Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: vabadus

Lubage möödaSelle Jane Meimar-Parktali arvamusartikliga (http://arvamus.postimees.ee/2900759) Postimehe veergudel tuleb nõus olla, kuid tegemist ei näi olevat pelgalt Eestit, vaid kogu ühiskonda (või vähemalt Euroopa kultuuriruumi) iseloomustava tendentsiga.

Indiviid paistab olevat abitu ja rumal ning kui talle jäetakse võimalus teha valesid valikuid, tuleb teda sunniviisiliselt kaitsta või kui ta miskipärast soovib käituda keskmisest erinevalt, tuleb teda takistada.

Olen seda ka varem tõdenud, aga punkaritel on tänases maailmas selgelt oma koht ja võitlus, kuid vaid vähesed neist suudavad ja tahavad seda märgata olukorras, kus justkui pole välist jõudu ehk selget vaenlast, mis meid käsib ja keelab ning kus inimmass end vabatahtlikult lambakarjana rõõmsameelselt, regulaarselt, särasilmi tapale viib.

Ikka edasi, seltsimehed!

Kena naine rattaga - ilma kiivritaGott sei dank! Keegi julgeb veel karjast eristuda ja asuda anarhistlikule “pimeduse poolele”.

Lugesin sellist artiklit ja sõrmed haarasid tahtmatult klaviatuuri järele:
http://arvamus.postimees.ee/2821634/sirje-niitra-kas-pott-pahe

Teadmata üldse, kes on Sirje Niitra või millised on tema muud seisukohad ja väärtushinnangud, olen vähemalt antud artikliga täielikult nõus. Ma tõesti ei arvanud, et keegi päriselt mõtleb jalgrattakiivri kõigile kohustuslikuks teha, sest see tundus lihtsalt rumala naljana. Ometi saan nüüd aru, et päriselt mõeldaksegi sellise seaduse peale. Uskumatu.

Näib ja sealjuures häirib, et (Eesti) ühiskond liigub täiesti jaburalt vales suunas, kus isiklik vabadus suurenemise asemel hiilivalt väheneb, sest pidevalt avastatakse uusi asju, mis on “ohtlikud” või “tervistkahjustavad” või lihtsalt “ebaratsionaalsed”, aga inimest tuleb ju kaitsta. Inimesele ei tohi anda laenu, müüa alkoholi ning ta tuleb (tema enese rahaga) kõige ootamatu vastu kindlustada. Kodanik ise ei tohi millegi eest vastutada, sest tema ju ei tea, kuidas peab käituma.

Vägisi hakkavad kõrvus kõlama Rammsteini laulusõnad:
“Ich kenne Schritte, die sehr nützen,
und werde euch vor Fehltritt schützen,
und wer nicht tanzen will am Schluss,
weiß noch nicht, dass er tanzen muss!”

Tule taevas appi!

Juurides käskude ja keeldudega välja pidevalt nö kõige suuremaid ohte, jõuame paratamatult aina uusi ja uusi vabadust piiravaid seadusi vastu võttes peatselt ulmefilmidest nähtud värdühiskonda, kus näiteks:
– peale kella 9-t kodust välja minna ei tohi (kuritegevusoht!),
– reisida ei tohi (haiguste ja terrorismioht!),
– kõik peavad kaks korda nädalas paarikaupa keppidega kõndima (väiksem südame- ja veresoonkonnahaigusteoht!) ja
– igaüks peab kõik oma kulud-tulud Rahakooli asemel riigiportaalis deklareerima (et poleks vaesuse ja kahtlase käitumise ohtu!).

Kui nii edasi läheb, on Eestis kujunemas soodne platvorm mõnele uuele tõsiselt selge maailmavaatega paremliberaalsele erakonnale.

Oleksin valija.

Päris täpselt ei oska ma seda välja arvutada, sest see sõltub paljuski omandist (nt maamaks), tarbimisharjumustest (aktsiisid) ja muudest personaalsetest teguritest, kuid laias laastus saab arvutada järgmiselt.

