Sildiarhiiv: motivatsioon

10 kuud pausi eelarvestamises

2012 aasta maikuus juhtus nii, et jätsin pere-eelarve jälgimise pooleli.

Põhjuseks oli see, et üks tähtsam valdkond mu elus nõudis rohkem tähelepanu kui see, et mul rahaliselt asjad korras oleks. Võib öelda, et Maslow tegi oma töö ja pere-eelarve jälgimise ega ka sellest hoolimise jaoks ei jäänud üle ei energiat ega motivatsiooni. Rahustasin ennast, et nii vahest juhtub lihtsalt ja kunagi tuleb aeg kui saan jälle asjad tagasi toimima.

Nüüd on siis viiendat kuud pere-eelarve jälgimine ja juhtimine jälle kontrolli all ja selles osas hingerahu tagasi. Natuke imelik tunne on kusjuures seoses sellega, et vahepealse 10 kuu raha liikumisest ei tea mitte midagi. Mõni üksik suur väljaminek tuleb küll kohe meelde aga üldiselt pole mingit ettekujutust kuhu sissetulek läks. Huvitav on mõelda, et vanasti, enne kulude ja tulude jälgimist, oli üldse võimalik rahulikult elada… peab ikka paika, et “ignorance is bliss”:)

Vahepeal on veel aega ära võtnud ka magistratuuri õppeainete läbimine ja mõned keerulisemad ja aeganõudvamad muudatused töö juures. Lisaks teab vist igaüks, kes on mõned aastad mingil teemal bloginud, et vahepeal tuleb loovuse kriis peale ja justkui ei taha enam samal teemal kirjutada. Ise ma mõtlen, et siis ongi paras aeg paus teha või ära lõpetada asi – ei ole mingit vajadust ega mõtet sundida ennast vägisi midagi sellist tegema.

Nüüd on mõnda aega aga järjest peale tulnud sellist tunnet, et midagi tahaks jälle välja öelda finants- ja majandusteemadel. Olgu selleks pere või mõne suurema üksuse rahaline majandamine, ikka kohtab erinevaid huvitavaid “juhtumeid” mida kohe tahaks natuke analüüsida ja lahata…

Mõned teemad näiteks millest tahaks kindlasti kirjutada:

isepankur ja omaraha keskkonnad ja seal investeerimine (mis seis on investeeringutega, kuidas on läinud jne.)

II samba pensioni kogumine (üle 10 aasta kogumist on täis)

Elukindlustuse vajadus ja mõttekus (millisel juhul ja kui suures ulatuses mina kindlustaksin või kindlustanud olen)

Kiirlaenude küüsis olevad inimesed (mõned isiklikud kogemused kuidas situatsiooni analüüsida ja planeerida olukorrast välja pääsemist)

Elukaaslasega raha ühine haldamine ja mida ma sellest õppinud olen

Lastele taskuraha andmine (mis süsteemiga arvutada, kui palju, mis tingimustel jne.)

Investeerimisest (Kuidas läheb näiteks lapse koolifondil või mõnel minu Tallinna Börsi aktsial)

Millise summa eest oleks optimaalne osta auto (Kas osta välja või liisida. Siin kindlasti ei tule ühest vastust vaid pigem sihiks mingit abivahendit arutlemiseks)

Raha teenimine lisaks palgatööle või ettevõtlusega alustamine (Enda kogemuste pealt – kuidas pihta hakata, mida vältida võiks, mis on kerge ja mis on raske)

Enda ökoloogilisest jalajäljest (ja selle vähendamise võimalikkusest)

Kirbukalt asjade ostmisest ja müümisest (ja miks mind see üldse huvitab)

Sekka mõni ülevaade pere-eelarve pidamisest ja kulude optimeerimisest

 

Sellised mõtted siis tulevikuks. Võimalik, et taaskohtun mõnede vanade lugejatega. Võimalik, et otsimootorid toovad siia ka uusi huvilisi… Igal juhul on mul huvi ja vajadus mõnedest asjades siin jälle “suu puhtamaks rääkida” ja heal juhul ka diskussiooni tekitada.

Kõigile head südasuve ja peatse “lugemiseni”:)

Janar Eit Hiiumaal 2013

Unistamine ja unistuste täitmine – vajalik pere-eelarve pidamisel

Enda finantsasjade organiseerimise ja pere-eelarve pidamise jooksul on mind korduvalt tabanud motivatsioonipuudus.

