Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Mercedes-Benz R129 ehk SLMa ei tea, mis saab ja ma ei tea kuidas, aga ma tean, et seda autot on tarvis.

See on nagu filmis Inception ehk Algus, mille eest Leonardo DiCaprio järjekordselt Oscarit ei saanud, aga mis sellegipoolest oli väga hea.

Kui üks tuttav automüüja umbes kaks kuud tagasi sedasorti autot Hamburgis ulmeliselt odava hinnaga pakkus ja see tumesinise värvi tõttu ostmata jäi, oli idee istutatud ning sellest idanenud mõte on muutunud vist mu kõige raskekujulisemaks autoalaseks kiusatuseks üldse. Seda on nii hädasti tarvis, et iga vähegi korralikum müüdud eksemplar mobile.de portaalis teeb haiget ja olen korduvalt tabanud end odavaid Müncheni või Nürnbergi lennupileteid otsimast. Isegi W140 (vt mõni kiusatus eespool), mida mul ju ka endiselt ei ole, ei eruta enam niiväga, sest neid võib mõistliku hinnaga veel tulevikuski leida.

Ja samas on SL-i näol tegemist autoga, mida ei saa isegi hea õnne korral “paari tonni eest” osta ning mis muutus klassikuks juba samal ajal kui neid toodeti. Enamvähemgi talutavas korras ja mitte USA-st või Jaapanist imporditud auto eest tuleb täna enamasti minimaalselt 7 000 euri välja köhida ja see on meie kodumaal kahetsusväärselt suur summa.

Selline alles noore vanatehnika kohta võrdlemisi kallis hind koostöös tavapäraselt häguse finantsprognoosiga muudab väljavaated SL-i päriselt soetamiseks täiesti talumatult viletsaks ning samal ajal tekitab ängistavat jonni teadmine, et nad muutuvad lähiaastatel ainult kallimaks, nagu nii siinkirjutaja kui ka sõltumatu ajakirjandus juba mõne aasta eest prognoosis (vt näiteks http://karlovaauto.ee/index.php?leht=uudised&tyyp=artiklid&id=24 ja http://bit.ly/1GqcO6w).

Ise juba normaalses keskeakriisivanuses meesterahvas, aga ei omagi veel kabrioletti. Mage!

Ei tea, milliseid tablette seekord võtta. Tõesti ei tea.

Lubage möödaSelle Jane Meimar-Parktali arvamusartikliga (http://arvamus.postimees.ee/2900759) Postimehe veergudel tuleb nõus olla, kuid tegemist ei näi olevat pelgalt Eestit, vaid kogu ühiskonda (või vähemalt Euroopa kultuuriruumi) iseloomustava tendentsiga.

Indiviid paistab olevat abitu ja rumal ning kui talle jäetakse võimalus teha valesid valikuid, tuleb teda sunniviisiliselt kaitsta või kui ta miskipärast soovib käituda keskmisest erinevalt, tuleb teda takistada.

Olen seda ka varem tõdenud, aga punkaritel on tänases maailmas selgelt oma koht ja võitlus, kuid vaid vähesed neist suudavad ja tahavad seda märgata olukorras, kus justkui pole välist jõudu ehk selget vaenlast, mis meid käsib ja keelab ning kus inimmass end vabatahtlikult lambakarjana rõõmsameelselt, regulaarselt, särasilmi tapale viib.

Ikka edasi, seltsimehed!

Arulage propagandaKuulsin täna kontorist koju sõites raadiost päris eeskujulikku propagandauudist. Nimelt Eesti maksukoormus olevat Euroopa Liidu üks madalamaid. Seda pidavat kinnitama tõik, et Eesti maksutulu (jah – tulu) SKT kohta on samal tasemel nagu Poola oma ning Eestist tahapoole jäi “vaid” seitsme liikmesriigi “maksukoormus”.

