Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: tulevik

Kallis kaasmaalane, luba ma ütlen Sulle tõtt!

Ülerahvastatud planeet

Ma tean, et see ei pruugi Sulle meeldida, sest tõde tavaliselt ei meeldigi kellelegi, aga see ei muuda tõde vähem tõeks. Ma ütlen seda Sinu, minu ja meie kõigi tuleviku kohta ja ma ei pea selleks olema selgeltnägija või prohvet, sest tulevikku puudutavad valusad tõed nagu tõsiasi, et 100 aasta pärast oleme kõik ühtmoodi surnud ja et fossiilkütused saavad maailmast lõpuks otsa, on paratamatus, mitte prognoos.

Planeedil Maa elab täna üle 7 miljardi inimese ja aastaks 2050 on see number kasvanud erinevate prognooside kohaselt umbes 10-le miljardile (vt ka https://en.wikipedia.org/wiki/World_population). Eestis seevastu elab täna 1,3 miljonit inimest ja meie asustus on tõeliselt hõre. Seega kui me ise kiiresti jänesekombel sigima ei hakka, peab meie roheaasade rahvastikutihedus kasvama sisserände abil, meeldigu see meile või mitte. Ja meile meeldib!

Miks meile sisseränne meeldib?

Asi on väga lihtne. Kui ei peaks meeldima ja üritame immigratsiooni igal moel blokeerida, anname vastava protsessi juhtimise teistele üle ja see on kohutavalt rumal mõte. Olukorras, kus elamiskõlbliku maa hulk inimese kohta väheneb, kasvab surve nö tühjade alade asustamiseks lähemate aastakümnete jooksul sedavõrd suureks, et meilt võetakse igal juhul õigus ise oma territooriumi üle otsustada kui on näha, et me kavatseme seda teadlikult mitte jagada.

Suur juht ja õpetaja

Illusioon, et me oleme mingi omaette otsustusõigust omav riik ja saame ise oma saatust määrata, ei maksa midagi kui meil just ei ole mingit imetabast majanduslikku või sõjalist supervõimet, mille abil kõik enese ümber olevad vaenlased ja liitlased kuuletuma panna. Ka liitlastest saavad selle vääramatu protsessi käigus survegrupid (nagu mõne kohaliku tütarettevõtte korporatsioonijuhtkond välismaal), sest inimestel on elamiskõlblikku maad tarvis, seega on tarvis lahendada probleem ja keegi tegelikult ei hooli Su sinimustvalgest kampsunist ja hingematvast isamaa-armastusest. Lõpuks ei ole väga suurt vahet, kas meie sisserännet hakkab juhtima Hiina, Venemaa, USA, mõni neljas või viies suurvõim, kelle mõjupiirkonda me selleks hetkeks jääme, sest selge on see, et ennekõike kaitstakse antud protsessi käigus enese huvisid ning üks kalurikülast väiksem rahvusrühm ei huvita eriti kedagi.

Seega sisseränne peab meile meeldima vähemalt keskmisel tasemel ehk sedavõrd palju, et ei tekiks vajadust meist julmalt üle sõita. Kuni migratsiooni juhtimine ja otsustusõigus on me endi käes, saame vähemalt püüda valida ja suunata seda, milline seltskond on me riigis teretulnud ja milline mitte. Ja eelnenust tulenevalt on kõige tähtsam küsimus hoopis järgmises lauses.

Kuidas me saame sisserännet enese jaoks kõige kasulikumalt teostada?

Tühi talu

Nüüd kui teame, et meile valikute puudumise tõttu sisseränne meeldib ning tahame, et Eestis elaks aastaks 2050 vähemalt 3-4 miljonit inimest (ja me tahame, sest sama suure territooriumiga Hollandis elab juba täna 17 miljonit ning kõik väiksemad numbrid ei ole seega rahvusvaheliselt kellelegi vastuvõetavad), peame tegema kõik endast oleneva, et Eesti oleks hästi kiiresti ehk kohe täna atraktiivne sisserändemaa, kuhu saavad vabalt absoluutselt KÕIK haritud, intelligentsed ja enesega hästi toimetulevad inimesed elama asuda. See on meile endale kõige kasulikum.

Joogivesi

Rahvastik on mõnes mõttes nagu joogivesi, milles on enamus täitsa ok kraami ja kui tegu ei ole destilleeritud veega, siis alati ka väike hulk sodi. Kuni see on veel võimalik ja on veel keda valida, tasub seega teha kõik selleks, et me riigi täitsa ok raami osa kasvaks niivõrd kiiresti, et ka paratamatult kasvav hulk sodi siin ära lahustuks, ei hakkaks seega ületama piirnorme ning joogivett solgiks ei muudaks. Kui 2 miljoni normaalse inimese hulka mahub elama näiteks 100 000 idiooti ja võibolla isegi 1 dünamiidijuku, siis 4 miljoni sisse mahub neid juba kaks korda rohkem, kuid riigi kulutused turvalisusele, meditsiinile ja administreerimisele ei kasva kahekordseks. Meil tekib sellest hoopis rohkem võimalusi taristu ehitamiseks, laulupidude korraldamiseks, propagandaks ja kõigeks muuks lahedaks, mida teha tahame.

Seega hea populistist poliitik või lihtsalt liiga lühikest vaadet nägev kitsa silmaringiga kaasmaalane, kes Sa täna ei taha sisserännet ja üritad kirjaoskajatest keevitajaid, ehitajaid, ettevõtjaid, kokkasid või keda iganes meie riigist eemal hoida, palun võta mõistus pähe, sest kui Sa oma jonni piisavalt kaua jätkad, võtavad otsustamise üle tugevamad. Kirjaoskajaid me jaoks sel juhul keegi enam valima ei hakka. Praegu on Sul veel võimalus importida sõltumata nahavärvist ja usust häid, keskmisi ja näpuotsaga paratamatult ka kehvemaid inimesi, seega kasuta kiirelt võimalust ning juhi seda paratamatut protsessi innuga ja targasti, et sellest meie rahvale suurim võimalik kasu tekiks.

Selle ilusa üleskutsega on paslik tänane šokiteraapia lõpetada. Head nädalavahetust ja ilusaid jõule meile kõigile Saksa jõululaulude ja -toitudega, Rooma paavstile alluvates kirikutes toimuvate jumalateenistustega ja Coca-Cola jõuluvanaga.

Elagu rahvuslus, kuni seda luksust jagub!

On üldtuntud tõik, et mida jubedam on finantsseis, seda vähem on motivatsiooni seda jälgida. Samas tekitab pimeduses kobamine piisavalt hirmu ning sunnib tõele otsa vaatama, ükskõik kui kole see ka ei oleks.

Aus ülestunnistus on, et me pere ei jälgi igakuist pere-eelarvet enam aastaid, kuid me ikkagi logime Rahakooli peaaegu iganädalaselt oma kulutuste fikseerimiseks ning kindlasti kasutame seda investeeringute ja suuremate ostude ning seonduvate väljaminekute omahinna mäletamiseks.