Kui teenime 1000 eurot, tuleb riigile maksta:

  • 425.51 eurot sotsiaalmaksu,
  • 227.54 eurot tulumaksu,
  • 54.15 eurot töötuskindlustusmaksena ja
  • 25.79 eurot teise pensionisamba maksena.

Jättes kõrvale moodsa aja protsendiarvutuse mambo-jambo, tähendab see vanasse talupojaaega tagasi minnes seda, et 1000 euro taskusse jäämiseks tuleb teenida 1733 eurot ja sellest umbes 42,3% ära anda.

Kuid see pole veel kõik. Oletades, et me ei tarbi salakaupa, tuleb iga ostetud asja pealt veel riigile ära anda 20% käibemaksuna. Kui oleme tublid ja säästame oma eelnevalt väljaarvutatud allesjäänud 1000-st eurost 10% ehk 100 eurot ja ülejäänud 900 eurot kulutame tarbimisele, teeb see täiendavalt maksudena äraantavaks summaks 150 eurot (900-900/1,2).

See tähendab, et me saame tegelikult “päriseks endale” 1000-150=850 eurot ja riik on saanud 733+150 = 883 eurot.

See teeb maksumääraks umbes 51% ehk üle poole sellest, mis meil on vaja oma tööga välja teenida.

Kuid ka see pole veel kõik. Lisaks maksame riigile maamaksu, riigilõivusid, aktsiise ja muid vähem või rohkem varjatud makse, mistõttu võib maksudeks reaalsuses kuluda kaugelt üle poole meie poolt väljateenitavast rahast. Ma ei ole kindel, et feodaalid sada või rohkem aastat tagasi meilt enam koormisi nõudsid. Erinev on see, et täna me lihtsalt ei näe neid makse nii selgelt ja meie elustandard on muutunud ehk et vaatamata vähemalt sama suurtele koormistele elame ikkagi ära.

Ja me nimetame end sealjuures vabadeks inimesteks.

“Anybody who ever built an empire, or changed the world, sat where you are now. And it’s because they sat there that they were able to do it.”

Ryan Bingham, Up in the Air, 2009

Kui Janar kirjutas oma blogis millalgi, kuidas ta juba aasta alguses keskendus sissetulekute suurendamisele, siis mina olen käesoleval aastal vastupidiselt igasugustele loogikareeglitele pigem keskendunud tulude vähendamisele. Seda seetõttu, et eelmise aasta lõpus sündis kindel otsus hakata palgatööst eemalduma ja keskenduda “oma asja ajamisele”, milleks peaksid saama tegemised TJ Süsteemiarenduse sildi all. Sisuliselt olen asunud ennast ise vallandama, et käia läbi kõik sellega seotud ebamugavused ja loodetavasti saavutada lõpuks täielik sõltumatus palgatööst.

Mõnes mõttes kõlab see kõik nagu üks täiesti uskumatu eksperiment või omalaadne tõsielusari, kus täis elujõus suhteliselt parimais aastais mees, kellel on võrdlemisi hästitasustatud ja meeldiv töö, pere üleval pidada ja paar väikest pangalaenugi maksta, on otsustanud heale elule käega lüüa ning alustada puhtalt lehelt teadmata isegi päris täpselt kuidas see kõik välja tuleb.

Kuid nagu vabatahtlikud asjad ikka, on minugi arengud olnud esialgu kahetsusväärselt vähem valulikud.

Vastavalt varasemalt plaanitule olen esialgu võtnud üsna vabalt – mõnevõrra ajusid puhanud, tervist kontrollinud ning kosutanud ja peamiselt tegelenud enda väljalülitamisega palgatööd tegeva roboti rollist.

