Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: ühiskond

Lubage möödaSelle Jane Meimar-Parktali arvamusartikliga (http://arvamus.postimees.ee/2900759) Postimehe veergudel tuleb nõus olla, kuid tegemist ei näi olevat pelgalt Eestit, vaid kogu ühiskonda (või vähemalt Euroopa kultuuriruumi) iseloomustava tendentsiga.

Indiviid paistab olevat abitu ja rumal ning kui talle jäetakse võimalus teha valesid valikuid, tuleb teda sunniviisiliselt kaitsta või kui ta miskipärast soovib käituda keskmisest erinevalt, tuleb teda takistada.

Olen seda ka varem tõdenud, aga punkaritel on tänases maailmas selgelt oma koht ja võitlus, kuid vaid vähesed neist suudavad ja tahavad seda märgata olukorras, kus justkui pole välist jõudu ehk selget vaenlast, mis meid käsib ja keelab ning kus inimmass end vabatahtlikult lambakarjana rõõmsameelselt, regulaarselt, särasilmi tapale viib.

Ikka edasi, seltsimehed!

Arulage propagandaKuulsin täna kontorist koju sõites raadiost päris eeskujulikku propagandauudist. Nimelt Eesti maksukoormus olevat Euroopa Liidu üks madalamaid. Seda pidavat kinnitama tõik, et Eesti maksutulu (jah – tulu) SKT kohta on samal tasemel nagu Poola oma ning Eestist tahapoole jäi “vaid” seitsme liikmesriigi “maksukoormus”.

Mis siis muud kui hõisakem rõõmsal rinnal üheskoos ning tõstkem makse, seltsimehed, sest need on väga madalad ja me ei taha ju olla nagu mingid poolakad, eksole.

Kuid miks ma väidan, et see eelnimetatud uudis nii haledalt läbinähtavalt propaganda on (sõltumata sellest kas sellise sõnastuse söötis pressiteatena meediale valitsus või opositsioon)?

Väga lihtne – see sisaldas fakte, mis olid nii kaheksasse väänatud, et ka tippkondiitrite kringlid selle kõrval kahvatuvad.

1. On täiesti meelevaldne väita, et maksutulu suhe SKT-sse näitab maksukoormust. See võib näidata mida iganes alates maksude laekumise tasemest lõpetades maksulaekumiste struktuuri ja isegi SKT struktuuri eripäradega. Ehk siis suhteliselt suvalise näitaja ärakasutamise abil öeldakse pressiteates seda, mida parasjagu tahetakse öelda.

2. Euroopa Ühendusse kuulub 28 riiki. Kui Eestist tahapoole jääb vaid 7 riigi meelevaldne maksukoormuse indikaator, siis on Eesti Vabariik maksukoormuse osas mitte üks madalamaid riike, vaid natuke keskmisest allpool ehk kolmandasse neljandikku kuuluv riik.

Loodan, et lähiajal ilmub raadiouudis ka trükimeediasse. Vastasel juhul oleks tegu kolmanda punktiga, mis kinnitaks, et tegu oli labase propagandaga, sest millegi kuulmine on palju passiivsem tegevus kui lugemine ja seega võis antud pressiteade olla mõeldud vaid kuulmise läbi masside meelsuse kujundamiseks, et ei tekiks mõtteavaldusi ning vastukaja.

Nojah, olgem ausad – kavatsustest hoolimata juba tekkis.

Kena naine rattaga - ilma kiivritaGott sei dank! Keegi julgeb veel karjast eristuda ja asuda anarhistlikule “pimeduse poolele”.

Lugesin sellist artiklit ja sõrmed haarasid tahtmatult klaviatuuri järele:
http://arvamus.postimees.ee/2821634/sirje-niitra-kas-pott-pahe

Teadmata üldse, kes on Sirje Niitra või millised on tema muud seisukohad ja väärtushinnangud, olen vähemalt antud artikliga täielikult nõus. Ma tõesti ei arvanud, et keegi päriselt mõtleb jalgrattakiivri kõigile kohustuslikuks teha, sest see tundus lihtsalt rumala naljana. Ometi saan nüüd aru, et päriselt mõeldaksegi sellise seaduse peale. Uskumatu.

