Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Category: Mõtted

Kuna ma ise sellest aastast enam palgatööline ei ole või kui olen, siis allun iseendale, on mul nüüd sobiv hetk targutamiseks. Lugesin netist ühte artiklit, milles räägiti sellest, milline käitumine võib ka parimale töötajale tema koha maksta ja peab ütlema, et olen nendega igati nõus ning mõned neist ajavad mind ennast väga närvi. See muidugi ei tähenda, et see kõik sinu vaadetaga sobib, aga eks vaata ja hinda ise neid kümmet halba harjumust, mille siinkohal ära toon.

1. Tööajal internetis möllamine

Ma arvan, et seda teab küll vist igaüks, et eriti mage on kui sinu arvuti ekraan ei näita möödujatele muud kui Postimehe, Delfi või jumal teab mis muu ajaviitmiskoha reklaamidega ülekülvatud pilti. Päev otsa mingites foorumites või jututubades kolamine on ka sama hea. Ma ei ütle, et ma ise selle vastu korduvalt eksinud ei oleks, kuid kui sul tõesti vahepeal midagi teha pole, siis raiska see aeg enda harimisele, mis on ka interneti abil täiesti võimalik ja ilmselt jätab sinust ülemusele soodsama mulje kui kommentaari kirjutamine järjekordsele Elu24 artiklile. Enda suunamine selles osas töötab küll. Olen proovinud.

2. Ülemuse tagaselja kirumine

Pole midagi nõmedamat kui rääkimine kellegi halbadest omadustest nii, et ta sellest ise teada saama ei peaks. Ja kui ta siis ikkagi teada saab, ongi otsad vees, nagu moodsas keeles öeldakse, sest lisaks salatsemisele oled olnud ka liiga arg, et inimesega otse rääkida, kui sul midagi öelda on. Mõtle, kui sul ongi halb ülemus, siis miks ei peaks ta olema koguni piisavalt halb, et sinust vabaneda?

3. Oma vigade mittetunnistamine

Kõik teevad aegajalt vigu. Erinevus on vaid selles, kuidas nende vigade tagajärgedega tegeldakse. Kui üritad vigu kinni mätsida või kellegi teise kaela ajada, on täiesti kindel, et see nähakse läbi ja lõpuks lendad ikka vahele. Tee omalt poolt parim, et vead ei korduks ja nende tagajärjed oleksid nii valutud kui võimalik.

4. Liigne juurdlemine selle üle, kas miski on sinu tööülesanne või mitte

Pidev mingite tegevuste tagasilükkamine või nende vastu võitlemine seetõttu, et seda tööd pole sinu ametijuhendis on üks kindlamaid viise kerkida esimesel võimalusel koondatavate nimekirja etteotsa. Kõik teavad, et ametijuhend ei hõlma kõike ja enamus inimesi teeb igapäevaselt töid, mis ei meenuta ametijuhendis sisalduvat ligilähedaseltki. Töötajana on sinu asi pakkuda tööandjale rohkem väärtust, mitte vähem. Kui sa pole kasulik, pole sind ka ettevõttele tarvis.

5. Töö juures vihastamine

See on ok, et töö sind vahel endast välja ajab ja see võib sinus tekitada masendust või pinget, kuid kui lahenduste otsimise asemel uksi paugutad, karjud või inimestele halvasti ütled, võid suhteliselt ruttu avastada endal olevat sellise ebameeldiva tüübi maine, kellega koos keegi töötada ei taha. Varsti hakatakse tahtma sinust niimoodi lahti saada.

6. Lubaduste mittepidamine

Rasketel aegadel on see eriti keeruline, sest kõik ootavad midagi mingiks tähtajaks ja ei aktsepteeri eitavat vastust. Ma tean, sest olen selles olukorras aastaid töötanud. Kuid ka sellistel perioodidel on suht suur vahe selles, kas sa saadad selle e-maili ära siis kui lubasid või teed seda alles pärast mitmendat meeldetuletust. Seda on psüholoogiliselt keeruline teha, aga vähemalt püüa mitte anda lubadusi, mille puhul sa juba ette tead, et sa neid täita ei suuda. Vastasel juhul hakatakse sinusse varsti suhtuma kui kellessegi, kelle peale ei saa kindel olla ja kui sinu peale ei saa kindel olla, siis ei saa sulle ka mingit mõistlikku tööd usaldada.

7. Vaid esmaste nõudmiste täitmine

Tänapäeval, kus Eestis on tööpuudus üle mingi 8 protsendi ja suht igaüks üritab ennast tööalaselt heast küljest näidata, ei aja läbi, kui sa pole valmis tegema alati pisut enam kui sinult oodatakse. Isegi keskpärasus ei vii enam edasi, sest kõik pingutavad natuke rohkem. Kui tahad teada, kuidas pingutus välja näeb, või arvad, et sind ei saa asendada, külasta vahelduseks mõnd Hiina tehast või vaata vähemalt see video ära: http://www.youtube.com/watch?v=TZjRJeWfVtY Kui sina pole nõus tegema rohkem kui sinult nõutakse, leiab kapitalist peagi selle, kes on.

8. Hoolimine rohkem sõpradest töö juures kui tööst endast

Töökaaslastega hästi läbi saamine on kahtlemata väga oluline, kuid see kui kulutad enamuse oma päevast teistega juttu ajades, isegi kui see jutt on kaudselt tööga seotud, hakkab pikapeale kõiki häirima. Selleks on koosolekud ja lõuna ja mõned juhuslikud lühikesed vestlused, et mõtted kolleegidega ära sünkroniseerida. Lobisemise eest ei maksta päriselt ka palka, sest varem või hiljem jääb seetõttu kellelgi midagi tegemata.

9. Halb suhtumine tagasisidesse

Kui sind ka kritiseeritakse, siis ilmselt selleks, et saaksid midagi edaspidi paremini teha. Muidugi on seltskondi, kus kriitika ületab vajaliku piiri ja selliste keskkondade vältimiseks soovitan sul aegajalt seda plakatit vaadata, mis siin jutu kõrval leidub. Aga kui pidevalt kärsa vingu vead, kui midagi öeldakse, on ka halvasti, sest siis ei taha su ülemus varsti sulle üldse mingit tagasisidet anda ja tegelikult ei taha ta varsti sinuga üldse koostööd teha.  