Seetõttu võin vist käesoleva aasta seni suuremalt jaolt “loomingulise puhkuse aastaks” tituleerida. Kokkulepe tööandjaga on võimaldanud viimastel kuudel tööl käia nii vähe kui tööandja jaoks vajalik. Eks samal ajal olen mingil määral püüdnud tegelda ettevõtlusega, kuid mingeid tõsiseltvõetavaid jõupingutusi selles suunas veel tegelikult teinud ei ole. Siiski avastan suure rahuloluga juba praegu, et ma ei eksinud, kui prognoosisin, et selline tegevusetus viib nähes oma finantsilist tagasiminekut korralike motivatsioonipuhanguteni, mille pealt loodan täiesti uue energiaga iseseisvale tegevusele keskenduda.

Ja kuigi esialgu ei tunneta ma seda kõike niiväga oma jooksvas elus või rahakotis, siis jooksvad näitajad tekitavad juba mõnusat pinget, et mitte öelda hirmu.

Näiteks vaatasin täna jälle oma palgagraafikut, mis visalt aga järjekindlalt õiges suunas ehk nullile läheneb.

Juba see pilt üksinda tekitab soovi teha korralik ja efektiivne päev omaenese ettevõtte kontoris, kus praegugi seda teksti kirjutan. Selliseid hetki loodan lähiajal veel palju kogeda ja sellest ka veider väljend “vol.1” antud postituse pealkirjas, mis viitab sellele, et neile hirmuhetkedele võib tulla omajagu järjelugusid.

Oma sääraseid kõhklusi, hirme, vaheetappe, aga ka positiivseid hetki sellel teel püüan edaspidi siinsamas blogis kajastada.

Saab näha, kuhu see kõik välja viib, aga jätkuvalt leian, et parem on kahetseda midagi, mida oleme teinud, kui kahetseda midagi sellist, mida teinud ei ole.

Kui suureks saan, siis ehitan endale täitsa oma projekti järgi kõige ilusama maja. Kahekorruselise ja suure, sest ainult väga rumal inimene ehitaks midagi nii tähtsat küttearvetele mõeldes. Ja loomulikult võtan suurena endale kõige kenama heledate juustega naise, kes kannab ainult ilusaid kleite ja kellega hakkame oma majas õnnelikult koos elama.

Kindlasti sünnivad meil lapsed ja neid ma küll kunagi maja värvima või mõnd muud paha tööd tegema ei paneks. Tüdrukule ostaks nukke, poisile võrri ja paluks neil olla lapsed nii kaua kui vähegi võimalik.

Kui suureks saan, ostan endale ägeda auto. Umbes nagu K.I.T.T. või DeLorean. Aga kuna otsustamine on raske, siis võibolla ostan isegi mitu autot, sest kui ma suureks saan võin vabalt hakata kasvõi autosid koguma. Mingil juhul ei kavatse ma selle raha eest igasugust muud jama, näiteks uut voodit või ülikonda osta.

Kui suureks saan, siis hangin endale üldse täpselt sellised riided nagu ise tahan ja teen sellise soengu nagu tahan ja keegi ei saa öelda, et poisid pikki juukseid ei kanna. Vaadake näiteks MacGuyverit või Dima Bilan’i või Jaak Joala’t. Igati moodsad mehed. Kuulsad veel pealegi.

Kui suureks saan, võin oma toa kujundada nagu ise tahan ja olla üleval nii kaua kui tahan. Suured inimesed on ikka rumalad küll, et sunnivad ennast magama kell 11 õhtul ja siis sunnivad ennast iga päev kell 7 hommikul ärkama. Sama hästi võiks olla üleval näiteks isegi kella üheni öösel ja magada hommikul natuke kauem. Ega ööpäev sellest lühemaks muutu ja kindlasti leidub töökohti, kus ei pea nii vara kohale minema, sest töökohti on üldse tuhandeid. Milleks siis suurena sedavõrd olulises asjas nii vale valik teha?

Kelleks ma suurena saada tahan? Rallisõitjaks või lauljaks muidugi, aga veel parem mõlemaks korraga.

Ma tõesti ei jõua enam ära oodata millal suureks saan. Päriselt kah.

