Rubriigiarhiiv: Kaubandus

Teeninduse kogemused

Klienditeenindus on lahutamatu osa minu igapäevaelust. Mõnikord klienditeenindajana aga enamasti ise kliendi rollis olles.

Mõned kogemused klienditeeninduse vallas on suurepärased ja mõned on jubedad. Hea meelega kiidaks paremaid ja laidaks kõige hullemaid. Täiendan seda postitust ilmselt ka edaspidi.

Hea teeninduse kogemused

HEA KOGEMUS – Carbox Tartus, Teguri tn. (Aus ja sõbralik teenindus. Pakkumises näidatud 440€ remonttööde hind kujunes tegelikult 370€ suuruseks ja keegi ei püüdnud seda varjata mu eest.) [25.05.2011]

 

 

HEA KOGEMUS – Caffe Truffe Tartus, Raekoja platsis. (Väga viisakas ja professionaalne teenindus. Toit maitseb väga hästi ja peale külastust on alati hea tuju sõbralikust teenindusest) [20.10.2011]

 

 

LisandraHEA KOGEMUS – Fotostuudio Tartus, stuudio.com. (Fotograaf Andres Jalak võlus mind täiesti erakordse sõbralikkusega. Käisime perega tema stuudios fotosessioonil ja nii head suhtlemise kogemust pole ma kunagi varem fotostuudios näinud. Loomulikult tulid tulemuseks ka väga lahedad pildid meile mälestuseks.) [1.12.2011]

 

 

 

Kehva teeninduse kogemused

KEHV KOGEMUS – Musicbox Tartus, Lõunakeskuses (Saatuse tahtel läksin sealt kauplusest Jaanuaris 2011 koos lapsega ostma ühte multifilmi DVD-d. Ostsime plaadi ja kodus laps hakkas vaatama seda. Osutus praagiks plaadiks – mängis algusest natuke ja siis hakkas hakkima ning lõpuosa ei mänginud üldse. Kaupluses asja selgitades mõnitas pildil olev müüja meid, polnud nõus plaati tagasi võtma, polnud nõus vahetama ja tegi kõik selleks, et ma ebameeldiva käitumise tõttu sealt minema tõmbaks. Kodus hakkas huvitama, et kuidas nende ettevõttel rahaliselt üldse läheb sellise käitumise juures. Leidsin, et neil on suured maksuvõlad. Ei imestanud väga. Selle DVD jagu raha jäigi meil kadunuks. Ei jõudnud tolle tegelasega enam kaklema minna.) [29.01.2011]

KEHV KOGEMUS – Orient Express Tartus, Lõunakeskuses (Heas usus olen selles toidukohas mitmeid kordi söömas käinud. Absoluutselt iga kord olen pettuma pidanud, sest toidud mida pakutakse on tõenäoliselt mitmeid päevi või isegi nädal vanad. Seemnekuklitest kuni kartulite ja pelmeenideni on kõik asjad täiesti vintskeks seisnud ja viimasel korral olid pelmeenid mingi muu toidu maitsega. Ilmselt külmkapis või kusagil koos muu toiduga pikalt seismisest. Saan aru, et mõnikord võib mõni toit niiöelda üle jääda toidukohtades aga seal on tegemist ikka erilise väntsutamisega.) [22.05.2011]

KEHV KOGEMUS – Rattaring Tartus, Aardla tn. (Jõudsin perega 20 minutit enne sulgemisaega kaupluse ukse taha, kuid see oli juba lukku keeratud. Inimesi oli küll mitmeid veel kaupluses ja mulle vaadati sealt nõutult teiseltpoolt ust vastu kuid sisse enam ei lubatud. Miks kirjutada, et kauplus on avatud kuni kella 18:00-ni kui tegelikult suletakse vähemalt 20 minutit varem. Kui mu mälu mind alt ei vea, siis on mul ka ükskord varem sealsamas kaupluses sarnane hiljaksjäämine juhtunud.) [25.05.2011]

Kinnisvara hinnad

Kinnisvaraportaalis kv.ee tegi pakkumiste hinnaindeks küll vägeva jõnksu üheainsa päevaga – kinnisvara hind tõusis 19% euro tulekuga.

Mulle tundub uskumatu, et selline hetkeline tõus võiks ka pidama jääda aga mine sa tea. Sellise tõusu kõrval on Statoili tänaöine (50 kroonisendine) hinnatõus küll poisike.