Näib ja sealjuures häirib, et (Eesti) ühiskond liigub täiesti jaburalt vales suunas, kus isiklik vabadus suurenemise asemel hiilivalt väheneb, sest pidevalt avastatakse uusi asju, mis on “ohtlikud” või “tervistkahjustavad” või lihtsalt “ebaratsionaalsed”, aga inimest tuleb ju kaitsta. Inimesele ei tohi anda laenu, müüa alkoholi ning ta tuleb (tema enese rahaga) kõige ootamatu vastu kindlustada. Kodanik ise ei tohi millegi eest vastutada, sest tema ju ei tea, kuidas peab käituma.

Vägisi hakkavad kõrvus kõlama Rammsteini laulusõnad:
“Ich kenne Schritte, die sehr nützen,
und werde euch vor Fehltritt schützen,
und wer nicht tanzen will am Schluss,
weiß noch nicht, dass er tanzen muss!”

Tule taevas appi!

Juurides käskude ja keeldudega välja pidevalt nö kõige suuremaid ohte, jõuame paratamatult aina uusi ja uusi vabadust piiravaid seadusi vastu võttes peatselt ulmefilmidest nähtud värdühiskonda, kus näiteks:
– peale kella 9-t kodust välja minna ei tohi (kuritegevusoht!),
– reisida ei tohi (haiguste ja terrorismioht!),
– kõik peavad kaks korda nädalas paarikaupa keppidega kõndima (väiksem südame- ja veresoonkonnahaigusteoht!) ja
– igaüks peab kõik oma kulud-tulud Rahakooli asemel riigiportaalis deklareerima (et poleks vaesuse ja kahtlase käitumise ohtu!).

Kui nii edasi läheb, on Eestis kujunemas soodne platvorm mõnele uuele tõsiselt selge maailmavaatega paremliberaalsele erakonnale.

Oleksin valija.

KaksTelefoniTulles tänaste päevasündmuste valguses tagasi ühe mitte kõige uuema EVEA artikli juurde, siis mulle näib, et Eestis väikeettevõtjana tegutsemine on muutumas täiesti mõttetuks ning inimesi sunnitakse poolvägisi pigem palgatöölisteks, kes ei pea mõtlema, mis moodi Maksuametile pidevalt tõestada, et Sa pole seaduserikkuja.

Üle 1000-euroste arvete automaatne käibedeklaratsiooniga esitamise kohustus, riigi pöördumine kohtusse, et mitte vastu võtta EL-i direktiivi mikroettevõtete aruandluskohustuse lihtsustamiseks ning sõiduautode soetamisel käibemaksu mahaarvestamisele seatav piirang on vaid kolm aktuaalsemat näidet selgelt kontrolli- ja umbusaldusühiskonna suunas liikumisest, kuid Eesti viimase aja maksupoliitika kujundamises ja Maksuameti tegevuses on igal sammul märgata “proovime, ehk õnnestub raha saada” käitumise üle võlli hoogustumist.

Minu jaoks on tänaseks huumoriuudiseks Maksuameti väide, et kui kasutate oma ettevõtte telefoni ka abikaasale või emale helistamiseks, tuleb selliste kõnede maksumus ettevõtte kuludest sisendkäibemaksu arvutamisel maha võtta. Ma loodan, et kõik ettevõtjad (sh suurfirmad) ikka on alati nii teinud, eksole, sest vastasel juhul on tegemist kelmusega. Igatahes tulevikus peab seda kindlasti tegema ja ma ei tee nalja!

Mitte, et see oleks mingi oluline probleem, aga muret teeb asjaolu, et selliste kõnede eristamine maksuaruandlust koostades maksab väikeettevõtte jaoks reaalselt kordades rohkem kui on käibemaksusumma erinevus, mis pärast isiklike kõnede lahutamist tänu paar eurot väiksemale sisendkäibemaksule lisaks maksta tuleb. Alternatiiv oleks näiteks hakata 90-te suurärimehe kombel omama ja kaasas kandma kaht mobiiltelefoni, et arvestus era- ja töökõnede vahel segi minna ei saaks. Uskumatult jabur.

Kliima ja keskkond pole Eestis kunagi suurem asi olnud, kuid viimasel ajal näib ka üldise vabaduse ja mõistlikkuse osas üha lähemale jõudvat olukord, kus “pigem siin ei elaks”. Aga tuleb tunnistada, et meil on asjad veel isegi hästi ja vaatamata kõigele läheb kindlasti selgi korral minu hääl parempoolsele poliitikale, samas võibolla mitte enam sellele erakonnale, keda varem valisin. Kahju kohe.