Mis siis muud kui hõisakem rõõmsal rinnal üheskoos ning tõstkem makse, seltsimehed, sest need on väga madalad ja me ei taha ju olla nagu mingid poolakad, eksole.

Kuid miks ma väidan, et see eelnimetatud uudis nii haledalt läbinähtavalt propaganda on (sõltumata sellest kas sellise sõnastuse söötis pressiteatena meediale valitsus või opositsioon)?

Väga lihtne – see sisaldas fakte, mis olid nii kaheksasse väänatud, et ka tippkondiitrite kringlid selle kõrval kahvatuvad.

1. On täiesti meelevaldne väita, et maksutulu suhe SKT-sse näitab maksukoormust. See võib näidata mida iganes alates maksude laekumise tasemest lõpetades maksulaekumiste struktuuri ja isegi SKT struktuuri eripäradega. Ehk siis suhteliselt suvalise näitaja ärakasutamise abil öeldakse pressiteates seda, mida parasjagu tahetakse öelda.

2. Euroopa Ühendusse kuulub 28 riiki. Kui Eestist tahapoole jääb vaid 7 riigi meelevaldne maksukoormuse indikaator, siis on Eesti Vabariik maksukoormuse osas mitte üks madalamaid riike, vaid natuke keskmisest allpool ehk kolmandasse neljandikku kuuluv riik.

Loodan, et lähiajal ilmub raadiouudis ka trükimeediasse. Vastasel juhul oleks tegu kolmanda punktiga, mis kinnitaks, et tegu oli labase propagandaga, sest millegi kuulmine on palju passiivsem tegevus kui lugemine ja seega võis antud pressiteade olla mõeldud vaid kuulmise läbi masside meelsuse kujundamiseks, et ei tekiks mõtteavaldusi ning vastukaja.

Nojah, olgem ausad – kavatsustest hoolimata juba tekkis.

Kena naine rattaga - ilma kiivritaGott sei dank! Keegi julgeb veel karjast eristuda ja asuda anarhistlikule “pimeduse poolele”.

Lugesin sellist artiklit ja sõrmed haarasid tahtmatult klaviatuuri järele:
http://arvamus.postimees.ee/2821634/sirje-niitra-kas-pott-pahe

Teadmata üldse, kes on Sirje Niitra või millised on tema muud seisukohad ja väärtushinnangud, olen vähemalt antud artikliga täielikult nõus. Ma tõesti ei arvanud, et keegi päriselt mõtleb jalgrattakiivri kõigile kohustuslikuks teha, sest see tundus lihtsalt rumala naljana. Ometi saan nüüd aru, et päriselt mõeldaksegi sellise seaduse peale. Uskumatu.

Näib ja sealjuures häirib, et (Eesti) ühiskond liigub täiesti jaburalt vales suunas, kus isiklik vabadus suurenemise asemel hiilivalt väheneb, sest pidevalt avastatakse uusi asju, mis on “ohtlikud” või “tervistkahjustavad” või lihtsalt “ebaratsionaalsed”, aga inimest tuleb ju kaitsta. Inimesele ei tohi anda laenu, müüa alkoholi ning ta tuleb (tema enese rahaga) kõige ootamatu vastu kindlustada. Kodanik ise ei tohi millegi eest vastutada, sest tema ju ei tea, kuidas peab käituma.

Vägisi hakkavad kõrvus kõlama Rammsteini laulusõnad:
“Ich kenne Schritte, die sehr nützen,
und werde euch vor Fehltritt schützen,
und wer nicht tanzen will am Schluss,
weiß noch nicht, dass er tanzen muss!”

Tule taevas appi!