Muide, kui sul aega on, siis vaata pärast selle postituse lugemist pildile klõpsates ka nende teisi plakateid, sest seal  on veel häid ütlemisi ja kui sa inglise keelt ei oska, lase läbi Google translate’i.

10. Asjade varjamine

Selge see, et kui varjad seda, et ei tule oma tööülesannetega toime, et mõni klient on väga kuri või seda, et sa ei oska mingit tarkvara kasutada, on halb, sest sind ei ole võimalik õigel ajal aidata. Hiljem välja tulevad asjad on veel piinlikumad ja väikeste halbade asjade korral nendest õigeaegselt mitterääkimine tekitab sinu töökaaslastes ja ülemuses ka tunde, et sind on väga raske usaldada. Mõnikord on see raske, ma tean, aga proovi ikka ja varem või hiljem hakkab päris hästi välja tulema, sest kui sa ei filtreeri midagi, siis on tegelikult palju lihtsam elada ja töötada.

Aga üldiselt, kui ise oled tore inimene ja teed nii palju kui oskad ja suudad, läheb nagunii kõik hästi ja sind hinnatakse kõrgelt.

Edu meile mõlemale!

Üks suvaline näide kellegi minule tundmatu inimese lõbusast elust.

Probleemi kirjeldus

Ma ei mäleta kuigi palju laupäeva ööst vastu pühapäeva.

Probleemi juurpõhjuste analüüs “5 miksi” tehnika abil:

1. Miks ma laupäeva ööd vastu pühapäeva ei mäleta?
Vastus: Sest olin väga purjus.

2. Miks?
Vastus: Sest ennast täis juua tundus sel hetkel lõbus vaheldus.

3. Miks?
Vastus: Sest mul polnud meeles, millega see tavaliselt lõpeb.

4. Miks?
Vastus: Sest viimasest viinavõtmisest oli möödas liiga palju aega.

5. Miks?
Vastus: Sest ma ei joo piisavalt sageli?

Nagu selgub, läks erakordselt valesti nii laupäeva õhtu kui käesolev 5-miksi juurpõhjuste analüüs.

Kus valele rajale sattusin?

Ma ise pakun, et juba kuskil 4. miksi vastuse juures, sest eesmärgi saavutamise seisukohalt olnuks märksa õigemad vastus selline:

4. Miks?
Sest puudus õigeaegne automaatne pidur ja meeldetuletus tagajärgedest. Tööstuses öeldakse selle kohta, et puudus vajalik veavälistus (poka-yoke).

Sellest vastusest edasi ei olnuks tegelikult tarviski mikse küsida.

Veavälistus on tavaliselt parim lahendus

Veavälistusmeetodid võivad olla väga erinevad. Antud juhtumi korral võib päris kindlalt väita ja empiiriliselt on tõestatud, et üheks parimaks lahenduseks võib lugeda seda kui keegi kaaslastest teab, et sind on vaja õigel ajal peolt minema lohistada.

Aga 5 miksi tehnikat ei kasutata tavaliselt eraeluliste probleemide analüüsimiseks. See on tehnika, mida kaasaegsed tootmisettevõtted kasutavad peaaegu alati, kui neil on tarvis jõuda jälile mõne probleemi (kliendikaebuse, avastatud praagi vms) tõelisele põhjusele ning väga sageli leidub tootmises võimalusi leitud juurpõhjused välistada või nende tekkimise tõenäosust vähendada muudetud töövõtete, töövahendite või mõne muu kavala nõksu abil.

Kuidas see kõik sinule kasulik on?

Viie miksi abil saab juurpõhjuste analüüsi teha praktiliselt iga probleemi korral ja vaatamata sellele kui sügavale probleemidesse süübitakse, on see peaaegu alati protsessina sama lihtne ja lõbus. Kui töötad tootmisettevõttes või veelgi parem, kui juhid või suunad tootmisettevõttes mõnd tähtsat protsessi, siis tasub endale selline mikside küsimine kindlasti sisse harjutada, sest probleeme on su ümber tõenäoliselt iga päev ning tõelise juurpõhjuse väljaselgitamata ja elimineerimata jätmise korral ei lähe neid kunagi vähemaks.

Nii et järgmine kord kui keegi küsib, miks töötaja unustas ühe kruvi keerata, ei ole mõtet pakkuda vastust, et inimene oli hooletu või korralikult koolitamata.

Põhjus on sügavamal!

Kirjutasin üle pikema pausi www.karlovaauto.ee lehel natuke sellest, kuidas mina ja minu vend oma tagasihoidliku kasutatud autodega tegelemise kogemuse põhjal loeme mobile.de kuulutusi. Tegemist on omaette veidra, et mitte öelda humoorika protsessiga, mille tulemusena välistame tavaliselt automaatselt ligi pooled müügikuulutused, mis otsingunimekirjana ekraanile kuvatakse.

Ei hakka seda kõike siia ümber kopeerima, kuid põhimõtteid sai kokku kümme ja need on leitavad siit: http://www.karlovaauto.ee/index.php?leht=uudised&tyyp=artiklid&id=25

Kindlasti pole need loetletud mõtted mingid kindlad reeglid, mis alati kehtivad ja mida kogu inimkond peaks 100% järgima, kuid võivad kuulutuste lugemist ja kahtlaste asjade läbinägemist siiski mõnevõrra lihtsamaks teha. Tegu ei ole küll otseselt finantsteemaga, kuid võib mõnel juhul õieti tehtud valiku tõttu sadu või isegi tuhandeid eurosid pere raha kokku hoida.