Ahjaa, pika jutu sissejuhatuses viidatud artikkel ise oli see:
http://evea.ee/index.php/54-uudised/evea-meedias-2013/457-kersti-kracht-miks-tulistatakse-maksukuritegudega-voideldes-koigi-ettevotjate-pihta-04-05-2013

Kuna kodus haige olles pole midagi eriti paremat teha kui tutvuda erinevate vaatenurkadega maailmale ja ühiskonnakorraldusele, vaatasin lõpuks läbi viimase Zeitgeist’i filmi Moving Forward ja tahaksin seda nüüd pisut arvustada.

Olgu algatuseks öeldud, et olen seda tüüpi inimene, kes kahtleb üldse kõiges ning seetõttu lihtsalt peab küsima kiuslikke küsimusi ka siis, kui põhimõtteliselt pole tal ühtki korralikku vastuväidet, miks asi toimida ei võiks.

Kogu selle filmi sissejuhatav osa oli pikk, aga selles mõttes ok, et valitud eksperdid esitasid valitud väiteid, mis ilmselt vastavad ka tõele.

Umbes filmi poole pealt tekkis mul küsimus, et kui praegune ühiskonnakorraldus ja majandussüsteem kõik nii halb on, siis mis see parem olla võiks. Peagi saabus vastus ja lahendusena pakuti kogu filmi teise poole vältel uutmoodi maailmakorraldust. Väga hea, sest vastasel juhul oleksin filmis juba pettuma hakanud.

Siiski sai minu jaoks üsna pea selgeks, et uue ressursside juhtimisel põhineva maailmakorralduse juures on mõned asjad, mis teevad selle kasutuselevõtu filmi lõpus visuaalselt kenasti esitatud rahumeelse revolutsiooni korras täiesti võimatuks – inimkond pole selleks lihtsalt vaimselt valmis. Ja kuigi ma võin kuskil enese sees nõus olla selle parema maailma paremusega ja aru saada, et see oleks suurepärane uus ühiskond, ei hakka see kõik ikkagi minu jaoks tänase kapitalismist läbi imbunud inimesena lihtsalt tööle.

Individualism on see, mis teeb tänase inimese sellesama helesinise unistuse vaenlaseks.

Näiteks, kui tootmist juhitakse tsentraaleslt dünaamiliselt vastavalt nõudlusele, siis millises etapis tuleb mängu pakkumise mitmekesisus? Kuidas ma saan enda magamistuppa barokkstiilis mööbli, millist naabrimehel pole ja vannituppa kandilise valamu kuigi see on ebapraktiline? Või mil moel näiteks rõivatööstuses mitmekesisus tekib, kui kõige ratsionaalsem on tõenäoliselt toota näiteks halli riiet? Kas me hakkame kõik suhteliselt sarnased välja nägema – sel juhul tänan, ei.

Inimene on vähemalt tänases lääneriikide ühiskonnas üsna individualistlik – ta tahab teisest erineda ja seda mitte ainult hinge ilu poolest. Disain, sh ka tootedisain on väga subjektiivne ja seetõttu peab meil vähemalt näiliselt olema tohutu hulk valikuid (kõige parem on see kui me isegi ei tea kui palju neid valikuid on). Enne kui inimene disaini osas ükskõikseks ei muutu, pole mingi ühtne asjade tootmise juhtimine puhtalt ratsionaalsete kaalutluste alusel võimalik.

Väidan, et tänane inimene on isegi nii palju individualist, et umbestäpselt tunni ja 42 minuti pealt mängu tulnud omandi puudumine paljude asjade puhul hävitaks hetkel koheselt kogu loodava süsteemi. Miks?

Pole omandit, pole vastutustunnet.

Ma ei räägi siinkohal päriselt endast, sest olen kindel, et oleksin üks korralik ühiskonnaliige, aga ikkagi. Miks peaksin tagastama mingi asja pärast kasutamist kuskile raamatukogu tüüpi kesklattu, kust teised inimesed seda samuti kasutamiseks laenutada saaksid, kui võin selle sama hästi koju riiuli peale panna või jõkke visata? Trahvid? Penaltid? Missugused, kui küsida tohib, kui raha pole üldse olemas? Ütlete, et panete mu vangi! Väga hea – siis ei pea paika väide, nagu väheneks kuritegevus 95%. Ok, ma olen kindel, et mingi normaalne motivatsioon mõeldakse raudselt välja, et inimene nii omakasupüüdlikult ei käituks. Näiteks saan söögiks 5 tera riisi vähem või midagi ja see kindlasti motiveerib.

