Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: ühiskonna surve

Üleeile õhtul juhtus väga kummaline asi. Minu 8-aastane poeg, kes käib teises klassis, muutus õhtul peale duši all käimist väga kurvaks ja kui ma küsisin, et miks ta kurvastab, ütles ta mulle, et ta väga loodab, et tal läheb kõik hästi. Küsimuse peale, et mis see kõik olema peaks, mis hästi läheb, hakkas ta nutma ja ütles, et ta väga kardab, et ta ei saagi miljonäriks ja edukaks ja kuulsaks teadlaseks.

Selle peale muutusin kurvaks hoopis mina ja kuigi ma teda lohutasin ja ütlesin tõtt, et ta on alles nii väike, et kõik uksed on tema ees nagunii veel lahti, sain aru, et võibolla olen oma motivatsioonijuttude, edule suunamise ja suurte lootuste üles näitamisega hoopis talle emotsionaalselt kurja teinud. Nii väike laps ei peaks nii suurte asjade peale üldse nii tihti mõtlema. Ta peaks mängima ja elust ning lapsepõlvest rõõmu tundma, ebaõnnestuma ja õppima õnnestuma, mitte närveerima selle pärast, kas ta ikka suudab kõiki lootusi täita.

Ühiskonna surve inimesele on tänapäeval päris suur ja nii võimegi vahel oma kasvatamiste ja moodsas keeles “coatchimisega” liiale minna isegi kui me ei sunni last otseselt midagi tegema. Selline sisemise motivatsiooni ja pinge tekitamine ei pruugi alati hästi lõppeda, sest ühel hetkel saab ka oma vanematest väga lugupidaval kujuneval inimesel sellest kõigest kõrini ja siis ei pruugi meie lapsed enam meiega päris samale lainele jääda ega ühiskonna liikmed olla tahtagi. Parem oleks ehk seda suurt vastutustunnet lisada väga aeglaselt ja sammhaaval, et laps jõuaks endas selgusele jõuda ja talle eesootavad suured väljakutsed nii kohutavana ei näiks.

Lapsed ei pea olema superinimesed. Nad on mõõduka suunamise korral nagunii targemad ja tublimad kui nende vanemad, sest see on inimkonna arengu paratamatu tingimus. Püüan tulevikus olla selles osas pisut tähelepanelikum ja ehk vähem omalt poolt stressi põhjustada. Suunamine on mõistagi vajalik, aga veelgi vajalikum on mõnikord jätta ruumi lapsel ennast ise leida.

Inimeste peamine probleem ei ole sageli nendes endis vaid nende mõjutatavuses teiste poolt. Muidu on tore mees, aga sõbrad ajavad jooma. Muidu teeks siilisoengu, aga teised naeravad välja. Muidu õpiks viitele, aga siis peetakse nohikuks. Kogu aeg on olemas need “teised”, kes meil oma elu elada ei lase.

Ühiskond surub meid kindlatesse raamidesse ja avalikkuse tähelepanu võib olla ühel hetkel tiivustav või laastada motivatsiooni täielikult. Pean ütlema, et olen oma blogipidamise käigus kogenud mõlemat, kuid üldiselt jääb negatiivne noot tugevamalt meelde ja see viib iga kord tohutule motivatsioonilangusele. Mulle ei meeldi, kui teised minust halvasti arvavad ja seetõttu on sageli mõistlikum ise mitte midagi teha või kirjutada, sest siis ei saa need “teised” ka millegi kohta arvamust avaldada. Korduvalt olen leidnud ennast esimese reaktsioonina soovimas mõne postituse või kogu blogi maha kustutada. Aga see ei annaks tegelikult ju mitte midagi.

Eelmisel nädalal tuli mul korraks naer peale, sest samastasin ennast Jaak Joalaga, kes inimestega suhelda ei taha ja parema meelega kõnedele ei vasta. Olin tol hetkel tüdinud sellest, mida keegi arvab ja keda miski huvitab ning sain sisimas aru, kui vähe see kõik mind ennast huvitab ja kui väsinud ma sellest kõigest olen. Kusjuures ka käesoleva blogipostituse eest võib vabalt mõnes foorumis välja teenida kommentaare stiilis: “Siin mingi idioot halab elu emotsionaalse külje üle”. Minu arust pole see ei konstruktiivne ega ka ilus.

Võimalik, et on olemas koolitusi, kuidas tulla toime ühiskonna, erinevate avalike gruppide või konkreetsete inimeste negatiivsete reaktsioonidega. Selliste koolituste puudumisel ei kujuta ma ette, kuidas on võimalik saada nii tugevaks isiksuseks nagu kõik avaliku elu tegelased alates telesaatejuhtidest lõpetades poliitikutega, keda suur hulk inimesi iga päev avalikult solvab, mutta tambib või niisama laimab.

Ma ei tea, kas inimeste negatiivne suhtumine, mis eriti internetis levib, on tingitud konkurentsi tunnetamisest või soovivad kõik olla Liivimaa parimad ratsutajad. Kindel on aga see, et maailm võiks areneda palju suurema kiirusega ja paljud varju jäänud loomeinimesed võiksid avastatud saada, kui ühiskond meid pidevalt mingitesse enda poolt määratletud kastidesse suruda ei sooviks. Hitlergi oleks võibolla olnud hea maalikunstnik ja võibolla on hoopis “teised” süüdi, et temast kohutav riigijuht sai?

Siinkirjutaja ei kuulu nende hulka, kes arvavad, et peame olema igas asjas naabrist paremad. Kui naabril on parem muruniiduk või auto, siis minul võib olla parem haridus või sirgemaks triigitud särk. Kindel on see, et kõiges ei saa olla parem kui teised või isegi väga hea. Sama kindel on, et kõigile ei saa meeldida. Seega ma ei püüagi seda teha ja ei soovita seda kellelegi, sest see oleks ette kaotatud lahing.

Võibolla õpetab ühiskonna surve meile siiski midagi väärtuslikku. Minule õpetab see iga päev laveerimist nii, et minu enda soovid täidetud saaksid arvestades ka nende “teiste” ootustega. Tegemist on läbirääkimiste, kompromisside tegemise, olulise ja ebaolulise info eristamise, konfidentsiaalsuse, paindliku planeerimise ja diplomaatia õpingutega.

Ühiskonnas hakkama saamine on üks elukestva õppe vorme, mis suurel määral lõpuks määrab meie edukuse, tahame seda või ei. Seetõttu ma just otsustasin, et siiski jäta blogipidamist veel katki. Mis sellest, kui mõnele ei meeldi – midagi ma sellest kindlasti õpin.