Halogeenpirn vs tavapirnid

Halogeenpirn vs tavapirnid

Umbes aasta tagasi tegin oma elutoas julge eksperimendi ning seoses 100W tavaliste hõõgniidiga pirnide poelettidelt kadumisega otsustasin proovida nn luminofoor- ehk säästupirne. Asendamaks 100W võimsust, ostsin väidetavalt 103W tavapirniga võrduva säästulambi, kruvisin selle oma lühtrisse ja võisin tunnistada, et olin haledalt petta saanud, sest võrreldes ülejäänud 4 vana kooli 100W pirniga:

1. Säästupirni suuremad mõõtmed panid ta tobedalt lambikuplist välja paistma.
2. See pirn süttis märksa kauem kui tavalised hõõgniidiga pirnid, mis omakorda juhtis tähelepanu kuplile ka nendel, kes muidu poleks pirni mõõtmeid iseenesest märganudki.
3. Pirni soojenemise ajal oli tema valgustugevus eriti märgatavalt kehv ja see kestis umbes minuti.
4. Lubatud 103W ja 1450 luumenit osutusid palju nõrgemaks ka täisvõimsusel soojana põledes võrreldes vanade 100W pirnidega.

Ühesõnaga olin väga pettunud, aga kuna EL-is ei toodeta enam 100W hõõgniidiga pirne, kannatasin vaikides ära.

Ühel ilusal päeval poes käies märkasin aga, et tänapäeval on võimalik soetada ka tavapirni mõõtmetega halogeenpirne, mis samuti väidetavalt energiat säästavad ja mis sealjuures peaksid pakkuma oluliselt paremat valgustugevust.

Ostsin prooviks 70W halogeenpirni, millel küll lubatud valgustugevus kõigest 1200 luumenit, kuid mis kirjade järgi pidi andma sama valgustugevuse, mis 92W tavaline hõõgniidiga pirn, kruvisin selle säästupirni asemel lühtrisse ja sel korral võisin üllatuse lugeda meeldivaks.

Seesama halogeenpirn:

1. On täiesti tavalise pirni mõõtmetega.
2. Süttib koheselt täisvõimsusel.
3. Põleb sama tooniga nagu tavalised hõõgniidiga pirnid ikka.
4. Lubatud 92W ja 1200 luumenit osutusid palju heledamaks võrreldes vanade 100W pirnidega.

Seega rändas kallilt ostetud luminofoorlahendusega säästupirn kapisügavustesse, sest seda ei saanud ma tänu nadile valgustugevusele ja veidrale kujule kasutada peaaegu üheski oma kodu lampidest.

Lisaks eeltoodud positiivsele üllatusele taipasin aga lisaks veel üht väga olulist aspekti!

Nimelt on tänapäeval paljudes lampides lubatud kasutada maksimaalselt 40W võimsusega pirne ja väikese sokliga hõõgniidiga pirne suurema võimsusega ei ole siinkirjutaja eriti müügis kohanudki. Tuleb tunnistada, et näiteks mu poja toas jääb sellest 5 pirniga lühtris selgelt väheks, sest lisaks kohtvalgustusele on õppimisel ja eriti joonistamis- jms tööde juures päris tähtis ühtlaselt hästivalgustatud tuba.

Kui lambis on lubatud kasutada maksimaalselt 40W pirne, siis saab see olla talupojamõistuse kohaselt nii vaid kahel põhjusel:
1. Suurem koormus oleks juhtmetele kuidagi ohtlik ja see tekitaks tuleohu.
2. Suurema võimsusega pirnid kuumeneksid liiga palju ja see tekitaks samuti kas tuleohu või mõjuks halvasti lambi elueale.

Lambipirnis saab elektrienergia muunduda minu tagasihoidlike teadmiste kohaselt vaid kaheks:
1. soojuseks,
2. valguseks.

Kui panna kõrvuti sama palju energiat tarbivad lambid, mille puhul üks omab suuremat valgustugevust, siis peab ta järelikult muundama väiksema osa elektrienergiast soojuseks.

Seega, kui kasutan lambis, milles on lubatud kasutada max 40W pirne, halogeenpirni, mille võimsus on 40W, siis saan ma väga oluliselt valgema lambi sama võimaliku koormusega lambi juhtmetele ja väiksema kuumuse eraldumisega, mis võiks lambile kuidagi muul moel halvasti mõjuda.

Võin omast kogemusest öelda, et katsetused on esialgu andnud supertulemusi, sest poja toas on halogeenpirnidega varustatud lamp nagu uuesti sündinud ja tuba, mis peab aegajalt valge olema, seda ka palju suuremal määral on.

Võimalik, et mõne aja päras keelatakse ka halogeenpirnide tootmine, nagu seda on tehtud suure võimsusega hõõgniidiga pirnide puhul, kuid selle hetkeni on minu meelest tegu igati rahuldustpakkuva lahendusega, mida julgen soovitada kõigile, kes teatud kohtades hindavad valgust rohkem kui kokkuhoidu.

Täna on kuidagi selline tunne, et tahaks sõpru tänada. Lihtsalt niisama nende asjade ja väärtuste eest, mis teevad mu elu iga päev ilusaks ja heaks.

Näiteks tahan ma tänada Kristjanit kõigi nende ägedate vanade asjade eest, mis ta mulle kinkinud on, aga eriti selle täiskomplekti tutikate Nõukogude Liidu rublade eest, mida ma alati oma poja rahaalbumist rahuloleva muigega vaadata saan. Muidugi pole ka raamatud ja ajakirjad unustatud ega kuhugi kadunud ning ehtsaid ENSV-s kehtinud Teekonnalehti oleme saanud korduvalt Eesti Volga Seltsi üritustel kasutada. Aitäh Kristjanile ka alati lahedate COD-iürituste ja heasüdamliku huumori eest, mida ta iga päev tööl käies pakkuda suudab.

Sama moodi sooviks tänada Marti, kes kinkis mu poja albumisse mõned vanad Vene Tsaari rublad ja sõjaaegsed Darlehnkasse margad. Needki on albumis kenasti tallel ja väga ilusaks täienduseks. Väga lahe on sellele ajale mõnikord õhtuti tagasi mõelda ja uurida nende rahadega seotud ajalugu. Samuti aitäh Mardile ühiskonna elamisväärsena säilitamise eest ilusate autode hindamise ja hoidmise näol. Vähe on nii noori autoomanikke sedavõrd mõistlike vaadetega, mis ei luba masinast välja võtta tehases sinna paigaldatud kassettraadiot. Tubli mees!