Juurides käskude ja keeldudega välja pidevalt nö kõige suuremaid ohte, jõuame paratamatult aina uusi ja uusi vabadust piiravaid seadusi vastu võttes peatselt ulmefilmidest nähtud värdühiskonda, kus näiteks:
– peale kella 9-t kodust välja minna ei tohi (kuritegevusoht!),
– reisida ei tohi (haiguste ja terrorismioht!),
– kõik peavad kaks korda nädalas paarikaupa keppidega kõndima (väiksem südame- ja veresoonkonnahaigusteoht!) ja
– igaüks peab kõik oma kulud-tulud Rahakooli asemel riigiportaalis deklareerima (et poleks vaesuse ja kahtlase käitumise ohtu!).

Kui nii edasi läheb, on Eestis kujunemas soodne platvorm mõnele uuele tõsiselt selge maailmavaatega paremliberaalsele erakonnale.

Oleksin valija.

KaksTelefoniTulles tänaste päevasündmuste valguses tagasi ühe mitte kõige uuema EVEA artikli juurde, siis mulle näib, et Eestis väikeettevõtjana tegutsemine on muutumas täiesti mõttetuks ning inimesi sunnitakse poolvägisi pigem palgatöölisteks, kes ei pea mõtlema, mis moodi Maksuametile pidevalt tõestada, et Sa pole seaduserikkuja.

Üle 1000-euroste arvete automaatne käibedeklaratsiooniga esitamise kohustus, riigi pöördumine kohtusse, et mitte vastu võtta EL-i direktiivi mikroettevõtete aruandluskohustuse lihtsustamiseks ning sõiduautode soetamisel käibemaksu mahaarvestamisele seatav piirang on vaid kolm aktuaalsemat näidet selgelt kontrolli- ja umbusaldusühiskonna suunas liikumisest, kuid Eesti viimase aja maksupoliitika kujundamises ja Maksuameti tegevuses on igal sammul märgata “proovime, ehk õnnestub raha saada” käitumise üle võlli hoogustumist.

Minu jaoks on tänaseks huumoriuudiseks Maksuameti väide, et kui kasutate oma ettevõtte telefoni ka abikaasale või emale helistamiseks, tuleb selliste kõnede maksumus ettevõtte kuludest sisendkäibemaksu arvutamisel maha võtta. Ma loodan, et kõik ettevõtjad (sh suurfirmad) ikka on alati nii teinud, eksole, sest vastasel juhul on tegemist kelmusega. Igatahes tulevikus peab seda kindlasti tegema ja ma ei tee nalja!

Mitte, et see oleks mingi oluline probleem, aga muret teeb asjaolu, et selliste kõnede eristamine maksuaruandlust koostades maksab väikeettevõtte jaoks reaalselt kordades rohkem kui on käibemaksusumma erinevus, mis pärast isiklike kõnede lahutamist tänu paar eurot väiksemale sisendkäibemaksule lisaks maksta tuleb. Alternatiiv oleks näiteks hakata 90-te suurärimehe kombel omama ja kaasas kandma kaht mobiiltelefoni, et arvestus era- ja töökõnede vahel segi minna ei saaks. Uskumatult jabur.

Kliima ja keskkond pole Eestis kunagi suurem asi olnud, kuid viimasel ajal näib ka üldise vabaduse ja mõistlikkuse osas üha lähemale jõudvat olukord, kus “pigem siin ei elaks”. Aga tuleb tunnistada, et meil on asjad veel isegi hästi ja vaatamata kõigele läheb kindlasti selgi korral minu hääl parempoolsele poliitikale, samas võibolla mitte enam sellele erakonnale, keda varem valisin. Kahju kohe.

Ahjaa, pika jutu sissejuhatuses viidatud artikkel ise oli see:
http://evea.ee/index.php/54-uudised/evea-meedias-2013/457-kersti-kracht-miks-tulistatakse-maksukuritegudega-voideldes-koigi-ettevotjate-pihta-04-05-2013

Hoia rahaTäna oma pere finantsolukorra ja rikkuse kohta kokkuvõtteid tehes tegin päris mitmeid kõhedusttekitavaid järeldusi, kuid lähemalt kirjutaksin ühest põhitõest, mida on esmapilgul tabelitele otsa vaadates lihtne märkamata jätta, kuid mis on pere finantstervise seisukohalt väga oluline.

