Tag: pereauto

Väga paljud noored on elutee alguses tõsise probleemi ees. Hädasti oleks tarvis autot, aga kahjuks on sissetulekud ja võimalused väga piiratud. Olen ise selles olukorras olnud ja näinud väga paljusid oma sõpru ja sugulasi samas situatsioonis.  

Olen odava auto ostmisel nooremana korduvalt väga valesti käitunud ja seni ei suuda seda endale andeks anda, sest ilmselt hävitasin tuhandetes kroonides pere raha samal ajal kui sellega oleks palju mõistlikumaid asju teha saanud. Samas olen näinud kõrvalt ja hiljem ka ise teinud õigeid valikuid ning tean omast kogemusest, et saavutatav kulude vahe on nii märkimisväärne, et me ei räägi tegelikult tuhandetest, vaid kümnetest tuhandetest kroonidest.  

Puutudes tänaseni aegajalt kokku kasutatud autode müügiga, näen ikka ja jälle, eriti kevaditi noori, kes soovivad osta esimest autot. Mõistagi on inimeste finantsolukord väga erinev, kuid räägime siinkohal siis autodest, mis on tõeliselt odavad, jäädes hinnavahemikku 15 000 – 40 000 krooni.  

Vaadates autode tinglikku elukõverat, näeme, et sellises hinnaklassis auto soetamine on hinnalanguse mõistes parim otsus. Auto peamiseks püsikuluallikaks ei ole tavaliselt liikluskindlustus või liisinguintress. Tõeline igakuine ja -aastane kulu on hoopis auto väärtuse langus. Nii odavate autode puhul on aga elukõver saavutanud absoluutse põhja ning odavamaks ei lähe need autod õigesti valides enam kunagi.  

Hinnavahemikus 15 000 kuni 40 000 krooni leiame aga valiku alates VW Golf III mudelist lõpetades Audi V8-ga. Leidub inimesi, kelle jaoks on täiesti ükskõik, mis autoga ta punktist A punkti B liigub. Sel juhul on väga lihtne ratsionaalselt toimetada, sest emotsioonid ei takista igava ja väga säästliku sõiduki soetamist. Paraku ei ole vähemalt 80% juhtudest elu nii mustvalge ning valikute tegemine on seetõttu keerulisem. 

On igati mõistetav, et noor inimene soovib, et tema esimene auto oleks ka millegi poolest eriline või vähemasti hingele midagi pakkuv. Seda ei tasu kaugeltki alahinnata, sest minu tutvusringkonnas on vähemalt 3 inimest lisaks minule endale, kes on lisaks muule olulisele oma tulevase abikaasaga kokku saanud just seetõttu, et esmamulje kujundamisel on olulist rolli mänginud ka noormehe auto.  

Kuidas siis ikkagi valida auto selliselt, et see oleks piisavalt esinduslik ning väga odav ülal pidada? Milline on hea ja odav noore inimese auto?  

Lihtne sellele küsimusele vastuse leidmine ei ole, sest paraku on autotootjad eanamsti seda meelt, et kõik, mis on hea, peaks olema ka kallis.  

Odav auto peaks vastama võimalikult hästi järgmistele kriteeriumitele:

1. Mudel peab olema masskasutuses

Täiesti kindel on, et sõltumata margist või mudelist kõik autod lagunevad ning peamine vahe tuleb sisse vaid varuosade hinnast. Selleks, et odavat autot väga odavalt pidada, peavad tema varuosade hinnad olema samuti väga odavad. Iga auto laguneb paratamatult ja jutud Mercedese vastupidavusest või Jaapani kvaliteedist on suurel määral illusioon.  

Seega on auto odava ülalpidamise seisukohalt äärmiselt oluline, kas ostate autole esitule 150 krooni eest (VW Golf) või 1 500 krooni eest (mõni eksootiline mudel) ja kas auto rattalaagri hind on 250 või 1 000 krooni. Sama on lugu silladetailide ja elektriseadmetega. Vähelevinud autode detailid on alati kordades masskasutuses olevate mudelite omadest kallimad.  