Minu esimesed päevad Hiinas on juba näidanud selle suurriigi erakordselt ahistavat olemust. Siin on vabamajandustsoon ja Hong Kong on kiviviskekaugusel. Inimesed näivad vabad, majandus kasvab, lapsed sõidavad karusselliga ja kõik justkui toimib. Aga me ei näe sügavamale ja me ei tea, millise õnnega on koos just need mõnituhat last, kes saavad siin piirkonnas karussellil sõita, sest inimeste tegelikku olukorda varjatakse välismaailma eest ikkagi täpselt sama kiivalt nagu Nõukogude Liidus. 

Propagandaveskid jahvatavad suure hooga ja kuigi naiivsema turisti petab ära ja vabalt võib tekkida tunne, et tegemist on vaba riigiga, kus elab vaba rahvas, suudab iga natukenegi mõtlev inimene märgata, kui võimukeskne ja vabadust piirav see ühiskond tegelikult on ja kui lihtsatest või iseenesest mõistetavatest asjadest siin suurt rõõmu tuntakse.

Kuid üldise jutu vahele ka pisut praktilisi näiteid demokraatiast. Kõik, kes on kuulnud legende interneti tsenseeritusest võivad kergendatult hingata – need legendid on täiega tõde. “Nad” suudavad siin kuidagi väga operatiivselt ja dünaamiliselt internetti reguleerida.

Näiteks ei tööta siin Youtube, Twitter ega Facebook. Väga piiratult siiski töötab Google ja Orkut töötab vist siiani. Kõik, mis tsenseeritud ehk blokeeritud lehe asemel brauserile ilmub, on rida: “Internet Explorer cannot display the webpage”. Justnagu mu võrguühendus lõigataks vahepeal läbi. Ühendus on samas kaabliga ja täiesti paralleelselt katsetades kõik teised lehed täpselt samal ajal toimivad.

Aga mis siis ikkagi Google’iga lahti on? Näiteks sisestades Google pildiotsingusse väljendi “rich” (nagu rikas, eksole) ja vaadates pilte, mis õnnestub leida, näeme sellist tulemust:

Tõesti, umbes pooli pilte ei suudeta kuvada. Umbes pooltele nendest lehtedest ei ole üldse võimalik liikuda. Otsisõnad on samuti väga erinevad. Naljaviluks vaatasin, kuidas siinsele võimule erinev sisu meeldida võiks. Sisestades otsingusse Eesti supermodelli “Carmen Kass”, on piltide arv, mida näidatakse sama väike kui rikkuse jahtimisel. Bännitud on moeajakirjad ja muu selline, mis võiks inimesi pahale teele viia.

Paljude lehtede puhul neile navigeerides avaneb leht brauseris juba peaaegu ära ja juba on näha disain, osa sisust ja mõned pildid, kui lõpuks ikkagi samasugune võrguprobleemide kiri ette visatakse. Kusjuures on tähelepanuväärne, et siis saab “Back” nuppu klõpsates uuesti sama lehe laadima panna ja ikkagi visatakse sind mingil hetkel sellele võrguprobleemide teate lehele. Tõeline meistrite töö.

Aga kõige lahedam on see, kui kirjutada lihtsalt Google otsingusõnaks “Freedom“.

Siis lõpetab Google täielikult töötamise ning teatab nagu ikka, et lehte ei õnnestu leida. Katsetasin seda palju kordi ja tulemus ei sõltu isegi sellest, kas aadressireal on google.no või goole.ee või google.com. Google lihtsalt kaob ära ja taastub alles mõne aja pärast.

Loogiline ju. Miks peaks keegi vabal maal ometi vabadust internetist otsima?

Kohe algatuseks oleks aus üles tunnistada, et mul seda paljukiidetud esimest miljonit veel ei ole. Kaugel sellest. Mõni arukas inimene peaks kujunenud olukorda lausa lootusetuks, aga mina võtan seda pigem kui ajutist nähtust. Pidevalt räägitakse, et kõige tähtsam on omada eesmärki ja kuni seda pole sõnastatud, ei saa selle poole ka liikuda. Alustagem siis sellest.