Nimelt vaatamata sellele, et Su rikkus ei vähene, võib ikkagi oluliselt väheneda tulu, mida õnnestub teenida investeeringutelt ja kapitalipaigutustest ja seega Sinu majanduslik seis halveneda.

Miks nii?

Väga lihtne.

Oletame kogu protsessi hästi palju lihtsustades (jättes välja igasugused liitintressid jms, mis asja põhiolemust ei muuda), et Sul on 40 000 eurot, millest 20 000 eurot on 5% intressiga pangalaenuna saadud.

Seega on Sinu rikkus 40 00020 000 = 20 000 eurot.

Investeerides Sulle kasutadaoleva 40 000 eurot vähegi mõistlikult, teenid Sa sellelt aastas 10 % ehk 4 000 eurot.

Tasudes intressina 5% pangalt laenatud 20 000-st eurost, jääb Sulle alles:

4 000 – (20 000 / 100 * 5) = 3 000 eurot.

Oletame aga, et vahepeal tuli Sul hiilgav idee ja maksid näiteks oma jooksvate tulude või vanaemalt saadud kingituse abil poole oma pangalaenust tagasi.

Nüüd on Sul kasutada 30 000 eurot, millest 10 000 on pangalaen.

Seega Sinu rikkus on endiselt 30 00010 000 = 20 000 eurot.

Näiliselt ei ole Sa vaesemaks muutunud ja kui nüüd rahulolevalt diivanile lösutama lähed, jääb Sul märkamata, et Su tulevik on hämar ja tulude säilitamise võimalused oluliselt kehvemad kui varasemalt.

Kasutadaolevad 30 000 eurot sama 10% tootlusega investeerides teenid aastas 3 000 eurot, millest pangale maksad tänu poole väiksemale pangalaenule 500 eurot ehk nüüd on Sinu tuludeks vaid:

3 000 – (10 000 / 100 * 5) = 2 500 eurot.

Sinu kohustused on vähenenud, aga sama on teinud ka Sinu tulud ja see võib omakorda tähendada, et tulevikus ei õnnestu Sul säilitada sama investeeringute mahtu ning see kokkuvõttes viib üha kiiremale tulude langusele. Raha teenib raha ja sõltumata sellest, kas see kuulub pangale või on Sinu enda oma – mida vähem on Sul raha, seda väiksemad on Sinu võimalused selle abil teenida.

Seega kuigi rikkuse jälgimine on üks peamisi tegevusi, mida pere edukaks majandamiseks teha tuleks, on väga tähtis sealjuures jälgida ka seda, et Sinu käsutuses olev kapital ja selle abil tehtavate investeeringute tase ei langeks. Vastasel juhul võib pere majanduslik olukord ikkagi aja jooksul halveneda.

Kahjuks ei ole ma selle kõige (oma rikkuse, investeeringute mahu ja investeeringutulude) logimiseks head ja samal ajal lihtsat tarkvara leidnud ning seega möllan jätkuvalt Excelis, kuid ka see ajab asja ära. Soovitan kõigil, keda enda pere või iseenese finantsolukord huvitab, stabiilselt ka investeeringute mahul pilku peal hoida.

130210_RahapakkumineEile jäi mulle juhuslikult silma artikkel, milles Tõnis Oja kirjutab panganduse võimalikust muundumisest tänu pead tõstvale sotsiaalpangandusele (nt isePankur jms). Ja kuigi ma olen nõus, et antud valdkond on pigem kasvufaasis ning tõotab veel suuri tulusid nii investoritele, kes tõepoolest teenivad oma investeeringutelt enam kui 15%, kui kasu nimetatud laenude tarbijatele, kellest üksikud võivad seda raha osata veelgi kasumlikumaks pöörata, ei ole ma üldjoontes nõus levima hakanud väitega nagu pangad peaksid nimetatud tendentsi pärast ülearu mures olema.

