Täna on oodatult kümned blogipostitused tulvil sapiseid sõnu tänu teatele, et ansambli Vennaskond laulja, anarhist ja punkar, seltsimees Tõnu Trubetsky otsustas asuda täiendama Keskerakonna ridu (http://www.postimees.ee/?id=296177).

Esialgu vihastas ka siinkirjutaja endal oimukohad valutama, sest on aastakümneid Vennaskonna muusikat austanud. Kuid paari hetke pärast meenus aastatetagune Tähelaeva saade, milles seltsimees Savisaar (ilmselt enne valimisi) mahedahäälselt kõige muu ilusa kõrval rääkis, et kuulab üsna sageli autos Vennaskonna plaate.

Pärast seda olin ikka kahtlustanud, kas sm. Savisaar äkki hoopis maskeerunud anarhist olla ei või.

Milleks leiutada jalgratast? Võibolla on sm. Savisaare näol siis, kui kardinad on ette tõmmatud ja kustutatud tuled, tegu sisimas tõelise revolutsionääri ja anarhistiga, kes lihtsalt oskab oma (näite)mängu väga hästi ja suudab masside populistliku hullutamise abil võimule tõusta ning seejärel oma tõelist palet näitama asudes luua Eestis uue maailmakorra. Miks mitte kasutada vaeseid, rumalaid, vanu ja nõrku, kui nende abil on võimalik kaugele jõuda ja suuri asju teha? Kirik on seda edukalt teinud aastasadu. Lenin ja Hitlergi tulid võimule populistliku masside hullutamise abil. Nagu näha, töötab see kõik võrdlemisi edukalt ka Eestis ja ainult rumal jätaks võimaluse kasutamata.

Seega ei pruugi Trubetsky otsus liituda Keskerakonnaga olla üdini odav, räpane ja väär, nagu meile paratamatult tundub. Äkki teab ta midagi, mida meie ei tea?

Kui see nii ei ole, siis olen küll nördinud. Ilus päev läks vett vedama, kuigi mälestus üheksakümnendatest on ikkagi ilus.