Odava auto ülalpidamise juures ei maksa unustada võimalust leida vajalik varuosa autolammutustest. Ka siin on selgelt näha, et levinud mudelite detaile on lihtne saada ja need on odavad. Vähelevinud või eksootiliste autode jupid on aga raskesti leitavad ja sageli maksavad ebamõistlikult palju. Kui otsite esituld VW Golfile või Audi 80-le, tasub odavate varuosahindade tõttu alati kaaluda, kas lammutuskodade läbi helistamine üldse on mõistlik, sest suure tõenäosusega leidub neid detaile lammutuskodades hulgaliselt, kuid isegi uus osa on sama odav. Samas ma ei ole kindel, et keegi soovib näiteks Mazda Xedos-6 tagatuld päris uut soetada ning isegi autolammutustes maksavad selle auto varuosad palju, kui neid üldse leida õnnestub.  

Eraldi teema siinkohal on Jaapani autod, mille detaile toodetakse B-grupi varuosana suhteliselt vähe või need on kallid, sest nende autode modifikatsioone on sageli olnud väga palju ja tootmismahud osutuksid odava hinna korral tarnijatele ebamõistlikeks. Näiteks on Nissan Sunny puhul auto esituledki (ja esimesed poritiivad ka) erinevad sõltuvalt sellest, kas auto on sedaan või universaalkerega. Parem pole olukord Toyota Corolla või Mazda 323 puhul, kus sõltuvalt keretüübist on kogu auto täiesti teistsugune. Euroopa automarkide ja mudelite detailid on aga laias laastus nii veermiku, mootori kui ka kere osas samad sõltumata modifikatsioonist. See tähendab, et näiteks Saksamaal valmistatud auto detaile leiab igast levinud varuosapoest, kuid Jaapani masinale tuleb sageli varuosasid tikutulega taga otsida või üsna kallilt tellida.  

Kindlasti ei maksa pelgalt geograafilise läheduse tõttu luua illusioone ka Rootsi autode odava ülalpidamise osas. Nendegi detailid on väikeste tootmismahtude tõttu B-grupi varuosana raskemini leitavad ning uute detailide hinnad on Volvo või Saabi puhul keskmiselt sama ajastu Audi või BMW omadest paar korda kallimad.  

Kuidas valida auto, mis on ühest küljest äge, aga samal ajal masskasutuses?

Võimalus number 1:
Valige väga odava ülalpidamiskuluga automudeli modifikatsioon, mis on entusiastide seas levinud arusaamade kohaselt kõrgelt hinnatud ja makske sellest südame rahuga rohkem kui üldlevinud variandist. Kallim eriversioon maksab ka hiljem müües rohkem, seega ei kaota te tegelikult hinnavahe tõttu midagi, samas on suhteliselt odavalt võimalik saavutada oluliselt parem enesetunne. Näiteks ei viitsiks ma ise igapäevaselt liigelda halli Golf II C-ga, millel polnud varustuses isegi kõrvalistuja meigipeeglit ja väljas iluliiste. Küll aga veaks näo naerule ilusat värvi, suurte põrkeraudadega ja originaalkorras VW Golf II GTI. Sellisega sõidaks ja oleks endaga väga rahul. Iseasi on alati, kui kiiresti autot tarvis läheb, sest soovitava versiooni leidmine võtab aega. 

Mõistagi on mootorite ja silladetailide puhul nende autode vahel valides olemas teatav hinnavahe, aga see on nii odavate kuludega autode puhul minimaalne. Selliseid valikuid saab lisaks Golfile teha teisigi. Näiteks Opel Astra GSI või hoopis luksuslikkuse näitena lihtsa Audi 100 asemel puitliistude, pika kellaploki, tagapeatugede ja ilusa salongimaterjaliga ilusat värvi originaalvaluvelgedega Audi 100 (kuid tähtis on, et see oleks ikkagi väikese mootoriga ja esiveoline). Golf on lihtsalt auto, mille puhul on täiesti kindel, et see on parim, mis noore inimesega juhtuda saab.
   

Võimalus number 2:
Kui variant üks ei sobi, valige mudeli poolest sündinult “äge” auto võimalikult väikese ja vana tüübi mootoriga ning võimalusel manuaalkäigukastiga, sest see tähendab olukorda arvestades võimalikult väikseid ülalpidamiskulusid. Kui sõbrad räägivad teile, et BMW 525i ja BMW 520i kulud on samad, siis ei maksa seda kindlasti uskuda, sest kuigi tehaseandmetel on nende autode kütusekulu peaaegu sama suur, on tegelikkus tehaseandmetest paari liitri jagu sajale kilomeetrile erinev. Lisaks on erinev kindlustusmakse ja mitmete varosade hinnad. 