Artikkel ise asub siin: http://www.e24.ee/1132406/tonis-oja-vaikelaen-mikropankurilt/

Tegelikult ei ole säärane mikrolaenude pakkumine ja sotsiaalpangandus (vabandust, kui terminiga eksin, kuid praegu ei tule paremat pähe) pankade konkurent, sest nende teenus ja sihtrühm on kardinaalselt erinev.

Mikropanganduse intressimäärad peavad motiveerima inimesi oma raha välja andma ja seda ilmselt ei juhtu iial kuigi madala intressiga. Usutavasti peab tootlus jääma nii lühi- kui pikaajalises perspektiivis selgelt üle 10%, sest vastasel juhul on mõistlikum investeerida aktsiatesse või teistesse, sh turvalisematesse vahenditesse.

Samuti on täiesti erinev sihtrühm. Mikrolaenude sihtrühm on suurel määral isikud, kes erinevatel põhjustel väga vajavad natuke raha, kuid kes tegelikult valdavalt ei kvalifitseeru tõsiseltvõetavas tagasimaksesuutlikkuse kontrollis. Laenatav summa on samas ka maksimumi puhul sedavõrd väike, et see tõenäoliselt sobib vaid mõne tulekahju ühega asendamiseks ja ainult tõeliselt säravad tähed võivad nimetatud summade abil suuta genereerida lühikese ajaga veelgi suuremat tootlust. Paraku ei ole sellised juhtumid ilmselt mahult isegi Pareto kuulsa 20% lähedal, vaid jäävadki väga üksikuteks näideteks. Seega on sihtrühm, eeh… kuidas seda ilusti öelda… pigem meeleheitel ja seega kindlasti mitte traditsioonilise panganduse jaoks atraktiivne.

Ainus reaalselt tekkida võiv konkurents või kokkupuutepunkt nö sotsiaalpanganduse ja “päris pangaduse” vahel võiks olla see, et mingis perspektiivis võiks muutuda võimalikuks võistlemine krediitkaardiintressidega ning sellega säiliks lühiajalise krediidi intressidele teatud surve. Praeguse intressitaseme juures seda aga ei juhtu, sest kuigi hr. Oja toob välja, et laenaja teenib isePankuri vahendusel korralikku 17%-list tootlust, mis oleks ju sisuliselt sarnane praegu pankade poolt pakutavatele krediitkaardiintressidele, võib laenuvõtja kõiki tasusid arvesse võttes arvestada pigem intressimääraga kaugelt üle 20% (2% kuus, nagu koduleht selgelt ütleb), mis on jätkuvalt päris kallis ja seega, nagu juba öeldud, sobilik pigem tulekahjude vähendamiseks. Pealegi ei sobi ilmselt autorendifirmadele ega hotellidele broneeringu tegemiseks krediitkaardi asemel kindlameelne väide, et eks ma isePankurist ikka kolm tonni välja õngitsen, kui tarvis.

Mõistagi ei tähenda kõik eelpoolkirjutatu, et ma ei kiidaks heaks antud laenuvaldkonna kasvu, sest ühest küljest tahab raha investeerimist ja teisest küljes on seda kellelgi ilmselt hädasti laenata tarvis. Samuti on sellisel mikrolaenamisel kahtlemata positiivne mõju survena erinevatele kiirlaenuintressidele. Traditsioonilise panganduse innovaatiliseks hirmuks on seda aga ikkagi palju nimetada.

Tsaarirublade seerianumbridJuba paar aastat tagasi lapse tarvis sisse seatud rahatähtede kogumise album sisaldab tänaseks päris mitmeid tsaari Venemaa rublasid, mis kannavad aastaarvu 1909. Minu jaoks üllataval kombel leidus meie kogus 5-rublaseid rahatähti, mille puhul seerianumber on täpselt sama ja kuna tegemist ei ole kindlasti võltsingutega, tekkis juba vähemalt umbes aasta eest minu jaoks päris huvitav vastuseta küsimus:

“Millest see tuleb, et tsaari rublade puhul mõnikord kahel, aga mõningal juhul isegi kolmel või enamal rahatähel on täpselt sama seerianumber?”