Tunnistan täiesti siiralt, et on olnud väga rumal kogu oma elu jooksul mõelda, et miljon krooni on midagi sellist, mida saavutada on üsna võimatu ja seetõttu on tänaseks andestamatu möödalaskmine, et ma pole seni algatuseks miljonikroonist likviidsete vahendite kogumit endale eesmärgiks seadnud. Kui miskit peetakse võimatuks, siis suure tõenäosusega ei tehta jõupingutusi selle saavutamiseks. Seega tuleb võimatuna näivad asjad teha lihtsamateks ja seeläbi “võimalikuks mõelda”.

Kui me räägime eesmärgi seadmisest, siis see peab olema teatavasti mõõdetav ja ajastatud. Mõõdetavus on tagatud summa suurusega. Tähtaeg peaks olema realistlik ja motiveeriv. Kümme aastat likviidse mijoni krooni kogumiseks peaks olema igati sobiv. See on isegi väga tagasihoidlik eesmärk, sest ei sunni kohe väga kiirelt tegutsema, kuid ka selline tähtaeg on parem kui mitte midagi.

Ilmselgelt pole sellises tulevikus olevaid summasid mõtet Eesti kroonides väljendada, sest aastaks 2020 on need loodetavasti juba üheksa aastat tagasi käibelt kadunud. Samuti peaks olema eesmärgi sõnastuses kuidagi edasi antud tingimus, et nimetatud summa ei ole kokku kraabitud mingite kohustuste võtmisega ehk siis laenude arvelt.

Kõike eelöeldut arvestades saan enda jaoks sõnastada oma esimese miljoni krooni saavutamise üldeesmärgi selliselt:

Aasta 2020 esimeseks jaanuariks peab minu või minu ettevõtete pangaarvetel, väärtpaberikontodel ja sularahas kokku olema kohustustevabasid vahendeid vähemalt 64 000 eurot.

Kui vaadata, kui väike see summa teatud tingimustes olla võib, tuleb muidugi ahastus peale, sest selle raha eest ei saa tavamõtlemise juures isegi korralikku autot osta. Teisest küljest peab millestki alustama ka siis, kui ollakse oma tegevustega hiljaks jäänud.

Selleks, et nimetatud eesmärgi poole liikuda, tuleb sõnastada omakorda väiksemad eesmärgid ja ülesanded. Väiksemad tegevused võivad olla seotud säästmisharjumustega, investeeringute või ettevõtlusega. Olen ka mina kõiki neid arvesse võtnud, kuid ei hakka siinkohal eraldi välja tooma. Ütleksin vaid, et kõige raskemini prognoositav kipub täna olema ettevõtlusega seonduv, sest hetkeseisuga ei ole mul seoses ajaloo sisulise puudumisega võimalik toetuda statistilistele andmetele.

Ühtlasi võin juba praegu täiesti kindlalt öelda, et kümne aastaga miljoni kroonini jõudmiseks puhtalt madala riskiga investeeringute arvelt peaks mul olema kasutada palju suuremad likviidsete vahendite mahud kui täna.

Seega lähemalt olukorda ja eesmärki lahates olen jõudnud järgmiste järeldusteni, mis mulle laisa inimesena üldse ei meeldi, aga mis juba aitavad mul õiges suunas liikuma hakata:

1. Kui ma jätkan samas mahus säästmist, ei ole püstitatud eesmärk saavutatav.
2. Kui ma jätkan sama mugavalt elamist ja ei tegele aktiivselt ettevõtlusega, ei ole püstitatud eesmärk saavutatav.
3. Kui ma jätkan sama madala riskiga investeerimist, ei ole püstitatud eesmärk saavutatav.

Kõike tuleb muuta ja siinkohal jõuame lõpuks sinna, et tuleb endalt küsida tegelikult kõige tähtsam küsimus:

“Kas ma tahan endale püstitatud eesmärki saavutada?”.