Aga mis takistab mind parasjagu kasutatava auto korralikult täis lagastamast või näiteks selle istmetele noaga kirjutamast “Mõ bõli zdes”? Kas igas autos on kaamera? Ok, oletame, et ongi, aga siis mis teeb minu erinevaks kolme väikelapsega pereemast, kelle lapsed auto kogemata täis lagastavad? Milline kriminaaljuurdlusrühm seda kõike uurib ja kes mind ikkagi vastutusele võtab? Ja kui igas autos on kaamera, siis kuidas saan ma pruudiga autokinos ameleda nii, et seesama kriminaaljuurdlusrühm kaamerast seda kõike ei vahi? Ja kui vahib, siis kas neid ka karistatakse kuidagi? Palju probleeme üheainsa asja pärast – pole omandit, pole vastutust. Vähemalt praeguse aja inimene ei tunneta seda.

Ja siis veel omandi puudumisest. Mis meie elu mõte on? Te ütlete, et maailma parandada ja tagada oma järeltulijatele parem tulevik jne. Tegelikult ei ole – tänapäeva inimese elu mõte on omada asju. Paremaid kui teistel ja rohkem kui teistel. Ma julgen tunnistada, et olen päriselt ka nii tühine inimene, et ei teagi, mis pakuks mulle elus veel rõõmu peale garaažis enamus aega jõude seisvate omaenese autode juhiistmel olesklemise ja teadmise, et mul on need olemas. Eriti heaks näiteks on siikohal Volga, sest sõita on temaga suur piin ja selleks ta hästi ei kõlbagi, aga omada on teda ikkagi pagana hea tunne.

Oleme siin kapitalistlikus ühiskonnas kõik ammu korralikult just selleks omanditundest tuleneva kaifi saamiseks programmeeritud ja meid ümberseadistada on peaaegu võimatu. Meile ei meeldi kui meie asju käpitakse. Me oleme nõus teise inimese koguni maha laskma, kui ta meie asju näiteks nälja või puuduse tõttu näppima tuleb.

Kas selline inimene on valmis loobuma omandist?

Mitte mingil juhul. Samal hetkel kui esimene Venus Project’i põhjal ehitatud linn vähemalt mingis osas valmis saab, kargab bussitäis organiseeritud “ettevõtjaid” selles asuvasse juhtimiskeskusse, tulistab mõned lillepotid puruks ja kuulutab kogu linna koos selle elanikega enda omaks. Selle vastu saab ennast muidugi kaitsta – sõjaväega, mis on ju samas ressursside raiskamine, nagu me teame. Siiski teostatav.

Aga kuidas kaitsta ennast nende inimeste vastu, kes ei tule relvaga juhtimiskeskusse? Kuidas kaitsta ennast juba algselt infiltreerunud omakasupüüdlike inimeste vastu, kes osalevad projektis algusest peale? Kes seda maailma siis ikkagi juhib, kui seda juhib “teadus”? Millised ressursid kellele eraldatakse? Kellel on kui head elutingimused ja kas keegi selle maailma käivitajatest ja juhtfiguuridest ei või seda kõike siiski endale allutada? Miks mitte?

Juba ainuüksi see kahtlus tähendab, et me ei ole selliseks ühiskonnakorralduseks revolutsiooni korras valmis. Revolutsioonidel on tarvis koordinaatoreid. Koordinaatorid ehk juhid on samuti inimesed ja seetõttu peab igaüks automaatselt küsima: “Kuidas on tagatud juhtide erapooletus ja omakasupüüdmatus?

Kuni see süsteem üksipulgi läbipaistvalt ja aursaadavalt ära seletatud pole, ei tule asjaga ikkagi suurem osa inimkonnast kaasa, sest see tähendaks varem või hiljem pelgalt ühe orjuse teise vastu vahetamist. Tänases orjuses on meil vähemalt illusioon, et olles edukad, omame asju. Omandi puudumisel poleks enam sedagi.

Võite lugeda mind menševikuks, aga usun selles mõttes palju enam järk-järgulisse juurutamisse. Esmalt riik, siis teine jne. Teine realistlik võimalus on uue ühiskonnakorralduse teke läbi mingite tohutute kannatuste, mis ei pruugi meist praeguse plahvatusliku rahvastiku juurdekasvu tingimustes enam kaugel olla. Täiesti võimalik, et kui suurem osa inimkonnast välja sureb, suudab järelejäänud osa alternatiivide puudumisel uutmoodi ühiskonna ikkagi toimima panna.

