Rahavoog

Eelmises postituses, mis rääkis vaestest, keskklassist ja rikastest, kujutasin Kiyosaki kurikuulsat rahavoo skeemi. Too skeem aga jäi natuke lihtsakoeliseks minu jaoks ja mõtlesin, et seoses tuleviku ja võimaliku rahakool.ee renoveerimisega, teen veidi täpsema skeemi ja proovin mõisted lihtsustada ja paika saada enda jaoks.

Selline kategoriseerimine võimaldaks enda pere finantsülevaates saada kätte minu arvates olulisi näidikuid:

  1. Passiivse tulu osakaal sissetulekutest (%)
  2. “Säästetud” osakaal väljaminekutest (%)
  3. Tarbitud kulude osakaal väljaminekutest (%)
  4. “Tahan” kulude osakaal tarbitud väljaminekutest (%)
  5. Reservide mahu kordaja (mitu kuud “aktiivset” sissetulekut on reservides) (kuud)
  6. Varade maht (€)
  7. Omakapitali maht (€)
  8. Omakapitali osakaal varadest (%)
  9. Passiivse tuluga kaetud “Hädavajalik” tarbimine (%)
  10. Passiivse tuluga kaetud tarbimine (%)

Nende näidikute baasil saaks juba päris toredasti pere nn. finantstervist hinnata ja mingeid riske välja tuua või midagi tuleviku kohta prognoosida.

Kui need näidikud igakuiselt talletada, siis on võimalik ka trendi näha ja selle pealt omakorda järeldusi teha.

Rahavoog

Mingeid probleeme kindlasti esineb sellise kategoriseerimisega aga ma pisemate nüansside pärast ei muretseks. Ilmaasjata ei tahaks pilti keerulisemaks ajada.

Vaesed, keskklass ja rikkad

Mõned korrad on mul vaja olnud seletada Kiyosaki raamatutest tuttavat käitumiste erinevust vaeste, keskklassi ja rikaste vahel.

Põhimõtteliselt on erinevus selles: Vaesed ja keskklass töötavad ise raha heaks, rikaste heaks töötab nende raha. 

Raha asemel võib lugeda eelmises lauses ka igasuguseid muid varasid aga lauseilu huvides ei hakka poliitilist korrektsust taga ajama.

Kuidas vaene või keskklassi inimene rikkaks saaks?: Tuleb osa sissetulekust suunata varade kasvatamisse.

Kõik ongi niisama lihtne.

Kõik muidugi nõuab aega, kannatust ja planeerimist aga ei ole võimatu. 30 aastaga rahaline vabadus saavutada oleks väga paljude inimeste jaoks võimalik. Vajaka jääb teadlikkusest ja tahtejõust ma arvan suuremal osal meist.

vaesed_keskklass_rikkad

Kokkuhoid auto kütusekuludelt, ehk sõit CNG gaasiga

2013-10-04 15.03.43Nüüdseks olen mõned paagitäied sõitnud CNG (Compressed Natural Gas, Surugaas) gaasi pealt töötava Volkswagen Passat 1.4 Ecofuel mudeliga.  Jagaks emotsiooni ja numbreid.

Esiteks emotsioon autost – täiesti super masin. Kiirendus ja sõidumugavus on tänu DSG kastile väga mõnus.  See 1.4 liitrine mootor annab 110kw võimsust välja. Auto kaal on 1647kg ja see lubab kiirenduseks 0-100km/h 9.9 sekundit.

Ja selle kõige juures tuleb autol summutist metanooli põletamisel välja täpselt seesama mis meiegi kopsudest – veeaur ja süsihappegaas.

Nüüd aga kütuse kulu ja sõidukilomeetri hinna juurde.

Tehase poolt on ette antud CNG gaasiga kulunormid (Linnas 5.8kg/100km, Maanteel 3.5kg/100km ja Kombineeritud kulu 4,3kg/100km)

Teise paagitäie tankimisel nullisin odomeetri ära ning paagi peaaegu tühjaks saamisel vaatasin kui palju gaasi uuesti paaki mahtus.

Algandmetena sellised numbrid:

Läbitud kilomeetreid: 431km
Keskmine kiirus: 52km/h
Kulunud CNG gaas: 20,91kg
CNG gaasi hind: 0,779€/kg

See tähendab, et keskmine kütusekulu tuli tegelikult 20,91 / 431 * 100 = 4,85 kg/100km kohta.

