Kuigi olen kindel, et ma niipea veel ehitama ei saa hakata, olen hingelt üks nendest, kes ei kannata silma otsaski korteris elamist ja oma maja on üks asjadest, mille ma lihtsalt pean saama. Iseasi, kui palju selle saamiseks tuleb teha mööndusi ja latti alla tõmmata, sest täna on mu kriteeriumid oma pere uuele eluasemele mõnevõrra veidrad ja kallimapoolsed, et mitte öelda üle jõu käivad.

Esialgne visioon
Kunagi ma mõtlesin, et hakkan raudselt elama mõisas – kahekorruselises ja sammastega neoklassikalises stiilis härrastemaja, mille ees ringtee ja purskkaev, oleks vabalt sobinud. Talli oleks garaažiks ümber ehitanud ja kõik oleks olnud nagu peab. Siis millalgi sain aru, et see mõte on tegelikult üsna rumal, sest selleks, et mõisas elada, on vaja tervet karja töökäsi, kes teda kogu aeg korras hoiab ja see tähendab, et ma pean kogu aeg mingeid inimesi oma kodus taluma. Mõisas elamine on lisaks kõigele selle poolest ka tülikas, et mingit kodutunnet ei teki, kui uurimaks, mida ja mis kell täna õhtul süüa pakutakse, pead helistama näiteks fuajeest kööki, lapsi ei leia enam kunagi maja pealt üles ja kui jalutuskepp ära kaob, tuleb see alles kaks põlvkonda hiljem sahvrist välja. Samuti on suhteliselt häiriv, et magamistoast kabinetti komberdamiseks tuleb teenijaplikade tõttu viisakamad riided selga tõmmata. Jama kui palju.

Korrigeeritud kontseptsioon
Seega olen hakanud mõttes kavandama palju tagasihoidlikumat elamist. Ilmselt olen alustanud valest otsast, sest tegelikult oleks pidanud nii umbes kümme aastat tagasi hakkama kavandama oma sissetulekute suurust palju hoolikamalt, kuid see selleks. Oletame, et ma siiski suudan oma laiskusest võitu saada, genereerin endale korraliku rahavoo ja saan lõpuks maja ehitama hakata. Krundi suhtes on lihtne ja odav, sest üks minu kriteeriumitest on kaugus tsivilisatsioonist. Mida kaugemal, seda parem. Mulle ei meeldi võõrad inimesed ja eriti naabrid, mistõttu peaks minu püsiv eluase olema üsna hüljatud, aga ilusas kohas. Sellised krundid ei maksa palju – arendajad vaatavad, et mingi padrik ja omanik on õnnelik kui lahti saab. Teisest küljest on olukord asukohast tulenevalt kohe keerulisem näiteks elektriga. Kuid Eesti on nii väike, et olen kindel, et see on kuidagi lahendatav. Krunt peab olema piisav, et seda kannatab niita, samas võiks maja juurde viia teatav allee, mis on väikese ruutmeetrite arvuga võimatu. Mingi paar-kolm hektarit oleks vast ikkagi ok, aga võibolla eksin.

Tubade arv
Maja ei peaks olema suur. Kaks korrust on täiesti piisav ja tube ei peaks olema üle üheksa või kümne, sest üle kahe lapse ma vaevalt saada kavatsen ja üks nendest on juba nii suur, et varsti kolib üldse välja. Miks nii palju tube, võivad mõned küsida. Ma lihtsalt ei oska kuidagi vähemaga olemasolevaid probleeme lahendada. On ju vaja järgmisi ruume:
– elutuba,
– köök (vanasti ei loetud toaks, aga peaks ikka eraldi toana kirja minema,  et oleks selge, et ta pole elutoaga seotud),
– magamistuba,
– 2 lastetuba,
– kabinet,
– pesutuba (kus toimub näiteks pesu triikimine, pesemine jms, mida keegi mujal näha ei taha),
– nn “valge tuba” (räägin sellest lähemalt allpool),
– külalistetuba (kus magavad külalised, kes on lastele näiteks külla tulnud).