Kangesti ei tahaks halada ja vinguda mingite hindade tõusu üle ja luban, et ma seda siin blogis tegema ei hakka ka, aga tahtsin euro tuleku puhul tõe ja õiguse huvides siiski sellise väikese märgi maha saada siia. Juhuks kui keegi kunagi väidab, et hinnad ei tõusnud meil euro tulekuga.

Kindlasti tõusevad… ja tõusevad veel:)

Imede öö ja Kälimehed

Umbes veerand tundi tagasi lõppes Lõuna-Eesti suurimas ostlemiskeskuses “Imede öö”.

Käisin lihtsalt sportlikust huvist ka ise kohapeal vaatamas seda, et mis on see, mis inimesed sellisele üritusele kohale toob. On see suur soov jõulukingitusi osta? On need allahinnatud tooted? On see lihtsalt hea vabandus iseendale ostlemissoovile järele anda?

Rahvast oli muidugi hullult palju. Parkima ei mahtunud mitte kusagile. Kõik viisakad ja ebaviisakad, võimalikud ja mittevõimalikud kohad olid autosid täis pargitud. Sõiduteed, invakohad, ülekäigurajad, sõidurajad, ringristmikud ja muud sarnased ebatavalised kohad olid kõik pargitud sõidukite poolt hõivatud.

Ka majas sees polnud liikumine just kõige vabam, aga samas polnud ka väga viga. Kui seda mitte arvestada, et inimestel endil olid üsna väsinud näod ees, siis oli meeleolu isegi üsna pidulik. Muusika mängis kõikjal ja tunne oli selline justkui oleks peole sattunud.

Kuna mul endal polnud ausalt-öeldes rahakottigi kaasas, siis kaup ja selle ostmine mind nii väga ei huvitanud. Jalutasin lihtsalt müügisaalide vahel ringi ja vaatasin inimesi ja seda mida nad teevad.

ONOFF ja nende super hinnasildid

Vaatasin ja mõtlesin erinevate kaupluste ja nende pakkumiste ja müügitehnikate efektiivsuse peale. Meenus see, kui umbes aasta tagasi kirusin tarbija seisukohast ülipeenelt disainitud ONOFF kaupluste müügietikette.

Nende toodete infosildid on tehtud täpselt sellised, et iga silt KUTSUB sind ostma. Hind näeb välja selline, et sinu alateadvus väidab sulle selle nägemise peale, et tegemist peab olema ühe väga hea soodushinnaga. Seda ilmselt tänu õigele fondile, teksti suurusele, punasele värvile jne. Kes tahab toimivat hinnasilti enda toodetele – minge õppige ONOFF kauplustest! Müügimehed igal juhul tegid joostes tööd ja ei jõudnud klientidele telekaid, läpakaid ja muud head paremat ära pakkida. Väga tubli müügitöö ja kindlasti hea magus tulemus poe jõulumüügi numbrite alustuseks.

Puldiautode müügimeeskonna triumf

Järgmise huvitava kogemuse osaliseks sain Rimi kassade lähedal, kus mingid hakkajad noored müüvad väikese leti tagant puldiautosid ja helikoptereid. Tegemist tundub olevat mingite toodetega mida ilmselt mujal Eestis müügil ei ole. Kaup on kindlasti aus ja hea aga see polnudki see mis mulle silma jäi. Silma jäi hoopiski see, kui need tüübid õhtu müüginumbreid kokku lõid kalkulaatoriga. Märkasin neid siis kui üks noormeestest suure paki viimastelt tšekkidelt summasid liitmiseks tsiteeris: “devjatsot, tõsjats, šestsotvosemdesjat…”.

Võib arvata, et kalkulaatoriga summeerimist teostanud noormehe suu nurgad tõusid ülespoole sama kiiresti nagu kasvas summa ekraanil. Kui kõik summad sisestatud said, näitas tüüp saadud summat ka teistele leti taga olnud noormehele ja neiule. Kõik MÕNULESID ja hoidsid ennast tagasi, et mitte hüppama ja kargama hakata.

Olin ilmselt ainus inimene seal läheduses, kellele nende saavutus huvi pakkus. Oleksin tahtnd küsida, et mis see summa neil siis kokku tuli, mille nad täna ühe õhtuga teenisid. Igal juhul oli mul nende üle väga hea meel ja ma pole põrmugi kade, et keegi suure ostmise asemel hoopiski seal raha teenis.