Guugeldamine välismaa keeltes ei andnud mulle mingit selget vastust. Seetõttu püstitasin küsimuse Eesti mündifoorumis (http://mynt.spikriladu.net/phpBB3/viewtopic.php?f=17&t=667). Täiesti rahuldav vastus laekus väga kiiresti ja tänu kasutajale “mart” tean ma nüüd, milles suure tõenäosusega asi.

Nimelt on tegemist pärast Nikolai II kukutamist niinimetatud Üleminekuvalitsuse ajal 1917. aastal veel Riigipanga direktor Šipovi allkirjaga (direktor aastatel 1912-1917) trükitud rahatähtedega, mis kandsid endiselt täpselt sama tsaarirubla disaini, kuid mida tegelikult ei trükkinud enam tsaar. Segastest aegadest tulenev nähtus on ka seerianumbrite kattumine.

Raha oli uuel valitsusel kahtlemata tarvis palju ja kiiresti. Ilmselt selleks, et raha oleks kiirem ja lihtsam trükkida, ongi kõigil samal poognal olevatel kupüüridel sama seerianumber. Iseenesest on nii tähtsa asja nagu raha puhul seega tegemist esmapilgul täiesti uskumatu asjaga, ent eks valitsused erinevatel aegadel ole enne ja pärast sedagi rahatrükki paindlikult suhtunud. Seega ei maksa imestada, vaid parimal juhul tasub seda huvitavat tõika ehk lihtsalt niisama mälusopis alles hoida.

Eile hommikul peale ärkamist ja enne pannkookide söömist sattusin oma kümneaastase pojaga vestlema inflatsiooni teemadel ja kuigi seletasin tema jaoks laenamisest tuleneva inflatsiooni ära paberile joonistatud kriipsujukude abil, panin need hiljem veidi viiskamalt ka raali abil kirja. Mine tea, kes soovib oma lapsega samal teemal vestelda ja ilusamate piltide abil on see võibolla lihtsam.

Niisiis, tegemist on ülilihtsustatud skeemiga sellest, kuidas lisaks otsesele rahatrükkimisele tekib raha (ehk ostujõudu) riigis juurde ka laenamise tulemusel ning kuidas see soodustab mingil määral inflatsiooni. Tegemist ei ole täpse skeemi ega majanduskäitumise mudeliga, vaid lihtsalt illustratsiooniga sellest, kuidas asjad üldiselt majanduses toimivad.

Oletame, et riik trükib raha ja see “jõuab inimeseni”. Inimesel selles riigis on nüüd 10 000 eurot ja ta võib selle eest soovi korral midagi osta, aga hoiab igaks juhuks oma raha pangas.

Samal ajal leidub selles riigis kaupmees, kes müüb näiteks autot. Kuna inimene, kellel on 10 000 eurot, sai oma raha raske tööga, on ta nõus maksimaalselt selle auto eest 5 000 eurot maksma. Seega on auto hind 5 000 eurot.

Aga tegelikult on pank kasumit taotlev asutus ja on vahepeal laenanud 10 000-st eurost 9 000 eurot järgmisele inimesele. Nüüd on esimesel inimesel 10 000 eurot pangas ja teisel 9 000 eurot rahakotis.

NB! Siin on tähtis märgata, et üks võimalus raha hulka riigis reguleerida, on lisaks otsese rahatrüki piiramisele see, kui riik ei luba pankadel nii palju rahast välja laenata. Kui riik nõuaks reserviks 50%, saaks pank ainult 5 000 eurot välja laenata ja seega oleks riigis ostujõud kokku vaid 15 000 eurot.