Siit tuleb juba 9 tuba kokku, mida ma omavahel kuidagi liita ei tahaks. Lisaks on muidugi vaja wc-sid ja vannitubasid jms ruume, mida tubadeks ei loeta.

Garaaž
Iga normaalse maja juures on minu arust hädavajalik ka garaaž, kus peab paratamatult ruumi olema treileritäiele autodele. Ilmselt tuleb see eraldi hoonena lahendada, sest maja osana võib see proportsioonidele lausa korvamatuid kaotusi põhjustada. Miks on vaja garaaži tervele treileritäiele autodele? Juba täna on mul pool nendest autodest olemas ja ilmselt ei vähene see number ajas, kui ma vahepeal kangeid medikamente ei võta, mis mu vanatehnikahuvist terveks ravivad. Palju autosid on meie peres täna tegelikult hoopis puudu. Lisaks võiks ju saada kuskile paigutada ka naise ja laste autod. Seega juba praegu võiks ette näha vajalikke kohti selliselt: 4 + 3 (naine ja kaks last) = 7. Ainult paari hobiauto jaoks ongi siis veel ruumi.

See tähendab, et tavalises mõistes on juba ülaltoodud nõuete täitmiseks minu soovid ebamõistlikult kallid. Samas ma olen veel piisavalt noor ja ei kiirusta oma tingimuste korrigeerimisega, seega toon siinkohal välja veel aspekte, mis minu kodu mõnevõrra tavapärasest kallimaks muuta võivad. Unistamine on ju põhiline, mis meie tegevustele jõudu annab, eksole.

Valge Tuba
Nimelt sai ülalpool mainitud “valget tuba”. Võtsin selle mõiste kasutusele ühes väliskomandeeringus viibides, kus mitmete ümberistumiste tõttu tuli tundide viisi lennujaamades aega veeta. Lennujaamades on tohutult palju rahvast. Kõik on eri rahvustest, erineva käitumise ja kommetega. Terve Dilberti koomiksi jagu sarnaseid karaktereid on pidevalt vaateväljas. Seega hakkasin seal ebahügieenilisel ja -mugaval lennujaamatoolil lösutades mõtlema selle peale, kus mul oleks hea, stressivaba ja lõõgastav olla. Pilt, mille endale valmis manasin, oli nii ilus, et teadsin kindlalt – selline ruum peab minu majas kunagi olemas olema.

Valge Tuba peakski olema valgete seinte ja laega, umbes 3×4 meetrit suur ja kahes küljes maani ulatuvate kuulikindlate akendega ning täiesti lõhkumiskindla uksega tuba. Põrandal peaks olema läikiv ideaalselt sileda pinnaga hele marmor või isegi dolomiit, mille ükski liitejoon ei tohi nurgast teise plaadi suhtes nihkes olla, sest see oleks väga häiriv. Minu Valges Toas on ainult kaks mööblieset:
1. Valge nahaga kaetud kroomitud kandevosaga tool, mida saab reguleerida lamamisasendisse ja mis toetab ka jalgu, umbes nagu hambaarstitool.
2. Valge madal klaasustega riiul, mille peal on 2 valget mobiiltelefoni ja mille sees on helisüsteem, mis toidab toa seintesse integreeritud valgeid kõlareid.

Mis sellise toa mõte on? Tegelikult on sellel isegi kaks väga olulist funktsiooni:

1. Sellesse saab kogu pere varjuda, kui majja üritatakse sisse tungida. Kahe eraldi võrgus töötava mobiiltelefoni abil on suure tõenäosusega koheselt võimalik abi kutsuda ka siis, kui elekter ära lõigatakse. Hulle ja pätte on terve ilm täis ja ma ei näe, et ühiskond normaalsemaks muutuks. Seega on turvatuba igas kodus suhteliselt mõistlik mõte. Mida te teete, kui öösel kostab klaasiklirin ja majja ronib võõras? Lasete ta maha? Astute käsivõitlusse? Aga mis siis, kui kostub püstolilask ja relvastatud narkar lõhutud uksest sisse astub? Või mis saab siis, kui kodus on ainult lapsed ja naine?

