Rubriigiarhiiv: Arvamus

Propaganda eksperdid, ehk miks ma massimeediat väldin

Massimeediat on alati kasutatud ja kasutatakse ka edaspidi ajupesuks. Enamus uudistest lehtedes pole uudised vaid kellegi propaganda või müügiartikkel. Mõnel juhul on artiklid ka loomulikult lihtsalt selle jaoks, et lugejaid lehte lugema meelitada (Elu24 tüüpi artiklid). Ükski neist ei anna mulle eriti palju tarkust või teadmisi juurde.

Üks väike stiilinäide 16.detsembri Postimehest. Uudis kell 11…

Eluasemelaenude portfelli maht oli III kvartalis ligi 99 miljardit krooni.

Tarbimislaenude enam kui 60-päevased võlgnevused moodustasid kokku umbes 1 miljard krooni. Kõigi eralaenude enam kui 60-päevased võlgnevused ulatusid ligi 6 miljardi kroonini.

Millele järgneb uudis kell 14…

Majanduse edasine kosumine on takerdunud väikse kodumaiste tarbimise taha, mida aitaks hoogustada laenude kasv.

Majandusteadlase Andres Arraku sõnul sisenõudluse taastumine on majandusele väga oluline oluline. «Reegel on, et headel aegadel tuleb säästa ja kehvadel aegadel laenata, et uut raha ringlusesse lasta,» täheldas Arrak.

Kõigepealt pean ütlema, et ma olen Andres Arrakuga nõus matemaatilise majandusmudeli koha pealt – tõepoolest selleks, et “majandus taastuks”, oleks vaja laenamist suurendada. See on täiesti loogiline väide ja nii see tõepoolest on, kui arvestada seda, et raha tekkeallikaks ongi laenamine.

Kas see on aga hea ja asjalik õpetus või nõuanne päevalehes?

Kas majanduse taastumine on eesmärk, või on eesmärk inimeste heaolu meie riigis?

Siinkohal muidugi tulebki küsida, et kelle eesmärgist rääkida:)

Rikkuse kogumise juures on paar võimalust:

  • Saa/võida/teeni/vangerda enda kätte rikkust teiste inimeste käest (niiöelda olemasolevast ühisest pajast)
  • Kuna rikkuse tahtjaid on üha rohkem, siis tuleb saadaolevat vara pidevalt suurendada. Selle lihtsaimaks võimaluseks on leida inimesi, kes sinult raha laenavad ja lubavad sulle tagasi maksta. Kui sul aga “juhtub pank olema”, siis on sul luba laenata raha, mida sul olemas polegi:) Nii on kõige mõnusam raha juurde tekitada (ehk suurenda olemasolevat pada ja kindlusta, et osa sellest läheb kohe sinu taskusse)

Siinkohal käib muidugi jutt rahalisest rikkusest. Muud rikkused on õnneks selle salakavala süsteemi suhtes immuunsed.

Ühesõnaga saan ma aru, et leidub inimesi, kellele selline propaganda on otseselt rahaliselt kasulik aga see ei tähenda et see mulle meeldima peaks. Samuti pole see soovitatud laenamine kindlasti kasulik enamuse inimeste jaoks Eestis. Niigi on inimesed tänu teadmatusele raskesse seisu meelitatud.

Mina igal juhul midagi laenama ei lähe…

…ja nii ongi!

Imede öö ja Kälimehed

Umbes veerand tundi tagasi lõppes Lõuna-Eesti suurimas ostlemiskeskuses “Imede öö”.

Käisin lihtsalt sportlikust huvist ka ise kohapeal vaatamas seda, et mis on see, mis inimesed sellisele üritusele kohale toob. On see suur soov jõulukingitusi osta? On need allahinnatud tooted? On see lihtsalt hea vabandus iseendale ostlemissoovile järele anda?

