Sildiarhiiv: komandeering

Inimväärne elu

Olen juhuste ja töökohustuste tõttu suhteliselt palju väliskomandeeringutel sunnitud viibima. Ehkki komandeeringutes viibimine pole minu jaoks just meelistegevus, katsun iga kord selles riigis kus ma viibin, midagi enda jaoks kasulikku õppida või tähele panna.

Eesti pensionäridKirjutan seda juttu just ühest mõnusast, reedeõhtusest melust sumisevast restoranist, mis asub Hollandis, Duiveni lähedal. Õhtustan restoranis olude sunnil – MacDonald’sites ei saa siin riigis miskipärast peaaegu kunagi krediitkaardiga maksta ja eurosid mul pole kaasas. Muid toidukohti pole ka läheduses.

Miks ma kirjutan mingist Hollandi restoranist?

Restoranis iseenesest polegi midagi erilist. Selles mõttes, et kõik on küll väga kena ja teenindus on super ning toit on maitsev. Pooleliitrine õlu maksab 3,5€, mis ei olegi hull hind. Eestis maksab see umbes sama palju sellises kenas restoranis.

Mind võlub aga hoopis see, milliseid inimesi ma siin restoranis näen. Rohkem kui pool külastajatest on pensionärid või siis lihtsalt vanemad inimesed. Selliseid pensionäre, nagu siin, Eestis ei ole väga palju. Kõik istuvad rõõmsalt laudades ja jutustavad ning teevad nalja. Enamusel pensionäridest on siin hoolitsetud välimus, tõesti viisakad riided ja korralik juukselõikus.

"Välismaa" pensionäridAastaid tagasi, kui esimesi kordi laevaga näiteks Rootsi ja Eesti vahet sõitsin, siis mõtlesin mitmel korral, et miks ma skandinaaviast pärit pensionäri kohe ära tunnen. Mille poolest nad siis nii erinevad on? Ongi selle poolest erinevad, et inimeste näos on mingisugune teistsugune säde. Eestis tähendab pensionile jäämine täna suurt sissetulekute langemist, tõenäoliselt hunnikut terviseprobleeme jne.

Arenenud Euroopa riikides aga ringi vaadates annab vähemalt minule iga kord motivatsiooni see, et siiski on ka vana inimesena võimalik inimväärset elu elada – on võimalik õnnelik olla, on võimalik elu nautida ja naerda ja positiivne olla. Eestis kipub selline mõtlemine ununema ja võimatu tunduma.

Muret teeb ainult see, et see probleem ei alga ju pensionile jäämisega, vaid selle juured ulatuvadki tagasi täiskasvanu- ja noorukiikka. Mõtleme tagasi kohustusliku pensionifondi maksete jätkamise otsusele – selle tegid umbes pooled inimesed kes varem kogusid raha oma pensionifondi. Ma mõistan inimeste umbusku meie “pensionisüsteemi” osas, aga ei mõista seda, et kustkohast küll need inimesed plaanivad oma sissetuleku võtta pensionieas. Eestis on pensionile mõtlemine noorena ja keskeas mingil põhjusel “tabu” teema ja vähesed teevad seda. Liiga vähesed.