Me lühiajaline vaade on aastate jooksul pere-eelarve mõttes hägustunud, kuid ükski oma elust hooliv inimene ei saa lubada endale alltoodud küsimusele regulaarselt vastamata jätmist:

Kas mul üldse on vara ja varal väärtust ning kas see põleb heleda leegiga või mitte?

Seega päris kindlasti jälgime ka täna, 8 aastat peale vastava faili tekitamist, oma pere varade ja kohustuste suhet ehk rikkust või vaesust. See on meie jaoks piisavalt vähe vaeva nõudev, kuid piisavalt informatiivne tööriist ning kui ma mõnikord kirjeldamatus likviidsuskriisis tekkivates masendushoogudes ei teaks, kas mul nüüd ongi kõik vara varsti otsas või mitte, oleksin ammu püssi põõsasse visanud ja klõbistaksin seda teksti siin ilmselt hoopis lustlikumalt kellegi teise, mitte iseenda tagasihoidlikus kontoris.

Samas kui on võimalik kasvõi mõned korrad aastas näha, et pere omakapital areneb vaatamata äärmiselt konservatiivselt hinnatud ning pikka aega muutmata varade väärtusele endiselt mingi ime läbi õiges suunas, on võimalik säilitada mõõdukat optimismi ka mõnikord sularaha puudumisel tanklaketi cappuccino ostmata jättes või tundes kadedusega, kuidas kõik teised kiiremini ja jõulisemalt edenevad.

Seega ei, ma ei ole veel surnud, tean endiselt, kuhu teel oleme ja lihtsalt keeldun kaotamast usku, et jõuame saada ja teha veel kõike, mida tahame.

Ilusat nädalavahetust kõigile!

Ühel ilusal komandeeringupäeval lennukit oodates tabasin end rumalalt mõttelt, et milleks peaks inimesed üldse korralike silmadega sündima, kui nii paljudel siin ootesaalis on nagunii prillid, mis nägemise ära korrigeerivad. Sama hästi võiks kõigil lihtsalt prillid olla.

Hakkasin sellest häirivast tähelepanekust edasi mõtlema ja sain aru, et tegelikult ei peagi inimesed korraliku nägemisega sündima. Evolutsioon võib vaikselt taandarenguks muutuda ja midagi hullu sellest ei juhtu.

Tervishoiutöötajad ja lapsevanemad on mures, sest prille vajavate laste protsent üha kasvab ja paljud süüdistavad selles kaasaegset ühiskonda, kus koormus silmadele olevat tänu lugemisele ja helendavatele ekraanidele suurem kui ennevanasti. Ma ei oleks selles nii kindel, sest kaasaegne keskkond on kordades valgem ja vähem tolmune (silma mehaaniliselt mõjutav) kui sajand tagasi, mistõttu tegelik koormus inimese silmadele võiks vaatamata uutele vaadatavatele objektidele olla pigem vähenenud.

Kas ei või olla, et tegelikult suureneb prillikandjate arv tänapäeval hoopis seetõttu, et looduse jaoks puudub kaasajal erinevus, kas iga uue inimese silmanägemine on hea või mitte? Kui mõni aeg tagasi võis veel arvata, et prillidega inimesed on vähem atraktiivsed ja sellest tulenevalt ei leia nii kergesti paarilist lastele oma geenide edasi andmiseks, siis tänaseks on mood sellegi võimaluse nullinud ning prillidega inimesi peetakse paljude poolt isegi pigem seksikamateks ja targemateks, ergo paremateks partneriteks.

Seega pole uute inimeste ellujäämise ja sigimise seisukohalt enam mingit vahet kui hästi või halvasti ta ilma abivahenditeta näeb ning võibolla sünnib seetõttu iga põlvkonnaga üha rohkem inimesi, kelle nägemine vajab korrigeerimist.

Kui loogiliselt edasi mõelda, siis on sama lugu peaaegu kõigi haigustega, mida inimkond ravima on õppinud. Me jääme ellu, saame edukalt hakkama ja paljuneme jätkuvalt vaatamata geenidefektidele ja nõrgale organismile.

Mulle tõesti näib, et juba mõnekümne aasta pärast ei suuda keskmine terve inimene ilma pidevalt mingeid ravimeid tarvitamata elus püsida. Ravimite või näiteks toidulisandite tarbimine on juba praegu sisuliselt sama normaalne kui prillide kandmine ja tundub, et see protsent suureneb jõuliselt. Hiljemalt keskealisena ikka mõni krooniline haigus välja lööb, mille kontrolli all hoidmiseks tuleb elu lõpuni üht või teist arstimit manustada ja juba täna on see täiesti tavaline. Võimalik, et lähikümnenditel muutub vanus, millest alates keskmine inimene pidevalt ravimeid tarbima hakkab, järjest väiksemaks ja näiteks pool sajandit hiljem tuleb sünnist saati midagi sisse võtta, et täisväärtuslikku elu elada isegi siis, kui ravimitootjatega seonduvad vandenõuteooriad tõeks ei osutu.

Selle koha peal sain ma lõplikult aru, et meie päästjaks arvatud meditsiin tegelikult aja jooksul hävitab inimkonna laostades aeglaselt, aga täielikult selle genofondi. Nõrkadel organismidel ja kehvade geenidega inimestel on algupäraselt tervete inimestega võrreldes samad šansid ellujäämiseks ja paljunemiseks, mis tähendab, et defekte ja sellest tulenevalt haigusi, millega võidelda, saab iga kümnendiga olema järjest rohkem. On väga tõenäoline, et meditsiini areng suudab selle protsessiga esialgu kaasas käia ja üha uute ravimitega inimesi täisväärtuslikult elus hoida. Kuid sama moodi on võimalik, et mingist hetkest võivad pärilike haiguste ja nendega kaasnevad vaimsete võimete vähenemises avalduvad probleemid (mida on palju raskem märgata) hakata takistama igasugust arengut, sealhulgas ka meditsiini- ja ravimitealast ning sellest hetkest alates on inimkond sisuliselt võimetu uute ja muteeruvate haigustega toime tulema.

Ilmselt tuleb sel hetkel midagi hullemat kui katk või seagripp ning välja sureb suurem osa inimkonnast. Ja kui üldse pärast säärast puhastust keegi ellu jääb, siis tema geenidest saab igati ok olema uusi inimesi luua. Irooniline, aga suure tõenäosusega on need “vastupidavad” inimesed tolleks hetkeks pärit piirkondadest, kus meditsiiniteenused ei ole iseenesestmõistetavalt kättesaadavad ehk võibolla meie mõistes täielikest arengumaadest.

Kogu selle veidravõitu mõttelennu kokkuvõtteks huvitab mind siiralt, kas kellegi poolt on tehtud korralikke uurimusi või simulatsioone meditsiini pikaajalisest, põlvkondadeülesest mõjust inimkonna tervisele. Seda on väga õudne mõelda, aga kas ei või olla tõsi, et mängides niiöelda jumalat (toonitan, et olen ateist) ja ravides täna üht haiget last tapame sellega tulevikus tuhandeid?