Motivatsiooni tekkimine ja esimene level

Enne seda, kui me oma pere finantsasju väga hästi ei planeerinud oli motivatsioonipuudus põhiliselt tingitud sellest, et asjad polnud hästi ja seetõttu oli selle valdkonnaga ebameeldiv ja ebamotiveeriv tegeleda. Sellist suhtumist olen ka väga paljude teiste inimeste puhul näinud – mida sa ikka planeerid kui lihtsalt rahapuudus on! Polegi ju midagi planeerida.

Siis vahepeal oli periood, kus pere-eelarve pidamine ja finantside planeerimine motiveeris iseenesest seda tegevust tegema. Nägid kuidas asjad läksid järjest paremaks ja kuidas mured ja probleemid rahaga kimbutasid järjest ja järjest vähem. Raha peale mõtlemine ja sellega käitumine muutusid ja see protsess motiveeris meid iseenesest.

See periood aga saab läbi. See saab läbi siis kui miski selle tegevuse juures ei üllata või ei paku enam nii suurt põnevust. Loomulikult on väga hea kui enne seda hetke oled enda finantsasjade eest hoolitsemise omale harjumuseks muutnud. Siis ei suuda sa seda enam nii kergesti ära lõpetada. Sa mäletad veel liiga hästi, et kui paha oli elada üldse ilma planeerimata.

Motivatsiooni teine level

Kui motivatsioon hakkab vähenema ja sa tunned, et enda finantside planeerimine on justkui muutumas kohustuseks tuleb lihtsalt selle tegevuse jaoks motivatsiooniskeem ümber mõelda.

Mis võiks olla selleks “teise leveli” motivatsiooni allikaks?

Minu arvates tuleb vaadata sellel hetkel tõsisemalt nende kaugemate väärtuste ja eesmärkide poole, millest me unistame või unistanud oleme.

Selleks, et midagi naudinguga teha, on väga oluline teada miks seda teha vaja on. Selleks, et pikaajaliselt oma finantsasju korras hoida on seega sarnaselt paljude muude tegevustega teada, milleks ma seda tegema peaksin.

Unistuste realiseerimisega on selline tore asi, et ma pole veel kohanud inimest kes saaks öelda, et on kõik oma unistused täitnud. Maailma rikkamatel inimestel on tõenäoliselt rohkemgi unistusi kui vaesematel.

Vajalik on aga unistada neist asjadest, mille täitumisse me ise usume! Kui ma unistuse täitumisse ei usu, siis on see mõttetu unistus. Sellised võib peast välja visata või siis tegeleda sellega, et kuidas ma saaksin sellesse uskuma hakata.

Seega on sul vaja pere-eelarve pidamiseks ja finantsplaneerimiseks unistada! Ja siis neid unistusi täita ja seejärel ongi nagu võluväel olemas sul uus motivatsioon selleks tegevuseks:) Sa taipad, et kui planeerid oma finantsasju, siis on paljusid unistusi lihtsam täita. Võib-olla saad tänu paremale rahalisele seisule täita neid kiiremini.

Loomulikult ei ole paljud unistused üldse rahaga seotud ja nende teostust ei piira seega ka sinu rahaline seis. Neist unistustest ma siinkohal ei rääkinudki. Pigem neist, mille jaoks siiski tihtilugu on raha vaja – hobid, reisimine, meelelahutuse ja kultuuri tarbimine…

Meie unistused

2011 aasta oli meie jaoks Bretiga mitmete selliste toredate (aga ka raha maksvate) unistuste täitumise aeg. Mina sain lõpuks omale Mac arvuti, mille ostmist ma olin aastaid edasi lükanud… Bret tegi ära mootorratta load, ostis endale kauni ratta ja ei jõua tõenäoliselt ära oodata, millal ükskord kevad saabub, et oma sõbrannadega koos cruisima minna:) Meie pisitütar kogus peaaegu aasta aega raha, et osta endale “Tillupets” – see on üks pehme mänguasi, millesse ta ilmselgelt nii armus, et ta oli nõus münt-mündi haaval koguma 29€ selle ostmiseks. Minulgi võttis pisara silmanurka peaaegu kui ta selle lõpuks kätte sai ja õnnest säras:)

Ahjaa – kõik need asjad ostsime loomulikult säästetud raha eest:)

Bret oma “uue kallimaga” Leedus treileri peal:)

2010 aasta pere-eelarve ja säästmise kokkuvõte

No tšau kõik mu blogi lugejad!

Kuidas teil on läinud? Kuidas pere-eelarve pidamine edeneb?

Kes on valmis 2011 aastasse edasi minema ilusate soovidega oma elu paremaks muuta?