Rahvast oli muidugi hullult palju. Parkima ei mahtunud mitte kusagile. Kõik viisakad ja ebaviisakad, võimalikud ja mittevõimalikud kohad olid autosid täis pargitud. Sõiduteed, invakohad, ülekäigurajad, sõidurajad, ringristmikud ja muud sarnased ebatavalised kohad olid kõik pargitud sõidukite poolt hõivatud.

Ka majas sees polnud liikumine just kõige vabam, aga samas polnud ka väga viga. Kui seda mitte arvestada, et inimestel endil olid üsna väsinud näod ees, siis oli meeleolu isegi üsna pidulik. Muusika mängis kõikjal ja tunne oli selline justkui oleks peole sattunud.

Kuna mul endal polnud ausalt-öeldes rahakottigi kaasas, siis kaup ja selle ostmine mind nii väga ei huvitanud. Jalutasin lihtsalt müügisaalide vahel ringi ja vaatasin inimesi ja seda mida nad teevad.

ONOFF ja nende super hinnasildid

Vaatasin ja mõtlesin erinevate kaupluste ja nende pakkumiste ja müügitehnikate efektiivsuse peale. Meenus see, kui umbes aasta tagasi kirusin tarbija seisukohast ülipeenelt disainitud ONOFF kaupluste müügietikette.

Nende toodete infosildid on tehtud täpselt sellised, et iga silt KUTSUB sind ostma. Hind näeb välja selline, et sinu alateadvus väidab sulle selle nägemise peale, et tegemist peab olema ühe väga hea soodushinnaga. Seda ilmselt tänu õigele fondile, teksti suurusele, punasele värvile jne. Kes tahab toimivat hinnasilti enda toodetele – minge õppige ONOFF kauplustest! Müügimehed igal juhul tegid joostes tööd ja ei jõudnud klientidele telekaid, läpakaid ja muud head paremat ära pakkida. Väga tubli müügitöö ja kindlasti hea magus tulemus poe jõulumüügi numbrite alustuseks.

Puldiautode müügimeeskonna triumf

Järgmise huvitava kogemuse osaliseks sain Rimi kassade lähedal, kus mingid hakkajad noored müüvad väikese leti tagant puldiautosid ja helikoptereid. Tegemist tundub olevat mingite toodetega mida ilmselt mujal Eestis müügil ei ole. Kaup on kindlasti aus ja hea aga see polnudki see mis mulle silma jäi. Silma jäi hoopiski see, kui need tüübid õhtu müüginumbreid kokku lõid kalkulaatoriga. Märkasin neid siis kui üks noormeestest suure paki viimastelt tšekkidelt summasid liitmiseks tsiteeris: “devjatsot, tõsjats, šestsotvosemdesjat…”.

Võib arvata, et kalkulaatoriga summeerimist teostanud noormehe suu nurgad tõusid ülespoole sama kiiresti nagu kasvas summa ekraanil. Kui kõik summad sisestatud said, näitas tüüp saadud summat ka teistele leti taga olnud noormehele ja neiule. Kõik MÕNULESID ja hoidsid ennast tagasi, et mitte hüppama ja kargama hakata.

Olin ilmselt ainus inimene seal läheduses, kellele nende saavutus huvi pakkus. Oleksin tahtnd küsida, et mis see summa neil siis kokku tuli, mille nad täna ühe õhtuga teenisid. Igal juhul oli mul nende üle väga hea meel ja ma pole põrmugi kade, et keegi suure ostmise asemel hoopiski seal raha teenis.

Ostlemisüritustel osalejate liigitus

Selle mõtte tegevuse peale meenus mulle eile juhuslikult nähtud osa TV3-s näidatavast teleseriaalist “Kälimehed”. Seal on üks tegelane Viks (Andrus Vaarik), kes on kehastab mingisugust rikkurit seal.