Ostlemisüritustel osalejate liigitus

Selle mõtte tegevuse peale meenus mulle eile juhuslikult nähtud osa TV3-s näidatavast teleseriaalist “Kälimehed”. Seal on üks tegelane Viks (Andrus Vaarik), kes on kehastab mingisugust rikkurit seal.

Mulle meenus tema huvitav inimeste liigitus:

  1. Inimesed kes Jõulude ajal raha kulutavad (niinimetatud hall mass:)
  2. Inimesed kes Jõulude ajal raha teenivad

See polegi isegi nii tähtis, kas rääkida jõuludest või jaanipäevast või veel mõnest muust sündmusest, mille puhul inimesed kaubandusvõrgustikku ostusooviga ründavad. Tähtis on see, et tõepoolest see ongi ju nii lihtne – ühed inimesed teenivad selliste ürituste organiseerimisel ja teised kulutavad. Mida vingem üritus seda rohkem on kliente, seda rohkem kulutatakse ja seda rohkem keegi teenib. Sellest ka nimi – “Imede öö”, sest usun, et lisaks soodsaid hinnaimesid leidvatele ostjatele näevad imesid ka kaupluste müüjad ja omanikud ning kõige lõpuks ka kogu ürituse organiseerijad. Üks suur ime kõigi jaoks:)

Selle teadmisega asusin välisukse poole teele ja ehkki ma tegelikult oleks soovinud natuke Talupoest põdravorsti osta, olin ma ju rahakoti koju unustanud ja nii jäi minu panus seekordsesse “Imede öösse” tegemata.

Kälimehed: 11 osa

Viks: Nii, sinuga on siis ühel pool!

Raivo: Paljuga ma sul sees olen?

Viks: Sa ei taha teada.

Raivo: Kuradi Jõulud… onjo…

Viks: Kuule tõsiselt! Kuda sinusugune tarkade kulmudega poiss on sattunud äkki selle halli massi sisse, kes Jõulude ajal raha kulutab? Sa peaks olema ikkagi see, kes raha vastu võtab Jõulude ajal, mitte see kellelt see ära võetakse. Pole sa sittagi parem kui see su naabrimees!

Kälimeeste 11 osa (eelmainitud lõik algab 41:05)

Häid jõuluimesid kõigile!

Eesti kaubandus välisriikidega

Euro Eestis käibele võtmise valguses räägitakse täna jällegi väga palju sellest, et kas see samm “päästab Eesti majanduse” või ei päästa.

Selliste küsimuste püstituste puhul jääb minu jaoks aga alati arusaamatuks see, et ma ei näe kuidas Euro meie majandust päästa saaks? Ma olen täiesti nõus sellega, et Euro kasutusele võtuga kaasneb mitmeid positiivseid ja samas ka mitmeid negatiivseid efekte, kuid kuidas see kõik meie majanduse tugevaks muutmisega seotud on?

Kuidas see, kui me Euro kasutusele võtame, annab meie majanduskasvule uue hoo (ja seekord paluks valemit ilma kinnisvara- ja finantssektori buumita)?

Kui mõelda riigist, kui ühest perekonnast, kes müüb teistele mingeid tooteid/teenuseid ja tarbib teiste poolt valmistatud tooteid/teenuseid, siis kui kaua saab kesta mudel, kus ostetakse oluliselt rohkem kui ise müüa suudetakse?

Selline mudel riigi puhul kestab tänu sellele, et majandust elavdavad investeeringud väljastpoolt riiki, võetakse laenu, toimub inflatsioon jne.

Eksport vs. Import

Joonistasin 2009 aasta kohta graafiku Eesti kauplemise kohta teiste riikidega, kaubagruppide lõikes.

Graafikult on selgelt näha seda, et on ainult kaks valdkonda, mis meie riiki raha sisse toovad ja on terve rida valdkondi, mis meie riigist raha välja viivad.

Ekspordi elavdamine on üks tähtsamaid küsimusi mida me lahendama peaks. Uurima, mis valdkondades oleks potensiaali midagi paremini müüa välisriikidesse.

Näiteks põllumajandussaaduseid ja toidukaupu ostame me rohkem kui 4 miljardi krooni eest rohkem sisse, kui ise välja müüa suudame.

