Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: unistused

Kui suureks saan, siis ehitan endale täitsa oma projekti järgi kõige ilusama maja. Kahekorruselise ja suure, sest ainult väga rumal inimene ehitaks midagi nii tähtsat küttearvetele mõeldes. Ja loomulikult võtan suurena endale kõige kenama heledate juustega naise, kes kannab ainult ilusaid kleite ja kellega hakkame oma majas õnnelikult koos elama.

Kindlasti sünnivad meil lapsed ja neid ma küll kunagi maja värvima või mõnd muud paha tööd tegema ei paneks. Tüdrukule ostaks nukke, poisile võrri ja paluks neil olla lapsed nii kaua kui vähegi võimalik.

Kui suureks saan, ostan endale ägeda auto. Umbes nagu K.I.T.T. või DeLorean. Aga kuna otsustamine on raske, siis võibolla ostan isegi mitu autot, sest kui ma suureks saan võin vabalt hakata kasvõi autosid koguma. Mingil juhul ei kavatse ma selle raha eest igasugust muud jama, näiteks uut voodit või ülikonda osta.

Kui suureks saan, siis hangin endale üldse täpselt sellised riided nagu ise tahan ja teen sellise soengu nagu tahan ja keegi ei saa öelda, et poisid pikki juukseid ei kanna. Vaadake näiteks MacGuyverit või Dima Bilan’i või Jaak Joala’t. Igati moodsad mehed. Kuulsad veel pealegi.

Kui suureks saan, võin oma toa kujundada nagu ise tahan ja olla üleval nii kaua kui tahan. Suured inimesed on ikka rumalad küll, et sunnivad ennast magama kell 11 õhtul ja siis sunnivad ennast iga päev kell 7 hommikul ärkama. Sama hästi võiks olla üleval näiteks isegi kella üheni öösel ja magada hommikul natuke kauem. Ega ööpäev sellest lühemaks muutu ja kindlasti leidub töökohti, kus ei pea nii vara kohale minema, sest töökohti on üldse tuhandeid. Milleks siis suurena sedavõrd olulises asjas nii vale valik teha?

Kelleks ma suurena saada tahan? Rallisõitjaks või lauljaks muidugi, aga veel parem mõlemaks korraga.

Ma tõesti ei jõua enam ära oodata millal suureks saan. Päriselt kah.

Selline mõte tuli mul täna hommikul soojas autos läbi lumise Eestimaa sõites ja mõeldes kõige selle üle, mis viimasel ajal meie ümber üha rohkem toimub.

Mitte, et ma rahulolematu oleksin, aga näib, et eriti agaralt on viimase aasta jooksul pead tõstnud igasugused eneseabi- ja edukusepakkujad, kes lahkesti müüvad mulle kõike võimalikku, mis peaks mind muutma edukaks ja õnnelikuks.

Väga huvitav ajastus, sest erakordselt paljud on tänu küll juba taanduvale majanduskriisile olnud väga raskes olukorras ja nüüd paistab olevat õige aeg seda massi kasutama hakata. Hetk on soodne, sest kas juhuslikult või vastavatelt “pakkujatelt” abi leides saavadki paljud õnnelikuks või vähemalt õnnelikumaks ning seoseid taastuva majandusega ei suudeta sealjuures sageli näha.

Siiski, mulle kui skeptikule jääb arusaamatuks, miks peab enesega rahulolu ja õnnetunde saavutamiseks tingimata raha kulutama. Tegemist peaks siiski olema millegagi, mis tuleb igaühe enese seest.

Tänapäeva maailmas on üha raskem blokeerida infovoogu, mis mõjutab meid tarbima ja eriti keeruline on seda teha siis, kui mulle pakutakse midagi, mis on minu isiklike eesmärkidega kooskõlas ehk näiliselt toetab minu unistusi. Ja mõnikord eelneb sellele jõuline infovoog, mis esmalt juba kinnistab minus soodsad unistused. Eriti peen. Samas on õnneks sageli nende pakkumiste kvaliteet nii kaheldav, et mul puudub igasugune usk, et taaskord mulle pakutavad nõuanded kuidagi minu edule ja õnnele kaasa aidata võiksid. Kuid ka see on muutumas ja varsti ei tunne me enam müüki selle klassikalises mõttes äragi.

“Tahad olla edukas? Osta meie toode ja muutud kohe silmapaistvalt edukaks, terveks ja õnnelikuks!”

Iga kord midagi sellist kuuldes, peaks meie sees alarm tööle hakkama. Kui edukaks on teie poolt pakutav toode, olgu see koolitus, raamat, ajaplaneerimisvahend või mis iganes vidin või leiutis siis varasemalt inimesi muutnud? Ja kui ei leidu mingit kinnitust, et antud investeering peaks ära tasuma, siis kahju küll, aga te ei veena mind selle eest raha välja käima.

Ka siin väga tähtis aru saada, et on selge vahe vajalikel investeeringutel ja kulutustel. Mõistagi on teel edukuse poole tarvis enese arendamisse ka sobivatel hetkedel investeerida. See on hädavajalik ning selleks tuleb ise otsida ja leida efektiivsed vahendid ning mitte lasta ennast mõjutada hästimaskeeritud pakkumistest, mille ainus eesmärk on raha meie taskust välja meelitada.

Iga inimese kohta on sadu ja tuhandeid sääraste “haljamale oksale aitamise” teenuste ja toodete pakkujaid ning kõiki neid läbi proovida, lootuses leida see õige pole ka päris suure rahakoti olemasolul võimalik, aga ka mõistlik. Enamus neist muutuvad mõttetuks kulutuseks ja paljud neist on selgelt liigne investeering. Mõnel eriti heal päeval näib mulle, et minu unistustele kaasaaitamise teenusest on saanud uue aja SMS-laen. Moeröögatus, mida kõik agaralt tarbima on asunud. Vahepeal tundub, et oma unistuste saavutamiseks vajalik eelarve ületab juba unistuse enese väärtust.

Kas sellel siis üldse on mõtet?

Ma pole selles kindel. Antud nähtuse üle mõtiskledes olen jõudnud jätkuvalt arusaamiseni, et väga tähtis on leida kõik vajalik enese seest, sest unistuste saavutamine peaks endiselt olema võimalik tasuta. Ja ma ei ütle, et see peab lihtne olema, sest “iga õnneliku juhuse taga on aastatepikkune ränk töö”. Sellest tööst äraviilimislootuses asuda tarbima tooteid, mis peaksid meie õnne ilma tööta ära petma, on erakordselt naiivne.

See ränk töö tulebki päriselt ära teha, mitte asendustegevusena raha kulutada, sest esimene on kasulik meile endile, teine aga kellelegi teisele. Ja viimasel juhul ei ole unistused enam tasuta ning selliseid unistusi me tegelikult ei vajagi.

Kuid palun ärge minu sisemisi arutelusid siiski tõsiselt võtke ja kuulake, sest kunagi pole mõtet järgida nõuandeid inimestelt, kes ise pole silmapaistvalt edukad.

Auu, tööle!