Kõik, keda huvitab, kuidas minu perel edeneb laenumülkast välja ronimine ja meelerahu ning külluse juurde jõudmine – olete teretulnud ka selle aastal lugema ja kommenteerima. Eriti hea meel on mul nende inimeste üle loomulikult, kes mõnikord kommentaarides minu mõtteid täiendavad või nõu annavad. Suur aitäh neile, kes seda eelmisel aastal tegid!

2010 pere-eelarve pidamine oli edukas tänu koostööle

Tegime aasta jooksul 1891 sissekannet Rahakooli. Seega tuli nii minul kui Bretil teha keskmiselt 18,2 sissekannet nädalas.

Jätkuvalt ei tee me siiski sissekandeid päris kord nädalas vaid pigem paar korda kuu jooksul. Selles osas olengi ma tegelikult väga tänulik Bretile, kes aasta lõpupoole mind pidevalt utsitas ja tuletas meelde, et ma ikka oma tšekid sisse kannaks. See ongi üks neist suurepärastest plussidest kahekesi pere-eelarvet pidada – kui ühel inimesel peaks motivatsioonipuudus tulema mõnikord aktiivselt asjaga tegeleda, siis on väga palju abi sellest teisest. Neid motivatsioonikriise tuleb igaühel vähemalt pere-eelarve pidamises küll kindlasti mitmeid ette ja nende parimaks rohuks või raviks ongi see, kui sul on keegi, kes ei lase sul asja ära unustada või nurka visata.

Võrdluseks siia siis meie aasta alguses koostatud eelarve ja järgmisel pildil ka tegelikud tulemused aasta lõpus.

Nagu näha, siis on kumulatiivne rahavoog jäänud mõnusasti plussi. Kui nüüd tagasi mõelda siis ei meenu mulle kogu aasta jooksul korda, kus oleksin pidanud muretsema sellepärast, et kuidas palgapäevani ära elada või kuidas hakkama saada. See muidugi ongi minu puhul siiani üheks suuremaks pere-eelarve pidamise eesmärgiks olnud – pidevast lollakast muretsemisest lahti saada. Elada nii, et homse (või veel hullem tänase) pärast ei peaks paanitsema.

Kõik pere rahaalased vestlused on muutunud mõnusalt intelligentseks ja põhifookus pole enam sellel, et otsime taga kuhu raha kaob, vaid räägime hoopis sellest, et kuidas rohkem vaba raha tekitada ja kuidas seda turvaliselt säilitada või effektiivselt kasvatada.

Kuidas me ühe aastaga 10-kordistasime investeeringute mahtu

“Kõige raskem asi alustamise juures on alustamine” on targad mehed öelnud. See on tõsi!

Teada, et investeerimine on ainus viis, kuidas sinu raha väärtust säilitada ja loodetavasti ka kasvatada, on lihtne. Seda aga ellu viia ja sellega pihta hakata on aga hoopis teine tera.

Ja ma ei räägigi siinkohal neist inimestest, kes pole saanud vastavaid teadmisi ja kardavad investeerides lihtsalt kõigest ilma jääda vaid ma räägin siinkohal ka neist inimestest, kes seda suurepäraselt teavad, et see on õige teguviis, aga kes sellegipoolest ei saa kuidagi alustatud.

Mina olin üks neist inimestest!

Mõningase vabandusena võin muidugi ennast õigustada sellega, et terve 2009. aasta põhieesmärgiks oligi meil lahti saada kulukatest (18%-20%) laenudest ja krediitkaartidest. Seetõttu ei olnud reaalne leida investeeringuid mis oleksid tulusamad kui 20% ja seetõttu edasi lükata laenude kiirendatud tagasimaksmist.

2010 aasta aga oli erinev. Suunasime enamvähem aasta algusepoolel varem krediidivõlgade katteks läinud maksed nüüd juba investeeringutesse – nii nagu kunagine plaan oli.

Alguses ei olnudki väga mingit teistsugust tunnet. Vaba raha hulk jäi ju ikka samaks ja kulutused olid ikka samasuguses säästurežiimis nagu varemgi. Aasta lõpupoole aga hakkasid tekkima esimesed emotsioonid seoses säästetud summaga. Sellele aitas kaasa kusjuures sellesamuse sektordiagrammi lisamine Rahakooli graafikute hulka. Sealt oli väga lihtne võrrelda investeeringute osakaalu muude kulutuste suhtes.

Alljärgnevad graafikud räägivad minu meelest ise enda eest.