Miks me ei suuda eksportida paberit ja paberitooteid maailmale? Miks meie paberipuit kõik välismaale rändas (või rändab siiamaani)?

Andmed: Statistikaamet

McDonald’s Amsterdamis

Seoses sellega, et aeg-ajalt tuleb endale toidupoolis leida välismaal viibides, olen mõnikord hädas olnud sellega, et kuhu minna sööma, kui ma lihtsalt sõidan mööda maanteed ja kõht läheb tühjaks.

Okei, ma tean, et tõenäoliselt saaksin kusagilt tanklast osta mingit hot-dogi või hamburgerit, aga igaltpoolt ei julge sellist asja osta, sest mine tea mille otsa sattuda võid. Uhkesse restorani ei hakka ka aga jälle möödasõidul minema. Tahaks midagi kiiresti, lihtsalt ja ilma suurema toidualase tõlketööta kohalikust keelest.

Üks kindlamaid kohti, mille igal maal ära tunned on McDonald’s. Nende 31 000 restoranist 118 riigis, peaks mõne ikka üles leidma. Lisaks on McDonald’sis toidud niiöelda standardiseeritud ja kui ma Big Mac einet küsiks, siis tõenäoliselt teatakse mida ma soovisin.

Põikasingi täna Hollandis, Schipoli lennujaama kõrval asuvasse Mäksi sisse, eesmärgiga manustada üks väike eine, sest lennujaamatoit pole Mäksi kõrval sugugi soodsam. Tellisin toidu ja soovisin maksma asuda – kui üllatusega teatas müüja, et ei, nende asutuses töötavad ainult Hollandi kohalikud deebetkaardid. Olin üllatunud, aga ei marssind kohe päris mossis näoga müüja juurest minema. Küsisin müüjalt selgitust, et kas mu kõrvad kuulsid tõesti seda mida ma arvan, et nad kuulsid – müüja vastas, et jah, neil ei saa mingisuguse krediitkaardiga tasuda kahjuks. Uurisin siis, et kas ma olen tõesti esimene välismaalane, kes neilt krediitkaardiga on soovinud ostu sooritada – müüja vastas, et ei ole, neil käib selliseid ostjaid väga palju. Sellepeale seletas ta veel seda, et neil oli küll plaanis krediitkaardimaksete vastuvõtt ka installeerida kunagi hulga aega tagasi, aga mingi IT mees ei saanud vist tarkvara konfigureerimisega hakkama ja nii see asi jäi.

Nii jäi minul mingi neetud IT mehe pärast kõht tühjaks ja hamburgeri järele tilkuv ila tuli suunurgast viisakuse mõttes ära pühkida.

Loodan, et IT mehest ei hakka niipea inimese toitumisvõimalused rohkem piiratud olema. Ehkki vaadates Hollywoodi tulevikuulmekaid, paistab selline tendents siiski olevat:)

PS: Hiljem arvuti taha jõudnuna vaatasin internetist järele, et 75% McDonald’si restoranidest on frantsiiside läbi eraomanike käes ning seepärast on kõigis nois restoranides krediitkaardiga maksevõimaluse üle otsustusõigus ainult omaniku ja mitte frantsiisi andja käes.

Võlanõuete müük

Oksjonikeskkonnas Osta.ee on asutud müüma suurel hulgal ka sellist toodet nagu võlanõuded. Balti Võlgade Sissenõudmise Keskus on sinna müüki paisanud ilmselt võlgade “koorekihi”, mis neile kättesaamatuks on jäänud.

Kokku müüakse seal hetkel 694 võlanõuet, võlgnevuse kogusummas rohkem kui 3 miljonit krooni. Maha müüakse see kupatus umbes 1 miljoni krooni eest, sest enamus võlanõudeid on müügis 3 korda väiksema summa eest kui on nõude suurus.

Võibolla äriidee mõnele hea veenmis- või ähvardamisoskusega või eriti “veenva näoga” töötule? Alustate väiksematest tegelastest, pisemate võlgnevustega. 

Ütleme keegi, kes on võlgu näiteks 53 400 EEK. Selle nõudeõiguse saate osta 15 560 EEK eest. Uurite veel Google-st inimese kohta taustainfot, kus kandis elab jne. Kui “oma raha” kätte saate, olete teeninud  37 840 EEK tulu. Kui te nüüd igati aus ja korralik kodanik olete, siis maksate veel maksud vastavalt sellele, et mis ettevõtlusvormis seda tegevust teostate – no ütleme näiteks kui maksate sotsiaalmaksu ja tulumaksu ja kindlustused – jääb teile teenitud netopalgaks 22 092 EEK (kui te ei maksa 2% kogumispensionit).