100 km hinnaks teeb see omakorda 4,85 * 0,779 = 3,78 eurot.

Võrdlusena siia kõrvale, et enne sõitsin Saab 9-5ga (1,9 TDI mootor, automaatkast) ning see võttis umbes 7 l/100km kütust ning 100 km hinnaks kujunes 9,1 eurot!

Kalkuleerimist saab väga lihtsasti ise ka Eesti Gaasi küttekulude võrdluse lehel teha.

Eestis on hetkel 5 CNG tanklat (Tartus, Narvas, Pärnus ja 2tk Tallinnas). Kogu Euroopas on 2779 CNG tanklat.

Millalgi kindlasti asutakse ka Eestis tõstma selle kütuseliigi aktsiisi, mispeale hind tõuseb aga sellegipoolest jääb see tänu väiksele kulule kindlasti säästlikuks kütuseliigiks. Lisaks muidugi on minu puhul keskkonnasäästlikkus argumendiks (tänu Fredile:)). Erinevatel andmetel hakatakse aktsiisi tõstma alles 2018 või 2022 aastal Eestis ja sedagi siis astmeliselt.

2013-10-07 17.36.18 2013-10-07 17.38.07 2013-10-07 17.30.11 2013-10-07 17.30.16

15.10.2014 täiendus.

Olen nüüd 1 aasta CNG-ga sõitnud ja kokkuhoid kütusekuludelt on samasugune nagu eespool kirjeldatud. Täiendama peab aga seda infot, et sääst selliselt autolt ei pruugi olla nii roosiline nagu paberil kalkuleerituna tundub.

Olen selle aasta jooksul pidanud ühe korra teeninduses laskma vahetada gaasipaakide rõhuklapid 3tk. (sest need väidetavalt tuleb vahetada kõik ühekorraga VW õpetuse järgi). Need klapid ja nende vahetamine aga maksid ~1000 eurot.

Seega kehtib iga masina juures jätkuvalt see printsiip, et mida keerulisema süsteemiga auto, seda enam on tõenäosus, et miski kusagil laguneb ja seda enam tuleb remondile/hooldusele raha kulutada.

Vaatame, kas nüüd järgmise aasta peab vastu suuremate kuludeta või jäävadki peened kõrgsurve mehhanismid ebakindlateks ja vajavad aegajalt detailide vahetamist.

 

Pensioni kogumise mõttekus teise sambasse

Olin üks neist “hulludest”, kes liitus II samba pensioni kogumise süsteemiga kohe esimesel hetkel kui seda lubati. See oli 2002 aasta sügisel, täpsemalt 16. septembril 2002 kui minu esimene sissemakse panga fondi arvele laekus ja kus seda kasvatama lubati hakata:)

Esimeseks pensionifondi valikuks oli mul SEB progressiivne pensionifond ja sellesse fondi jäin oma makseid tegema koguni 7 aastaks. Kriisi aastatel põles seal fondis raha nii kiirelt, et otsustasin LHV-sse jalga lasta. Maksed laekuvadki tänaseni LHV “L” pensionifondi.

Seega olen kogunud II samba pensionifondi raha enam kui 10 aastat ja otsustasin sel puhul toimunust väikese kokkuvõtte teha.

Mida uurisin

1) Milline on olnud tootlus fondi kaupa (ehk siis SEB ja LHV hakkama tootluse näitajad)

2) Milline on olnud reaaltootlus neis fondides (ehk siis taandasin kõiki sissemakseid vastavalt inflatsioonile, mis on toimunud alates sissemakse ajast)

3) Milline on olnud minu sissemaksete tootlus (ehk siis rahaline võit puhtalt minu seisukohast vaadatuna. Nii riigipoolsed maksed kui ka fondihalduri teenitud tulu pole olnud minu raha ja käsitlen seda siin tuluna)

Fondides teenitud tulu analüüsi tulemused

2_pensionisammas_10_aastat

 

 

 

 

 

 

 

* – annualiseeritud = aasta baasile viidud

Kokkuvõtteks

Võib teha järgnevaid järeldusi:

1) Minu poolt kasutatud II samba pensionifondid ei ole minu ja riigi seisukohast esimese 10 aasta jooksul tootlust ja inflatsiooni arvesse võttes tulu teeninud vaid on teeninud väikese kahjumi keskmiselt (-0,6%). Isegi ilma inflatsiooni arvesse võtmata on aastatootlus olnud vaid +1,4% keskmiselt.