Eriti suur vahe aga tuleb sisse võrreldes erineva silindriarvuga sama mudeli autosid. Näiteks on erinevus BMW 316i ja BMW 325i ülalpidamiskuludes suure tõenäosusega umbes 30% ning seda ei ole odava auto puhul üldse vähe. Vahe on sees nii kütusekulus, kui varuosade hindandes ja väliselt ei tee keegi suurt vahet, mis mootoriga autoga te sõidate. Peaasi, et auto oleks võimalikult ilus, hea varustusega ning korralik. Auto korrasolekut on ka palju lihtsam tagada, mida lihtsamini see on ehitatud.

Kupeehuvilistele noortele soovitan siiralt näiteks Mercedes 300 CE asemel valida 230 CE, mis käivitub suure tõenäosusega paremini, sõidab vaiksemalt ja on palju odavam pidada. Samuti on E36 kupeekerega BMW-sid tehtud väikese mootoriga ja seegi on igati hea valik.  

Lihtsalt paar näidet.
   

Miks nii? Põhjus väga lihtne. Kui teostada igal aastal autole 3 000 kr eest värviparandusi, on igakuiseks kuluks värvimisele 250 krooni. See on rohkem kui kulub tavaliselt liikluskindlustusele. Odavamalt värviparandusi tehes võib aga olla kindel, et auto ei täida peagi ühtki esindusfunktsiooni ning pikemas perspektiivis on mõttetu sellega ülevaatuspunkte külastada. Seega on mõistlik omada autot, mida ei pea igal aastal värvima.  

Minu soovitused rooste vältimiseks tänase seisuga on hoiduda järgmistest mudelitest (kindlasti ei ole siin kirjas kõik halvad näited, lihtsalt mõned nendest): Ford Escort, Ford Scorpio, Nissan Sunny, Opel Astra. Positiivsetest näidetest võib välja tuua Audi 80 või Audi 100, aga ka VW Passat’i. VW Golfi, 3-seeria BMW või ükskõik millise Mercedese valimisel peaks kere seisukorda hoolikalt uurima, kuid üldiselt korraliku isendi leidmisel rooste nende autode puhul kiiresti ei progresseeru. Kaarega tasub rooste mõistes mööda käia kõigist selle hinnaklassi autodest, mis on imporditud Taanist või Rootsist. See kehtib tegelikult ka Eestis sõitnud autode kohta, kuid Eestis sõitnud autosid peab üldse väga kriitiliselt valima.  

3. Auto olgu nii väike kui võimalik, aga nii suur kui vajalik 

On täiesti selge, et iga lisasentimeeter autos tähendab lisakulusid. Mida suurem auto, seda suuremad on tema hoolduskulud, seda rohkem võtab ta kütust ning seda kallimad on tema varuosad. On targem valida väike, aga korralik auto, selle asemel, et valida suurem, aga vigadega auto. Sõidunauding vigasest masinast jääb alati alla väikesest kvaliteetautost saadavale. Korralikku autot on lihtsam hallata ja selle väärtus säilib hästi. Pealegi on suurte autode läbisõidud ka enamasti suuremad ja odavaid autosid valides ei ole see tehnilise seisukorra mõjutajana väheoluline aspekt.

Ei maksa unustada näiteks sedagi, et kui teil otseselt pole tarvis mahtuniversaali või maasturit, siis on väga mõttetu kulutada palju rohkem enda aega selle pesemisele ja puhastamisele või lasta seda iga kord väikesest autost kallimalt pesta ja puhastada. Kas leitud lisasentimeetrid tasuvad veel sel juhul ära, või tuleks odavam aegajalt järelkäru rentida? 

Kindel on see, et auto headust ei mõõdeta joonlauaga. 

4. Kaubanduslik välimus on sama oluline kui tehniline seisukord 

Odavat autot otsides ei tohi mingil juhul teha seda viga, et hinna paika saamiseks valite ilusa värvi asemel valge või originaalkorras auto asemel valet värvi või isearetatud detailidega auto. Autot ostes tuleb alati mõelda selle müügile ja see ei ole nali või sõnakõlks. On kindel põhjus, miks valgeid autosid 10 000 krooni odavamalt müüakse ja miks tuunitud autod samuti kümneid tuhandeid kroone originaalseisukorras autodest odavamalt müügis seisavad. Neid ei taha keegi osta. Seega, kui teil ei ole plaani viia auto pärast kasutamist vanametalli, kulutate hiljem sellise auto müümiseks samuti palju aega ja raha kuulutusteportaali arvete, komisjonimüügiplatsi seisutasude, autopesude jms näol, et õnnetust versioonist jälle lahti saada. Targem on seda algusest peale vältida. 