Kindlasti sooviks ma tänada Martinit, kes on teada tuntud autohull ja tänu kellele ma ilmselt üldse Volgade, Mercedeste ja kõige sellise vanatehnikaga nii palju möllanud ja antud ringkonnast nii palju uusi tuttavaid, mõttekaaslasi ja häid sõpru leidnud olen. Näiteks poleks ma ilmselt kunagi omaalgatuslikult kohtunud Imre või Robertiga. Aitäh talle ka selle eest, et ma üldse tema tänase abikaasa, Laura, kaudu oma kalli abikaasa, Janaga, tuttavaks sain. Võib kahtlemata öelda, et Martinile tänu on mu pereelu just täpselt nii õnnelik ja suurepärane nagu ta täna on. Väga lahe on seegi, et mu kodu baarikapi riiulitel on väga palju ilusaid asju, mille Martin niisama kinkinud on. Kodu oleks palju igavam ja tühjem, kui riiulis ei ilutseks vanade Mercedeste tutikaid prospekte või Nõukogude autotööstuse parimate palade musta värvi mudeleid.

 

Lõpetuseks sooviks ma tänada Janarit, kes on andnud oma elust päevade või nädalate viisi aega mulle uusi asju õpetades, tänu kellele tean ma üht teist programmeerimisest, kes on loonud ehk sisuliselt kinkinud mulle www.volga.ee ja www.karlovaauto.ee, kelle initsiatiivil on üldse loodud TJ Süsteemiarendus ja kõik sellega seonduv (sh Rahakool ja PETKA) ning tänu kelle hämmastavale energiale ja motivatsiooni ülalhoidvale toetusele eksisteerib see blogi ning ma üldse seda kõike kirjutan. Isikliku arengu seisukohalt on ilmselt Janar minu elu kõige rohkem mõjutanud inimene üldse. Lisaks, tänu Janarile on mul väga palju uusi häid sõpru, nagu Bret, Laas või Fred, keda ma täna eraldi ei täna, aga kes ka tänamist vääriksid. Siinkohal pole üldse vaja asju ega pilte nendest, et näha seda kõike, mille eest Janarit tänada tahan.

Iga päev on mu ümber midagi, mille sees ja millega ma elan, kas asjade või teadmiste näol, mis teid kõiki pidevalt meeles hoiab.

Ja ma ei hakka siinkohal täna tänama oma suurepärast peret, parimaid vanemaid, väga kallist venda ja teisi häid sugulasi, sest siis veniks see postitus kilomeetripikkuseks. Samuti ei jõua ma hetkel tänada neid sõpru, keda ma siinkohal veel ei maininud, aga kellega ma sellegi poolest igapäevaselt suhtlen.

Tahtsin praegu lihtsalt öelda aitäh mõnedele oma headele sõpradele selle eest, et nad olemas on.

AITÄH teile!

“Anybody who ever built an empire, or changed the world, sat where you are now. And it’s because they sat there that they were able to do it.”

Ryan Bingham, Up in the Air, 2009

Kui Janar kirjutas oma blogis millalgi, kuidas ta juba aasta alguses keskendus sissetulekute suurendamisele, siis mina olen käesoleval aastal vastupidiselt igasugustele loogikareeglitele pigem keskendunud tulude vähendamisele. Seda seetõttu, et eelmise aasta lõpus sündis kindel otsus hakata palgatööst eemalduma ja keskenduda “oma asja ajamisele”, milleks peaksid saama tegemised TJ Süsteemiarenduse sildi all. Sisuliselt olen asunud ennast ise vallandama, et käia läbi kõik sellega seotud ebamugavused ja loodetavasti saavutada lõpuks täielik sõltumatus palgatööst.

Mõnes mõttes kõlab see kõik nagu üks täiesti uskumatu eksperiment või omalaadne tõsielusari, kus täis elujõus suhteliselt parimais aastais mees, kellel on võrdlemisi hästitasustatud ja meeldiv töö, pere üleval pidada ja paar väikest pangalaenugi maksta, on otsustanud heale elule käega lüüa ning alustada puhtalt lehelt teadmata isegi päris täpselt kuidas see kõik välja tuleb.

Kuid nagu vabatahtlikud asjad ikka, on minugi arengud olnud esialgu kahetsusväärselt vähem valulikud.

Vastavalt varasemalt plaanitule olen esialgu võtnud üsna vabalt – mõnevõrra ajusid puhanud, tervist kontrollinud ning kosutanud ja peamiselt tegelenud enda väljalülitamisega palgatööd tegeva roboti rollist.

Seetõttu võin vist käesoleva aasta seni suuremalt jaolt “loomingulise puhkuse aastaks” tituleerida. Kokkulepe tööandjaga on võimaldanud viimastel kuudel tööl käia nii vähe kui tööandja jaoks vajalik. Eks samal ajal olen mingil määral püüdnud tegelda ettevõtlusega, kuid mingeid tõsiseltvõetavaid jõupingutusi selles suunas veel tegelikult teinud ei ole. Siiski avastan suure rahuloluga juba praegu, et ma ei eksinud, kui prognoosisin, et selline tegevusetus viib nähes oma finantsilist tagasiminekut korralike motivatsioonipuhanguteni, mille pealt loodan täiesti uue energiaga iseseisvale tegevusele keskenduda.

Ja kuigi esialgu ei tunneta ma seda kõike niiväga oma jooksvas elus või rahakotis, siis jooksvad näitajad tekitavad juba mõnusat pinget, et mitte öelda hirmu.

Näiteks vaatasin täna jälle oma palgagraafikut, mis visalt aga järjekindlalt õiges suunas ehk nullile läheneb.

Juba see pilt üksinda tekitab soovi teha korralik ja efektiivne päev omaenese ettevõtte kontoris, kus praegugi seda teksti kirjutan. Selliseid hetki loodan lähiajal veel palju kogeda ja sellest ka veider väljend “vol.1” antud postituse pealkirjas, mis viitab sellele, et neile hirmuhetkedele võib tulla omajagu järjelugusid.