 

15.10.2014 uuendus:

Tuleb välja, et isegi minusugusel suhteliselt suurel pensionisüsteemi olemuse uurijal on jäänud vähemalt üks oluline aspekt märkamata ja seetõttu kriipsutasin osa varem tehtud järeldusi läbi (aga jätsin alles postituse lõppu).

Ma ei olnud varasemalt teadvustanud endale seda, et riigi poolt makstav raha minu pensionifondi on minu pensionifondi eelfinantseerimine.

See tähendab, et riik lihtsalt maksab minu riikliku pensioni osa lihtsalt varem mu fondi ära. Juhul kui see seal nüüd mingi tootlusega oleks, siis oleks see isegi tore mõte aga praegusel juhul kui tootlus on negatiivne, siis minul isiklikult sellest mingit tulu ei tõuse.

Tegelikud tulusaajad on siin siis kommertspankadest pensionifondihaldurid, kes miljonites eurodes teenustasusid kasseerivad.

 

http://www.pensionikeskus.ee/?id=589

Tsiteerin pensionikeskuse lehte:

Kogumispension põhineb eelfinantseerimisel – töötav inimene kogub enda pensioni ise, makstes oma brutopalgast 2% pensionifondi. Riik lisab sellele töötaja palgalt arvestatava 33% sotsiaalmaksu arvelt 4%.

Kui kogumispensioniga mitteliitunud töötaja palgalt arvestatakse 33% sotsiaalmaksu, suunatakse sellest 13% ravikindlustuseks ja 20% riiklikuks pensioniks, mis makstakse kohe välja praegustele pensionäridele. Kogumispensioniga liitudes hakkab nimetatud riikliku pensioni osast 4% minema tõesti igaühe enda tuleviku kindlustamiseks ning seda osa ei maksta välja riikliku pensionina.

Kogumispensioniga liitunud isiku riikliku pensioni kindlustusosak muutub nende aastate eest, mil riiklikuks pensioniks laekus 20% asemel 16%, väiksemaks.

 

 

Minu varasemad valed järeldused olid:

2) Samas ainult minu poolt vaadatuna – ehk siis arvestades minu poolt II sambasse paigutatud raha ja arvestades tuluna nii fondi teenitud raha kui ka riigi poolt pandud raha, on tegemist täiesti normaalse investeeringuga. Reaaltootlus sellisel moel on minu jaoks olnud +14%.

Jätkuvalt olen arvamusel, et kui fondide raha riik kuidagi ei omasta, siis on tegemist tulusa investeeringuga.

PS: Siiski ei tohi unustada, et tulumaksuvaba määra ületavatelt väljamaksetelt tuleb kunagi tulevikus ka tulumaksu tasuda. Hetkel on see 21% aga see on muidugi tõenäoliselt minu pensioniikka jõudmiseks muutunud… Seega tuleks paksult võttes seda reaaltootluse +14% veel tulumaksu jagu vähendada (alles jääks +11%) aga selle arvutus läheb rohkem prognoosi valda juba.

10 kuud pausi eelarvestamises

2012 aasta maikuus juhtus nii, et jätsin pere-eelarve jälgimise pooleli.

Põhjuseks oli see, et üks tähtsam valdkond mu elus nõudis rohkem tähelepanu kui see, et mul rahaliselt asjad korras oleks. Võib öelda, et Maslow tegi oma töö ja pere-eelarve jälgimise ega ka sellest hoolimise jaoks ei jäänud üle ei energiat ega motivatsiooni. Rahustasin ennast, et nii vahest juhtub lihtsalt ja kunagi tuleb aeg kui saan jälle asjad tagasi toimima.

