20091211_SandpaperÜheksakümnendatel olime Taneliga (minu vend) mõlemad juba piisavalt suured, et meile usaldati suvel maal mitmeid ülesandeid. Näiteks kuulusid selliste asjade hulka küttepuude või telliste vedamine ühest kohast teise, samuti oli käimas majaehitus ning hulgaliselt laudu oli vaja lihvida, lakkida, värvida, peitsida, lignoga katta jne. Lihvimine oli eriti kihvt näiteks sauna eesruumis, kus kogu võrdlemisi suur ruum oli kaetud kämpinglauaga nii seintel kui lagedel ning see omakorda oli oksooliga kokku mökerdatud. Oksool tuli kõik käsitsi maha lihvida, et puit uue lakiga katta. Selliseid töid aga oli palju ja kõik kätkesid endas tavaliselt monotoonset füüsilist toimingut. Tooksin eraldi välja eriti tervisesõbraliku näitena vanalt eterniitkatuselt traatharja abil sambla eemaldamise – lustlik värk, kui vihmaveerennidest peoga tolmu välja kühveldasid. Tänapäeval ma ei teeks ka miljoni krooni eest sellist asja, aga ajad olid teised ja töö tahtis tegemist.

Paaril suvel saime koolivaheajal proovida ka tootmistööd selles mõttes, et isa vedas koju erinevate toodete komponendid, mille me siis kokku panime ja niiviisi raha teenisime. Peab ütlema, et töö oli ebakvaliteetne, sest mingitest veavälistusmeetoditest polnud me kuulnudki ja valesti läks nii komponentide positsioon, arv kui ka pakkimine, mistõttu ma arvan, et lõppkokkuvõttes maksis meile töötasu isa oma taskust, aga kasvatusliku meetmena oli see kõik mõistagi omal kohal. Sellise töö tulemusena ostsime Taneliga kahepeale oma esimese arvuti – televiisori taha ühendatav Sinclair ZX Spectrum’i, millel oli isegi 5-tolline flopiseade olemas ja mis siiani kuskil alles on, kuigi lolliks läks. Üks tohutu suur ettevõtmine oli kampaaniatena käiv tapetseerimislaudade tootmine Rootsi turule. Isa tegi sisuliselt valmis kõik alates jalgade painutamisest, komponentide tsinkimisest ja pinnakattega katmisest, kokku keevitamisest, puitosade tarnijatelt tellimisest kuni asjade lõppkoosteni. Töö maht oli muljetavaldav ja meie roll Taneliga oli abi selle kõige juures – näiteks puurpingiga krasside eemaldamine, metallosade lihvimine ja nitrolahustiga puhastamine, joonlaudade paigaldamine kuumaõhupuhuriga ja lõpuks abi koostamisel ning pakkimisel.

Niimoodi sai kiirelt selgeks, et nüri, rutiinne, kauakestev ja rumal töö on hästi ebameeldiv. Oli ka meeldivamaid võimalusi. Näiteks vedas üks suvi isa koju täitsakorras tumehalli 1987. aasta avariilise Saksast või Hollandist toodud Opel Ascona, et me Taneliga ta võrdlemisi korda teeks ja maha müüks. On vähemalt asjalik tegevus olemas. See oli juba päris huvitav. Päev lammutuskojas teiselt autolt nina küljest puurides möödus kindlasti meeldivamalt kui saunaruumi lage lihvides. Lõpuks läks auto viisaka kasumiga ja sellise ettevõtmisega võis rahule jääda. Päris palju oli regulaarselt tööd enne nädalavahetust, sest siis tuli sageli Hollandist toodud autosid pesta, vahatada, salongi puhastada (sh lagede ja istmete märgpesu) ja isegi mootorit pesta. Mingil perioodil, enne kui professionaalsed pesemiskohad tekkisid, võisime üsna kindlalt väita, et meie poolt puhastatud autod olid ühed paremini tehtud Tartu autoturul üldse. Auto puhastamisele ei kulunud paar tundi õhtust aega, vaid vähemalt 1 hommikust õhtuni kestev raske, aga meeldiv tööpäev, mille tulemusena keemia mõnusasti pea huugama võttis ja õhtuks kõik lihased, kael ja silmad valusad ja väsinud, aga rahul olid. Auto puhastamine on siiani selline tegevus, millega ma võin vabalt päeva ära sisustada ja see väga meeldib mulle. Kahjuks ei ole selleks aga juba aastaid üldse aega.

Milleks see kõik? Selles mõttes olid motivaatorid siiski väga kindlalt paigas. Tahad võrriga (mingi10-13 aastaselt), Deltaga (13-15 aastaselt) või Jawaga (mingi 15-17 aastaselt) sõita, kardiga ringrajal käia, 15-17 – aastaselt ilma lubadeta oma isikliku Saabiga liigelda, isa autoga maal poes või raudteejaamas käia, siis oled poisslapsena nõus päris palju asju korda saatma, et sellised privileegid säiliksid. Ilmselt ei olnud väga palju selliseid lapsi, kellele usaldati 16-aastaselt täiesti omapäi ja ilma isa või ema kaasas olemata kätte perekonna tolle aja kohta väga kallis auto, et ta õhtul selle parklasse viia saaks või mõnikord isegi kooli juurde sõita tohiks. Kellele palju usaldatakse, see tunneb vastutust ja temalt saab ka palju nõuda ning see põhimõte minu arvates tõesti töötab.

Peamiseks motivaatoriks kogu minu ja mu venna lapsepõlve oli minu arvates selline skeem, kuigi ilmselt ei olnud selle taga mingit teadlikku põhjendust:

Õppeedukus > Töö > Privileegid

See tähendas, et esmane oli õppeedukus. Kui see langes, ei läinud koheselt kart või Delta luku taha ära, aga võis arvestada, et suvel tuleb väga palju tööd teha. Kui töötegemine soiku jääma pidanuks, läinuks jutt privileegide äravõtmisele. Mõnes mõttes kopeerib see tegelikku elu. Kui õppida ei viitsi, pead tegema palju lolli tööd ja kui seda ka teha ei viitsi, siis elu küll säilib, aga väga madala kvaliteediga. Motivatsioon on seega paigas. Peab muidugi ütlema, et füüsiline töö on mulle siiani vastik ning selles mõttes armastust kuskilt ei tulnud. Ilmselt parem ongi, sest see sunnib ka täiskasvanuna vaimu teravamana hoidma, et suuta oma teadmisi rakendades osta sisse ka neid füüsilisi töid, mida võibolla oleks võimeline ise tegema, aga mida üldse teha ei tahaks.

PS! Kartul ei taha kunagi võtmist.