Mulle meenus tema huvitav inimeste liigitus:

  1. Inimesed kes Jõulude ajal raha kulutavad (niinimetatud hall mass:)
  2. Inimesed kes Jõulude ajal raha teenivad

See polegi isegi nii tähtis, kas rääkida jõuludest või jaanipäevast või veel mõnest muust sündmusest, mille puhul inimesed kaubandusvõrgustikku ostusooviga ründavad. Tähtis on see, et tõepoolest see ongi ju nii lihtne – ühed inimesed teenivad selliste ürituste organiseerimisel ja teised kulutavad. Mida vingem üritus seda rohkem on kliente, seda rohkem kulutatakse ja seda rohkem keegi teenib. Sellest ka nimi – “Imede öö”, sest usun, et lisaks soodsaid hinnaimesid leidvatele ostjatele näevad imesid ka kaupluste müüjad ja omanikud ning kõige lõpuks ka kogu ürituse organiseerijad. Üks suur ime kõigi jaoks:)

Selle teadmisega asusin välisukse poole teele ja ehkki ma tegelikult oleks soovinud natuke Talupoest põdravorsti osta, olin ma ju rahakoti koju unustanud ja nii jäi minu panus seekordsesse “Imede öösse” tegemata.

Kälimehed: 11 osa

Viks: Nii, sinuga on siis ühel pool!

Raivo: Paljuga ma sul sees olen?

Viks: Sa ei taha teada.

Raivo: Kuradi Jõulud… onjo…

Viks: Kuule tõsiselt! Kuda sinusugune tarkade kulmudega poiss on sattunud äkki selle halli massi sisse, kes Jõulude ajal raha kulutab? Sa peaks olema ikkagi see, kes raha vastu võtab Jõulude ajal, mitte see kellelt see ära võetakse. Pole sa sittagi parem kui see su naabrimees!

Kälimeeste 11 osa (eelmainitud lõik algab 41:05)

Häid jõuluimesid kõigile!

Asjade lugu

Üks minu lemmikuid enese harimise viise on erinevatel videokeskkondadel silma peal hoidmine. Täna siis minu meelest vaatamisväärset.

Annie Leonard Ameerika Ühendriikidest, pakub meile selles videos oma vaatenurka inimkonna loodud “asjade” maailma kohta. Kindlasti midagi õpetlikku igaühe jaoks.

Inseneriks õppides läbisin koolis “insenerieetika” õppeaine – seal õpetati, et hea insener disainib kõik lahendused loodusega tasakaalus. See tähendab, et millegi loodusest võtmisel tuleb kohe mõelda ka sellele kuidas midagi samaväärset sinna asemele pannakse, et säiliks tasakaal. Hetkel tundubki, et see tasakaal pole juba väga-väga kaua aega kedagi huvitanud. Loodus pole aga samuti meie vastu lõputult armutu – ükskord tuleb ka inimesel väga kurb arusaamise koht. Loodetavasti juba sellel sajandil:)

Millised meetmed aitaksid täna inimkonda iseenda planeedist rohkem hoolima panna – pole aimugi. Ideid on sadu aga reaalses elus jääb iga inimese sisemine motivatsioon nende teostamiseks nõrgaks. Enamus inimesi ei suuda ennast motiveerida isegi lähedalasuvate motivaatorite abil, ammugi siis veel kusagil kaugel tulevikus oleva parema tuleviku nime.

Sitta sellest, et lapsed ja lapselapsed meid kunagi tulevikus idiootideks pidama hakkavad – meie oleme siis juba surnud ju!

PS: Aitäh Taunzile tõlkimise eest!

Tavaliselt mulle ei meeldi postitada videosid, mis pole eestikeelsed, aga kuna selle minu absoluutsel lemmikul – George Carlini videol tõlget saada pole, siis panen ta samuti siia siiski vaatmiseks neile, kes inglise keelega hakkama saavad.

Esimene aasta isepankur.ee investorina

Aasta aega tagasi otsustasin proovida järele investeerimise isepankur.ee keskkonnas. Toona ei julgenud ma sellesse keskkonda mingit märkimisväärset summat investeerida ja nii otsustasin proovida täpselt 1000 krooniga. Selle summa kaotusest halbadele laenajatele poleks olnud väga kahju aga samal ajal on võimalik keskkonna reaalne toimimine järele proovida ainult reaalse rahaga, reaalselt investeerides.