Nüüd on siis viiendat kuud pere-eelarve jälgimine ja juhtimine jälle kontrolli all ja selles osas hingerahu tagasi. Natuke imelik tunne on kusjuures seoses sellega, et vahepealse 10 kuu raha liikumisest ei tea mitte midagi. Mõni üksik suur väljaminek tuleb küll kohe meelde aga üldiselt pole mingit ettekujutust kuhu sissetulek läks. Huvitav on mõelda, et vanasti, enne kulude ja tulude jälgimist, oli üldse võimalik rahulikult elada… peab ikka paika, et “ignorance is bliss”:)

Vahepeal on veel aega ära võtnud ka magistratuuri õppeainete läbimine ja mõned keerulisemad ja aeganõudvamad muudatused töö juures. Lisaks teab vist igaüks, kes on mõned aastad mingil teemal bloginud, et vahepeal tuleb loovuse kriis peale ja justkui ei taha enam samal teemal kirjutada. Ise ma mõtlen, et siis ongi paras aeg paus teha või ära lõpetada asi – ei ole mingit vajadust ega mõtet sundida ennast vägisi midagi sellist tegema.

Nüüd on mõnda aega aga järjest peale tulnud sellist tunnet, et midagi tahaks jälle välja öelda finants- ja majandusteemadel. Olgu selleks pere või mõne suurema üksuse rahaline majandamine, ikka kohtab erinevaid huvitavaid “juhtumeid” mida kohe tahaks natuke analüüsida ja lahata…

Mõned teemad näiteks millest tahaks kindlasti kirjutada:

- isepankur ja omaraha keskkonnad ja seal investeerimine (mis seis on investeeringutega, kuidas on läinud jne.)

II samba pensioni kogumine (üle 10 aasta kogumist on täis)

Elukindlustuse vajadus ja mõttekus (millisel juhul ja kui suures ulatuses mina kindlustaksin või kindlustanud olen)

Kiirlaenude küüsis olevad inimesed (mõned isiklikud kogemused kuidas situatsiooni analüüsida ja planeerida olukorrast välja pääsemist)

- Elukaaslasega raha ühine haldamine ja mida ma sellest õppinud olen

Lastele taskuraha andmine (mis süsteemiga arvutada, kui palju, mis tingimustel jne.)

Investeerimisest (Kuidas läheb näiteks lapse koolifondil või mõnel minu Tallinna Börsi aktsial)

Millise summa eest oleks optimaalne osta auto (Kas osta välja või liisida. Siin kindlasti ei tule ühest vastust vaid pigem sihiks mingit abivahendit arutlemiseks)

Raha teenimine lisaks palgatööle või ettevõtlusega alustamine (Enda kogemuste pealt – kuidas pihta hakata, mida vältida võiks, mis on kerge ja mis on raske)

Enda ökoloogilisest jalajäljest (ja selle vähendamise võimalikkusest)

Kirbukalt asjade ostmisest ja müümisest (ja miks mind see üldse huvitab)

Sekka mõni ülevaade pere-eelarve pidamisest ja kulude optimeerimisest

 

Sellised mõtted siis tulevikuks. Võimalik, et taaskohtun mõnede vanade lugejatega. Võimalik, et otsimootorid toovad siia ka uusi huvilisi… Igal juhul on mul huvi ja vajadus mõnedest asjades siin jälle “suu puhtamaks rääkida” ja heal juhul ka diskussiooni tekitada.

Kõigile head südasuve ja peatse “lugemiseni”:)

Janar Eit Hiiumaal 2013

Hea töökoht ja kliendile väärtuse loomine

Paljud meist töötavad ettevõttes, mille eesmärgiks on kasumi teenimine.

Mina nende hulgas.

Ma arvan, et ma ei eksi kui ma väidan, et kõigil sellistel ettevõtetel on olemas ka kliendid. Kliendid on siis need asutused/inimesed, kes sellele ettevõttele raha sisse toovad. Võib öelda, et tavapäraselt tuleb sellisel ettevõttel kogu raha klientide taskust.

Miks see oluline on?

Mõtleme edasi…

Mille eest me selle raha klientide käest saame?

Jällegi võin öelda, et tavapäraselt saame me klientide käest raha väärtuse loomise eest. On selleks väärtuseks siis mõni toode või teenus või muu kliendile meelepärane väärtus. Igal juhul on see mingi väärtus, mille klient on nõus raha vastu vahetama.

Seega asub rõhk sõnal väärtus. Selleks, et ettevõte edukas oleks ja raha teeniks peab ta klientide jaoks looma väärtust. Mida rohkem väärtust loob, seda rohkem kliendile meeldib ja seda rohkem on ta nõus raha ettevõttele andma.

