Skip to content

Finantsblogi

Mitte ainult finantsist, aga selles võtmes

Archive

Tag: kapitalism

Hast Du was, bist Du was

Konrad Adenauer

Adenauer Mercedes“On Sul midagi, oled Sa keegi,” tavatsenud Saksamaa esimene liidukantsler Konrad Adenauer öelda. Ja õige ka!

Paljud ei soovi seda uskuda, kuid see mõte ei ole viimase 100 aasta jooksul fundamentaalselt muutunud. Elame endiselt väga kapitalistlikus maailmas, mida pehmendab küll sotsiaaldemokraatia ja populismi roosamanna ehk ühisest kaukast lahkelt laiali külvatav, kuid põhimõtteliselt kehtib tänaseni tõde, et kui tahad mingisugusegi valiku- ja otsustusvabaduseni jõuda, peab sul midagi hinge taga olema. Soovitavalt palju. Või vähemalt rohkem kui paljudel teistel.

Bill Feels Sorry for YouViimase kümnendi üheks häirivaimaks trendimõtteks on olnud, et kõige parem on ilmas elada nii, et kõik, mis sul on, on sinuga kaasas. Olevat kerge, hea ja turvaline. 

Lubage naerda! 

Haridus on oluline ja see peab loomulikult olemas olema. Oskused ja kohanemisvõime on samuti olulised, kuid selleks, et end tegelikult ka hästi tunda ja vabaks saada, mida iganes see ei tähenda, peab sul olema turvatunne ja ükskõik mil moel su isiklike võimete võimendus.

Turvatunde tagamiseks ei ole paremat varianti kui hajutatud riskidega vara. Võimenduse tekitamiseks ei ole paremat varianti kui panna oma vara kaudu enda heaks tööle teised ja kolmandad isikud.

Rõõmus mammiVõid olla tõsine spetsialist ja honoraridest elada, kuid kui oled aasta jagu töövõimetu ja “oma asja ajada” ei suuda, võib juhtuda, et metsa veeres lagunevas talus elav mutike on ühtäkki sinust paremas olukorras. Tema maja on tal alles ka siis kui kõik arved on maksmata, aga sul ei ole maja olnudki. Võibolla maksad oma korteri või toa üüri vana rasva pealt, kuid liiga kindel selles olla ei saa. Tekib stress ja mure ja järelikult ei ole sa sellest mutikesest üldse vabam.

Või kui su ukse ees ei pargi kütust täis paagiga autot ja saad reede öösel telefonikõne sõbralt või lähisugulaselt, kellele oleks viivitamatult tarvis paarisaja kilomeetri kaugusele appi põrutada, on samuti stressinäidikud hoobilt laes, sest mõtle, mis see Bolt’iga maksma läheb ja elektrikal ei vea aku võibolla nii kaugele väljagi. Jama värk! 

Ja veel jamamaks muutub su olukord siis kui mõtled sellele, et kui su lähedased või sõbrad sind vähegi tunnevad ja teavad, et sul midagi peale hea südame ja kõrge IQ ei ole, ei ürita nad sind enamasti appi kutsudagi.

Ongi parem? 

Üksildane kujuKaugel sellest! Avaldan võibolla julma saladuse, aga tegelikult ei ole kellelgi kedagi teist eriti tarvis. Kui sind, su asju või abi ei ole su sõpradele ja lähedastele tarvis, ei ole sa keegi, isegi kui tead palju plokiahelast ja osakestefüüsikast või räägid üldiselt juubelilauas maru häid nalju. Inimeste sotsiaalse suhtluse liimiks on vajadused ja kui sinu järele puudub igasugune vajadus… No vaata kui suur sõpradering sulle siis pikaajaliselt alles jääb ja kui palju rohkem pead siplema, et see ring ikka rohkem kui sinust ja su rendipinna peeglist vastu vaatavast inimesest koosneks. 

“Hast Du was, bist Du was.”

Kui sul vara ei ole, ei ole küll vara pärast muret, aga on mure ja stress selle puudumise pärast. 

Väga teravmeelne on nüüd öelda, et aga mul on ju vara jalaga segada. On investeeringud rahas, aktsiates, krüptos ja isegi kulda, nisu ja naftat on portfellinurka peidetud! 

On või? Saada pilt, kuidas sa neid käes hoiad!