Faktid kõigepealt

  • 2009 Oktoobris isepankur.ee keskkonda ülekantud summa: 1000 krooni
  • 2010 Oktoobriks teenitud kasum investeeringutelt: 221,61 krooni
  • Investeeringu aastane tootlus: 22,16%

Minu tegevused ja ajakulu isePankuris investeerimisele

  • Ebaõnnestunud laenupakkumisi (keegi teine pakkus minust paremat intressi): 8
  • Aasta jooksul probleemseid laene: 3
  • Täielikult tagasi makstud laene mulle: 2
  • Praegu tagasimaksmisel laene mulle: 4

Aasta jooksul logisin ma keskkonda sisse tavaliselt ainult siis, kui mulle tuli teade minu laenupakkumise ebaõnnestumise kohta või kui mu kontole kogunes tagasimaksetest vähemalt 100 krooni kokku jälle. Seda seepärast, et investeerimisel minimaalne summa on vähemalt 100 krooni laenu kohta. Need teated saadab isePankur mu e-mailile, seetõttu ei nõua iseenda seisuga kursis hoidmine mingit ekstrapingutust ja kõik töötab väga väikese vaevaga.

Enamuse keskkonnas käidud ajast kulutasingi laenusoovija taotlusel esitatud andmete vaatamiseks. Seegi on aga tehtud ülimalt lihtsaks ja mugavaks. Palju tööd teeb isePankur investeerija eest ära, vaadates ise laenusoovijate andmed üle ja andes oma hinnangu laenajale.

Kõige rohkem meeldib mulle isePankuri keskkonna juures see, et nad on teinud väga palju arendustööd info visualiseerimiseks ja läbipaistvaks muutmisel. Minule, kui visuaalse juhtimise koolitajale, on selline lähenemine väga südamelähedane – täpselt nii peabki üks selline keskkond välja nägema.

Vaadake näiteks laenupakkumiste ülevaate lehte:

Kokkuvõtteks

See aasta hajutas väga tugevalt mu kahtlusi isepankur.ee keskkonnas investeerimise võimaluste, riskide ja tulu üle. Aasta jooksul teenitud reaalne tulu 22,16%, on päris kindlasti minu viimase aasta kõige tulusam investeering olnud. Seda nii erinevate fondidega võrreldes kui ka minu aktsiainvesteeringutega võrreldes.

Kusjuures 1000 krooni investeerimisel on tulusus kindlasti väiksem kui näiteks 10 000 või 100 000 investeerimisel. Seda seepärast, et kontol seisev raha on osakaalult suurem ja vähendab tootlust. Kehvematel perioodidel seisis kuni 10% sellest 1000 kroonist kontol lihtsalt seepärast, et alla 100 krooni ei saa korraga investeerida (nagu ma eespool juba mainisin). Lisaks muidugi läheb osa niiöelda maksimaalsest tootlusest kaduma ka siis kui teed laenupakkumisi, aga ei võida neid. Sellel ajal, mil pakkumine on jõus, ei saa sa rahaga midagi muud teha. Seetõttu olengi väga positiivselt üllatunud selle saavutatud 22,16% tulususe üle.

Seega – suurendan kindlasti järgmise sammuna oluliselt oma investeeringuid isepankur.ee keskkonnas ja jätkan katsetamist ja tulemuste mõõtmist.

Aitäh sulle Pärtel ja ülejäänud isepankur.ee meeskonnale selle loodud võimaluse eest – teil on suurepärane toode!

Bodo Schäfer: Tee finantsvabadusse

Bodo Schäfer: Tee finantsvabadusse

Lõpetasin eile Bodo Schäferi raamatu “Tee finantsvabadusse” lugemise. See raamat on kindlasti üks selliseid, mida ma tulevikus kunagi meenutan ja mõtlen sellele, milliseid teadmisi ma just sellest raamatust päris esmakordselt omandasin.

