Sildiarhiiv: toit

Kulutused toidule (eurohinnad+suvi)

Põhimõtteliselt võiksin suviste toidukulude analüüsimiseks meie peres kasutada igal aastal sarnast teksti, sest tulemused kordavad ennast aasta-aastalt.

Sellel, 2011 aastal, on aga tavalisele toidukulu suurenemisele jõudsalt kaasa aidanud ka hindade tegelik tõus, eurohindade väiksem tundumine ja tavalisest pikem puhkus ning eelmistest aastatest suurem hulk väikesi minipuhkusi nädalavahetusel jne. Igaks selliseks ürituseks kulub ju ikka väike kogus šaslõkki, mõnd head salatit, kergemaid alkohoolseid jooke jne.

Veerand väljaminekutest suvel tegime toidule

Täpsemalt öeldes kulus toidule 23% meie kuludest suvel. Selle sisse jäävad ka väljas söödud toidukorrad, sõprade juurde ja üritustele kaasa ostetud toit ja igasugune alkohol, mis kusagil on tarbitud.

 

Teiselt graafikult on näha aga seda kurba tõsiasja, et sellel aastal pole me mitte kordagi oma seatud eelarvesse mahtunud. Selle põhjuseks on see, et me pole sellel aastal keskendunud kodus toidu valmistamisele ja täidame oma õhtud pigem hobide ja spordi tegemisega.

Kõigel on oma hind…

Suvekuude toidukulude tõus on siit eriti hästi näha.

 

Reegel #2: Mõõda rikkust ainult enda jaoks ja ära võrdle seda teistega

Väga paljude inimeste jaoks tekitab rikkuse tunde puudumine stressi. Mõnede uuringute järgi on raha kõige suuremaks stressiallikaks inimestele (näiteks see uuring 16 riigi elanike hulgas: http://edition.cnn.com/2009/WORLD/americas/09/30/stress.survey.money/index.html)

Sellel stressil on vähemalt 3 lihtsat võimalikku põhjust:

  1. Inimesel või tema perekonnal on katmata baasvajadused (toit, vesi, peavari, tervis, kehakatted, turvalisus. vt. Maslow’ püramiidi) ja tema sissetulekust ei jätkugi nende katmiseks
  2. Rikkuse mõiste on defineeritud kellegi teise järgi ja ei sobi tegelikult sinu väärtuste ja vajadustega kokku
  3. Inimene polegi kunagi enda jaoks rikkuse mõistet üldse defineerinud

Kui sul on mure toidu või peavarju pärast, ära alusta sellest, et unistad rikkaks saamisest

Oma tutvusringkonnas ringi vaadates näen ma seda, et mitmed rahaliselt vähekindlustatud inimesed ostavad regulaarselt loteriipileteid, et “äkki õnn naeratab” ja nad saavad rikkaks. Rahaliselt paremini kindlustatud tuttavate hulgas ei tea ma kedagi kes loteriipileteid ostaks.

Teiseks oleme me kõik kuulnud (ja mõni näinud) neid lugusid, kus keegi saab lotovõidu ja siis mõni aeg hiljem ikka vaene on. Ühtlasi meeldib meile neid siis veidi parastada ja välja naerda, et kuidas võib ikka nii loll olla.

Tegelikult on sellistel inimestel tihti igapäevane stress lihtsalt seeprärast, et nende põhivajadused on katmata. Neil on mure toidu lauale saamise pärast või üüri maksmise pärast, mitte aga sellepärast, et neil pole suurt rikkust ja nad ei saa teha uhkeid asju.

Sellises olukorras peab esimeseks ülesandeks olema enda ja pere esmavajaduste kindlustamine. Jah, see võib olla väga raske ja kindlasti tundub, et keegi teine on selles süüdi, et kõik nii on läinud ja see keegi teine võiks ka nüüd olukorra korda teha. Tegelikult hakkab aga paremaks minema alles siis kui võtta siiski enda homse päeva kujundamine enda peale.

Komistuskivi seisneb muidugi siin selles, et inimene kellel esmavajadused on katmata on tihti kõige vähem motiveeritud midagi paremaks tegema või muutma. Olgu see siis enda või teiste juures.

Ära defineeri endale rikkuse mõistet kellegi teise järgi

Tavaliselt me valime (tahtmatult) kellegi teise definitsiooni rikkusest ja siis asume samuti selle teise inimese eesmärgi või unistuse poole püüdlema. See ei ole hea mõte!

Naabrist suurema maja ehitamist, võimsama auto ostmist ja suurema televiisori ostmist oleme me näinud nii päriselus kui ka telesarjades ja filmides. Suurimaks mõjutajaks on siinkohal ilmselt viimaste aastakümnetega ülesehitatud tarbimiskultuur, mille ohvriteks väga paljud meist langenud on. Väga paljud reklaamid ja tootetutvustused räägivad sulle just seda, et sa peaksid olema kellestki parem mingi x parameetri poolest. Seda korrutatakse meie alateadvusele nii palju, et me ei pane seda tähelegi kui see meie kindlaks usuks ja veendumuseks muutub.

