Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: väikeettevõte

Ühel ilusal hommikul sõitsin tööle ja kuulasin samal ajal raadiost intervjuud, mille käigus selgitas rahandusminister Jürgen Ligi tanklate tagatisnõude (100 000 €) vajalikkust ja seda, kuidas antud eelnõu lähipäevil Riigikogusse vastuvõtmiseks minema peaks. Kuulasin ja kuulasin, aga aru ma ei saanud, mil moel see tagatisraha on parem meetod riiulifirmade ohjamiseks kui mõni teine, vähem väikeettevõtjaid ahistav võimalus.

Pigem näisid mulle hr Ligi väljaütlemised mõttetult emotsionaalsed (nimetades ühe valitsuses oleva ministri viimase aja tegemisi ebakonstruktiivseteks ja täiesti pöörasteks) ning sarnanesid oma lahmivalt toonilt hiljuti korruptsiooniskandaali sattunud Kaimo Järviku avaldustele, milles mees lubas trahvinõudeid tänavale kallata.

Olin väga hämmingus, sest varasemalt on mulle Ligi ja Ansipi hakkamasaamine kriisiga ja üldised poliitilised vaated üsna hästi sobinud. Antud eelnõu aga viis hetkega mõtted väiketanklatele, kelle jaoks ilmselgelt 100 000 eurot on üle mõistuse suur raha, mida pole lootustki kuskilt tagatisena saada. Tavaliselt toimivad sellised ettevõtted niigi kogu laenuressurssi ära kasutades ning igasugune lisatagatis on mõeldamatu. Ainus võimalik mõte kogu selle seaduse juures näis olevat, et see peab olema kellelegi otseselt kasulik.

Täna e24.ee lehelt sama seaduseelnõu edasise kulu kohta lugedes aga meenus mulle tõsiasi, et millalgi eelmisel aastal ähvardas Statoil Eestist putket teha. Leidsin sellele ka kiirelt internetist kinnitust Äripäeva artikli näol.

Siiski, veel sama päeva õhtul ilmusid paljudes lehtedes, sh Õhtulehes artikkel, milles öeldakse, et Statoil kuhugi ära ei lähe. On siiski tähelepanuväärne, et samas artiklis ja samades väljaütlemistes on juba olemas vihje selle tagatisrahanõude kehtestamise vajalikkusele vähendamaks käibemaksupettusi. Ja ma ei ole kindel, aga minu arust kohtus samal perioodil või vähemalt suhtles samal perioodil keegi valitsuse liikmetest ka Statoiliga antud teemal ning jõuti selgusele, et Statoil ei plaani Eestist lahkumist.

Ma ei välistaks, et käesolev seadus saab jõustuma puhtalt selleks, et Statoili ja teisi suuremaid tanklakette (Neste näiteks) äriliselt motiveerida Eestis edasi toimetama vähendades konkurentsi väiksemate tanklate poolt. Suurte firmade jaoks on jällegi lihtne motiveerida valitsust ja selle liikmeid neile kasulikult toimetama. Kui ma oleksin opositsioonipartei liige, jälgiksin nüüd terava pilguga Reformierakonna valimiskampaaniate jms rahastamisi, kuid seda teevad opositsionäärid ilmselt nagunii.

Mis sellest, et ma ise tangin ka peaaegu alati mõne suure tanklaketi tanklas, kuid minu meelest on täiesti pöörane oletada, et väiketanklate omanikud, kes niigi üsna kitsastes tingimustes konkurentsi pakkuma peavad, suudaksid nii röögatu tagatisraha reaalselt leida. Teades, kui raske on väikeettevõtjal panka üldse milleski veenda, usun minagi, et järgneb päris ridamisi väikeasulate tanklate sulgemisi. Ja liberaalse majanduspoliitika pooldajana ajab see mind täna küll natuke närvi.

Aga võibolla olen millestki lihtsalt väga valesti aru saanud. Loodan siiralt.

Eriti õnnelik väikeettevõtja

Ühel õhtul autoga sihitult ringi sõites ja oma mõtteid keerutades jõudsin taas järelduseni, milleni olen jõudnud ka varem, aga siis selle jälle ära unustanud. Ma saan aru, et rikkus ei ole eesmärk. Mulle meeldiks lihtsalt hästi elada. Milleks teenida miljardeid krussis närvidega või rügada varanduse nimel 16 h päevas, kui selle tõttu süda jukerdab ja lapselapsed, kellele kokku aetud varandus pärandada, nägemata jäävad? Mõttetu pingutus.

Ja ma ei loodagi, et hästi elamise nimel tööd tegema ei pea. Kindlasti peab, aga kas just sellisel moel nagu täna? Miks peaks keegi üldse pidevalt murelikult mõtlema tähtaegadele, antud lubadustele, telefonikonverentsidele või kliendikohtumistele? Kas oma elu ei ole võimalik tõesti nii korraldada, et tagada piisav sissetulek ilma sellise mõttetu jamata? Ideaalses ühiskonnas kindlasti oleks. Aga äkki ongi kogu viga vaid mõtlemises?

Kujutagem endale ette olukorda, kus minu töö ongi minu hobi – asi, millega ma pidevalt väga tegelda tahan ja jaksan. Sel juhul omandaksid tähtajad mitte närveerimise, vaid ootusärevuse varjundi. Näiteks on suur vahe, kas mul tuleb nädalaga komplekteerida vastvärvitud Volga või tuleb nädalaga lahendada mingi plastiktoote probleem. Ühel juhul pean oma lubadusest kinni kasvõi uneaja hinnaga ning see ei põhjusta stressi, teisel aga üritan sellega tegelda siis kui aega on ja nii väheseid ressursse kasutades kui võimalik, tundes ikkagi pidevalt kuklas ebameeldivat pinget.