Selline kuupalk oleks igale töötule väga kena sissetulek ma arvan. Niiet kellel on liiga tugevad närvid, väga hea veenmisoskus siiamaani oma laenude tegasisaamisel olnud või väga kuri koer keda kaasa võtta võlgniku juurde – hakake aga pihta:)

Link Osta.ee võlanõuete müük

PS: Kogu selle nimekirja võlgnikud võiks aga tutvuda Rahakooli pere-eelarve pidamise võimalustega. Saate võlast ja stressist vabaks ükskord.

Kauba paigutus Saku Konsumis

Külastasin mõni aeg tagasi Saku Konsumit ja enda meeleheiteks avastasin, et sealne jõulusuurmüük oli võtnud ikka väga kolossaalsed mõõtmed. Seal ei mahtunud kaubariiulite ja vahekäigus ladustatud kauba vahel kõndima isegi ilma korvita enam, rääkimata kaubakäruga ostmisest.

Selline pilt muuseas avaneski kohe kontrollväravatest sisse astudes, mitte kusagil tagapool kitsamas kohas. Ma mõtlen väga tihti kaupluses selle peale, et kas need inimesed, kes annavad korraldusi kauba niisuguses koguses kauplusse paigutamiseks tõesti mitte kunagi ise midagi sellisest poest siis ostma ei pea?

See EI OLE ju mugav, kui ma pean pigistama ennast teisest inimesest mööda kui ta riiuli juures kaupa valib parajasti. Kui seal peaks trehvama veel natukenegi selline tüsedam või paksema kasukaga klient olema, siis ma pean ta lausa nägupidi riiulisse suruma, et samal ajal ennast tema vastu hõõrudes temast mööduda! Mulle ei meeldi nii teha ja siis muutubki minu poeskäik hoopis kunagise PAC-MAN mängu sarnaseks – otsin kogu aeg vahekäike kus “kolli” ei oleks ja katsun siis ruttu sealt läbi lipsata.

Teine asi – kas tõesti kõik kliendid küünivad nii kõrgest alusest kaupa vaatama üldse? OK, mind see üldse ei häiri, sest ma olen 190cm pikk ja käed on ka ahvilt päritud, aga mõni natuke lühem inimene peab küll kauba käsikaudu kobades endale sealt ülevalt alla õngitsema ja siis kui asi vaadatud, pärast korvpalli kombel üles tagasi viskama.

Ainus asi mis seal madalal ja hästi nähtav oli, olid suured hinnasildid aluse alumise serva küljes, lillal kampaaniaribal.

Edu Tarbijate Ühistule ja kui kunagi keegi asjasse puutuv inimene peaks trehvama minu postitust lugema, siis võtke seda kui heatahtlikku tagasisidet võimalikeks parendustegevusteks:)

Süütepakid poole hinnaga

Fire-Up süütepakid soodushinnagaOn mind nüüd tabanud mingi needus või õnnistus, mina aru ei saa, aga just nädal tagasi kirjutasin ma sellest kuidas süütepakid on ühed tõsiselt head leiutised ja nüüd pean neist jälle kirjutama.

Täiesti juhuslikult märkasin täna Selveris, et neidsamu minu lemmikuid Fire-Up süütepakke müüakse soodushinnaga 8.90!

See teeb ühe süütamise hinnaks eelmises postituses mainitud 57 sendi asemel nüüd vaid 32 senti.

Ostsin 6 pakki, võitsin sellega 42,6 krooni ja ostsin selle raha eest elukaaslasele lilled. Ilus soodustus minu meelest.

Suitsetamine kui standard

SuitsulettMind on huvitanud üks küsimus kauplustes käies – millal suitsetamine muutus kassaterminaalide jaoks standardiks? Miks on nii, et mul polegi valida mitte ühtegi suuremat kauplust, kus mulle suitse näkku ei lööda kassas maksmise ajal?