Kuidas see ettevõtte töötajatega seotud on?

Väga lihtsalt – mida rohkem sina ja sinu tegevus ettevõttes kliendi jaoks väärtust loob, seda vajalikum/kasulikum sa ettevõtte jaoks oled.

Trikk loomulikult siinkohal on see, et suur enamus palgatöölistest ei loo erinevatel põhjustel suuremal osal oma tööajast kliendi jaoks väärtust, vaid tegelevad kõige muuga.

Viidavad niisama aega, parandavad valesti tehtud asju, ootavad kellegi/millegi taga, lisavad tootele “kellasid ja vilesid”, kulutavad aega asjade otsimisele, teevad tegevusi, jne. Tegelevad ühesõnaga kõige sellega, mille eest klient heameelega poleks mingil juhul nõus maksma.

Seega on väga kasulik alati iseenda kohta mõelda – kas ma praegu loon oma tegevusega kliendi jaoks väärtust või ei? Kui ei, kas ma saan siis seda kuidagi järgmisel korral mitte teha?

Kindel on see, et kui sa oma tegevusega aitad luua rohkem väärtust kliendile ja tegeled vähem asjadega mida klient tähtsaks ei pea või mida ta ei taha, et sa teeksid, siis lõpuks muutud ka ettevõtte omaniku/juhi jaoks väärtuslikumaks töötajaks. Ja kui ta seda ei taipa, siis otsi teine töökoht – tegemist on lolli tööandjaga:)

 

Unistamine ja unistuste täitmine – vajalik pere-eelarve pidamisel

Enda finantsasjade organiseerimise ja pere-eelarve pidamise jooksul on mind korduvalt tabanud motivatsioonipuudus.

Motivatsiooni tekkimine ja esimene level

Enne seda, kui me oma pere finantsasju väga hästi ei planeerinud oli motivatsioonipuudus põhiliselt tingitud sellest, et asjad polnud hästi ja seetõttu oli selle valdkonnaga ebameeldiv ja ebamotiveeriv tegeleda. Sellist suhtumist olen ka väga paljude teiste inimeste puhul näinud – mida sa ikka planeerid kui lihtsalt rahapuudus on! Polegi ju midagi planeerida.

Siis vahepeal oli periood, kus pere-eelarve pidamine ja finantside planeerimine motiveeris iseenesest seda tegevust tegema. Nägid kuidas asjad läksid järjest paremaks ja kuidas mured ja probleemid rahaga kimbutasid järjest ja järjest vähem. Raha peale mõtlemine ja sellega käitumine muutusid ja see protsess motiveeris meid iseenesest.

See periood aga saab läbi. See saab läbi siis kui miski selle tegevuse juures ei üllata või ei paku enam nii suurt põnevust. Loomulikult on väga hea kui enne seda hetke oled enda finantsasjade eest hoolitsemise omale harjumuseks muutnud. Siis ei suuda sa seda enam nii kergesti ära lõpetada. Sa mäletad veel liiga hästi, et kui paha oli elada üldse ilma planeerimata.

Motivatsiooni teine level

Kui motivatsioon hakkab vähenema ja sa tunned, et enda finantside planeerimine on justkui muutumas kohustuseks tuleb lihtsalt selle tegevuse jaoks motivatsiooniskeem ümber mõelda.

Mis võiks olla selleks “teise leveli” motivatsiooni allikaks?

Minu arvates tuleb vaadata sellel hetkel tõsisemalt nende kaugemate väärtuste ja eesmärkide poole, millest me unistame või unistanud oleme.

Selleks, et midagi naudinguga teha, on väga oluline teada miks seda teha vaja on. Selleks, et pikaajaliselt oma finantsasju korras hoida on seega sarnaselt paljude muude tegevustega teada, milleks ma seda tegema peaksin.

Unistuste realiseerimisega on selline tore asi, et ma pole veel kohanud inimest kes saaks öelda, et on kõik oma unistused täitnud. Maailma rikkamatel inimestel on tõenäoliselt rohkemgi unistusi kui vaesematel.

Vajalik on aga unistada neist asjadest, mille täitumisse me ise usume! Kui ma unistuse täitumisse ei usu, siis on see mõttetu unistus. Sellised võib peast välja visata või siis tegeleda sellega, et kuidas ma saaksin sellesse uskuma hakata.