RubilnikKuni nad su padjapüüri punutud ei ole, on need kõik käega mittekatsutavad ehk täiesti virtuaalsed varad. Ilmselgelt ei lähe sa ju oma naftavagunisse nisu nosima kui kalamarja alla panemiseks saia ei jätku ja ilgelt külm on, aga Toompeale on vahepeal uus lipp tõmmatud, pangaarved külmutatud, börsid suletud ja nett rubilnikust välja tõmmanud. Mis teed siis? Pakud oma virtuaalset kulda piirivalvurile, et oma virtuaalset naftat täis tangitud rendidiisliga Lätti põgeneda? Ma arvan, et tal on endal suuremaid muresid sellega, kuhu kõik need kuldhambad, briljantidega kaelakeed ja kõrvarõngad peita, et ülemus ei näeks ja endale ei kahmaks.

Sinu füüsiline asukoht seab sulle piirid isegi kui olid nii tark, et paigutasid oma investeeringud eri riikide börsidele, erinevatesse digimüntidesse ja üldse jagasid, nagu oskasid. Kui sa ise netti ei saa, ei ole sul tegelikult midagi. Kui sul pole oma arvutit, ei pruugi sul ainuüksi telefoni kadumise või vette kukkumise korral midagi olemas olla ja sellisel hetkel võib sõrmes olev sõrmus olla su suurim varandus, mis aitab sind füüsiliselt paremasse asukohta. Kerge on elada vaid nii kaua, kuni sellele võimalusele ei mõtle.

Põhimõtteliselt määrab su varade hulk su rolli siin maailmas. Kui sul füüsilisi varasid ei ole, oled vara omajate jaoks lüpsilehm ja kui on, on sinu jaoks selleks keegi teine. Kui sul on kõigi mugavustega korter, on mugav elada, aga kui on neli, on veel parem, sest kolmes elavad sel juhul su lüpsilehmad. Kui sulle kuulub 100 hektarit põllumaad, võid olla üsna kindel, et ei pea selle pärast veel ise traktoristiks hakkama, sest mõni lüpsilehm soovib seda maad kasutada. 

All the happy peopleJa kui sul on edukas ettevõte või mitu… Mõtle korraks kui palju eksperte, spetsialiste, juhte, end elukestvalt arendavaid ja kuldsete käte ning mõtetega lüpsilehmi töötab just praegu omanike heaks tehasesaalides, korterihoonetes, rongides, laevades või oma elutoas. Seesama kauplus ja kassatöötaja, kes sulle viimati piima müüs, võib vabalt kogu täiega ühele Eesti mehele kuuluda ja tänu sellele on just tema, mitte selle kaupluse juhataja auga ära teeninud kutse Presidendi vastuvõtule ja ühiskonna lugupidamise. Või vähemalt võimaluse Eesti parimale õigusabile, kui tal seda vaja peaks olema.

“Hast Du was, bist Du was.”

Autode, kallite ehete, kunsti, veinide ja muu sellise pudipadi puhul muidugi nii selge ja otsene lüpsilehm puudub ja võibolla tuleb sul mõne teeninduse või laoruumipakkuja jaoks mõnd aega selleks ise olla, aga teisel kriitilisel hetkel võib su vein hästi kellegi teise kappi ja maal mõne kolmanda seinale sobida ning sulle võib selle tulemusel alles jääda mõni korter, maalapp, tervis või elu.

Kommunist sigaMu oma vanaisale öeldi 1945-ndal aastal Tartus ülekuulamist oodates, et “üks siga ja kõik on unustatud”. Paraku läks sõit Siberi suunas, aga tal oli nii palju õnne, et sai seda lugu oma lastele ja lastelastele veel üle 60 aasta uuesti ja uuesti rääkida. Kuid üks siga võinuks temast riigireeturi asemel korraliku Nõukogude kodaniku teha.

“Hast Du was, bist Du was.”

Asju ei ole tarvis vähe. Neid on tarvis rohkem! Neid on ainuüksi turvatunde jaoks tarvis nii palju, et sul jätkub neid igasse mõeldavasse varaklassi, igale kontinendile ja kõige parem oleks mõnel teisel planeedilgi asju omada. Osa nendest hävineb ja see teeb mõistagi murelikuks, aga teine osa jääb alles ja teenib hävinud osa tagasi.

Asjad ja varad on kapitalismi alustala ja niikaua kuni me kommunismi võidule jõudnud ei ole, ei ole mõtet ennast petta luuludega, et vähem asju on kergema elu võti.

See on täielik lollus. Ausalt!

