Viimasel ajal ma ei ole läinud närvi. Pikemat aega on meedias järjekindlalt leierdatud imelikku vähemuste teemat, aga ma ei ole tõesti närvi läinud, vaid pidanud seda algatatud niinimetatud vajalikuks dialoogiks ühiskonnas, mille tulemusena võiks kõik omavahel kokkuleppele jõuda, kuidas siis ikkagi asjadesse suhtutakse.

Täna aga näen, et Postimehe on vallutanud mingid uut tüüpi reklaamid, mida hakatakse ilmselt tänavatele toppima ja juba mitmes artikkel on samal teemal ilmunud:
http://www.postimees.ee/?id=318228
http://www.postimees.ee/?id=318683

Ma ei saa nõustuda, et ma nüüd enam närvi ei läinud. Paraku läksin, sest kui ma tahan seda teemat ignoreerida, peaks meedia ja ka needsamad vähemused, keda me kõik tolereerime, andma mulle selleks võimaluse. Seda võimalust ei anta ja lisaks kõigele pean ma varsti vist hakkama ka oma lapsele selgitustööd tegema, et kuigi kõik räägivad jõuluvanast, siis jõuluvana ei ole olemas ja sama moodi, kuigi kõik püüavad näidata, et meeste või naiste omavaheline abielu on sama normaalne nagu mehe ja naise vaheline, siis see ka ei pea paika.

Kuidas muidu mu poeg üldse praeguses ühiskonnas tõe teada peaks saama? Meedia ju räägib põhimõtteliselt, et kui tüdrukud sind kiusavad, siis ilmselt sulle tüdrukud ei meeldi, aga ole mureta – on täiesti ok, kui sa hoopis oma sõbraga abiellud. Nii see ju ometi ei ole! Või on?

Kui lugeda ajaleheartikleid, siis need on täis mõisteid nagu tolereerimine, normaalsus ja vaba valik ning nii võibki jääda inimesel, kelle väärtushinnangud on veel välja kujunemata, eksikombel mulje, et heteroseksuaalsus on umbes sama, mis vanasti oli lausladinakeelne kirik või midagi. Et nagu mingite nõmedate konservatiivinimeste poolt välja mõeldud piirang?!

Vaevalt, et see tegelikult nii on, sest looduse poolt on inimesed siiski loodud meesteks ja naisteks, kes peaksid omavahel semmimise tulemusena inimkonna jätkusuutlikkuse tagama. Seega on teistsugused suhted ju veidrus, et mitte öelda normist kõrvalekalle.

Äkki peaksime seksuaalvähemustega sarnaselt suhtuma ka näiteks depressiooni käes vaevlevatesse inimestesse? Mis seal vahet on? Kumbki pole ju otseselt ühiskonnale ohtlik ja teeb nö oma asja omast ajast. Ometi üritame me depressiivseid inimesi ravida isegi vastu nende endi tahtmist, aga teistmoodi psüühikahäire puhul peaksime lihtsalt tunnustavalt kaasa noogutama – andke minna. See on väga imelik.

Päriselt olen ma äärmiselt tolerantne, kuni mind otseselt ei häirita ning tahan rõhutada, et aktsepteerin igasugu imelikke nähtusi siin ilmas. Seega minu poolest ajage vaikselt oma asja ja abielluge kasvõi karikakra või surnud hobusega, aga palun ärge käige kärbse kombel sellest pidevalt mu kõrva ääres pinisemas ja mu arvamust küsimas. See hakkab pikapeale häirima ja nii võib ka muidu jumala tolerantne inimene kärbsepiitsa välja otsida.

PS! Kõige selle peale tuli mul huvitav filmisüžee pähe. On aasta 3 257. Lapsed ei sünni enam mitusada aastat meeste ja naiste omavahelise läbikäimise tõttu, sest mehed ja naised on tänu umbes tuhat aastat tagasi alguse saanud homoseksuaalsuse võidukäigule jagunenud vaenuleerideks, nii nagu täna on seda erinevad usud, rassid vms. Ainult üks rühm vanamoodi inimesi püüab olukorda muuta ning puhkenud meeste ja naiste vahelises sõjas pöörde tuua. Vastupanuliikumist käsitletakse terroristidena ja neid püütakse tabada ning hävitada nii meeste kui naiste leeri poolt. Siiski saab heterokangelaste ennastsalgava tegevuse tulemusena võimalikuks teostamatu ja kogu inimkond suudetakse kõike juhtiva superarvuti abil “reset’ida”. Ulme!