Oma sääraseid kõhklusi, hirme, vaheetappe, aga ka positiivseid hetki sellel teel püüan edaspidi siinsamas blogis kajastada.

Saab näha, kuhu see kõik välja viib, aga jätkuvalt leian, et parem on kahetseda midagi, mida oleme teinud, kui kahetseda midagi sellist, mida teinud ei ole.

Pärast 10-aastast töökogemust tööstusettevõtetes, kus rutiinid ja protseduurid on igapäevaseks järgimiseks ja pigem tava, ei saa ma ikka veel üle sellest rõhuvast tundest, et kui üks toiming või tegevus tehtud, on 5 asja juba tegemisel ja kõik need tegevused korduvad sageli võibolla pisut erineval kujul päevast päeva. Mingit suurt lõppu ja “ära tegin” tunnet nagu ei tulegi.

Nädalate kaupa samu rutiinseid tegevusi paneb paljud meist end tundma kuidagi rahuldamatuna. Usun, et ma pole ainus, kes mõnikord õhtul poodi minnes tõstab korvi veini või tüki kooki täiesti suvalisel päeval, sest tahaks nagu tähistada, aga ei teagi mida.

Ometi on motivatsiooni säilitamise seisukohalt peaaegu iga inimese jaoks oluline oma saavutusi näha ja nautida.

 

Kuidas siis aidata endal tähistada?

Ise olen leidnud parima lahenduse mingite väikeste vaheetappide defineerimises ja visualiseerimises.

Ma kujutan detailselt ette midagi väga konkreetset, mille lõpus ma siis kui teised ei näe ja kuule, võin kõva häälega “JESS!” karjuda või saavutatut lihtsalt väga pikalt vaadelda ja nautida. Sellest saadav tunne on parem kui õhtul järjekordselt “midagi head” tahtes endale ostetud koogilõik pakkuda suudaks.

 

Mis sellised väikesed vaheetapid ja saavutused olla võivad?

Täiesti seinast seina. Näiteks sel nädalal tahan mina töö juures valmis saada ühe enda jaoks jumala ägedaks mõeldud (kuid tegelikult väga lihtsa) lehe selle tööstusettevõtte infosüsteemis, mille kallal me Janariga töötame. Ma kujutan ette, kuidas see leht toimib nii nagu ma tahan ja olen kindel, et klikin kõiki selle võimalusi pikalt pärast töö lõpetamist. Ükskõik, mida muud ma nädala jooksul ka rutiinset teen, see konkreetne asi saab olema minu saavutus sel nädalal.

Soovitan igaühel näiteks nädalaks tööalaselt mõelda välja mingi asi, mille ärategemine sulle võibolla mingit rahalist kasu ei too, aga mis on just sinu ja mitte kellegi teise saavutus.

Isiklikus elus on minu puhul sarnasteks vaheetappideks sageli näiteks teostatud koduremont, oma kätega korda tehtud auto, aga mõnikord ka ammu plaanitud ja lõpuks valmis kirjutatud artikkel või omandatud uued teadmised.

Ja kindlasti on mõistlik tähistada ka seda kui oled saavutanud näiteks regulaarse säästmise või investeerimise tulemusena selle, mille jaoks sa seda kõike teed.

Ise kavatsen jätkata edu korral enda premeerimist mõne uue hobiautoga ja see paneb mind uskumatult tõsiselt oma eesmärkide nimel pingutama (rohkem kui miski muu), aga sama hästi või veel paremini võiks säästmisel ja investeerimisel saavutatud edu tähistamiseks sinu puhul sobida kõik, mis just sind motiveerib, olgu selleks kas reis, mingi suurema ägeda asja ostmine või minu pärast kasvõi kõva pidu.

Tean, et liigne keskendumine tähistamisele võib pärssida uute tegevuste ettevõtmist ja kindlasti ei tohiks tähistamine nõuda enam raha kui oled oma tegevuse tulemusena kokku hoidnud või teeninud, kuid ilma selliste rahuloluhetkedeta kaob minu hinnangul pikapeale tegevustest rõõm ja silmist säde ning seda õnnetust ei tahaks ma küll lasta juhtuda.

Ma ei lähe täna koju minnes poest läbi ja ei osta veini, sest täna ei ole mul midagi tähistada. Aga kui ma enda vaheetapid õigesti defineerinud olen, siis juba homme võib olukord olla teistsugune ja siis pole mul rahuloluks veini tarviski.

Täna ilmus päris huvitava pealkirjaga artikkel Postimehes. Artiklis väideti, et lapsevanemad toetavad õpetajate palgatõusu. Veendunud parempoolsena sain pealkirja järgi asjast kohe aru nii, et lapsevanemad maksavad õpetajatele omalt poolt palka lisaks.

Paraku selgus artiklist tõsiasi, et kogu jutt toetamisest oli vaid soe aur, sest tegu olevat algatusega Facebook’is ja kogu aktsiooni ainus mõte on see, et saab näidata oma poolehoidu õpetajate palgatõusumõttele. Asja eesmärk jääb siinkirjutajale arusaamatuks, sest ettepanekute ja toetusavalduste tegijad peaksid kahtlemata äranäitama ka vahendid palgatõusu võimaldamiseks.

On suur vahe sõnadega toetamisel ja tegudega toetamisel.

Artiklis on mainitud, et algatusega oli avaldamise hetkeks liitunud üle 7700 inimese. Praeguseks on liitunuid üle 8000. Kui igaüks sellest kaheksast tuhandest lapsevanemast oleks nõus 10 eurot kuus maksma, saaks Eestis 800 õpetajat igal kuul 100 eurot rohkem palka.

Saan aru, et 100 eurot pole kuigi suur palgatõus, aga 1000-eurose palga korral teeks see palgatõusuks siiski 10%, mis on kindlasti tänase erasektoriga võrreldes igati konkurentsivõimeline palgakasv.