Hinnang raamatule

Teksti lihtsus –
Nõuannete ja näidete detailsus –

Info asjakohasus Eesti lugejale –
Motivatsiooni tekitav –
Hind (227 krooni)

Kokkuvõtteks soovitaks seda raamatut kindlasti lugeda 4 põhjusel:

Esiteks: Raamatus on hästi palju ülesandeid, mida autorpalub teha otse lugemise vahele. Väheneb võimalus, et loed raamatu läbi ja siis unustad enamuse asjadest, mida palutakse endal järele proovida, üldse teha.

Teiseks:Kasutatakse mitmeid kontroll-nimekirju iseenda kohta rohkem teada saamiseks. See aitab vastata küsimustele, millele sa muidu vastata ei oskaks või valesti vastaks tõenäoliselt.

Kolmandaks: Enda saatuse eest vastutuse võtmise tähtsus on väga hästi lahti seletatud ja selle reaalseks läbiviimiseks on raamatus head nõuanded.

Neljandaks: Kummutatakse mitmeid müüte ja tõekspidamisi. Käsitletakse paljusid taksitusi ja küsimusi, mis meie finantsvabaduse teele kindlsti tekivad.

Iga peatüki lõpus on “Kokkuvõte kõige olulisematest mõtetest”, see teeb terade leidmise väga lihtsaks ning aitab mõelda sellele, et mis igas peatükis öelda taheti.

Tsitaat raamatu üheteistkümnendast peatükist:

Selleks, et ellu jääda, peame õppima. Et finantsiliselt vabaks saada, peame õppima. Isegi selleks, et finantsiliselt vabaks jääda, peame me õppima. Õppimine tähendab erinevuste märkamist. Alles siis, kui te erinevusi näete, saate tarku otsuseid langetada.

Ülevaade sisust

Tänaseks on selle raamatu muretsenud endale umbes 2,5 miljonit inimest, see on tõlgitud 20 erinevasse keelde ja seega on sellest saanud viimase 50 aasta maailma üks edukamatest rahateemalistest raamatutest.

Raamatus on küll tavapäraselt kaetud kõik finantsnõuanded – säästmisest kuni investeerimiseni välja, kuid nende lugemine ei mõju kuivalt ja igavalt. Suure hulga uue materjali sees, on isegi põhiteadmisi omavale inimesele, palju uut ja huvitavat lugemist. Eriti just niiöelda “nippide ja trikkide” osas.

Raamatus tegeletakse kõigile meie rahalistele ja rahasse suhtumise probleemidele põhjuste otsimisega, mitte pelgalt õpetustega, kuidas ühte või teist asja paremini teha. Autor annab meile õnge, mitte ei toida meid kaladega.

Põhialused

  1. Mida te tegelikult tahate?
  2. Mida tähendab vastutus?
  3. Kas üks miljon on ime?
  4. Miks rikkaid inimesi rohkem ei ole?
  5. Mida te tegelikult rahast arvate?

Praktiline juhtnöör esimese miljonini jõudmiseks

  1. Võlad
  2. Kuidas te oma sissetulekut suurendate
  3. Säästmine – endale palga maksmine
  4. Liitintressi ime
  5. Põhimõtted investoritele ja rahastajatele
  6. Finantskaitse, finantskindlus ja finantsvabadus
  7. Teejuht ja ekspertide võrgustik
  8. Te võite raha külvata

Väljavaade: kuidas nüüd elu edasi läheb?

Raamatu võite soetada endale näiteks minu lemmikkauplusest – Rahva Raamatu kauplusest (227,10 krooni)

Louis Scatigna: Finantsdoktor

Louis Scatigna: Finantsdoktor

Lõpetasin täna Louis Scatigna kirjutatud ja Äripäeva kirjastuse tõlgitud raamatu “Finantsdoktor” lugemise.

