Kulla hind viimase 10 aasta jooksulKuna viisin ennast eile seoses Rahakooli artikli kirjutamisega juba pisut kulla lainele, siis hakkasin ka laiemalt selle investeerimisobjekti üle mõtlema ja jõudsin järeldusele, et kuigi kuld võib olla vastu pidanud tuhandeid aastaid ning näiteks juuresolev 10 aasta kullahinnagraafik näitab pidevat tõusutrendi, võib käesolev sajand jääda kulla fenomenile viimaseks.

Kui hoolikalt mõelda, siis võib sellelt 10 aasta graafikult näha ka seda, et kulla hind on hakanud eriti kerkima 2006. aastast. Läheme ajas tagasi ja näeme, et 2007 aasta sügisel oli vaatamata Eesti Vabariigi valitsuse tohutule optimismile siililegi selge, et lähiajal tuleb majanduskriis (isegi Tallina börsil näitasid aktsiahinnad juba sel ajal langustendentsi, kuigi optimistid uskusid, et see läheb kohe üle). Soovmõtlemise korral võiks arvata, et 2006. aastal hakkasid mõistlikud investorid juba aktsiatest, valuutadest jms väga kõikuvatest väärtpaberitest ja investeerimisobjektidest “kulda põgenema”. Ma ei ütle, et see nii on olnud, kuid see on üks võimalik asjade käik. Graafik näitab ka, et 2007. aasta lõpust ja 2008. algusest, kui kogu maailm sai aru, kui väärtusetuks võivad aktsiad osutuda ja kui pankrotti võivad pangad minna, on kulla hind teinud läbi tohutult suure kasvu. Kas see on jätkusuutlik?

Mul on sellise kasvu jätkusuutlikkust raske uskuda. Olgu öeldud, et ma ei tea mitte midagi kullast ja sellesse investeerimisest ning siinkohal esitan lihtsalt oma sisemist arutelu nii loogiliselt kui oskan. Kasvu pidurdumise ja vähemalt mõneks ajaks languseks pöördumise poolt räägib asjaolu, et maailmamajandus on paranemas. See tähendab, et kulda paigutatud miljonite ja miljardite jaoks muutuvad väärtpaberid ja valuutad atraktiivsemaks, kuna tõotavad lähiaastatel kõva tootlust. Kuld ei ole absoluutselt stabiilne püsiv väärtus ning turul tegutsevad kauplejad sama moodi nagu kaubeldakse nafta või aktsiatega ning selgi turul on valdav enamus lausa elukutselisi kauplejaid, kes suunavad raha puhtalt praktilistel kaalutlustel ühest kauplemisvahendist teise sõltuvalt prognoositavast tootlusest. Seega hakatakse kulda olulises mahus müüma ning nõudluse-pakkumise tasakaal kallutab selle hinnatrendi alla.

Selline on puhtalt turukäitumise võimalik areng. Mina aga mõtleksin kullale veelgi laiemalt. Kuld on metall nagu iga teine. Kui me vaatame, kus seda kasutatakse, siis selgub, et umbes 81% kogu kullast rakendatakse ehetetööstuses. Ülejäänud 19% jaguneb muude tööstusharude ja kulda hoidvate investorite (sh keskpankade) vahel. Minu jaoks tähendab see ainult ühte – kuld on 81% puhas haip ehk ülespuhutud teema. 81% kulda poleks üldse vaja, kui inimesed ei sooviks enam ennast sellega kaunistada. 20. sajandil alanud ja 21. sajandil arvatavasti tohutu kiirusega jätkuv teaduse ja tehnoloogia revolutsioon on inimesed viinud selleni, et inimkonda on järjest keerulisem üllatada ning senised püsiväärtused vaadatakse üle. Kuld on tavakodaniku jaoks juba praegu palju vähem ilus kui tema Facebook’i konto või hoopis mõni tulevikumaterjal, nagu näiteks grafeen.

Tõsi, kulla kaevandamine ja tootmise graafik on ajas langev (http://www.eoearth.org/media/draft/0/0f/Gold_ore_Grades_for_Select_Countries_Over_Time.jpg). Samas ma väidan ilma ühegi tõestuseta, et loogiliselt võttes, vaatamata inimkonna kasvule, väheneb ka nõudlus kulla järele, sest kuld ei ole enam ihaldusobjekt. Praktilises mõttes on seda tööstuses vaja väga vähe ja ennast saab Photoshopis palju ilusamaks teha kui kollase rõngaga sõrme ümber. Kuid argumente kulla väärtuse vähenemiseks on veelgi. Ma ei ole ennustaja, aga mulle tundub, et kui teaduse ja tehnoloogia arengukiirus püsib, on mõnekümne aasta pärast võimalik mingis tänasest erinevas veebikeskkonnas näiteks ise disainida ja tellida endale lemmikloomi. Ükskõik millise eluvormi “koostamine” on tulevikus ainult valikute küsimus. Soovid helendavat, sinist või kollast, maasikalõhnaga hiire näoga ja kassi sabaga närilist? Palun –  tarne 24 tunni jooksul, rahulolu garanteeritud.

Sama juhtub varem või hiljem füüsiliste ainetega, nagu ka kuld ning lõpuks on alkeemikute fantaasiad tõeks saamas, sest aatomitest on võimalik konstrueerida ükskõik mida. Me ei oska seda võibolla teha täna ja võibolla ei ole see lähiajal efektiivne, kuid juba väga lähedases tulevikus on see tehniliselt teostatav. See tähendab, et mingi aja jooksul muutub see kindlasti ka efektiivsemaks kui maa seest tühiste kübemete otsimine ja ümbertöötlemine, milleks on vaja tohutult inimtööjõudu, raisata meeletult energiat ning korraldada mõttetult suuremõõtmelist logistikat.

Lisaks eeltoodud üsna kindlale stsenaariumile on täiesti arvestatav tõenäosus, et üha agaramalt planeetide vahel liigeldes ei leita sealt ainult vett, vaid ka muud head-paremat. Juba ainuüksi uudis sellest, et näiteks Marsilt või mõnelt teiselt meie päikesesüsteemi planeedilt või selle kaaslaselt leiti kulda, vähendaks kulla hinda ilmselt maailmaturul paugu pealt 10% hoolimata sellest, et me ei oska seda sealt veel kuidagi kätte saada. Kui esimene kamakas ka päriselt Maale jõuaks ja selguks, et see on vähemalt samaväärselt kasutatav, teeks see tõenäoliselt kulla hinnaga sama, mis juhtus Alumiiniumi või tulpidega.

Kõigil nendel põhjustel ma tõesti ei oska kulda tänase hinnaga ja arvestades tulevikuväljavaateid kuigi kõrgelt hinnata. Ilmselt olen väga rumal ja lõpuks saavad kõik teised sellega hoopis rikkaks, kuid need on minu tänased mõtted sellest metallist.