Paari kuu eest kirjutasin Rahakooli artikli sellest, et pered võiksid ühe põhilise võtmenäitajana analüüsida seda, kui suur on nende omakapital. Äsja edukalt Tartu Ülikooli kaugõppe raames lõpetatud kursus “Eraisiku Finantsplaneerimine” tõi aga mõistetesse teatavat selgust, sest tegelikult ei nimetata eraisiku finantsidest rääkides ärirahanduse mõistes omakapitali päris selliselt ning levinud on hoopis mõiste nimega Rikkus.

Seega me ei räägi enam rikkusest vaimses või mingis umbmäärases ja laialivalguvas mõttes, vaid mõtleme selle termini all konkreetselt mõõdetavat indikaatorit, mis on üks peamisi näitajaid pere rahaasjade käsitlemisel.

Nagu ka minu poolt varasemalt kirja pandud, kujuneb pere rikkus sellise valemi järgi:

Rikkus = VaradKohustused

Seega on rikkus kõik see, mis jääb minu perele järgi siis, kui ma täna kõik oma varad maha müün ja kohustused likvideerin ehk maakeeli võlad ära maksan.

Selge see, et väga tore oleks omada positiivset rikkust ehk olukorda, kus kõigi võlgade tasumisel jääb mu perele veel oluliselt raha järele, mille eest võib soetada uut vara elamaks kohustusteta. Paraku mulle näib, et praegusel ajal on olukord selline, kus kõik pered seda öelda ei saa ja seetõttu hakkasin ka ise hirmuhigi laubalt pühkides arvutama oma pere rikkust. Võib ju olla nii, et kuna soetasin näiteks oma maatükid vahetult enne majanduskriisi või selle algstaadiumis, on nende väärtus sedavõrd langenud, et pangale kõik võlad ära makstes, on meie rikkus juba negatiivne – ehk minu varade väärtus ei kata kõiki minu kohustusi.

Olukorrast selge pildi saamiseks panin ritta kõik oma varad ning nende taha mõistliku ehk realistliku müügiväärtuse. Kusjuures oma hobiautode väärtust hindasin oluliselt alla ning lähtusin sisuliselt kiirmüügihinnast, millega tõenäoliselt õnnestub maksimaalselt paari nädalaga kõik nad realiseerida. Samuti hindasin oma kinnisvarade väärtust väga konservatiivselt, sest praegusel ajal pole ilmselt lootustki maalappe või korterit minu jaoks aktsepteeritava hinnaga müüa.

Tabel minu varadest nägi välja umbes selline, kuid kodurahu huvides asendasin siinkohal summad x-dega:

Ühtlasi olgu mainitud, et hobiautod pole siinkohal selles mõttes hobiautod, mille peale sageli kulutatakse terve varandus ning mis iial omahinda tagasi ei teeni. Tegemist on rangelt investeeringutena käsitletavate autodega, mille puhul loodan nende väärtuse ajas kasvamist. Kusjuures, seda blogipostitust kirjutades tuli välja, et olin algselt oma garaažikohad sootuks unustanud ning seega on tegu igati meeldiva täiendusega. Ühtlasi näitab see taaskord, kui oluline on üsna sageli oma varalisele seisule mõelda, sest vastasel juhul ei pruugi ka mõni ilmaasjata rikkust vähendav aspekt õigel ajal meenuda.

Edasi panin ritta kõik oma võlad ehk kohustused ja sain sellise ebameeldiva tabeli:

Kohustused ülaltoodud tabelis on mõistagi pangalaenude jms laenude jäägid ilma tulevikus makstavate intressidega.

Oma pere rikkuse välja selgitamiseks ei ole nüüd vaja teha muud, kui lahutada varade summast kohustuste summa ning saada teada karm tõde. Selgus, et kuigi meie pere puhul kõige hullemat ei juhtunud ning meie rikkus on endiselt plusspoolel, ei ole rahuloluks mingit põhjust. Pigem vastupidi – teadmine, et meile jääb raha kõigi varade realiseerimisel ja kohustuste tasumisel järgi vähem kui on praegu meie kohustuste kogusumma, teeb päris murelikuks.

Oleksin rahul, kui meie rikkuse osakaal kõigist varadest oleks üle 50% ehk enamus meie varadest kuuluks päriselt meile. Paraku see täna nii ei ole ja kogu meie pere maisest varast võivad pangad või teised võlausaldajad igal hetkel vabalt üle poole endale võtta. Selle iseloomustamiseks sobib hästi alltoodud graafik, mille nägemine minus meeldivaid tundeid ei tekita:

Mõistagi tunneksin ennast oluliselt paremini, kui saaksin öelda, et graafikust nähtavad kohustused on suures osas võetud finantsvõimendusega tulude genereerimiseks. Võimendus tähendaks sisuliselt seda, kui ma oleksin need kohustused võtnud selleks, et teenida selle rahaga abil rohkem tulu kui kulutan kohustuste teenindamiseks ehk laenude intressidele. See tähendaks, et ükskõik milline on minu rikkus täna, genereeriksin ma kasutada võetud rahaga endale oluliselt positiivset rahavoogu ning liiguksin seega jõudsamalt rikkuse suurenemise suunas. Antud juhul see aga nii ei ole.

Meie pere laenud on võetud tänaseks peamiselt väga pikaajaliste investeeringute tarbeks ning seetõttu liigume me rikkuse suurenemise suunas üsna aeglaselt vaid kahel viisil:

1. Igakuise pere-eelarvest tekkiva säästu abil, mis koguneb vaikselt minu ja minu abikaasa pangaarvele ja mis sisuliselt on see, mis meil igas kuus palgast üle jääb. Ei saa öelda, et progress selles vallas kuigi kiire oleks, sest endiselt esineb päris oluliselt negatiivseid kuid:

2. Vähendades pidevalt igakuiselt kohustusi, tasudes pangalaenude põhiosa.
Kuidas seda selgitada? Kui täna maksab minu korter näiteks 100 000 krooni ja pangalaenu jääk on 55 000 krooni, teeb see minu rikkuseks sellises näites hetkel 100 000 – 55 000 = 45 000 krooni. Järgmisel kuul maksab minu korter suure tõenäosusega endiselt 100 000 krooni, kuid vahepeal olen ühe laenumaksega vähendanud pangalaenu jääki näiteks 1 000 krooni võrra. Minu rikkus on seega tuhande krooni võrra kasvanud, sest seda uuesti arvutades saame tulemuseks 100 000 – 54 000 = 46 000 krooni.

Selline aeglane rikkuse suurendamine kuigi kaugele ei vii. Seetõttu oleks mõislik, kui lähiajal lisanduksid meie rikkuse kasvatamisel järgmised tegurid:

3. Tulud investeeringutelt. Näiteks dividendid Tallinna börsi aktsiatelt, mis mu aktsiaportfellis sisalduvad või intressid hoiustelt vms investeerimistööriistadest. Tõe huvides tuleb öelda, et mingit mikroskoopilist tulu on sel aastal mu aktsiad dividendide näol peamiselt tänu Tallinna Vee erakordselt suurele dividendile ka andnud. Siiski tuleks kahtlemata tulusid investeeringutelt paremate tulemuste huvides jätkuvalt kasvatada.