Võib ju imestada, et milline loll püstitaks eesmärgi, mida ta tegelikult täita ei tahagi. Võin kinnitada, et ma ei ole hulluks läinud ja miljonid inimesed püstitavad endale iga päev eesmärke, mida nad saavutada ei soovi. Ülaltoodud küsimus on tõesti iga eesmärgi juures kõige tähtsam ning ilma sellele vastamata ei ole mõtet endale kunagi ühtegi eesmärki seada, sest selle küsimuse taga seisab kogu motivatsioon ja seega 90% ulatuses ürituse õnnestumine. 

Kui paljud meist tegelikult on valmis loobuma ebamõistlikest hobidest, turvalisest palgatööst, vabast ajast ja ülearustest närvirakkudest, et selline materjaalne eesmärk saavutada?
Need, kes on, saavutavad selle üsna kindlalt ja justnagu kogemata jõuavad veel palju kaugemalegi. Need, kes ei ole ja samal ajal teesklevad, et on selleks kõigeks valmis, liiguvad küll enamasti õiges suunas, aga liiga aeglaselt ja liiga väikese pingutusega. 

Kuna küsimus on tõesti tähtis ja raske, siis selleks, et sellele vastata, peab seda tegema täielikus aususes ja usus ning seda ei saavutata paar tundi elu üle järele mõeldes või sõpradega arutledes. Seetõttu soovitan kõigil endale seatavate eesmärkide juures küsida sama küsimus ja jõuda otsuseni nii kindlalt, et kogu keha seda tunneb ja teab. Ülejäänu tuleb juba loogilise jätkuna, sest loodud tunnetuse abil saab püstitada endale õiged ja piisavalt rängad ülesanded ning asuda neid vastuvaidlematult täitma.

Olen väga pikalt arvanud, et tahan oma materjaalseid eesmärke saavutada, aga kui ma ainult arvan, jäävad need saavutamata. Töötan nüüd selle kallal, et hakata tahtma enda eesmärke saavutada. Selleks ei ole enam liiga palju aega jäänud. Aidaku, kes oskab.

Mulle meeldib vabadus. Vabadusest rääkis isa tundide viisi ja peaaegu alati jõudis sinna välja, et vabaks saab raske tööga ja ega vabadust kuskilt võtta pole isegi siis kui tundub, et võiks nagu olla. Teema polnud üldse poliitiline – pigem isikliku vabaduse käsitlus. Lapse jaoks vabadus = suures osas raha, sest raha eest sai ju šokolaadi ja mänguasju ja isegi musta turu hämarat kraami. Mis sa hing siis veel tahad kui raha, eksole. Mulle tehti juba väiksena selgeks, et raha = töö ja seetõttu ma miskipärast usun siiani, et edukusel on pigem seos töökuse kui õnneliku juhuse või nahaalsusega, nagu mõned väidavad. Kuidas meie pere minu lapsepõlves raha sai? Peamiselt kasvatas kurke. Tegemist oli Nõukogude Liidus ühe vähese aktsepteeritava ettevõtlusvormiga ning seetõttu said juba lapsena ka minule kapitalismi alused pisut selgemaks. Mis siis, et ega kapitaliga midagi eriti selles mõttes teha ei olnud, et oleks aktsiaturul möllanud või riskikapitalist olla saanud. Pigem nõudis toonane ettevõtlus vanematelt ikka uskumatut töökust. Siiski jõudsime juba paradoksini. Kui vabadus = raha = töö, siis kuidas saab ikkagi olla, et töö = vabadus. Kurat küll!

Uskumatult keeruline lugu, kuid tol hetkel huvitas mind ilmselt rohkem trossi vahendusel “puldist” juhitav mänguauto, millel kõvemini keerates rool katki läks kui sellise paradoksi lahendamine. Kurkidega 05 Žiguli tagaistmel Leningradi sõita oli ka äge – sai vastutulevaid käruga autosid kokku loetud, võileibu süüa ja termosest kaasa võetud teed juua. Mõnikord osteti teeäärsetest putkadest šaslõkki, mis vabalt kurku minema tükkis. Tagasitulles aga võeti peaaegu alati arbuus kaasa ja elu oli nagu lill. Vähemalt lapse jaoks.