Seega on sul vaja pere-eelarve pidamiseks ja finantsplaneerimiseks unistada! Ja siis neid unistusi täita ja seejärel ongi nagu võluväel olemas sul uus motivatsioon selleks tegevuseks:) Sa taipad, et kui planeerid oma finantsasju, siis on paljusid unistusi lihtsam täita. Võib-olla saad tänu paremale rahalisele seisule täita neid kiiremini.

Loomulikult ei ole paljud unistused üldse rahaga seotud ja nende teostust ei piira seega ka sinu rahaline seis. Neist unistustest ma siinkohal ei rääkinudki. Pigem neist, mille jaoks siiski tihtilugu on raha vaja – hobid, reisimine, meelelahutuse ja kultuuri tarbimine…

Meie unistused

2011 aasta oli meie jaoks Bretiga mitmete selliste toredate (aga ka raha maksvate) unistuste täitumise aeg. Mina sain lõpuks omale Mac arvuti, mille ostmist ma olin aastaid edasi lükanud… Bret tegi ära mootorratta load, ostis endale kauni ratta ja ei jõua tõenäoliselt ära oodata, millal ükskord kevad saabub, et oma sõbrannadega koos cruisima minna:) Meie pisitütar kogus peaaegu aasta aega raha, et osta endale “Tillupets” – see on üks pehme mänguasi, millesse ta ilmselgelt nii armus, et ta oli nõus münt-mündi haaval koguma 29€ selle ostmiseks. Minulgi võttis pisara silmanurka peaaegu kui ta selle lõpuks kätte sai ja õnnest säras:)

Ahjaa – kõik need asjad ostsime loomulikult säästetud raha eest:)

Bret oma “uue kallimaga” Leedus treileri peal:)

Hea töökoht ja arenemine

Tööl käies on väga lihtne teha seda mida kästakse teha ja seda mida on hädavajalik teha. Kui midagi kästakse teha, siis pole tarvis ju endal mõelda ega vastutust võtta ja hädavajalike asjade lahendamise peale tuleb meil kõigil niikuinii mõelda. Näiteks probleemide lahendamine alustades tualetis käimisest kuni vajalike töövahendite leidmiseni välja.

Ma kujutan ette, et tööl käimine on paljude inimeste jaoks samastunud oma ülemuse käsu või korralduste täitmisega. Teen seda mida kästi. Teen seda mida tahetakse, et ma teeks.

Teine asi mida töötav inimene peab arvestama on see, et ta müüb ennast põhimõtteliselt palga eest tööandja käsutusse lepingus ette nähtud töö ajaks. See aga tähendab justkui samuti seda, et kui tööandja ütleb: “Tee palun siin töökohal kella 8-17 seda võid teist tegevust”, siis tundubki justkui kõik jälle korrektne olevat ju.

Sellise lähenemise juures aga näen mina ühte väga olulist probleemi.

Kui ma nõustun sellise tööaja jaotusega tööd tegema siis ma põhimõtteliselt nõustun sellega, et mu tööalases karjääris puudub edaspidi oluline areng.

Areng puudub sealt seepärast, et sul pole enam aega mõelda!

Sa täidad mõtlemata oma harjumuspäraseid tööülesandeid ja lahendad probleeme kogu oma tööaja ning sul pole enam aega tegeleda sellega, et midagi su töös või tegevustes paremaks muutuks. Sul pole aega midagi endale selgeks mõelda, sul pole aega mõelda kuidas probleemide hulka vähendada oma töös. Sa muutud masinaks, kes teeb täpselt seda, mida temalt on palutud, aga mitte midagi rohkemat.

Kui sinu jaoks pole see tähtis, et sa areneks ja ei peaks kogu ülejäänud elu tegema täpselt sedasama tööd mida sa juba teed, siis ei ole sul järgnevast illustratsioonist midagi tolku – kobi aga tagasi tööle:)

Ülejäänud võivad korraks mõelda enda töö peale – kas sul on olemas ja kas sa kasutad seda vaba hetke enda töös. Kas sa mõtled ja kas sa õpid midagi sellest, mida ja kuidas sa teed?

