Toode nagu iga teine

Toode nagu iga teine

Olles tänaseks kümme aastat tootmisettevõttes kvaliteedialal töötanud ja eriti viimastel aastatel otseselt autotööstuse toodete kvaliteediplaneerimise ning seeriatootmisse juurutamisega kokku puutunud, on väga üllatav kogu meediakära, mis on tekkinud Eesti Vabariigis ühe tühise võidusamba (ei ole Ladina-Ameerika tants) ümber. Keskmisele eestlasele võib niimoodi ajakirjanduse tõttu jääda mulje, et tootja eesmärk peaks olema nõuetele vastava toote valmistamine. Kuid ärgem laskem sellisest mõjutusest ennast eksitada, sest sel juhul oleks juba ammu parimad tootjad pankrotis.

Tänapäevases konkurentsis on tootja esmane ja peaaegu kõige tähtsam ülesanne ühe uue toote väljatöötamisel hinnata toote teostatavust, kusjuures teostus peaks olema sellisel tasemel, et kliendile tunduks toode tema ootustele vastav. Miks ma ütlen “tunduks”? Väga lihtne – kõik, mida klient kontrollida ei suuda või ei taha ja mis ei põhjusta talle toote kasutamisel funktsionaalseid probleeme, tuleb kas elimineerida või teostada nii madala kvaliteediga kui võimalik. Seda ainult ühel põhjusel – efektiivsus, mis tagab konkurentsivõimelise hinna.

Oletame, et tootmisse läheb võidusammas. Projekt kuulutatakse välja, võetakse pakkumised ja vähempakkumise korras kuulutatakse võitja. Kui tootja teeb pakkumise nii, et plaanitakse täita kõik pakkumise tingimuse nõuded, on kindlasti tegemist kõige kallima pakkumisega. Seda praktiseerivad tänapäeval näiteks masinaehituses jms valdkondades mõned Saksamaa ettevõtted, aga kindlasti ka teiste riikide “nišitootjad”. Sellistele pakkumistele võib olla kindel, sest lisaks pakkumise tingimustele küsivad nad veel lisaks sadu erinevaid asjaolusid ja kliendinõudeid, mis kõik aitavad neil täpselt mõista, millisele tasemele peaks jääma tulemus. Saadud info pealt suudavad nad täpselt välja arvutada kõigile tingimustele vastava toote hinna ja see saab alati olema kallis, ületades tegelikult valituks osutuvaid pakkumisi sageli kümnekordselt. Selliseid kvaliteet-tootjaid kasutatakse ainult väga harva ja väga erilistel puhkudel – täiesti kindlalt võib väita, et isegi harvem kui 20% juhtudest ja kindlasti ei jää sellised tegijad sõelale seal, kus pakkujaid on rohkem kui paar ning hinnasurve tugev.

Selleks, et rahuldada kasvava konkurentsi tingimustes info poolest üha väiksemaks, kuid rahvaarvult ja kliendiootustelt üha suuremaks muutuva maailma nõudlust, tuleb efektiivsel tootjal minna teist teed. Tootja peab suutma pakkumist tehes näha ette, milliseid toote omadusi suudab ja tahab klienti ise enda poolt tellitava toote puhul reaalselt üle kontrollida, millised toote omadused võivad teoreetiliselt põhjustada toote mittefunktsioneerimise või funktsioneerimise selliselt, et klient vigu märkab. Ühtlasi tuleb tootjal ette välja mõelda, kuidas teha nii, et klient ei märkaks toote neid omadusi, mis ei vasta nõuetele ja lisaks sellele efektiivsuse huvides mõelda välja suhtlus-, raporteerimis- ja tõendustehnikad, mille abil klient ei saaks aru, et tootja pole ka ise iial kontrollinudtoote neid omadusi, mida ta ei pea kliendi jaoks oluliseks, kuigi klient ise pidada võib.

Ma ei ütle, et see on nii sajaprotsendiliselt, kuid kindlasti tööstustootmise valdav osa ja põhimaht teostub nii, et ainult kliendi nõuete võimalikult madala täitmise taset, tõendusandmete esitamise võltsimisvõimalusi ja eeldatavalt võimalikku “nurkade lõikamise” mahtu õigesti hinnates on võimalik tänapäeva tööstuses teha konkurentsivõimelisi pakkumisi. Kui klient ei tea, et tootes on odavam komponent, mis töötab 80% sama hästi kui kallim, on seal alati odavam. Kui klient ei kontrolli toote mõõte, mida ei ole lihtne kontrollida ja need mõõdud ei muuda oluliselt toote kasutamist, võib juhtuda, et keegi kogemata on neid kunagi korra või paar kontrollinud ja võib täiesti juhuslikult juhtuda, et need mõõdud vastavad kogemata nõuetele. Sama hästi võib ka olla, et neid mõõte ei kontrolli keegi kunagi ja kõik seonduvad raportid genereeritakse kõhutunde alusel ning kõik need mõõdud on joonisenõuetest erinevad. Samas – kliendi jaoks ei muuda see midagi, sest ta ei saa sellest kunagi teada.

Võidusamba “tohutute probleemide” olemus on selles valguses lihtsamast lihtsam – klient on muutunud aktiivseks ja hakanud kontrollima asju, mida keegi kunagi kontrollima ei pidanud, leides vigu, mida poleks kunagi avastatud. Ju siis hindasid Tšehhid valesti nõuete täitmata jätmise võimalusi ja alahindasid kliendi vigade märkamise võimet. Selle tõttu saame endale parimal juhul rusikaga vastu rinda taguda, kuid ei maksa selle tühja pärast tootjale näpuga näidata – sellist asjade käiku tingib vääramatult kapitalistlik konkurents. Mõnikord läheb paremini, mõnikord halvemini ja kokkuvõttes on kõik üks odav keskmine, sest seda õnnestub müüa.

Ilmselt leiame hoolimata meile nähtavaks saanud jamadest sellesama Tšehhi tootja tooteportfoolio piltide hulgast antud klaassamba kunagi suisa positiivse näitena, sest mis seal salata – iseenesest on ju toode ilus, täites vabalt Eesti rahva jaoks oma põhifunktsiooni!