4. Tulud ettevõtlusest. Võib ju öelda, et on päris raske suurendada ettevõtlustulusid seniseid palgatulusid oluliselt muutmata. Siiski on ka siin samme, mida saaks ja tuleks kiiremini astuda.

Summeerimaks seda, miks ma selle rikkuse uurimise siinkohal üldse nii pikalt ja igavalt lahti kirjutasin, võin julgelt öelda, et kui ma ise oma rikkusest ei huvitu, siis keegi teine ei tee seda ammugi. Ainuüksi mõtlemine sellele teemale annab nii palju motivatsiooni paremini hakkama saamiseks, et juba selle pärast tasub oma rikkuse kaardistamine vabal momendil ette võtta ja aegajalt selle juurde tagasi pöörduda positiivsel või negatiivse arengu nägemiseks. Soovitan kõigile!

Eriti õnnelik väikeettevõtja

Ühel õhtul autoga sihitult ringi sõites ja oma mõtteid keerutades jõudsin taas järelduseni, milleni olen jõudnud ka varem, aga siis selle jälle ära unustanud. Ma saan aru, et rikkus ei ole eesmärk. Mulle meeldiks lihtsalt hästi elada. Milleks teenida miljardeid krussis närvidega või rügada varanduse nimel 16 h päevas, kui selle tõttu süda jukerdab ja lapselapsed, kellele kokku aetud varandus pärandada, nägemata jäävad? Mõttetu pingutus.

Ja ma ei loodagi, et hästi elamise nimel tööd tegema ei pea. Kindlasti peab, aga kas just sellisel moel nagu täna? Miks peaks keegi üldse pidevalt murelikult mõtlema tähtaegadele, antud lubadustele, telefonikonverentsidele või kliendikohtumistele? Kas oma elu ei ole võimalik tõesti nii korraldada, et tagada piisav sissetulek ilma sellise mõttetu jamata? Ideaalses ühiskonnas kindlasti oleks. Aga äkki ongi kogu viga vaid mõtlemises?

Kujutagem endale ette olukorda, kus minu töö ongi minu hobi – asi, millega ma pidevalt väga tegelda tahan ja jaksan. Sel juhul omandaksid tähtajad mitte närveerimise, vaid ootusärevuse varjundi. Näiteks on suur vahe, kas mul tuleb nädalaga komplekteerida vastvärvitud Volga või tuleb nädalaga lahendada mingi plastiktoote probleem. Ühel juhul pean oma lubadusest kinni kasvõi uneaja hinnaga ning see ei põhjusta stressi, teisel aga üritan sellega tegelda siis kui aega on ja nii väheseid ressursse kasutades kui võimalik, tundes ikkagi pidevalt kuklas ebameeldivat pinget.

Mida ma siis tegelikult teha tahaksin? Fakt on see, et pidev Volgade komplekteerimine muutuks juba õige ruttu tüütuks. Sama kindel fakt on ka see, et niisama kodus molutamine ja mandumine muutub samuti piinavalt üksluiseks ning lõpuks jääb ikkagi oht infarkti surra, sest muretsemine selle üle, mis kõik elus tegemata jääb, tekitab samuti stressi.

Tegelikult tekitavad enim negatiivset stressi keerulised asjad ja sõltumine teistest. Selle suure rahvusvahelise grupi, kus ma töötan, üks kunagine president ja CEO oli kindlal veendumusel, et tema tahaks tegelikult hoopis heeringapaati pidada. Oleks ainult tema ja heeringapaat – lihtne ja kõik sõltuks ainult iseendast ja võibolla ilmaoludest.

Umbes samasugused mõtted on kogunenud ühel või teisel eluetapil ilmselt meie kõigi juuste või kiilaneva peanaha alla. Selleks ei pea olema heeringapaat. Sobib ka miski muu, mis endale meeldib. Ilmselt on inimeste üldlevinud sarnast soovi ära tabanud isegi Hollywood’i filmitegijad, sest vaadake kui palju väikeste raamatupoodide, kohvikute, baaride ja lillepoodide omanikke romantilistes komöödiates esineb.

Ennastki näen ma tulevikus vaimusilmas tegutsemas kindlalt väike- või mikroettevõtluse vormis. Võin nõustuda väitega, et kui areng peatub, siis algab automaatselt tagasiminek, aga miks peab see tingimata tähendama ettevõtte kasvamist kui üht eesmärki? Võibolla peaks pigem arenema kvaliteet, toimuma kohandumine muutuvale keskkonnale ja turule, kuid ma ei taha näha ennast viiekümneaastaselt suure ettevõtte omaniku või juhina. Piisab sellest, kui minu ettevõtlus tagab mulle hea äraelamise ja ma saan oma aja sisustada sellega, mis mulle meeldib. See hoiab asjad ühest küljest endiselt lihtsa ja arusaadavana, kuid teisest küljest tagab ka üldse mitte vähem tähtsa aspekti – kohese ja kiire tagasiside oma tegevusele.

Väga raske on ehitada väikeettevõtet, mis tagab terve elu korraliku sissetuleku, kuid see peab olema võimalik. Kindlasti on väga raske tagada väikeettevõtte konkurentsivõimet suurte tegijatega, kelle investeerimis- ja kompetentsiarendusvõimalused on hoopis tugevamad, kuid otsides ja leides oma niši peab see olema teostatav. Kompetents mingis valdkonnas tuleb kergemini, kui oled selle valdkonna tõeline fänn ja tegeled asjaga hobina. Seda eelist ja tugevust ei maksa alahinnata.

Mulle, mu vennale ja ilmselt veel mõnele meie sõpradest meeldivad näiteks autod. Võime nendest rääkida ja filosofeerida, katsetada ja vaadata neid tunde, päevi ja isegi aastaid sellest iial tüdimust tundmata. Kui me vennaga uue autokaupluse kunagi lõpuks valmis ehitame, võin ma mugavast elust vabalt loobuda ning isegi palju väiksema sissetuleku juures elada selliselt, et see elu mu hingele ka midagi pakub. Ma tean ja annan endale aru, et on palju autodega tegelevaid inimesi ja ettevõtteid, keda see valdkond ja eluviis köidab ning kes millegi muuga tegelda ei oska või taha ja ma tean ka, kui kohutav on sealjuures automüüja kuvand. Samas häbematult vähesed automüügiga seotud inimestest peavad autodest päriselt lugu ning huvituvad enimlevinud automarkide ja mudelite kõigist tehnilistest üksikasjadest, eelistest ja puudustest. Ja kui paljud selle eluala inimesed tegelikult suhtuvad  müügiautosse üldse kui oma isiklikku? Ilmselt mitte paljud.

Ma ei tahagi “oma asja tehes” rikkaks saada – piisab mõistlikust elustandardist, mis võimaldab mul käia sarnaselt riides, ehitada sarnaselt maja ning liikuda sarnase autoga nagu kõik teised vähegi mõtlevad inimesed. Aga ma saan juurde võimaluse päevad läbi tegelda asjadega, mis mulle vähem või rohkem meeldivad.

Äkki ongi sellises suhtumises teatud konkurentsieelis ja võti hästi elamiseks?