Keegi sulle sellist momenti logelemiseks ja niisama olesklemiseks ei paku aga ole kaval ja ära lase ka kogu enda tööaega 100% rutiinsete ülesannete ja tulekahjude lahendamisega täita!

Võid kommentaaridesse kirjutada, millal on sinu jaoks parim hetk kui saad enda või enda töö arendamise peale mõelda?

Hea töökoht ja väärtuse loomine

Valetaksin kui ütleksin, et ettevõttes töötamine pole minu jaoks kunagi olnud lihtsalt elamiseks vajaliku raha teenimine.

On olnud!

Mäletan väga selgesti kui 12 aastat tagasi esimesi kuid ühes tootmisettevõttes tööl käisin. Raske oli harjuda. Mul on selgelt meeles tunne ühel hommikul tööle minnes – SHIT, see ongi nüüd mu elu järgnevate aastakümnete vältel! Reaalsus oli kannaga näkku löönud.

Tööl olles oli asi sedavõrd küll parem, et kuna tööd oli palju, siis mõelda või masenduda väga palju aega polnud. Tegin oma töölaua taga tööd, kõrvaklapid peas, kuulasin raadiot ja rändasin mõtetes peaaegu pidevalt ringi kusagil mujal kui töö juures. Arvasin, et nii ongi siis kui oled tööl – katsud ära kannatada ja teha niipalju kui vaja, et palk välja teenida. Tööl tuleb käia selleks, et siis selle raha eest tööst vabal ajal midagi nauditavat korda saata.

Sellisest mõtteviisist tuli aga mul üsna ruttu masendus peale ja ma hakkasin otsima lahendusi. Lahendust sellele, et töö ei oleks naudingu vastand. Sellistest asjadest polnud ei koolis, kodus ega sõprade ringis räägitud aga mingi sisetunne ütles, et peab olema variante.

Üks sellistest asjadest, mille peale ma palju mõtlesin, oli see kuidas teha tööd nii, et ma ka ise kasu saamise tunnet tunneksin rohkem. Kasu all ei pea ma siinkohal silmas palka. Lepingus kokku lepitud palga saan ma ju niikuinii aga minu jaoks oli palju kohutavam kaotus ikka kõik see aeg mille ma pean töökohas veetma – 8 tundi iga päev. Kohutav ju! Seda just siis, kui ma tunnen, et ma peale palga midagi muud selle aja eest ei saa.

Sellest mõttelaadist kasvas välja üks minu põhiprintsiipe enda tööalase tuleviku suunamisel. Ma olen alati mõelnud selle peale kuidas MINA saaksin vähemalt sama palju kasu oma töökohal kulutatud ajast kui minu tööandja. Olgu selleks siis õppimise- ja arenguvõimalused, universaalselt kasulikud teadmised ja oskused, maailma nägemise võimalused või mõned materiaalsed hüved.

Kujutasin seda printsiipi sellel väikesel slaidil:

 

Kulutused toidule (eurohinnad+suvi)

Põhimõtteliselt võiksin suviste toidukulude analüüsimiseks meie peres kasutada igal aastal sarnast teksti, sest tulemused kordavad ennast aasta-aastalt.

Sellel, 2011 aastal, on aga tavalisele toidukulu suurenemisele jõudsalt kaasa aidanud ka hindade tegelik tõus, eurohindade väiksem tundumine ja tavalisest pikem puhkus ning eelmistest aastatest suurem hulk väikesi minipuhkusi nädalavahetusel jne. Igaks selliseks ürituseks kulub ju ikka väike kogus šaslõkki, mõnd head salatit, kergemaid alkohoolseid jooke jne.

Veerand väljaminekutest suvel tegime toidule

Täpsemalt öeldes kulus toidule 23% meie kuludest suvel. Selle sisse jäävad ka väljas söödud toidukorrad, sõprade juurde ja üritustele kaasa ostetud toit ja igasugune alkohol, mis kusagil on tarbitud.

 

Teiselt graafikult on näha aga seda kurba tõsiasja, et sellel aastal pole me mitte kordagi oma seatud eelarvesse mahtunud. Selle põhjuseks on see, et me pole sellel aastal keskendunud kodus toidu valmistamisele ja täidame oma õhtud pigem hobide ja spordi tegemisega.

Kõigel on oma hind…

Suvekuude toidukulude tõus on siit eriti hästi näha.