu süüa ja termosest kaasa võetud teed juua. Mõnikord osteti teeäärsetest putkadest šaslõkki, mis vabalt kurku minema tükkis. Tagasitulles aga võeti peaaegu alati arbuus kaasa ja elu oli nagu lill. Vähemalt lapse jaoks.