Hinnang raamatule

Teksti lihtsus –
Nõuannete ja näidete detailsus  –
Info asjakohasus Eesti lugejale –

Motivatsiooni tekitav –
Hind (370 krooni) –

Kokkuvõtteks soovitaks seda raamatut lugeda võibolla kahel põhjusel ennekõike:

Esiteks: Eestis pole personaalse finantsplaneerimise alast kirjandust just kuigipalju, et mitte öelda ülivähe. Seepärast on iga raamat mille kätte saate, kindlasti väärt motivatsiooni- ja teadmisteallikas.

Teiseks: Kuna raamat on kirjutatud ameeriklase poolt, siis saabki aimu sellest kui palju keerulisem on tegelikult seal riigis oma rahaasju ajada. Meil siin väikeses ja sõbralikus Eestis on oma pere finantsplaneerimine täna veel ülilihtne Ameerikaga võrreldes.

Ainsaks suuremaks miinuseks Eesti lugejaskonnale jääbki selle raamatu puhul see, et päris mitmed peatükid ja nõuanded on meie riigis täiesti kasutud.

Tsitaat raamatu viimasest peatükist:

Ma teen kõvasti tööd, aga minu jaoks on ka oluline elu nautida. Ma ei soovi olla kõige rikkam laip surnuaias.

Ülevaade sisust

Raamatu autor on Ameerikas 25 aastat edukalt tegutsenud finantsnõustaja ja saatejuht Louis Scatigna, kes oskab keerulistel rahateemadel kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, kasutades selgitamiseks võrdlusi kehalise tervisega.
Lou toob välja 20 kõige sagedasemat rahamure põhjust, selgitab “haiguse” olemust ning teeb ettepanekuid, kuidas neid vältida või ravida.

1. Kirjaoskamatus rahaasjades.
2. Vastutustundetus.
3. Ettekujutus, et olete materiaalsed hüved välja teeninud.
4. Sõltuvus laenudest ja kulutamisest.
5. Suutmatus mõista oma finantskäitumise tagamaid.
6. Abikaasade puudulik koostöö.
7. Arvestuse ja kontrolli puudumine.
8. Asjatundmatute finantsnõustajate usaldamine.
9. Säästmine investeerimise asemel.
10. Oskamatus investeeringuid hajutada.
11. Suutmatus mõista inflatsiooni mõju.
12. Maksuseaduste mittetundmine.
13. Üle jõu käiva eluaseme soetamine.
14. Raha raiskamine autodele.
15. Halvasti valitud kindlustus.
16. Mitteusaldusväärse panga valimine.
17. Ülikooliks valmistumisega viivitamine.
18. Pärandiasjade laokile jätmine.
19. Liigne kulutamine pensionipõlves.
20. Tõelise rikkuse käestlaskmine.

Raamatu võite soetada endale näiteks minu lemmikkauplusest – Rahva Raamatu kauplusest (370,50 krooni)

Abipakett Kreeklastele

Läheneva Euroraha kasutuselevõtu tuhina raames on üsna huvitav jälgida praeguste Eurotsooni riikide ägamist. Ei saa sugugi öelda, et asjad väga korras oleks, või et nad ka hetkel rohkem korda läheks. Pigem on Eurotsoonil ees tulemas üks raskemaid aegu.

Alles 3 kuud tagasi oli see, kui Kreeka rahandusminister George Papaconstantinou teatas, et nende riik ei vaja mingil juhul välist abi ja oma probleemidest saavad nad ise jagu  http://www.e24.ee/?id=208941.

Tänaseks on siiski selge, et see jutt oli sulaselge vale ning Kreeka ei saa oma majanduse “korda tegemisega” mingil juhul ise hakkama. Täna saadi kätte esimene sutsakas laenurahast – 5 miljardit eurot. Sellest, meie riigieelarvega võrreldavast summast, jätkub aga hädas Kreekale vaid Aprillikuu puudujääkide katmiseks http://www.e24.ee/?id=243366.

Terve 2010 aasta jooksul on Kreeka valitsusel vaja veel 53 miljardit eurot. Seda siis lisaks juba sellel aastal laenatud 18 miljardile eurole. Kreeka kurdab aga selle üle, et talle ei taheta raha väga odavalt laenata. Viimasel korral välja antud võlakirjad, 5 miljardi euro väärtuses, suudeti müüa 5,9% intressi ja 7 aastase tähtajaga.