Need, kellele tõeliselt meeldivad mutrid, kruvid ja poldid (tean Norramaal ühte sellist meest nimega Torp), oskavad oma klientidele alati parima tehnilise lahenduse välja pakkuda ja nende ideaalne väikeettevõte tegeleb kinnitusvahendite tootmise või müügiga. Need, kellele meeldivad lasteriided (tean vähemalt ühte sellist inimest), teavad täpselt, mis on lapse jaoks mugav, ilus, turvaline ja hea ning nad oskavad õmmelda või müüa kõige paremaid lasteriideid. Kõik need inimesed on mingis valdkonnas eksperdid ja teavad “oma asjast” rohkem kui miljoneid turundusele ja töötajate koolitusele kulutavad kontsernid.

Hästi elamine ei tähenda ainult kalleid ülikondi ja autojuhiga varustatud S-klassi Mercedeseid. Hästi elamine tähendab emotsiooni, mis meid läbi iga päeva saadab. Mul on väga raske uskuda, et maailm on tänaseks nii hukas, et väikeettevõtlus hinge sees ei hoia ja iseenda jaoks hästi elamist ei võimalda.

Miks siis mitte sellega tegelda?

Kohe algatuseks oleks aus üles tunnistada, et mul seda paljukiidetud esimest miljonit veel ei ole. Kaugel sellest. Mõni arukas inimene peaks kujunenud olukorda lausa lootusetuks, aga mina võtan seda pigem kui ajutist nähtust. Pidevalt räägitakse, et kõige tähtsam on omada eesmärki ja kuni seda pole sõnastatud, ei saa selle poole ka liikuda. Alustagem siis sellest.

Tunnistan täiesti siiralt, et on olnud väga rumal kogu oma elu jooksul mõelda, et miljon krooni on midagi sellist, mida saavutada on üsna võimatu ja seetõttu on tänaseks andestamatu möödalaskmine, et ma pole seni algatuseks miljonikroonist likviidsete vahendite kogumit endale eesmärgiks seadnud. Kui miskit peetakse võimatuks, siis suure tõenäosusega ei tehta jõupingutusi selle saavutamiseks. Seega tuleb võimatuna näivad asjad teha lihtsamateks ja seeläbi “võimalikuks mõelda”.

Kui me räägime eesmärgi seadmisest, siis see peab olema teatavasti mõõdetav ja ajastatud. Mõõdetavus on tagatud summa suurusega. Tähtaeg peaks olema realistlik ja motiveeriv. Kümme aastat likviidse mijoni krooni kogumiseks peaks olema igati sobiv. See on isegi väga tagasihoidlik eesmärk, sest ei sunni kohe väga kiirelt tegutsema, kuid ka selline tähtaeg on parem kui mitte midagi.

Ilmselgelt pole sellises tulevikus olevaid summasid mõtet Eesti kroonides väljendada, sest aastaks 2020 on need loodetavasti juba üheksa aastat tagasi käibelt kadunud. Samuti peaks olema eesmärgi sõnastuses kuidagi edasi antud tingimus, et nimetatud summa ei ole kokku kraabitud mingite kohustuste võtmisega ehk siis laenude arvelt.

Kõike eelöeldut arvestades saan enda jaoks sõnastada oma esimese miljoni krooni saavutamise üldeesmärgi selliselt:

Aasta 2020 esimeseks jaanuariks peab minu või minu ettevõtete pangaarvetel, väärtpaberikontodel ja sularahas kokku olema kohustustevabasid vahendeid vähemalt 64 000 eurot.

Kui vaadata, kui väike see summa teatud tingimustes olla võib, tuleb muidugi ahastus peale, sest selle raha eest ei saa tavamõtlemise juures isegi korralikku autot osta. Teisest küljest peab millestki alustama ka siis, kui ollakse oma tegevustega hiljaks jäänud.

Selleks, et nimetatud eesmärgi poole liikuda, tuleb sõnastada omakorda väiksemad eesmärgid ja ülesanded. Väiksemad tegevused võivad olla seotud säästmisharjumustega, investeeringute või ettevõtlusega. Olen ka mina kõiki neid arvesse võtnud, kuid ei hakka siinkohal eraldi välja tooma. Ütleksin vaid, et kõige raskemini prognoositav kipub täna olema ettevõtlusega seonduv, sest hetkeseisuga ei ole mul seoses ajaloo sisulise puudumisega võimalik toetuda statistilistele andmetele.

Ühtlasi võin juba praegu täiesti kindlalt öelda, et kümne aastaga miljoni kroonini jõudmiseks puhtalt madala riskiga investeeringute arvelt peaks mul olema kasutada palju suuremad likviidsete vahendite mahud kui täna.

Seega lähemalt olukorda ja eesmärki lahates olen jõudnud järgmiste järeldusteni, mis mulle laisa inimesena üldse ei meeldi, aga mis juba aitavad mul õiges suunas liikuma hakata:

1. Kui ma jätkan samas mahus säästmist, ei ole püstitatud eesmärk saavutatav.
2. Kui ma jätkan sama mugavalt elamist ja ei tegele aktiivselt ettevõtlusega, ei ole püstitatud eesmärk saavutatav.
3. Kui ma jätkan sama madala riskiga investeerimist, ei ole püstitatud eesmärk saavutatav.

Kõike tuleb muuta ja siinkohal jõuame lõpuks sinna, et tuleb endalt küsida tegelikult kõige tähtsam küsimus:

“Kas ma tahan endale püstitatud eesmärki saavutada?”.

Võib ju imestada, et milline loll püstitaks eesmärgi, mida ta tegelikult täita ei tahagi. Võin kinnitada, et ma ei ole hulluks läinud ja miljonid inimesed püstitavad endale iga päev eesmärke, mida nad saavutada ei soovi. Ülaltoodud küsimus on tõesti iga eesmärgi juures kõige tähtsam ning ilma sellele vastamata ei ole mõtet endale kunagi ühtegi eesmärki seada, sest selle küsimuse taga seisab kogu motivatsioon ja seega 90% ulatuses ürituse õnnestumine. 

Kui paljud meist tegelikult on valmis loobuma ebamõistlikest hobidest, turvalisest palgatööst, vabast ajast ja ülearustest närvirakkudest, et selline materjaalne eesmärk saavutada?
Need, kes on, saavutavad selle üsna kindlalt ja justnagu kogemata jõuavad veel palju kaugemalegi. Need, kes ei ole ja samal ajal teesklevad, et on selleks kõigeks valmis, liiguvad küll enamasti õiges suunas, aga liiga aeglaselt ja liiga väikese pingutusega. 

Kuna küsimus on tõesti tähtis ja raske, siis selleks, et sellele vastata, peab seda tegema täielikus aususes ja usus ning seda ei saavutata paar tundi elu üle järele mõeldes või sõpradega arutledes. Seetõttu soovitan kõigil endale seatavate eesmärkide juures küsida sama küsimus ja jõuda otsuseni nii kindlalt, et kogu keha seda tunneb ja teab. Ülejäänu tuleb juba loogilise jätkuna, sest loodud tunnetuse abil saab püstitada endale õiged ja piisavalt rängad ülesanded ning asuda neid vastuvaidlematult täitma.