Mida ma siis tegelikult teha tahaksin? Fakt on see, et pidev Volgade komplekteerimine muutuks juba õige ruttu tüütuks. Sama kindel fakt on ka see, et niisama kodus molutamine ja mandumine muutub samuti piinavalt üksluiseks ning lõpuks jääb ikkagi oht infarkti surra, sest muretsemine selle üle, mis kõik elus tegemata jääb, tekitab samuti stressi.

Tegelikult tekitavad enim negatiivset stressi keerulised asjad ja sõltumine teistest. Selle suure rahvusvahelise grupi, kus ma töötan, üks kunagine president ja CEO oli kindlal veendumusel, et tema tahaks tegelikult hoopis heeringapaati pidada. Oleks ainult tema ja heeringapaat – lihtne ja kõik sõltuks ainult iseendast ja võibolla ilmaoludest.

Umbes samasugused mõtted on kogunenud ühel või teisel eluetapil ilmselt meie kõigi juuste või kiilaneva peanaha alla. Selleks ei pea olema heeringapaat. Sobib ka miski muu, mis endale meeldib. Ilmselt on inimeste üldlevinud sarnast soovi ära tabanud isegi Hollywood’i filmitegijad, sest vaadake kui palju väikeste raamatupoodide, kohvikute, baaride ja lillepoodide omanikke romantilistes komöödiates esineb.

Ennastki näen ma tulevikus vaimusilmas tegutsemas kindlalt väike- või mikroettevõtluse vormis. Võin nõustuda väitega, et kui areng peatub, siis algab automaatselt tagasiminek, aga miks peab see tingimata tähendama ettevõtte kasvamist kui üht eesmärki? Võibolla peaks pigem arenema kvaliteet, toimuma kohandumine muutuvale keskkonnale ja turule, kuid ma ei taha näha ennast viiekümneaastaselt suure ettevõtte omaniku või juhina. Piisab sellest, kui minu ettevõtlus tagab mulle hea äraelamise ja ma saan oma aja sisustada sellega, mis mulle meeldib. See hoiab asjad ühest küljest endiselt lihtsa ja arusaadavana, kuid teisest küljest tagab ka üldse mitte vähem tähtsa aspekti – kohese ja kiire tagasiside oma tegevusele.

Väga raske on ehitada väikeettevõtet, mis tagab terve elu korraliku sissetuleku, kuid see peab olema võimalik. Kindlasti on väga raske tagada väikeettevõtte konkurentsivõimet suurte tegijatega, kelle investeerimis- ja kompetentsiarendusvõimalused on hoopis tugevamad, kuid otsides ja leides oma niši peab see olema teostatav. Kompetents mingis valdkonnas tuleb kergemini, kui oled selle valdkonna tõeline fänn ja tegeled asjaga hobina. Seda eelist ja tugevust ei maksa alahinnata.

Mulle, mu vennale ja ilmselt veel mõnele meie sõpradest meeldivad näiteks autod. Võime nendest rääkida ja filosofeerida, katsetada ja vaadata neid tunde, päevi ja isegi aastaid sellest iial tüdimust tundmata. Kui me vennaga uue autokaupluse kunagi lõpuks valmis ehitame, võin ma mugavast elust vabalt loobuda ning isegi palju väiksema sissetuleku juures elada selliselt, et see elu mu hingele ka midagi pakub. Ma tean ja annan endale aru, et on palju autodega tegelevaid inimesi ja ettevõtteid, keda see valdkond ja eluviis köidab ning kes millegi muuga tegelda ei oska või taha ja ma tean ka, kui kohutav on sealjuures automüüja kuvand. Samas häbematult vähesed automüügiga seotud inimestest peavad autodest päriselt lugu ning huvituvad enimlevinud automarkide ja mudelite kõigist tehnilistest üksikasjadest, eelistest ja puudustest. Ja kui paljud selle eluala inimesed tegelikult suhtuvad  müügiautosse üldse kui oma isiklikku? Ilmselt mitte paljud.

Ma ei tahagi “oma asja tehes” rikkaks saada – piisab mõistlikust elustandardist, mis võimaldab mul käia sarnaselt riides, ehitada sarnaselt maja ning liikuda sarnase autoga nagu kõik teised vähegi mõtlevad inimesed. Aga ma saan juurde võimaluse päevad läbi tegelda asjadega, mis mulle vähem või rohkem meeldivad.

Äkki ongi sellises suhtumises teatud konkurentsieelis ja võti hästi elamiseks?

Need, kellele tõeliselt meeldivad mutrid, kruvid ja poldid (tean Norramaal ühte sellist meest nimega Torp), oskavad oma klientidele alati parima tehnilise lahenduse välja pakkuda ja nende ideaalne väikeettevõte tegeleb kinnitusvahendite tootmise või müügiga. Need, kellele meeldivad lasteriided (tean vähemalt ühte sellist inimest), teavad täpselt, mis on lapse jaoks mugav, ilus, turvaline ja hea ning nad oskavad õmmelda või müüa kõige paremaid lasteriideid. Kõik need inimesed on mingis valdkonnas eksperdid ja teavad “oma asjast” rohkem kui miljoneid turundusele ja töötajate koolitusele kulutavad kontsernid.

Hästi elamine ei tähenda ainult kalleid ülikondi ja autojuhiga varustatud S-klassi Mercedeseid. Hästi elamine tähendab emotsiooni, mis meid läbi iga päeva saadab. Mul on väga raske uskuda, et maailm on tänaseks nii hukas, et väikeettevõtlus hinge sees ei hoia ja iseenda jaoks hästi elamist ei võimalda.

Miks siis mitte sellega tegelda?