Samuti ei tohiks mingil juhul osta laineliste ja kokkusobimatute keredetailidega autot. Paljud inimesed ei oska auto puhul näha konkreetseid kereprobleeme, kuid auto peale vaadates on enamasti esimese pilguga võimalik aru saada, kas tegemist on sirge ja sileda sõiduki või odavalt ja ebakvaliteetselt remonditud, kuigi kiiskava värvkattega masinaga. Automüüjad kasutavad sageli korralike masinate puhul väljendit “libe auto”, mis ei tähenda pelgalt seda, et tegemist on äsja poleeritud autoga, vaid viitab kere ja värvkatte korrasolekule. Hästi kokku istuv auto tundub silmale “libedam” kui irvitavate detailidega ja laines sõiduriist. 

Korraliku ja monoliitsena mõjuva kere müüvat jõudu ei tohi alahinnata, sest isegi väga ebakompetentsed ostjad valivad sageli just selle libedama variandi, kuigi te võite neile rääkida, et olete just oma 20 000 krooni maksnud auto tehnika korrashoiu tagamiseks kulutanud 5 000 krooni (veerand auto hinnast). Lõpuks tähendab see teile ikkagi odavamat müügihinda. 

 

5. Hoidu tuuningust ja ümberehitustest

Tuunitud ja modifitseeritud auto pidamine on alati kallim, sest: 
– Standardvaruosad võivad autole mitte sobida ja sarnaste keredetailide leidmine võib olla võimatu.
– Tuunitud keredetailidega auto tehnika võib samuti olla modifitseeritud ja isetehtud asjad on tavaliselt kordades vähem vastupidavad kui autotootja poolt valmistatud originaallahendused. Seega, kui te ei taha tänu muudetud mootorielektroonikale või mehaanikale lõpetada põlenud kolbidega või kulunud mootoriga autot omades, kõndige kaarega mööda isegi autodest, millel on lakitud tagatuled või lisatud isetehtud spoilereid. Sellise auto omanik võib olla modifitseerinud ka asju, mida silmaga ei näe.
– Kulub palju aega ja raha, enne kui tuunitud ja modifitseeritud autost hiljem lahti saada õnnestub ja autode komisjonimüügikauplused ei taha seda isegi vahetusautona.

Levinud võte autoomanike seas on lisaks tuuningule ka auto ümberehitamine selliselt, et see tunduks mudeliuuenduse järgse mudelina. Ka selliseid autosid üldiselt ei taheta hiljem osta ning selle asemel, et ümberehitus tänu uuemale ilmele auto hinda kergitaks, langetab ta säärase odava hinnaklassi sõiduki väärtust tavaliselt kuni poole võrra. Seega, kui soovite kindlasti autoga odavalt läbi ajada, hoiduge oma autot ümber ehitamast ja ärge soetage ka modifitseeritud autot.

 

6. Väldi remondivajaduse korral kalleid spetsialiste

See tundub paljude jaoks väga rumal soovitus, sest spetsialist peaks olema keegi, kes oskab väga professionaalselt ja efektiivselt auto probleemidest jagu saada, mis üldkokkuvõttes peaks olema odav ja usaldusväärne. Paraku see kaugeltki nii ei ole. Kindlasti töötab autoteenindustes väga head ja tasemel personali, kuid sellise väga hea personali tunnitasu on suur ja sellele lisandub korraliku ettevõtte üldkulu ning kasumimarginaal. Paljud tõeliselt head spetsialistid eelistavad seega töötada hoopis omal käel – enda garaažis või töökojas ning neile piisab reklaamiks taskutelefoni omamisest. Vahendid, mida kasutatakse on aga üldjoontes samad, sest ka garaažis töötavatel spetsialistidel on olemas arvutiprogrammid, seadmed ja liidesed kaasaegsete autodega suhtlemiseks.

Kui teeninduste spetsialistid on töö teostuse garantii ja varuosade müügi huvides sunnitud alati soovitama iga defektse detaili uuega asendamist, siis head spetsialistid suudavad defektse detaili ära remontida ka siis, kui tootja selle remontimist ette ei näe. Sellest tulenevalt võite autoteenindustesse viia terve varanduse ja saavutada sama tulemuse, mille teine spetsialist suudab oma oskusi targasti kasutades tagada 500 krooni eest.