10 eurot pole kuigi suur summa, aga kardetavasti kukub sellise kulutuse peale ära 90% tänastest Facebook’is “toetajatest”. Teisest küljest ise oleksin pigem nõus just sellise tegeliku toetusega ja usun, et pole kindlasti ainuke. On väga tõenäoline, et Eestis leidub piisavalt tegusaid inimesi, kes on nõus maksma 10 eurot kuus, mille tulemusel kõigi Eesti õpetajate palk 100 euro võrra tõuseks.

Kas teeme ära?

Selline tegelik otsetoetamine aga viis mind loogiliselt juba järgmiste mõteteni, millest ehk ka lähiajal kirjutan. Igal ideel peab olema aega küpseda.

Ühel ilusal komandeeringupäeval lennukit oodates tabasin end rumalalt mõttelt, et milleks peaks inimesed üldse korralike silmadega sündima, kui nii paljudel siin ootesaalis on nagunii prillid, mis nägemise ära korrigeerivad. Sama hästi võiks kõigil lihtsalt prillid olla.

Hakkasin sellest häirivast tähelepanekust edasi mõtlema ja sain aru, et tegelikult ei peagi inimesed korraliku nägemisega sündima. Evolutsioon võib vaikselt taandarenguks muutuda ja midagi hullu sellest ei juhtu.

Tervishoiutöötajad ja lapsevanemad on mures, sest prille vajavate laste protsent üha kasvab ja paljud süüdistavad selles kaasaegset ühiskonda, kus koormus silmadele olevat tänu lugemisele ja helendavatele ekraanidele suurem kui ennevanasti. Ma ei oleks selles nii kindel, sest kaasaegne keskkond on kordades valgem ja vähem tolmune (silma mehaaniliselt mõjutav) kui sajand tagasi, mistõttu tegelik koormus inimese silmadele võiks vaatamata uutele vaadatavatele objektidele olla pigem vähenenud.

Kas ei või olla, et tegelikult suureneb prillikandjate arv tänapäeval hoopis seetõttu, et looduse jaoks puudub kaasajal erinevus, kas iga uue inimese silmanägemine on hea või mitte? Kui mõni aeg tagasi võis veel arvata, et prillidega inimesed on vähem atraktiivsed ja sellest tulenevalt ei leia nii kergesti paarilist lastele oma geenide edasi andmiseks, siis tänaseks on mood sellegi võimaluse nullinud ning prillidega inimesi peetakse paljude poolt isegi pigem seksikamateks ja targemateks, ergo paremateks partneriteks.

Seega pole uute inimeste ellujäämise ja sigimise seisukohalt enam mingit vahet kui hästi või halvasti ta ilma abivahenditeta näeb ning võibolla sünnib seetõttu iga põlvkonnaga üha rohkem inimesi, kelle nägemine vajab korrigeerimist.

Kui loogiliselt edasi mõelda, siis on sama lugu peaaegu kõigi haigustega, mida inimkond ravima on õppinud. Me jääme ellu, saame edukalt hakkama ja paljuneme jätkuvalt vaatamata geenidefektidele ja nõrgale organismile.

Mulle tõesti näib, et juba mõnekümne aasta pärast ei suuda keskmine terve inimene ilma pidevalt mingeid ravimeid tarvitamata elus püsida. Ravimite või näiteks toidulisandite tarbimine on juba praegu sisuliselt sama normaalne kui prillide kandmine ja tundub, et see protsent suureneb jõuliselt. Hiljemalt keskealisena ikka mõni krooniline haigus välja lööb, mille kontrolli all hoidmiseks tuleb elu lõpuni üht või teist arstimit manustada ja juba täna on see täiesti tavaline. Võimalik, et lähikümnenditel muutub vanus, millest alates keskmine inimene pidevalt ravimeid tarbima hakkab, järjest väiksemaks ja näiteks pool sajandit hiljem tuleb sünnist saati midagi sisse võtta, et täisväärtuslikku elu elada isegi siis, kui ravimitootjatega seonduvad vandenõuteooriad tõeks ei osutu.

Selle koha peal sain ma lõplikult aru, et meie päästjaks arvatud meditsiin tegelikult aja jooksul hävitab inimkonna laostades aeglaselt, aga täielikult selle genofondi. Nõrkadel organismidel ja kehvade geenidega inimestel on algupäraselt tervete inimestega võrreldes samad šansid ellujäämiseks ja paljunemiseks, mis tähendab, et defekte ja sellest tulenevalt haigusi, millega võidelda, saab iga kümnendiga olema järjest rohkem. On väga tõenäoline, et meditsiini areng suudab selle protsessiga esialgu kaasas käia ja üha uute ravimitega inimesi täisväärtuslikult elus hoida. Kuid sama moodi on võimalik, et mingist hetkest võivad pärilike haiguste ja nendega kaasnevad vaimsete võimete vähenemises avalduvad probleemid (mida on palju raskem märgata) hakata takistama igasugust arengut, sealhulgas ka meditsiini- ja ravimitealast ning sellest hetkest alates on inimkond sisuliselt võimetu uute ja muteeruvate haigustega toime tulema.

Ilmselt tuleb sel hetkel midagi hullemat kui katk või seagripp ning välja sureb suurem osa inimkonnast. Ja kui üldse pärast säärast puhastust keegi ellu jääb, siis tema geenidest saab igati ok olema uusi inimesi luua. Irooniline, aga suure tõenäosusega on need “vastupidavad” inimesed tolleks hetkeks pärit piirkondadest, kus meditsiiniteenused ei ole iseenesestmõistetavalt kättesaadavad ehk võibolla meie mõistes täielikest arengumaadest.

Kogu selle veidravõitu mõttelennu kokkuvõtteks huvitab mind siiralt, kas kellegi poolt on tehtud korralikke uurimusi või simulatsioone meditsiini pikaajalisest, põlvkondadeülesest mõjust inimkonna tervisele. Seda on väga õudne mõelda, aga kas ei või olla tõsi, et mängides niiöelda jumalat (toonitan, et olen ateist) ja ravides täna üht haiget last tapame sellega tulevikus tuhandeid?

1. Noor BMW juht kaotas auto üle kontrolli ja hukkus.
2. Illegaalses relvade käitlemises kahtlustatav tappis läbiotsimise käigus politseiniku.
3. Usun Andrus Veerpalu!