Olen väga pikalt arvanud, et tahan oma materjaalseid eesmärke saavutada, aga kui ma ainult arvan, jäävad need saavutamata. Töötan nüüd selle kallal, et hakata tahtma enda eesmärke saavutada. Selleks ei ole enam liiga palju aega jäänud. Aidaku, kes oskab.

Mitte kunagi ei ole see mulle kohale jõudnud paremini kui sel nädalal, kus tuleb otsustada, kes sellest ettevõttest, kus ma töötan, sõidavad Hiinas toimuvatele vormikatsetustele. Ma ei ole kunagi Hiinas käinud ja nüüd oleks see võimalik. Aga eriti nagu ei viitsiks minna. Mõni reisihuviline võib üllatuda, et millest selline nõme ja arrogantne käitumine tasuta võimaluse puhul. Vastuse aga võiks esitada küsimusena. Mida pakub mulle see pingutus?

Kas saadav elamus on seda väärt, et taluda pikka lennureisi, kohanemist erinevate ajavöönditega, meeleheitlikku kõhu- jms nakkushaiguste vältimist ja suure tõenäosusega vaevalist suhtlemist kehva inglise keelt oskavate inimestega? Ma ei ole selles kindel.

Kui mul oleks mingi isiklik ärihuvi sinna kohale lennata, oleksin ma ilmselt teist meelt. Aga mis suhtes võiks olla mulle kasu(m)lik lennata mingisse erimajandustsooni, kus hinnatase on ehk veidi madalam kui siin, kui maailm on niigi sedasama jama täis, mida seal suure tõenäosusega eest leida võib (vt ka www.alibaba.com)? Ma olen skeptiline, et see reis võiks pakkuda kontakte ja võimalusi, mis mind isiklikus plaanis haljamale oksale aitaks. Võibolla räägiksin teist juttu, kui lend läheks Indiasse või Vietnami, sest seal on hinnaeelised arvatavasti veel olulised. Väidetavalt on aga see osa Hiinast juba hindade poolest peaaegu siinsel tasemel ja seega tundub kuidagi eriti ebahuvitav.

Kas mind erutaks sealse kultuuri, kliima, toidu jms kogemine? Taaskord tuleb vastus eitav, sest kõige selle kogemine on palju mugavam kodust lahkumata. Internet, televisioon jms on kogu maailma teinud imepisikeseks. Uudised ja informatsioon levib millisekundite jooksul ning puudub igasugune vajadus Eesti piirest väljuda kogemaks praktiliselt kõike sedasama, mida koha peal, aga palju turvalisemalt ja kindlasti väiksema vaevaga. Tõenäoliselt suudaksin kodus viibides kättesaadava info abil õppida ära mõne traditsiooni või käitumistava, mis on Hiina kultuurile omane, aga ei suudaks seda teha selle lühikese nädala jooksul seal viibides. Pealegi – toidu argument langeb nagunii ära, sest korduvalt samas piirkonnas komandeeringutes viibinud kolleegide sõnutsi tohib koha peal einestada ainult Mac’is või teistes sarnastes rahvusvahelistes toitlustuskettides, mis tahavad ja suudavad tagada korralikke hügieenitingimusi. Seega saab Hiina toitu süüa küll Tartus, aga mitte Hiinas.

Milliseid uusi teadmisi ja elamusi pakub tänapäeva inimesele üldse välisreis? Võin üsna kindlalt väita, et mitte midagi üllatavat. Sellest tundest ajendatult on valitud ka käesoleva postituse pealkiri. Olen varemgi maininud, et inimesi on üha raskem üllatada. Info levik ja teaduse areng on nii kiire, et kõike peetakse juba iseenesestmõistetavaks. Kui 100 aasta eest jooksid poisikesed linnas autole järele ja käisid raha eest laadal ahvi vaatamas, siis tänapäeval imestame pigem selle üle, et miks ei ole kosmosest veel korralikku eluvormi välja kaevatud. Meid paneks korraks imestama, kui seesama laadaahv pimedas värviliselt vilguks, aga kohe kui oleme internetist ära vaadanud selgituse, kuidas teadlased tema geene muutnud on ja see kõik tänu ainevahetuse ning nahapinnalt erituvate ainete vaheldumisele võimalikuks osutub, ei saa me aru, miks selliseid ahve juba lemmikloomade ja dekoratsioonielementidena ei müüda.

Selleks, et näha hiinlast ei tule minna Hiinasse. Selleks, et näha andekat hiinlast võib vabalt Youtube’i käima lasta ja sellist ei näe kindlasti isegi Hiinas viibides niisama naljalt. Ühest küljest on see kohutav, sest niimoodi kaobki tasapisi vajadus kodust väljuda. Kaob mõte ja motivatsioon kogeda päris maailma, sest päris maailm on ohtlik, ebamugav, sageli kallis ja pingutust nõudev. Ja on tõepoolest reaalne oht, et niimoodi tasapisi, aastasadade jooksul muutub inimkond täielikult paikseks, oma kapslis viibivate mõtlevate kookonite kogumiks ning selle kõik, mis nõuab liikumist, teevad meie eest ära tehnika ja arvutid.

Just selle vältimiseks tuleks siiski see komandeering ette võtta. Tõestamaks endale, et ma eksin.

On üsna tõenäoline, et millalgi ta tuleb. Aga millal ja kuidas? Millal lõpeb globaalne jõudude konsolideerimine võrdväärseteks vaenupoolteks ja kas kolmas maailmasõda tuleb riikide, uskude või korporatsioonide vahel? Neile küsimustele ei tea vastust loodetavasti veel keegi.

Orwelli raamatus “1984” oli maailmasõda igikestev ja vahetusid ainult liitlased. Sõda oli ideaalne kontrollivahend ja see, kas sõda päriselt oligi või ohjati selle kujundatud situatsiooni abil efektiivselt masse, jäi selgusetuks. Mul on tunne, et see võib pikas perspektiivis tõeks osutuda, kuid praegu on selleks selgelt liiga vara. Huvigrupid on kõik kuidagi liiga jõuetud. Tasakaalu ei eksisteeri.

Võidurelvastumine on väidetavalt pärast NSVL kokkuvarisemist lõppenud, ent eile kuulsin raadiost, et Hiina katsetas edukalt raketikilpi ning sedagi, et Hiina on avaldanud halvakspanu USA otsusele müüa Taiwanile sõjatehnikat. Postimees kirjutab samuti, kuidas Bulava rakett saab kohe-kohe töökorda ning sellega saab massiliselt inimesi tappa tervelt 8 000 km kaugusel. Kiiduavaldused ja kauakestev aplaus, mõned saadikud tõusevad püsti.