Mulle meeldib siinkohal see küsimus, et “Kas sa ikka tahad olla rikkaim laip surnuaias?”. Võib-olla sind ikkagi ei huvita see, et sul on surres suur hunnik raha või varandust vaid tahaksid mingeid muid väärtusi. Näiteks kirjutada raamatu, käia mingites kohtades reisimas, õppida mingeid asju tegema, õpetada kedagi teist või minupoolest kasvõi muuta maailma:)

Igaüks meist on teistest nii väärtushinnangute kui soovide poolest erinev – pole mõistlik kopeerida teiste eesmärke oma ellu ja siis olla õnnetu nende mitte saavutamise üle.

Kui sind häirib see, et sa pole rikas siis mõtle kas sa üldse oled mõelnud mida see rikkus sinu jaoks täpselt tähendab?

Teine probleem paljude inimeste puhul rikkuse definitsiooniga on see, et see on neil väga puudulik. Jah, nad mõtlevad ja võib-olla ka ütlevad teistele, et tahaks saada rikkaks või tahaks head palka või tahaks maja/autot/suurt televiisorit või midagi muud sellist aga see on ainult osa vajalikust määratlusest.

Kas ikka raha on see rikkus mida sa omada tahad? Võib-olla on sinu jaoks hoopis tähtsamad mittemateriaalsed väärtused?

Kas sinu jaoks on tähtis mingisuguse konkreetse rahasumma olemasolu kindlal kuupäeval või on sinu jaoks tähtis mingi konkreetse summa teenimine regulaarselt? Kas see regulaarselt teenitav summa tekib töö tegemise eest või on see passiivne sissetulek? Milline see summa olema peab, et sa ennast rikkaks peaksid?

Kui sinu rikkuse eesmärk on seotud rahaga, siis mida sa selle raha eest saada tahaksid? Kas see asi mida sa raha eest saada tahad võiks olla hoopiski rikkuse definitsiooniks raha asemel?

Võib-olla on rikkus sinu jaoks teatud vabaduse olemasolu, kindlustunne õnnetuste puhul, võimalus aidata teisi inimesi või veel midagi muud. Igal juhul on see paremini kirjeldatav kui lihtsalt “tahaks olla rikas või väga rikas inimene”.

Palun kirjuta kommentaaridesse ka enda rikkuse tähendus, sest olen kindel et neid on väga palju erinevaid:)

McDonald’s Amsterdamis

Seoses sellega, et aeg-ajalt tuleb endale toidupoolis leida välismaal viibides, olen mõnikord hädas olnud sellega, et kuhu minna sööma, kui ma lihtsalt sõidan mööda maanteed ja kõht läheb tühjaks.

Okei, ma tean, et tõenäoliselt saaksin kusagilt tanklast osta mingit hot-dogi või hamburgerit, aga igaltpoolt ei julge sellist asja osta, sest mine tea mille otsa sattuda võid. Uhkesse restorani ei hakka ka aga jälle möödasõidul minema. Tahaks midagi kiiresti, lihtsalt ja ilma suurema toidualase tõlketööta kohalikust keelest.

Üks kindlamaid kohti, mille igal maal ära tunned on McDonald’s. Nende 31 000 restoranist 118 riigis, peaks mõne ikka üles leidma. Lisaks on McDonald’sis toidud niiöelda standardiseeritud ja kui ma Big Mac einet küsiks, siis tõenäoliselt teatakse mida ma soovisin.

Põikasingi täna Hollandis, Schipoli lennujaama kõrval asuvasse Mäksi sisse, eesmärgiga manustada üks väike eine, sest lennujaamatoit pole Mäksi kõrval sugugi soodsam. Tellisin toidu ja soovisin maksma asuda – kui üllatusega teatas müüja, et ei, nende asutuses töötavad ainult Hollandi kohalikud deebetkaardid. Olin üllatunud, aga ei marssind kohe päris mossis näoga müüja juurest minema. Küsisin müüjalt selgitust, et kas mu kõrvad kuulsid tõesti seda mida ma arvan, et nad kuulsid – müüja vastas, et jah, neil ei saa mingisuguse krediitkaardiga tasuda kahjuks. Uurisin siis, et kas ma olen tõesti esimene välismaalane, kes neilt krediitkaardiga on soovinud ostu sooritada – müüja vastas, et ei ole, neil käib selliseid ostjaid väga palju. Sellepeale seletas ta veel seda, et neil oli küll plaanis krediitkaardimaksete vastuvõtt ka installeerida kunagi hulga aega tagasi, aga mingi IT mees ei saanud vist tarkvara konfigureerimisega hakkama ja nii see asi jäi.

Nii jäi minul mingi neetud IT mehe pärast kõht tühjaks ja hamburgeri järele tilkuv ila tuli suunurgast viisakuse mõttes ära pühkida.

Loodan, et IT mehest ei hakka niipea inimese toitumisvõimalused rohkem piiratud olema. Ehkki vaadates Hollywoodi tulevikuulmekaid, paistab selline tendents siiski olevat:)

PS: Hiljem arvuti taha jõudnuna vaatasin internetist järele, et 75% McDonald’si restoranidest on frantsiiside läbi eraomanike käes ning seepärast on kõigis nois restoranides krediitkaardiga maksevõimaluse üle otsustusõigus ainult omaniku ja mitte frantsiisi andja käes.