PS! Joodik, kelle käes on kaheliitrine Bock, on poe taga autoriteet ja teised kuulavad teda niiskete silmadega, lootuses, et saavad ka lonksu kui hästi kaasa naeravad.

“Hast Du was, bist Du was.”

Vanad eestlased olid lollid. Mitte, et mul midagi oma juurte vastu oleks, aga nad ilmselgelt ei arenenud muu maailmaga samas tempos, sest vastasel juhul oleks müüriõõnsustes ja kasvõi maa sees säilinud hulgaliselt kolmeteistkümnedast sajandist pärit eestikeelseid kirjalikke ülestähendusi ja keerulisi esemeid, mille sarnaseid võib imestusega uurida Lääne- ja Lõuna-Euroopa lossides ning muuseumites. Meie siin aga elasime samal ajal hoopis puust hoonetes ja tegime oma metsarahvatükke, mille kohta me toonase kirjaoskamatuse tõttu kahjuks liiga palju infot säilinud ei ole.

Küll aga oleme alati vähemalt omast arust olnud kõvad arvamuse avaldajad (vaata kasvõi seda blogi) ja “rahvatarkuse” järeltulevatele põlvedele pealesurujad. Pole üldse tähtis, et keskkond muutub ja paljud me tarkustest osutuvad aja jooksul hoopis lollusteks. Kõik peavad neid hiljemalt viinapitsi taga juubelilauas lõpuks kindlasti uskuma, sest noorus on alati hukas ja üleüldse räägib laps siis kui kana k***b. Väga helge ja tulevikku vaatav suhtumine, kas pole?

Selliste folklooris hulgaliselt leiduvate jaburuste tõttu alustan nüüdsest uut rubriiki, milles võtan ette vanasõnad ja veidrad uskumused, mille järgmine mingit kasu ei too. Ja alustuseks on vist üks levinumaid sellistest lollustest väljend, mida peaaegu igale eestlasele tema vanavanemad kümneid ja sadu kordi näpuga viibutades kordasid:

Võlg on võõra oma!

No tegelikult jah – see raha, mille Sa laenad, on tõesti võõra oma ja intress pealekauba. Aga see ei tähenda, et laenama ei peaks. Vastupidi – haistes võimalust laenatud rahaga midagi kasumlikku teha, tuleb vähegi vettpidavate kalkulatsioonide korral kasvõi kõik võimalik kokku laenata, sest kapital ongi päriselt kapitalismi alus ja ilma kapitalita on Su väljavaated millegi saavutamiseks erakordselt piiratud.

Raha teenib raha ja täpselt nii lihtne see ongi.

Pakun, et kümned või sajad eestlased on jäänud 90-tel “rongist maha” elu jooksul vanemate põlvkondade poolt sisse tambitud laenuhirmu tõttu. Ostmata tootmisseadmed, maad, hooned – paljuski kaotatud võimalused tänu vanadele eestlastele. Muidugi võib öelda, et intressid olid toona tänasega võrreldes kosmilised ja laenud kättesaamine ülikeeruline, aga ka võimalused raha omamisel raha teenida olid samal tasemel. Lihtsalt teine “risk-reward” tase ehk võrdeline seos riski ja tulususe vahel, nagu alati.

Ainus alternatiiv kapitalistlikus ühiskonnas rahast raha kasvatamisele on kasvatada seda oma töö ja teadmistega (sh selle viljad ehk intellektuaalne omand), kuid see kõik on veelgi keerulisem. Sel juhul sõltub tulemus ainult Su enese panusest ja samal ajal kui Sa magad või haige oled, on Su “tootlus” nullilähedane, kuid raha töötab targasti juhituna samal ajal edukalt edasi.

Muidugi peab paika “võlg on võõra oma” väljendi juures aspekt, et kui Su auto, külmkapp või puhkusereis on laenuga ostetud ja Sa seda raha kasumlikumalt kasutada ei ole osanud, ei ole Su auto, külmkapp ja puhkusereis tegelikult Su enda oma ja sellest ei teki ilmselt ka täiel määral rahuldustunnet. Tarbimislaen on jätkuvalt saatanast ja seda võime kõik peagi korduvalt saadud õppetundide põhjal oma järeltulevatele põlvedele õpetada, kuid me laste finantskirjaoskuse ja paremate otsuste huvides tasuks antud vanasõna öelda edaspidi umbes selliselt:

Võlg ja intress on võõra oma, kasum jääb endale.

Head vana aasta lõppu ja vähem pimedat usku meile kõigile!