2. Selles toas saaks üksinda viibida lõõgastumiseks. Selleks, et olla maailmast klaasiga eraldatud, täiesti oma keskkonnas, nautida puhtust, valgust ja head heli ning tulla välja palju õnnelikuma ja rahulikuma inimesena. See oleks pisut nagu relaksatsioonikamber spaas, aga palju kvaliteetsem. See on väga tähtis, sest ma arvan, et enamus inimese õnnetundest tuleb tema seest. Ümbritsev kaos ei lähe tõeliselt edukale ja õnnelikule inimesele korda, sest tema sees on rahu ja kord ning ta näeb ainult olulist. See on midagi sellist nagu Tom Cruise’i naeratus – positiivne mõtlemine mõjutab ümbritsevat keskkonda ja soodustab edu. Seega ei ole see aspekt Valgest Toast vähem oluline, kui turvalisuse tagamine.

Ilma sellise toata ma omale maja ei taha. Isegi kui lõpuks realiseerub minu arusaamade kohane miinimumvariant kodust, peab selline tuba seal leiduma, kasvõi köögi puudumise hinnaga.

Muud mõtted
Lisaks eelmainitule, kui vanajumal või partei mõistust annab, saavad minu kodu alumise korruse aknad ja välisuksed olema kõik kuuli- ja lõhkumiskindlad ning ustel kesklukustus, mis aitaks vältida kriminaalide uitmõtetest ajendatud kallaletunge või lõhkumisi. Ma tean, et me elame üsna turvalises keskkonnas ja pealegi ei ole kellelgi vähimatki põhjust üritada minu elu kallale kippuda, ent raha-, vaimu- või mõnes muus hädas lollidel võib igasugu haigeid mõtteid tulla. Ei ole tarvis, et mu kodu akna saab nalja viluks süütepudeliga sisse visata.

Turvaaspektidele lisaks olen endale ühte kausta kirja pannud kõik nõuded, mis saavad olema osaks minu tulevase kodu “tehnilisest spetsifikatsioonist” ja mida ma ei hakka siinkohal loetlema. Kui selliseid asju endale kirja ei pane, võivad väärt mõtted hoogtöö käigus ununeda ja oleks kahju, kui lõpuks selgub, et mingi oluline aspekt jäigi arvesse võtmata ning asja parandamiseks tuleb jälle uus maja ehitada. Neid nõudeid on hetkel pisut üle kahekümne, kui mu mälu mind ei peta.

Aga muidu ei ole ma nõudlik ja disaini, aia jms juures lasen parema meelega Janal rääkida, sest kuigi on teada, et meie pere majal võiks olla must kivikatus ja valge kivivooder, võib see kõik töö käigus muutuda. Näiteks on täitsa vahvad ka helekollased laudvoodriga musta katusega majad, kuigi see ei oleks suuremat sorti hoone kontseptsiooniga võibolla niiväga kooskõlas. Siiski olen selles osas täiesti valmis kuulama arhitektide ja kalli kaasa soovitusi, sest kodu on selline koht, kus peaks kõigil hea olema, mitte ainult minul.

Karm reaalsus
Nojah, tagasi maa peale tulles peab möönma, et ilmselgelt ei saa ma täna endale sellist maja senise korteri maha müümise, laenu jms kaasaegse veiderdamise abil lubada. Võibolla kunagi tulevikus, aga vabalt võib juhtuda, et sellest kontseptsioonist jääb mõnekümne aasta pärast järgi ainult keskmine küprokist karp kusagil põllul. Kuid pole viga – kannatan veel, sest konkreetne siht silme ees aitab väga hästi motivatsiooni säilitada.