Ma mõistan täielikult kaupluste, kui äriühingute turunduslikku mõtteviisi siinkohal – sigarette pole ju kellelgi vaja ja seepärast tuleb neid igale suitsetajale veel sellel viimasel hetkel meelde tuletada, et sa seda kallist hobi ikkagi ei unustaks. Ma olen näinud väga tihti, et inimene otsib juba rahakotist raha kauba eest maksmiseks ja siis viimasel hetkel meenub, et ahjaa, sigarette võiks ka osta, ning võtab paki või paar pea kohalt ja asetab samuti lindile.

Kodanike muresid peavad lahendama kodanikud ise

Millega ma aga täielikult nõus ei taha olla, on see, et mispärast riik ning tema kodanikuühiskond sellise käitumisega nõus on? Miks ei võiks olla minul, kui mittesuitsetajal leti kohal näiteks mõned strateegiliselt tähtsad tooted. Üks ülevalt alla ise täituv konteiner tualettpaberi rullidega, majapidamispaber, pabertaskurätid, tikutoosid, sool ja suhkur, seep jne, jne.

Kaupluses võiks olla seadusega lubatud selliseid “suitsetajate kassasid” protsentuaalselt ainult niipalju kui on ametliku statistika järgi suitsetajaid riigis. Eestis on suitsetajaid TNS Emori andmetel enamvähem 35%. Seega täna diskrimineeritakse iga päev 65% elanikke kassades nende nina ette topitud suitsuvitriinidega.

Ilmselt on teatud määral minu puhul probleem võimendatud ka sellest, et ma olen 190cm pikk ning mulle jäävad leti ees seistes need “suitsukastid” täpselt näo ette.

Ühesõnaga – mina sooviks endale letti kaupluses, kus ei oleks suitsud mul näo ees kui ma kauba eest maksan, sest ma ei hakka selle leti pärast küll kunagi neid suitse ostma.

ONOFF avamispidu meeletute avamishindadega

ONOFF meeletud avamishinnadEile avati Tartus, Lõunakeskuses suur laiendus koos uute poodidega. Üks uutest kauplustest, mis ennast uuele pinnale on ära mahutanud, on ONOFF elektroonikakauplus.

Kogu kauplus oli täis silte mis väitsid, et käimas on avamispidu koos meeletute avamishindadega. Meeletud avamishinnad meelitasid mindki kohe vaatama, et millega siis tegu ja mida see meeletu rahvamass seal siis ostlemas on.

Kaupluse kohta ei saa loomulikult öelda ühtegi halba sõna, sest müügisaal oli väga avar ning ilus puhas. Müüjad, keda oli seal ehk avamise puhul küll tavalisest rohkem, olid väga viisakad ja sõbralikud. Müügiletid stiilsed ja hinnasildid silmatorkavad.

ONOFF hinnasildi tuuning

Vot just hinnasiltide juures aga mu tähelepanu takerduski. Kui alguses poes ringi käies tunduski, et ühel ja teisel ja kolmandal asjal on hetkel just meeletu soodushind avamisel puhul, siis mõne aja pärast hakkasid kõik hinnasildid mulle imelikud tunduma. Jäin siis ühte neist silmitsema tähelepanelikumalt ning sain aru mis mind häirima oli hakanud.

Meeletu avamishindAbsoluutselt kõik hinnasildid poes nägid välja sellised nagu sellel tootel oleks hetkel just meeletu allahindlus käimas – kõikidel hinnasiltidel oli hind märgitud rasvase punase tekstiga.

Teiseks polnud mitte ühelgi sildil kasutatud enam sellist väärtuse ja hinna demonstreerimist nagu tavapäraselt. Tavaliselt kirjutatakse ju niiöelda vana hind ja nüüd uus soodushind ühele samale sildile, näitamaks mingisugust “tavalist” hinda ja just selle kaupluse soodushinda. ONOFF hinnasiltidel on ainult üks hinnanumber, ning mulle lihtsalt öeldakse juba uksel suure sildi abil ära, et see ongi “meeletu avamishind” ja ma ei pea mõtlema enam rohkem.

Lisaks loomulikult on hinnad enamusel toodetel “x krooni – 1 kroon” valemiga läbi arvutatud. Seda ikka seepärast, et minu ajus tekiks assotsiatsioon selle hinnasilidi esimese numbri põhjal. Pean nentima, et täpselt nii see ongi. Näiteks antud pildi juures tekib tahtmatult esimese vaatamisega tunne, et selle pesukuivati hind on “üle kolme tuhande”, kuigi see on ju tegelikkuses sulaselge 4000 krooni.