Võibolla ei olegi kolmas maailmasõda see, mis jääb kestma? Ehk saab see olema neljas või viies? Ma ei ole pessimist, pigem realist. Inimene on kiskja ja seetõttu lahendab erimeelsusi kiskja moel. Praegugi oleks sobiv hetk üheks toredaks maailmasõjaks, sest maailmamajandus on katki, USA ei ole ilmselt nõus võitluseta loovutama globaalse liidri rolli ning üldse on väidetavalt inimesi planeedile liiga palju kogunenud. Arenenud riikides ei tehta enam tööd, vaid kirjutatakse ja loetakse blogisid. Kahtlane, kas laisk ja pehmeks muutunud eurooplane või jänki enam oskakski füüsilist ülesehitustööd teha, või tuleks esimest tellist ja kellut nähes lagedale mõttega, et las hiinlased teevad ära, arvestamata asjaolu, et USA võlg Hiina ees on juba nii suur, et peatselt peaks Obama kõik oma töötud hoopis tasuta Hiinat üles ehitama saatma. Samal ajal ei tasu unustada ambitsioonikat Indiat ja uhket Venemaad. Huvirühmad on pinges – konfliktide tõenäosus suureneb.

Ma ei näe ühtegi takistust, miks kolmas maailmasõda ei peaks algama just Hiina ja USA omavahelistest pingetest. Põhjuse konkreetseks sõjategevuseks võiks anda näiteks Põhja-Korea, kes on piisavalt sõjakas, kuid samal ajal kommunistlik riik. Oletame näiteks, et Lõuna-Korea ja Põhja-Korea vahel puhkeb konflikt. Kuna tegu on eepilise kommunistid versus kapitalistid võitlusega, võiks sellesse olukorda sekkuda USA. Nähes kommunistidele tehtavat ülekohut saaks sellest tuld Hiina, kes nõuaks kogu USA riigivõla tasumist, Taiwani päriseks endale ja üldse kõike, mida küsida oskab. USA keeldumisel asuks Hiina usinasti Põhja-Koread toetama, mis annaks põhjuse kuulutada välja relvastatud konflikt (samuti tuntud kui sõda) Hiina Kommunistliku Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahel.

Venemaa, kes on seni seda kõike pealt vaadanud, saaks ometi põhjuse taaskord käised üles käärida ja pühas ürituses kaasa lüüa. Kuna USA = suures osas NATO ja NATO on kahtlaselt lähedal Venemaa piirialadele, saabuks kauaoodatud võimalus oma huvide kaitseks pisut vanal mandril mürglit teha. Euroopa Liidu riigid, olles NATO liikmed, alustaksid vastutegevust ning juba olekski kujunenud esimesed liitlased – USA + EL versus Hiina + Venemaa ja mõned väiksemad kommunistlikud riigid. Võibolla liituks veel mõned riigid, kes omavad tugevaid sidemeid eelmainitud huvirühmadega või omavad ise mingeid huvisid. Näiteks arvestades, et USA ning EL on pidevalt “rõhunud” nii kultuuriliselt kui majanduslikult lähisida riike, võiks nemadki pigem “teisele positsioonile” asuda.

Võib arvata, et tasakaal ei ole pärast seda enam päris paigas, mistõttu mõned või mõnedkümned aastad hiljem ja miljardi või paari jagu inimest vähem, saaks suitsevalt pinnalt alata uus, motivatsioonist nõretav majanduskasv.

Kuid tuli tuha all ei kustu. Nii nagu Saksamaa ei leppinud iial I maailmasõja tulemustega, ei lepi ka ühegi teise riigi uhkus iial saavutatud olukorraga. Iga sõda on ainult ajutiselt asendatud rahuga, sest kiskja vaen ei rauge. Niipea kui ollakse taas piisavalt tugev, et peremehele kõrri karata, seda ka tehakse. Seetõttu oleks inimkonna seisukohalt väga efektiivne sõja kui sellisega harjuda. Kõige turvalisem on sõda pidada siis, kui vaenujõud on võrdsed ja ise seda teavad, sest sel juhul ei kipu keegi üle pingutama ning on huvitatud optimaalsest ressursikulust, mis võimaldaks konkurentidega sarnaselt arenevat võimsust ja võimekust. Planeet Maa võiks pikemas perspektiivis vabalt jaguneda tänase Hiina mõjusfääriks, Venemaa mõjusfääriks, USA mõjusfääriks ja Euroopa Liidu mõjusfääriks. Aafrika on selgelt ülearu, seega saab keegi selle enda mõjusfääri. Samas kuhu jääb India? Me veel ei tea. Võimalik, et EL ei suuda ühtsena käituda ja laguneb tänu edukale rahvuslikule vägikaikaveole koost, mis teeb sellest territooriumist kiiresti Venemaa ja USA mõjusfääri osa. Võimalik, et India kasvab lihtsalt pärast kolmandat maailmasõda teistele järgi ning moodustab oma mõjusfääri.

Kuid nii kaugele pole mõtet ette vaadata. Katsuks esialgu kolmanda ja võibolla kõige mastaapsemat hävitust tõotava suurüritusega esmalt toime tulla, sest just praegu näib olevat parim hetk sellega pihta hakkata.

PS! Siinkohal ei ole tegemist sooviavaldusega, vaid võimaliku musta stsenaariumiga, mis inimkonda sama jaburalt jätkates juba lähiajal ees oodata võib.

Tean, et ruttan oma jutuga ajas ette, sest enne seda, kui ma tööle läksin, toimus veel midagi, mis minu finants- ja majandusalaseid vaateid kujundas. Kuid see võib jääda hilisemaks, sest minu enda jaoks on tänaseni hämmastav, kuidas minu elu 2000. aastal totaalse muutumise läbi tegi ja just sellest tahaksin ma täna pajatada.

Ilmselt oli see 2000. aasta varakevad ja ülikoolis ei olnud enam palju teha. Niimoodi aega surnuks lüües ja väga tihti ülikoolisõbra Martiniga autodest heietades jõudsime kuidagi selleni, et meil tuli idee soetada kahe peale Volga, mis esteetiliselt korda teha ja millega siis oleks hea kooli juures, aga ka mujal ringi eputada. Sellest ideest sai üsna kiiresti reaalsus ja kuigi mu isa kahe käega pead kinni hoidis, veeres ühel pärastlõunal Golfi järel nööri otsas mu isa autoaia juurde otse Elva lähedalt Hellenurmest valge Gaz 24, lintspidomeetriga ja üldse meile tundus väga äge. Seadsime eesmärgiks auto jaanipäevaks üle värvida ja sellele uus salong sisse õmmelda ning mootor korralikult tööle saada. Järgnesid pikad õhtud garaažis, kus Martiniga auto teatud osas demonteerisime, keretööd teostasime ja salongimaterjalid välja vahetasime. Sellest tööprotsessist ei hakka ma lähemalt rääkima, aga vaeva nõudis see kõik omajagu.

Samal ajal lõpetasin mina TÜ majandusteaduskonnas III kursuse kursusetööd ning minu juhendaja kutsus mind Tarkonisse, et pakkuda võimalust asuda ausale kvaliteeditööle. Ma ei võtnud seda kuigi tõsiselt, sest ma pean ütlema, et sel ajal olid minu sissetulekud sellised, et Volga projekt, mis läks kahe peale maksma paarkümmend tuhat krooni, oli täiesti võimalik, samuti jätkus mul raha kõige muu eluliselt vajaliku ning ka meelelahutuse jaoks. Raha teenimiseks ostsin ja müüsin juba siis autosid. Lisaks sellele teenisin mitu tuhat krooni kuus sellelt, et vormistasin riiki toodavatele autodele tolli ning hankisin ARK-st tõendarved. Seega elu ei olnud üldse vilets, kuid mingi aukartus päris töökoha teenimisvõimaluste ees sundis mind minema kokkulepitud päeval Tarkonisse, kus mulle minu tulevast tööd tutvustati.