Nüüd on riigis üks inimene, kes on nõus auto eest maksma 5 000 eurot, aga teine inimene, kes pole laenu saamiseks nii palju tööd teinud, on nõus maksma 7 000 eurot. Raha väärtus selle inimese jaoks on seega langenud. Kaupmees küsib hea meelega oma auto eest rohkem raha ning nüüd maksavadki sellised autod 7 000 eurot. Esimesel inimesel ei jää ka muud üle kui tunnistada, et tuleb lihtsalt veelgi rohkem teenida, et raatsiks sama auto kallimalt osta.

Auto ei ole sellest vahepeal paremaks muutunud. Kaup ise on jäänud samaks, aga kõik inimesed on nõus selle eest rohkem maksma – seega on raha selle kauba suhtes muutunud odavamaks.

Hiljuti esitletud Nokia Lumia 920 on leidnud vastukaja. Kuid see on olnud taaskord, vaatamata tõigale, et tegemist on igati korraliku telefoniga, pigem leige.

Nokiale heidetakse ette, et telefonil puudub vau-effekt ja seetõttu ei pruugi massid seda ostma tormata. Tõsi ta on, kuid Nokia positsioonilt sellist meediahullust korraldada, nagu on suutnud Apple, ei oleks ilmselt ka Ethan Hunt’i jaoks lihtne missioon.

Samas leiab siinkirjutaja, et Nokial ei pruugi vau-effekti tarvis olla, et edukalt müüma hakata. Kui Nokia suudaks teha taas välimuselt ilusa ja Windowsiga töötava telefoni, mis oleks enamvähem realistliku hinnaga, läheksid need aparaadid vana kooli inimestele nagu soojad saiad, sest olgem ausad – suur osa inimkonnast kasutab endiselt ka Windowsiga arvuteid ja ei ihka muutusi.

Lumiate peamiseks puuduseks täna on pigem see, et välimus ei lähe hinnaga päris hästi kokku. Noortepärane ja moodne värvi- ja korpusematerjalivalik, samas kõrgem hinnaklass on pigem sobilik täiesti erinevatele sihtrühmadele ja see natuke häirib. Disain müüb, aga tudengile orienteeritud disain ei müü ärimehele ja ärimehele mõeldud hind ei müü tudengile. Lumia disain paraku ei ole selline, mis sunniks öösiti unetult ümber oma telje pöörlema ja mõtlema, mis moel leida see raha, et nimetatud telefon endale saada.

Teine antud telefoniseeria juures häiriv asjaolu on see, et Lumiatest ei näi olevat ühtki väiksemate mõõtmetega versiooni. Vaatamata graafikaimedele ei ole mõõtmete poolest tahvelarvuti igapäevane kaasas vedamine kuigi mugav. Samuti ei ole mugav suure telefoni ühe käega kasutamine. Ja seda ei saa seda kanda püksitaskus, kui tahaks. Meesterahva jaoks, kes igapäevaselt vaid ülikonnaga ei käi, on see pigem probleemiks. Võib ju arvata, et Lumia ongi pintsaklipslase telefon, kellel on aega pidevalt kahe käega telefoni näppida, aga vaevalt Nokia turundusrahvas sellega oodatavate müüginumbrite kokkulöömisel nõus oleks.

Sellest kõigest hoolimata, kui Nokia suudab teha ilusate nimedega piisavalt ilusaid ja häid Windows telefone mõistliku hinnaga, ootaksin pigem tema positsiooni mõningast taastumist telefoniturul. Harjumuse jõud on suur ja kuigi leidub ahvatlevaid alternatiive, saab minu järgmine telefon, kui Nokia seni Windows telefone veel toodab ning vana kooli klahvitelefonid selle aja peale üldse turult kaovad, kindlasti olema Nokia. Aga selleni läheb veel palju aega ja selleski on sama tootja ise süüdi.