Kuid film oli hea ja idee ise on ikkagi ilus. Loodan siiralt, et kunagi on inimkond selleks kõigeks valmis, aga sama palju loodan ka seda, et minu silmad seda ei näe, sest minusugune omakasupüüdlik ning arengutasemelt ahv selleks valmis ei ole.

Inimeste peamine probleem ei ole sageli nendes endis vaid nende mõjutatavuses teiste poolt. Muidu on tore mees, aga sõbrad ajavad jooma. Muidu teeks siilisoengu, aga teised naeravad välja. Muidu õpiks viitele, aga siis peetakse nohikuks. Kogu aeg on olemas need “teised”, kes meil oma elu elada ei lase.

Ühiskond surub meid kindlatesse raamidesse ja avalikkuse tähelepanu võib olla ühel hetkel tiivustav või laastada motivatsiooni täielikult. Pean ütlema, et olen oma blogipidamise käigus kogenud mõlemat, kuid üldiselt jääb negatiivne noot tugevamalt meelde ja see viib iga kord tohutule motivatsioonilangusele. Mulle ei meeldi, kui teised minust halvasti arvavad ja seetõttu on sageli mõistlikum ise mitte midagi teha või kirjutada, sest siis ei saa need “teised” ka millegi kohta arvamust avaldada. Korduvalt olen leidnud ennast esimese reaktsioonina soovimas mõne postituse või kogu blogi maha kustutada. Aga see ei annaks tegelikult ju mitte midagi.

Eelmisel nädalal tuli mul korraks naer peale, sest samastasin ennast Jaak Joalaga, kes inimestega suhelda ei taha ja parema meelega kõnedele ei vasta. Olin tol hetkel tüdinud sellest, mida keegi arvab ja keda miski huvitab ning sain sisimas aru, kui vähe see kõik mind ennast huvitab ja kui väsinud ma sellest kõigest olen. Kusjuures ka käesoleva blogipostituse eest võib vabalt mõnes foorumis välja teenida kommentaare stiilis: “Siin mingi idioot halab elu emotsionaalse külje üle”. Minu arust pole see ei konstruktiivne ega ka ilus.

Võimalik, et on olemas koolitusi, kuidas tulla toime ühiskonna, erinevate avalike gruppide või konkreetsete inimeste negatiivsete reaktsioonidega. Selliste koolituste puudumisel ei kujuta ma ette, kuidas on võimalik saada nii tugevaks isiksuseks nagu kõik avaliku elu tegelased alates telesaatejuhtidest lõpetades poliitikutega, keda suur hulk inimesi iga päev avalikult solvab, mutta tambib või niisama laimab.

Ma ei tea, kas inimeste negatiivne suhtumine, mis eriti internetis levib, on tingitud konkurentsi tunnetamisest või soovivad kõik olla Liivimaa parimad ratsutajad. Kindel on aga see, et maailm võiks areneda palju suurema kiirusega ja paljud varju jäänud loomeinimesed võiksid avastatud saada, kui ühiskond meid pidevalt mingitesse enda poolt määratletud kastidesse suruda ei sooviks. Hitlergi oleks võibolla olnud hea maalikunstnik ja võibolla on hoopis “teised” süüdi, et temast kohutav riigijuht sai?

Siinkirjutaja ei kuulu nende hulka, kes arvavad, et peame olema igas asjas naabrist paremad. Kui naabril on parem muruniiduk või auto, siis minul võib olla parem haridus või sirgemaks triigitud särk. Kindel on see, et kõiges ei saa olla parem kui teised või isegi väga hea. Sama kindel on, et kõigile ei saa meeldida. Seega ma ei püüagi seda teha ja ei soovita seda kellelegi, sest see oleks ette kaotatud lahing.

Võibolla õpetab ühiskonna surve meile siiski midagi väärtuslikku. Minule õpetab see iga päev laveerimist nii, et minu enda soovid täidetud saaksid arvestades ka nende “teiste” ootustega. Tegemist on läbirääkimiste, kompromisside tegemise, olulise ja ebaolulise info eristamise, konfidentsiaalsuse, paindliku planeerimise ja diplomaatia õpingutega.

Ühiskonnas hakkama saamine on üks elukestva õppe vorme, mis suurel määral lõpuks määrab meie edukuse, tahame seda või ei. Seetõttu ma just otsustasin, et siiski jäta blogipidamist veel katki. Mis sellest, kui mõnele ei meeldi – midagi ma sellest kindlasti õpin.