Kui arvutada, et palju Kreekale see konkreetne “abi” maksma läheb, siis on numbrid päris koledad.

71 miljardi euro laenamine 5,9% intressiga, 7 aastaks, läheb maksma 15,8 miljardit eurot. See on 248 miljardit Eesti krooni, ehk 2,75 kogu Eesti riigi eelarvet.

Kreeka rahaprobleemid aga pole kuuldavasti ainsad Eurotsoonis ja järjest rohkem kergitatakse katteloori ka Portugali, Hispaania ja Itaalia eelarvete seisudelt. Ootame põnevusega…

Inimväärne elu

Olen juhuste ja töökohustuste tõttu suhteliselt palju väliskomandeeringutel sunnitud viibima. Ehkki komandeeringutes viibimine pole minu jaoks just meelistegevus, katsun iga kord selles riigis kus ma viibin, midagi enda jaoks kasulikku õppida või tähele panna.

Eesti pensionäridKirjutan seda juttu just ühest mõnusast, reedeõhtusest melust sumisevast restoranist, mis asub Hollandis, Duiveni lähedal. Õhtustan restoranis olude sunnil – MacDonald’sites ei saa siin riigis miskipärast peaaegu kunagi krediitkaardiga maksta ja eurosid mul pole kaasas. Muid toidukohti pole ka läheduses.

Miks ma kirjutan mingist Hollandi restoranist?

Restoranis iseenesest polegi midagi erilist. Selles mõttes, et kõik on küll väga kena ja teenindus on super ning toit on maitsev. Pooleliitrine õlu maksab 3,5€, mis ei olegi hull hind. Eestis maksab see umbes sama palju sellises kenas restoranis.

Mind võlub aga hoopis see, milliseid inimesi ma siin restoranis näen. Rohkem kui pool külastajatest on pensionärid või siis lihtsalt vanemad inimesed. Selliseid pensionäre, nagu siin, Eestis ei ole väga palju. Kõik istuvad rõõmsalt laudades ja jutustavad ning teevad nalja. Enamusel pensionäridest on siin hoolitsetud välimus, tõesti viisakad riided ja korralik juukselõikus.

"Välismaa" pensionäridAastaid tagasi, kui esimesi kordi laevaga näiteks Rootsi ja Eesti vahet sõitsin, siis mõtlesin mitmel korral, et miks ma skandinaaviast pärit pensionäri kohe ära tunnen. Mille poolest nad siis nii erinevad on? Ongi selle poolest erinevad, et inimeste näos on mingisugune teistsugune säde. Eestis tähendab pensionile jäämine täna suurt sissetulekute langemist, tõenäoliselt hunnikut terviseprobleeme jne.

Arenenud Euroopa riikides aga ringi vaadates annab vähemalt minule iga kord motivatsiooni see, et siiski on ka vana inimesena võimalik inimväärset elu elada – on võimalik õnnelik olla, on võimalik elu nautida ja naerda ja positiivne olla. Eestis kipub selline mõtlemine ununema ja võimatu tunduma.

Muret teeb ainult see, et see probleem ei alga ju pensionile jäämisega, vaid selle juured ulatuvadki tagasi täiskasvanu- ja noorukiikka. Mõtleme tagasi kohustusliku pensionifondi maksete jätkamise otsusele – selle tegid umbes pooled inimesed kes varem kogusid raha oma pensionifondi. Ma mõistan inimeste umbusku meie “pensionisüsteemi” osas, aga ei mõista seda, et kustkohast küll need inimesed plaanivad oma sissetuleku võtta pensionieas. Eestis on pensionile mõtlemine noorena ja keskeas mingil põhjusel “tabu” teema ja vähesed teevad seda. Liiga vähesed.