Kindlasti ei maksa langeda petturite ja soss-seppade ohvriks, kes asju korda ei tee ja ikkagi raha küsivad. Selle vältimiseks tasub leida võimalikult usaldusväärsed remondimehed, kelle juures te korduvalt käia saate ja kes oma töö eest ka mingil määral vastutust on nõus võtma. Muidugi eksib aegajalt ka parim spetsialist, kuid enamasti saavad asjad ikkagi lõpuks korda. Näitena võin välja tuua, et suudan täna kindlasti säästa oma autode remondilt vähemalt 10 000 krooni aastas just tänu headele kontaktidele ja see ei ole ju üldse väike summa.

Odava auto odavalt ülalpidamiseks on kasulik, kui näiteks pere meespool ka ise autot mingil määral remontida suudab. Kui sellist võimalust ei ole ja ühtki head spetsialisti ise ei tunne, soovitan siiralt autole tekkinud suurema tehnilise mure või probleemi korral pöörduda mõne usaldusväärsena näiva kasutatud autode müüja poole. Automüüjad teavad üldjuhul täpselt, kus ja kuidas rike kõige odavamalt ja piisavalt hästi kõrvaldatud saaks, sest sellest sõltub suurel määral kasutatud autode müügiga tegelevate inimeste leib.

Samuti teavad kasutatud autode müüjad hästi autode tüüpvigasid, suudavad mõnikord kirjelduse põhjal pikemalt mõtlemata auto vigu diagnoosida ka siis, kui margiesindus seda ei suuda ning omavad palju kogemusi omal käel muidu vaid tervikuna vahetatavate tehniliste sõlmede remontimisel. Kui müüja sel juhul teie auto korda saamise eest oma teenustasu võtab, võite ikkagi olla kindel, et odavamalt te ilma õigeid inimesi tundmata asja lahendatud saanud ei oleks. Ühtlasi on automüüjad selliste probleemidega tegeldes tavaliselt vastutulelikud, sest tegemist ei ole nende enda autoga ja samas võib hästi lahendatud probleem tähendada tulevast kliendisuhet.

 

7. Ära osta uusi kalleid asju

Vaatamata sellele, mida räägivad teenindused ja varuosamüüjad, tasub vähegi kallimate detailide ja tarvikute puhul väga odava auto haldamisel alati otsida võrdluseks ka kasutatud, aga korralike asjade hind. Selle alla kuuluvad nii rehvid, klaasid, tuled, kui ka mehaanilised detailid. Eriti suured on hinnavahed terviksõlmede ja moodulite puhul. Näiteks võite rikki läinud starteri uuega asendamiseks maksta 3 000 krooni, aga võite selle kasutatuna osta ka 500 krooni eest. Väga odava auto mootori- või käigukastiremondi korral mõelge alati sellele, kui palju maksab lammutuskojas terve sellise auto mootor, sest väga tihti osutub remont kallimaks kui terve mootori või käigukasti ostmine.

Muidugi ei saa te kasutatud detaili näol ilmselt alati sama head asja, kui oleks kapitaalremondi läbinud või uus, kuid kas selle vahe tunnetuslik väärtus on tõesti mitmeid tuhandeid krooni? Enamasti mitte.

Rehvide puhul tasub veel eraldi välja tuua, et protekteeritud rehvid üldjuhul on juba uuena viletsamad ning peavad vähem vastu kui kasutatud margirehvid. Seega võit turvalisuses ja mugavuses muutub väga küsitavaks. Taaskord näiteid tuues, pole siinkirjutaja oma 13-aastase autoomanikustaaži jooksul veel ühtki uut rehvi ostnud. Plaanisin seda sel aastal teha, aga nüüdki veendusin, et nii rikas ma veel kahjuks ei ole.

Ühtlasi võiks teie enesetunnet teise ringi asjade ostmisel parandada teadmine, et kui ostate oma autole kasutatud detaili, ei hävitata uue detaili tootmiseks ja vana utiliseerimiseks tänu teile lausa uskumatul määral loodusressursse.

Kogu pika jutu kokkuvõtteks võib öelda, et kindlasti on odavate autode ülalpidamine väga loominguline tegevus ja olen veendunud, et paljudel on häid mõtteid ja nippe, kuidas auto peale mitte raha kulutada. Kommentaarides võime sel teemal vestlusi vabalt jätkata, sest autodest rääkimise vastu ei ole mul kunagi vähimatki.