Need on ainult mõned juhused, kus 95% inimestest valis poole esimese infokillu põhjal ja automaatselt on meie teadvuses süüdi esiteks BMW juht, sest ta raudselt kihutas, teiseks relvaäriga seotud kodanik, kes ilmselt tahtis puhtalt pääseda ja kolmandaks keegi kuri inimene, kes teeb Andrusele liiga.

Iga kord kui meedias ilmub mingi säärast sorti uudis, serveeritakse see esiteks nii, et inimesed valivad massiliselt soodsa poole, aga kõige kurvem selle juures on, et pärast paarinädalast teema lahkamist, kaob asi unustusehõlma ja mitte keegi ei küsi lõpuni lihtsat küsimust: “MIKS?”

Autotööstuses on juurpõhjuste analüüs probleemide lahendamise korral elementaarne ja ilma säärase analüüsita ei ole mõtet mingeid tegevusi probleemi lahendamiseks ja eriti kordumise vältimiseks välja mõelda. Kõige lihtsam ja enim levinud tehnika igasuguste probleemide analüüsimisel on viie järjestikuse miksi küsimine, sest see viib tavaliselt piisavalt sügavale probleemi põhjusteni.

Vähegi arenenud tööstusettevõtetele on ammu teada, et operaatori eksimuse puhul pole kunagi põhjus operaatori rumaluses või laiskuses.

Lihtne näide:

1. Miks toodeti praaki? Operaator kasutas tootmisel valesid töövõtteid.
2. Miks operaator eksis? Sest valede töövõtete kasutamine oli võimalik.
3. Miks valede töövõtete kasutamine oli võimalik? Sest puudusid vajalikud veavälistustehnikad.

Kaugemale poleks enamasti vaja efektiivsete korrigeerivate tegevuste rakendamiseks minnagi, kuid sageli minnakse ikka ja näiteks võib sama jada jätkuda nii:

4. Miks puudusid veavälistustehnikad? Sest tootmisprotsessi ettevalmistamisel ei võetud adekvaatselt vea tekkevõimalust arvesse.
5. Miks ei hinnatud vea tekkevõimalusi adekvaatselt? Sest puudus selge rutiin iga operatsiooni riskide hindamiseks.

Eeltoodu on pelgalt suvaline näide ja igas etapis võinuks lahendus hoopis teise suuna võtta, kuid igal juhul jõutakse tulemuseni, et probleemi ei põhjustanud töötaja, kelle tõenäoliselt meedia oleks esimese tunniga maatasa teinud. Iga eeltoodud miksi ja tema vastuse osas saab teha midagi, mis aitavad järgmisel korral sama vea tekkevõimalusi märgatavalt vähendada. Seega selleks, et sama viga ei korduks, alustatakse probleemide lahendamist väga sügavalt ja pole mingit mõtet kedagi süüdistada enne sarnase analüüsi läbiviimist.

Paraku ei tundu mulle, et ühiskonnas tervikuna ja eriti avaliku sektori töös juurpõhjuste analüüsi kuigi sageli teostatakse ning meie noore riigi kodanikud ei oska seda isegi tahta, valides pooli sageli esimeste tundide jooksul meediasse paisatava info põhjal. Nii hämmastav kui see ka pole – meie riigi President jagab isegi ordeneid ilma korralikult läbiviidud juurdluse tulemusteta eeldades ilmselt kõhutunde või populaarsuse kasvatamise soovi alusel, et seaduse poolel seisev mundrikandja toimib automaatselt õigesti.

Mulle kui inimesele, keda on maast madalast koolitatud uskuma mitte kedagi enne kõigi asjaolude väljaselgitamist, tundub selline pealiskaudsus ja sisetunde põhjal poolte valimine väga ohtlik, sest inimesi, kes niimoodi käituvad, saab alati väga edukalt infot õigesti serveerides juhtida nende endi teadmata ükskõik millisele huvigrupile soodsas suunas. Ärgem laskem sellel juhtuda.

Alati kui toimub mingi sündmus, milles keegi kaotab elu, peaks järgnema väga põhjalik analüüs selle põhjuste üle ja antud analüüsi tulemused ning sarnaste juhtumite vältimiseks rakendatavad tegevused peaksid olema avalikud. Ainult avalikkuse tähelepanu ja teadlikkus sunnib inimesi igal tasemel saama üle omakasust ja laiskusest ning tegema oma parima selleks, et samad vead ei korduks.

Tulles tagasi antud artikli alguse juurde, siis kõik need on loetletud juhtumid meie tegelikust lähiminevikust.

Esimese juhtumi puhul ei jõutud avalikult kunagi isegi küsimuseni, miks BMW üldse juhitavuse kaotas.

Meediast käis läbi, et autojuht oli noor (vahtralehtedega), tema sõidukiirus oli suur ja selle põhjal tembeldati kodanik sisuliselt avalikult õnnetuses süüdi. Kuid eelmises lauses pole ju põhjused vaid ainult asjaolud. Näiteks tean, et sel ööl muutus tee tunni ajaga uskumatult libedaks, kuigi nägi välja nagu tavaline kuiv asfalt. Sõitsin ise libedust väga kartva juhina seetõttu maanteel 50 km tunnis. Sellist infot meedias ei avaldatud.

Küsimata jäi seegi, miks auto just selles kohas juhitavuse kaotas ja teelt välja sõitis. Kuna mu vanemate maakodu asub sama teed mööda Tartust välja sõitmise suunal, tean sedagi, et antud kohas metsavahel oli aastaid olnud teekattes tohutu lainekoht. Ei ole juhus, et just selles kohas auto juhitavus kadus. Võibolla oleks sellise teekatteprobleemita seltskond vaatamata valele sõidukiirusele probleemideta sihtkohta jõudnud.

Miks üldse õnnetus nii traagiliseks kujunes? Me ei tea, aga kindlasti pole selles süüdi auto ebaturvalisus vaid pigem võiks põhjuseid otsida teele liiga lähedal asunud puudest, turvapiirete või -kraavide puudumisest ja muust säärasest, mida oleks saanud paremini teha.