Ma pean absoluutselt suurepäraseks õnnestumiseks neid kahte saavutust:

LAEN/LIISING – 29% 2009 aastal versus 14% 2010 aastal

INVESTEERINGUD – 2% 2009 aastal versus 16% 2010 aastal

Investeeringute rahaline maht kusjuures suurenes natuke rohkem kui 10 korda:) Hea meel on ka selle üle, et INVESTEERINGUD olid rahasummas suuremad kui LAEN/LIISING.

Need graafikud prindin välja ja panen kööki tahvlile!

2010 kulude ja investeeringute osakaalud

eelmise, 2009 aasta kulude ja investeeringute osakaalud

Järgmisel aastal on loomulikult plaanis edasi täiendada oma investeeringute ridu ja õppida neid edukalt ja kasumlikult juhtima. See tegevus, erinevalt lollide laenude tagasimaksmisest, on juba palju mõnusam ja motiveerivam tegevus.

Senimaani on meie pere tegelenud paari aasta jooksul kulude süvendatud optimeerimise ja vähendamisega. 2011. aastal on plaanis viia fookus juba järgmisele tasemele – asuda suurendama tulusid.

Usun, et väga palju põnevaid väljakutseid on meid sellel teel ootamas. Kõiki tähtsamaid momente sellest on mul alati heameel jagada ka teiega ja usun, et meil saab olema põnev aasta koos.

Kirjuta palun kommentaaridesse ka:) Kasvõi sellest, kuidas sinul 2010. aasta läks, või mida kavatsed 2011 ära teha?

Kuidas vältida tööl läbi põlemist

tööPaljud, kes on käinud pikemat aega tööl ühel ja samal töökohal, on jõudnud millalgi faasi, kus ei mäleta enam, et miks just see töökoht ja kas mitte kusagil mujal äkki parem ei ole. Võibolla ei suuda leida enam motivatsiooni tööülesannete pärast, need ei ole enam huvitavad ja rutiin on surmani ära tüüdanud. Ainus mille pärast iga päev ennast siiski tööle vead, on see, et sa oled harjunud seda tegema ning selle eest makstakse raha ja sa oled liiga laisk, et midagi radikaalselt muutma asuda.

Sellises olukorras aga ei pruugi see, et tunned ennast läbi põlenuna sellel töökohal, seda tegelikult veel tingimata tähendada. Alati leidub võimalus, et mõningase suhtumise muutmise ja uute vaatenurkade uurimise abil muutub töö jällegi huvitavamaks.  Pealegi, nagu öeldakse – “mujal on rohi alati rohelisem”, ehk, et mujale minnes võid samasuguse suhtumisega ennast õige pea jälle täpselt samasugusest olukorrast avastada.

Siin on siis mõned mõtted mida mõelda, või küsimused mida küsida, kui tunned ennast läbi põlenuna.

1. Asu uuesti tegema seda, milleks sa tööle tulid

Tihtilugu liiguvad inimesed ühtede tööülesannete ja kohustuste juurest järgmiste juurde eneselegi märkamatult. Ülemus ja töökaaslased on sind sujuvalt suunanud võibolla täitma ka selliseid ülesandeid, mis sulle vastumeelt on, ning mille tegemiseks sa poleks kunagi tööle läinudki.

Löö võimalusel kand maha ja täida neid tööülesandeid mis ka sinu ametijuhendis kirjas on. Kasvõi selleks ajaks kuni ennast kogud, ära tegele nende asjadega mis on vaikselt sinu kaela veeretatud, kui need sinu ametijuhendis ei kajastu.

2. Planeeri oma järgmine samm

Kui juhtub, et sa otsustadki selle töökohaga lõpparve teha, siis planeeri oma järgmised tegevused nii täpselt kui võimalik. Millised on sinu rahalised reservid, kui kaua saad hakkama ilma sissetulekuta, millist tööd plaanid järgmisena otsida jne. Kunagi ei tee halba vaadata vahelduseks töökuulutusi neile töökohtadele, mis vähemasti kuulutuse järgi tunduvad meeldivat ja tööülesanded sobivat. Pane oma plaan kirja.

Kui sellest tegevusest muud abi ei ole, siis vähemasti saad kindlustunnet juurde, sest sa ei ela teadmatuses ja hirmus, et kui peaksid töö kaotama, siis on see justkui elu lõpp.

3. Otsi uusi tutvusi

Võimalik, et oled aastate jooksul suutnud ennast väga sügavasse rutiini ratta sisse tallata ning käid vaid kodu-kauplus-töökoht vahet, ega leia niiviisi kuidagi ühtegi uut tuttavat rääkimata uutest sõpradest. Uued tutvused ei tule tavaliselt ise sinu juurde – neid tuleb ise luua.