Eesti finantssektori õppetund

Sattusin hiljuti uuesti lugema ühte paar nädalat vana artiklit Aivar Rehe kommentaaride kohta Eesti panganduses. Täpsemalt väljendudes ei teinud ta oma avaldustes küll midagi uut ja erakordset, vaid rääkis sedasama vana juttu, kuidas ka pankadel on majanduskriisi ajal ikka väga raske olnud.

Kuigi tema mureliku näoga pilt artikli juures oli üsna veenev, jäi mul väheke kummitama tema väide. Kas ikka on neil nii väga halvasti läinud. Võtsin Statistikaameti kodulehelt täpsema vastuse saamiseks “finantsettevõtete kasumiaruannete” koondandmed aastast 2003 ja ennäe – ongi neil masu olnud. Võiks öelda, et tervelt ühe kvartali on vaesekesed “suures puuduses” pidanud kannatama.

Allikas: Statistikaamet

Ma ei tea, aga kas teil tuleb pähe tänases Eestis veel keegi, kes niimoodi kannatama on pidanud, et tervelt üks kvartal on kehvasti läinud?

McDonald’s Amsterdamis

Seoses sellega, et aeg-ajalt tuleb endale toidupoolis leida välismaal viibides, olen mõnikord hädas olnud sellega, et kuhu minna sööma, kui ma lihtsalt sõidan mööda maanteed ja kõht läheb tühjaks.

Okei, ma tean, et tõenäoliselt saaksin kusagilt tanklast osta mingit hot-dogi või hamburgerit, aga igaltpoolt ei julge sellist asja osta, sest mine tea mille otsa sattuda võid. Uhkesse restorani ei hakka ka aga jälle möödasõidul minema. Tahaks midagi kiiresti, lihtsalt ja ilma suurema toidualase tõlketööta kohalikust keelest.

Üks kindlamaid kohti, mille igal maal ära tunned on McDonald’s. Nende 31 000 restoranist 118 riigis, peaks mõne ikka üles leidma. Lisaks on McDonald’sis toidud niiöelda standardiseeritud ja kui ma Big Mac einet küsiks, siis tõenäoliselt teatakse mida ma soovisin.

Põikasingi täna Hollandis, Schipoli lennujaama kõrval asuvasse Mäksi sisse, eesmärgiga manustada üks väike eine, sest lennujaamatoit pole Mäksi kõrval sugugi soodsam. Tellisin toidu ja soovisin maksma asuda – kui üllatusega teatas müüja, et ei, nende asutuses töötavad ainult Hollandi kohalikud deebetkaardid. Olin üllatunud, aga ei marssind kohe päris mossis näoga müüja juurest minema. Küsisin müüjalt selgitust, et kas mu kõrvad kuulsid tõesti seda mida ma arvan, et nad kuulsid – müüja vastas, et jah, neil ei saa mingisuguse krediitkaardiga tasuda kahjuks. Uurisin siis, et kas ma olen tõesti esimene välismaalane, kes neilt krediitkaardiga on soovinud ostu sooritada – müüja vastas, et ei ole, neil käib selliseid ostjaid väga palju. Sellepeale seletas ta veel seda, et neil oli küll plaanis krediitkaardimaksete vastuvõtt ka installeerida kunagi hulga aega tagasi, aga mingi IT mees ei saanud vist tarkvara konfigureerimisega hakkama ja nii see asi jäi.

Nii jäi minul mingi neetud IT mehe pärast kõht tühjaks ja hamburgeri järele tilkuv ila tuli suunurgast viisakuse mõttes ära pühkida.

Loodan, et IT mehest ei hakka niipea inimese toitumisvõimalused rohkem piiratud olema. Ehkki vaadates Hollywoodi tulevikuulmekaid, paistab selline tendents siiski olevat:)

PS: Hiljem arvuti taha jõudnuna vaatasin internetist järele, et 75% McDonald’si restoranidest on frantsiiside läbi eraomanike käes ning seepärast on kõigis nois restoranides krediitkaardiga maksevõimaluse üle otsustusõigus ainult omaniku ja mitte frantsiisi andja käes.