Ka Ago-Ursel Waaks’i traagilise juhtumi puhul on küsimata palju küsimusi, millele vist keegi enam vastust ei otsi.

Miks sai läbiotsitav viibida vabalt läbiotsimise piirkonnas, kui on selge, et niimoodi pääseb ta ligi igasugustele leitavatele asitõenditele? Selline olukord pole ju mõistlik ja turvaline  juurdluse ja asitõendite puutumatuse seisukohalt ega ka kahtlusaluse enese ning juuresviibivate inimeste jaoks. Mul on isegi keeruline uskuda, et läbiotsimisprotseduuride kohaselt see üldse lubatud on, aga ma ei tea sellest valdkonnast muidugi ka midagi.

Miks toimus läbiotsimine kolme politseiniku osalusel, kuigi maja, mida läbiotsima mindi on nii suur, et selle kontrolli all hoidmiseks oleks vaja tõenäoliselt kümneid politseinikke? Sellise asjade korralduse juures on isegi võimalik, et läbiotsitavast majast liiguvad osad asitõendid samal ajal minema kui läbiotsimine käib ja ühtlasi pole võimalik jälgida kõigi territooriumil viibivate inimeste liikumist. 

Miks kaotas läbiotsitava maja peremees enesekontrolli ja politseinikke tulistas? Me ei tea siiani, milline täpselt oli vestlus ja kas kedagi süüdistati, solvati või kui psüühiliselt pingeline see kontrolli alt väljunud situatsioon oli. Võibolla tõlgendas hr Waaks midagi, mida ta kuulis valesti. Võibolla öeldi midagi valesti. Võibolla kaotas kodanik lihtsalt aru. Selge on see, et kogu toimunud vestlus on antud olukorras väga oluline.

Neid küsimusi on tegelikult veel palju ja enne säärastele lihtsatele miks-küsimustele vastamist ei saa mina küll kindlalt väita, et kahe inimese surmaga lõppenud intsidendis oli süüdi läbiotsitava maja peremees, mis sellest, et ta tõenäoliselt võis ollagi süüdi paljudes teistes õigusrikkkumistes. Paraku ei näe me enam mingit juurpõhjuste analüüsi ja teadmata jääb seegi, kas politsei rutiine eeltoodud intsidendist saadud kogemuse põhjal üldse parendatakse või mitte. See isegi ei huvita enam kedagi.

Andrus Veerpalu dopingujuhtumi osas valis uskumatu hulk inimesi poole üldse midagi teadmata.

Kümned tuhanded inimesed koondusid rahvuskangelase kaitseks teadmata, miks dopinguproov positiivne oli, miks sellest ei räägitud või miks üldse selline asi juhtuda saab. Vaevalt kõik need kümned tuhanded usuvad siiralt, et tippsporti tehakse rukkileiva pealt ja seetõttu oli antud küsimuses just esmatähtis teada, miks suurte kogemustega sportlasel ja meeskonnal seekord ei õnnestunud tulemustega õigele poole piiri platseeruda. Võibolla oli mängus tegureid, mida tulevikus saaks välistada.

Sotsiaalmeedia võim, nagu tõdeda võisime, on väga väga suur ja pelgalt igasuguste faktideta üleskutse peale saadi liikuma suur rahvamass. Pakun, et 99% inimestest, kes liitusid hr Veerapalu uskuma, ei teadnud asjast sisuliselt mitte midagi ja see näitab, et sama moodi saaks tõenäoliselt infot õigesti müües kutsuda üles masse toetama või tegema ükskõik mida. Herr Hitler oleks Facebook’ile sarnaste vahendite olemasolu peale tõenäoliselt rõõmust tagurpidisaltosid tegema hakanud. On need ju odavad ja nagu näeme, üliefektiivsed.

Rahvas, kes valib poole küsimata “Miks?” annab enese teadmata ära oma õiguse objektiivsetele otsustele.

Mina kui osake rahvast, väike küll, kuid siiski osake, tahaksin näha, et minu jaoks ellu kutsutud riik loob süsteemid ja protseduurid vähemalt iga kodaniku surmaga lõppeva juhtumi korral põhjaliku, aga veelgi tähtsam, avalikkusele kergesti kättesaadavate tulemustega analüüsi läbiviimiseks ja tegevuste rakendamiseks sarnaste juhtumite vältimiseks.

Iga kodanik peaks kaitsma teiste kodanike huve ja õigusi ning seetõttu tahtma näha, et iga tõsisema juhtumi analüüsimise eest meie riigis on keegi vastutav ja sedagi, kui hästi ta oma tööd teeb.

Üks lihtne ettepanek oleks, et näiteks iga surmaga lõppeva õnnetuse korral peaksime mingist riiklikust andmebaasist saama ülevaate analüüsi eest vastutavast meeskonnast, tähtaegadest, lõpuks ka väljaselgitatud juurpõhjustest ja konkreetsetest antud juhtumiga seotud parendustegevustest. Näen vaimusilmas põhjuseid, miks meedia hakkaks antud andmebaasi kasutama ja avalikkuse surve suunaks praegu varjul ja nähtamatuna tegutsevate ametnike tööd oluliste parenduste poole. Võibolla on selline andmebaas ammu olemas ja ma ei tea sellest, kuid selgi juhul vajab olukord parendamist, sest kodanik ei tea asju, mida ta peaks teadma.

Miks korralikke juurpõhjuste analüüse ja avalikkuse tulemustest teavitamist seni ei tehta?

Võibolla ongi juurpõhjus kodanike madalas teadlikkuses ja seda tuleks riigi abiga süstemaatiliselt tõsta, aga võibolla pole see kõik tõesti oluline ja olen ainus, kes traagiliste sündmuste peale ilmuvate tendentslike meediakajastuste korral tahaks näha mitte sügavamat meediaanalüüsi isikutelt, kelle jaoks pole teada paljud asjaga seotud faktid, vaid sügavamat põhjuste analüüsi isikutelt, kes selliste asjadega tegelema peaksid ja kelle jaoks on kogu antud juhtumi kohta teadaolev informatsioon kättesaadav.