Milleks uusi tutvusi vaja on? Selleks, et leida inimesi, kes annaksid sulle uusi ideid ja pakuksid sulle uusi vaatenurki ja arusaamasid asjadest. Võid leida lahendusi oma probleemidele, saada juurde positiivset energiat või häid nõuandeid ja lihtsalt moraalset tuge “elu elamiseks”.

4. Jaga oma andeid

Kui sa pole suhtleja tüüpi ning sulle ei meeldi uhkustada oma teadmistega mõnes valdkonnas, siis polegi sellest hullu – kasuta suhtlemiseks näiteks internetti. Tee endale Twitterisse või Facebooki konto. Alusta Blogi pidamist ja kirjuta lihtsalt asjadest millest sa tead rohkem kui teised või millest sulle meeldib rääkida. Viita huvitavatele artiklitele ja lehekülgedele mis sind on aidanud selle teema selgeks saamisel. Parimal juhul võid leida interneti vahendusel ka häid mõttekaaslasi ja uusi tuttavaid, kellega nendel teemadel suhelda. Alustuseks võibolla täiesti huvitav ja motiveeriv kirjutada mõnest oma hobist või huvitegevusest.

5. Õpi midagi uut

Tihtilugu mõistame me tööd tehes seda, et on asju, mida me ei tea ja mida saaks teha kindlasti palju paremini, efektiivsemalt ja väiksema vaevaga, kuid meil puuduvad oskused ja teadmised selleks. Ärge jätke iseenda koolitamist ja uute asjade õppimist unarusse – väga, väga palju on inimesi, kes on avastanud selle, et kogu aeg uute teadmiste omandamine ja enda harimine on kõige motiveerivam tegevus üldse.

Raamatuid tasub ka kindlasti lugeda. Kusjuures näiteks inseneridel, teadlastel ja muudel reaalaladel töötavatel inimestel soovitatakse lugeda ka kindlasti just ilukirjandust. See tasakaalustab ajupoolkerade arengut ning soodustab seejuures just mõttetöö tegemist hiljem.

6. Räägi oma ülemusega

Mõnedes ettevõtetes viiakse läbi arenguvestlusi. Need on kindlasti head asjad, aga neid pole igas ettevõttes ja neid ei tehta kahjuks alati kõigile töötajatele. Igal juhul tasub aegajalt võtta ennast kokku ja minna laduda ülemuse lauale kõik mured mis sul tööga seoses on. Muidu juhtub see, et miski asi võib teid väga häirida töö tegemise juures ja te loodate kõigest hingest, et keegi seda märkab, aga kui keegi ei märka seda, siis ongi motivatsioonilangus ja depressioon platsis. Sinu ülemusel on võibolla omakorda ülemus ja omad probleemid veel suuremad, et sinu omi ise märgata.

7. Asu koguma reservfondi

Mõnikord on inimesed õnnetud ka pelgalt selle üle, et palgast ei jätku sellise elu elamiseks nagu seda soovitaks elada. Võibolla pole sinu töö süüdi selles, et sul lemmiktegevuste jaoks raha ei jätku, vaid hoopis sinu mõtlematus rahaga ümber käimisel. Elad palgapäevast palgapäevani, eitad raha tähtsust ja vajalikkust sinu elus ja püüad elada muretut elu.

Hakka parem endale vähehaaval raha reservi koguma. Kasvõi selleks, et kui soovid ükskord töökohta vahetada, siis ei pea nälga jääma. Rääkimata kõigist muudest juhtumitest, mis võivad elus ette tulla ja sinu töölkäimisaega ja palka kärpida. Saad endale rahulolutunde ja enesekindluse, sest tead, et sa ei ole päevapealt hädas kui peaksid mitte palka saama.

8. Valmistu lahkuma

Kui miski siiski ei aita motivatsiooni leidmisel ja jätkuvalt ennast täiesti läbi põlenuna tunned, siis ongi käes aeg lahkuda sellelt töökohalt. Vaata üle oma CV, uuri tööpakkumiste portaale, räägi tuttavatega, kes võivad aidata sul tööd leida ja mõtle valmis millist tööd soovid siis tegelikult teha. Ei ole ju mõtet ära minna töölt selleks, et kohe teise samasugusesse ametisse tormata ja ennast siis veel kehvemini tunda.

Kõige tähtsam, hoia pea püsti. Töökohaga on nagu armastusega – kusagil leidub ikka see õige, tuleb ainult hästi otsida:)

Edu!