Tegemist oli kvaliteedijuhtimissüsteemi standardite spetsialisti kohaga ning see kujutas endast sellist ala, millest mul igasugune ettekujutus puudus. ISO 9001 standard oli minu jaoks tundmatu teos, samuti ei saanud ma üldse aru, mis asi see kvaliteedijuhtimissüsteem on või olema peaks. Siiski paistis, et tulevane ülemus on meeldiva iseloomuga ning õppimisvõimelise inimesena arvasin, et ma saan selle tööga kindlasti hakkama. Mäletan siiani väga detailselt kogu seda protsessi – ruumi, kus minuga töökohast vesteldi, mööblit, Tarkoni personalijuhti ja oma tulevast ülemust, Peetrit, kes rääkisid mulle ära, mida teha oleks vaja ja ilmselt uurisid ka minu kui töötaja võimeid ja omadusi. Seda viimast ma ei võtnud jällegi arvatavasti väga tõsiselt, sest mul ei olnud töökohta üldse tarvis ja seetõttu ma ei suuda meenutada, mida rääkisin. Ühel hetkel jõudis vestlus sinnamaale, et mulle tehti palgapakkumine. Mis te arvate, kui suur see oli?

Kui mu mälu mind ei peta, siis oli esialgseks brutopalgapakkumiseks 5 000 krooni.

Kuna ma käisin veel ka järgmisel aastal koolis ja kavatsesin tööle asuda poole kohaga, siis tähendanuks see ka poolt nimetatud summast. Ma ei saa ausalt siiani aru, kuidas ma tööle sattusin, sest see summa oli nii naeruväärselt väike (väiksem kui ühe müüdud auto kasum tavaliselt), et oleksin pidanud üldse mitte rohkem sellele mõtlema. Läksin ju kohale kindla arvamusega, et üle kümne tuhande ikka iga normaalne tööline teenib. Kuid ma ei suutnud “EI” öelda. Lihtsalt ei suutnud, sest kuidagi piinlik oli. Teised olid minu peale hulka aega kulutanud. Lisaks pani minule oma ootused kursusetöö juhendaja, kes Tarkonist töölt ära läks. Seega lubasin noore mõjutatava inimesena ennast vastumeelselt tööle. Võimalik, et sain siiski palga näiteks 6 000 krooni peale ehk 3 000 krooni poole koha eest, aga ma tõesti ei mäleta seda, sest see raha oli täiesti uskumatult väike.

See oli esimene kord, kui ma tõdesin, et arvatavasti ongi palgatööga raha teenimine ebanormaalselt raske. Mul puudus varem selline kogemus ja olin sellest ainult vanematelt kuulnud.

Tööle asusin sisuliselt järgmisest nädalast. Hommikul käisin koolis, lõuna ajal kihutasin sageli tolli ja ARK vahet, mille järel läksin tööle ning õhtul siirdusin garaaži, kus Martin juba pool päeva Volgat lihvinud oli. Öösel käisime Mac’ist läbi, võtsime mõned purksid ja hommikul hakkas kõik jälle otsast peale. Tööl kippus muidugi uni peale, aga sellest ei olnud midagi, sest minu töökoormus ei olnud ka väga suur, piirdudes dokumentide vormistama õppimisega, allkirjade hankimisega õigetelt inimestelt ja üldse sellise “ujuma õppimisega”. Palgatööga enamvähem harjumiseks kulus vähemalt aasta ning siiani arvan, et see ei olegi normaalne eksisteerimisvorm, kuid kogemuste omandamiseks oli see periood kindlasti kasulik.

Jaanipäevaks sai Volga valmis ja kuigi me temaga tehniliste probleemide tõttu sel päeval Tallinna ei jõudnudki, leidis see auto veel samal aastal kajastamist ajakirjas Tehnikamaailm ning sellest kõigest kasvas mõne aja pärast välja Eesti Volga Selts (vt www.volga.ee), mis tänaseks on igati elujõuline Volgaliikumine. Sõprusest Martiniga ning samas Volgas ühe tema tuttava tüdruku sõidutamisest arenes minu lähem tutvus selle tütarlapse, Janaga, ning tänaseks oleme päris ausalt õnnelikult abielus ning meil on juba 7-aastane poeg. Kusjuures oma pulmasõidu tegime alles üle-eelmise aasta suvel samuti oma isikliku Volgaga (see on minu arvult kolmas, aga päriselt esimene hea Volga).

Töökohast Tarkonis arenes välja koostööprojekt NPP Eesti kvaliteedijuhtimissüsteemi juurutamiseks, sellest omakorda tutvus, mis viis mind Tartus asunud Tarkonist 2003. aasta jaanuaris kvaliteedijuhiks Rõngusse Polimoon AS-i, mis täna kannab nime Promens AS. See oli üks esimestest ettevõtetest Eestis, mis sertifitseeriti tollase autotööstuse standardi, QS-9000, ning hiljem ISO/TS 16949 standardi järgi. 2003. aasta sügisel juurutas ettevõte tootmisse esimesed autotööstuse tooted ja meil on pidev otsekontakt autotootjatega nagu Volvo, Scania, General Motors ja Daimler-Benz, kelle tehaseid mina või mõni minu kolleeg aegajalt külastame ning selle kõige juures olemine on seni olnud motiveerivamgi, kui jätkunud palgatõus. Samuti sai sellest kõigest alguse sündmuste jada, mille tulemusena arenes sõprus Janariga, kellega koos täna Rahakooli ja mitmeid teisi lahedaid projekte teeme. Otsese kvaliteedijuhtimise juurest on mul õnnestunud liikuda pigem autotööstuse toodetega seotud arenduste ja projektide valdkonda, mis on kohati küll keeruline, kuid väga huvitav tegevus.

Sellest on juba ligi 10 aastat möödas ja ma ei teagi, kas 2000. aastal ütlemata jäänud “EI” on olnud pigem kahjulik või kasulik.

Ilmselt olen varanduslikus mõttes tänu sellele pigem kaotanud. Samas kogemuste, tutvuste, sõprade ja enesekindluse osas olen kindlasti võitnud. Kindlasti muutis see ütlemata jäänud “EI” minu elu täielikult ja täna ei oleks ma täpselt sama inimene, kes ma olen. Olen õppinud palju sagedamini “EI” ütlema, kuid pigem kaldun endiselt alati “JAH” poole. Tahan loota, et vaatamata kõigile “eidele” ja “jahidele”, isegi kui need ei osutu parimateks variantideks, areng tulevikus ei peatu hoolimata asjaolust, et iga mööduv aasta vähendab minu riskilembust ja õppimisvõimet ja suurendab harjumuste jõudu.

Sellest üle saamiseks tuleb edaspidigi ise aktiivselt samme astuda ja ennast aegajalt oma mugavustsoonist välja raputada öeldes uute väljakutsete ees eneselegi ootamatult: “Jah”.